KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-93-05 Otsuse kuupäev 27. september 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi

§ 199lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 19.

aprilli

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-5/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.V. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. september
3. a Istungil osalenud isikud T.V. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm ja Viru Ringkonnaprokuratuuri Rakvere osakonna prokuröri abi Aita Ploom Resolutsioon
4. Viru Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a otsus T.V. süüdimõistmises ja karistamises KarS §

§ 199lg 1 järgi jätta muutmata.

1. Kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Süüdistatuna Lääne-Viru maakonnas toimepandud metsavarguses anti kohtu alla V.P. ja T.V.. V.P. süüdistati selles, et
3. novembril
4. a andis ta metsamaterjali varguse eesmärgil ilma raiet lubavate dokumentideta ja ka muul viisil raie seaduslikkuses veendumata enda firma langetusmasina juhile käsu teostada raie Lääne-Viru Maakonnas riigimetsa maastikukaitsealal. Seejuures tellis ta maha lõigatud metsamaterjali väljaveo T.V-lt. See süütegu jäi lõpule viimata metsniku sekkumise tõttu. V.P. kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 1 järgi. T.V-le esitati süüdistus eelkirjeldatud kuriteole kaasaaitamises, mis seisnes tema poolt korralduse andmises alustada kinnistult metsamaterjali väljavedu ilma, et ta oleks eelnevalt kontrollinud raie seaduslikkust. Samuti andis ta V.P-le kui töö tellijale metsamaterjali väljaveo töövõtublanketi, luues sellega soodusolukorra ebaseaduslikuks tegevuseks.
5. Lääne-Viru Maakohtu
6. oktoobri
7. a otsusega tunnistati V.P. süüdi KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 1 järgi ning talle mõisteti rahaline karistus 250 päevamäära. Temalt mõisteti välja ka keskkonnale tekitatud kahju 160 933 krooni, samuti asitõendi transpordi- ja hoiukulud 27
8. 20 krooni. T.V. tunnistati süüdistuses KarS §

§ 199lg 1 järgi õigeks.

Kohus luges tuvastatuks V.P. süü metsavarguse toimepanemisel. Seejuures ei peetud usaldusväärseks V.P. ütlusi selle kohta, et ta teostas töid T.K. tellimusel, kes andis talle ka raie õigsust kinnitavad dokumendid ja viis ta sellega töö seaduslikkuse osas eksimusse. Kinnitust leidis, et T.K. ei saanud olla nimetatud töö tellijaks. Tegeliku tellija kohta saanuks tõeseid andmeid esitada vaid V.P., kuid tema ütlusi selles osas ei pidanud kohus usaldusväärseks. Eksimuse töö seaduslikkuses välistas kohtu arvates ka asjaolu, et Metsaseaduse § 33 lg 2 kohaselt peab kasvava metsa raieks andja tõendama raieks võtjale kasvava metsa raieõiguse valdamise seaduslikkust ja võtja peab selles veenduma. Kohtu arvates ei saanud V.P. valduses olnud dokumendid temas tekitada veendumust raieõiguse seaduslikkuses eriti seetõttu, et nimetatud dokumendid käisid kõrvalasuva erametsa, mitte aga riigimetsa kohta. Samas leidis kohus, et T.V. ei olnud teadlik V.P. tegevuse ebaseaduslikkusest ja ta ei aidanud süüteo toimepanemisele kaasa tahtlikult. Süüdistuse kohaselt andis T.V. korralduse puude väljaveoks ilma raiet lubavate dokumentideta ja ka muul viisil raie seaduslikkust kontrollimata. Kohus märkis, et Metsaseadusest ja ka muudest õigusaktidest tulenevalt ei olnud T.V. raie seaduslikkuse kontrollimiseks kohustatud. Kriminaalasjas tuvastatu kohaselt pidi V.P. väidetavale tellijale korraldama ka väljaveo ja suulise kokkuleppe alusel jäi see T.V. teha. Väljaveolepingu eraldi sõlmimist seadus ei nõua ning seega võis ta olla ka suuline. Ühtegi tehingut, mis seadusest tulenevalt nõuaks töö teostaja poolt töö õigsuse kontrolli, T.V. ei sõlminud ja seega puudus tal ka vajadus omada mingit dokumenti ning ka otsene kohustus veenduda raieõiguse ja metsamaterjali valdamise seaduslikkuses. Usaldades V.P. väiteid raie seaduslikkuse kohta, käitus T.V. kutsealaselt adekvaatselt ja ei ületanud enda kutsealaga paratamatult kaasnevat riski. Ühtlasi leidis kohus, et metsamaterjali väljaveo töövõtuleping on käesolevas kriminaalasjas õiguslikult tähenduseta, kuna seadusest tulenevalt puudus selle sõlmimiseks vajadus. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör Aita Ploom, kes vaidlustas lahendi T.V. õigeksmõistmises. 4. Viru Ringkonnakohtu 19. aprilli 2005. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. T.V. tunnistati süüdi KarS §

§ 199lg 1 järgi ning teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära.

Keskkonnale tekitatud kahju mõisteti kohtualustelt välja solidaarselt. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus ei soostunud maakohtu arvamusega, et T.V-l puudus kohustus veenduda raieõiguse seaduslikkuses. Metsaseaduse § 33 lg 1 p 2 sätestab, et kasvava metsa raieõiguse või metsamaterjali üleandja peab vastuvõtjale tõendama kasvava metsa raieõiguse või metsamaterjali valdamise seaduslikkust ja vastuvõtja peab seda kontrollima juhul, mil metsamaterjal antakse üle töötlemiseks, ladustamiseks või vedamiseks. Kohus asus seisukohale, et vedamine antud sätte mõttes tähendab ka metsamaterjali väljavedamist ning lageraiet tegevad isikud peavad kontrollima, kas nad ei riku seadust. Seda kohustust T.V. ei täitnud. Nähes küll V.P. käsutuses olnud dokumente, ei teinud ta midagi nende õigsuse kontrolliks. Tähelepanu vääris kohtu arvates asjaolu, et nimetatud dokumendid käisid kõrvalasuva talumaa, mitte aga riigimetsa kohta, kus raiet tegelikkuses teostati. Kohtu hinnangul pidi T.V. aru saama, et raiet teostati vales kohas, kuna talle endale kuulub samas kohas mitu kinnistut. Lisaks kinnitas kohtu veendumust asjaolu, et T.V. pretendeeris eelnevalt kõrvalasuvale talumetsale, mille kohta oli tuvastamata tellija poolt antud raieluba tõestavad dokumendid. Kohaliku inimesena pidi ta teadma, kus asuvad maastikukaitsealad. Eelnevat arvesse võttes leidis kohus, et T.V. pidas võimalikuks ja nägi ette saabuvat tagajärge - metsaraiet keelatud kohas ja sealt metsamaterjali vargust. Andes sellises olukorras korralduse puude väljaveoks, võttis ta arvesse sellise tagajärje saabumise võimalikkuse ja nõustus sellega, võtmata midagi ette tagajärje saabumise vältimiseks. MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kassatsiooni korras T.V. kaitsja vandeadvokaat K. Namm, kes palub tühistada ringkonnakohtu süüdimõistev otsus ja jõustada maakohtu otsus. 5.1 Kassaator toetab maakohtu seisukohta, et T.V-l ei olnud seadusest tulenevat kohustust kontrollida raie seaduslikkust. V.P. poolt juhitud firma omandas metsa raieõiguse ning ainult temal lasus raieõiguse seaduslikkuse kontrollimiseks kohustus. Metsaseaduse mõttes ei olnud T.V. kontrollikohustuslik metsamaterjali töötleja, ladustaja või vedaja, tema teostas ainult puude koondamist raie käigus. Lisaks sellele sätestab Kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjalidega sooritatavate tehingute eeskiri, et need eeskirjad reguleerivad metsamaterjali vedu väljaspool omanikule kuuluvat kinnistut. 5.2 Millegagi ei ole ka tõendatud, et T.V. oli teadlik, et tegemist oli riigimetsaga. Vastupidi, vastavalt tema teadmisele oli sealkandis maaüksus, mida ta kunagi soovis avalikul enampakkumisel osta ja mille kohta V.P. esitas talle ka dokumendid raieõiguse võõrandamise kohta. Maaüksuste omanike ja asukoha kohta täieliku informatsiooni evimise kohustust ei ole olemas ja selleks puudus ka võimalus. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et Viru Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata.
3. Esmalt vaeb Riigikohtu kriminaalkolleegium küsimust, kas T.V. kui metsamaterjali langil kokkuvedaja oli kontrollikohustuslik enda teostatud töö seaduslikkuse suhtes Metsaseaduse tähenduses. 7.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu poolt antud tõlgendusega, et puude koondamine raielangil on metsamaterjali vedamine Metsaseaduse § 33 lg 1 p 2 tähenduses. Nimetatud säte peab silmas metsamaterjali vedu väljaspool raielangi piire ja lõigatud metsamaterjali realiseerimisele suunatud tegevust. Selles tähenduses tuleb eristada metsamaterjali langetamisprotsessi (Metsaseaduse § 33 lg 1 p 1 alt 1) ning langetamise tulemusel saadud materjalidega tehtavaid hilisemaid toiminguid (Metsaseaduse § 33 lg 1 p 1 alt 2 ja § 33 lg 1 p 2). 7.2 Eelöeldu ei tähenda aga seda, et raietööde käigus puid koondav isik ei oleks kontrollikohustuslik enda tegevuse seaduslikkuse mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub põhimõtteliselt ringkonnakohtu otsuse p-s 11.1 esitatud seisukohaga, et metsa raiumine on hinnatav tervikliku protsessina, mis sisaldab erinevaid tööetappe - esmalt puude langetamist, millele järgneb kas vahetult või hilisemalt puude koondamine. Seega on ka puude kokkuvedamisel tegemist raieõiguse teostamisega Metsaseaduse § 33 lg 1 p 1 alt 1 ja § 33 lg 2 tähenduses, mis asetab metsa raieks andmisel töö võtjale kontrollikohustuse. 7.3 Siinkohal tuleb aga eristada kirjeldatud raieõiguse teostamise erinevaid viise. Juhul, kui raiet (s.t nii langetamist kui ka kokkuvedu) teostab ühtse tervikuna hinnatav ettevõte, ei tähenda see iga raieetapi eest vastutava isiku kontrollikohustust. Sellisel juhul rakendub usalduspõhimõte, mille alusel saab töökorralduse saanud isik üldjuhul tugineda eeldusele, et Metsaseaduses esitatud kontrollkohustuse nõuded on täidetud ning raiet teostatakse tervikuna seaduslikult. Siis on kontrollikohustuslasena käsitletav ainult raietööde teostamise üldjuht. Kui nimetatud töid teostavad aga eraldiseisvatena hinnatavad subjektid (nt erinevad juriidilised isikud), lasub kontrollikohustus neist igaühel eraldi. Seadusandja tahe on suunatud õiguspärasuse kontrollikohustuse tagamisele ka juhul, kui üldhinnangul ühtse tervikuna vaadeldavat tegevust on võimalik jagada mitmeks iseseisvaks etapiks. Seda kinnitab ka Metsaseaduse § 33 grammatiline tõlgendus, mis hõlmab metsamaterjalidega teostatavad toimingud alates metsamaterjali raieõiguse võõrandamisest kuni materjali töötlemiseni. 7.4 Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et T.V. kui iseseisva juriidilise isiku juht, kes kaasati raietöödele eraldiseisvana, pidi kontrollima Metsaseaduse nõuete kohaselt enda tegevuse seaduslikkust.
4. Kuid ebaseadusliku metsaraie puhul ei saa kõnealuse kontrollikohustuse täitmata jätmisega hoolsuskohustuse rikkujat lugeda automaatselt varguse toimepanijaks (kas siis täideviimise või osavõtu vormis). Ehk teisisõnu - kui pannakse toime metsavargus ning tõendatakse, et metsamaterjali koondaja ei teostanud vajalikul määral kontrollikohustust, ei piisa Metsaseaduse nõuete rikkumise tuvastamisest selleks, et jaatada näiteks kaasaaitamistahtlust. Nimelt eeldab varguse subjektiivne külg tahtlust, hoolsuskohustust on aga võimalik rikkuda ka ettevaatamatuse tõttu. Ka ringkonnakohtu etteheide, et "T.V. ja V.P. ei kontrollinud, kas teostavad töid maaüksusel, millele on dokumendid koostatud" (tlk 282, p 11.3), osutab materiaalõiguslikult pigem ettevaatamatusele kui tahtlusele ja üksnes sellise hoolsuskohustuse rikkumise eest oleks olnud alust võtta T.V. vastutusele Metsaseaduse § 5612 alusel, mis sätestab eraldi vastutuse kontrollikohustuse rikkumise eest. Tunnistamaks kõnealuse hoolsuskohustuse rikkujat süüdi vargusele kaasaaitamises, peab aga olema täiendavalt tõendatud, et ta oli teadlik sellest, et puude näol, mille koondamist tema juhitav firma teostas, oli tegemist võõra vallasasjaga.
5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kõnealused tõendid on menetletavas kriminaalasjas olemas ning ringkonnakohus on neile ka tuginenud. Lageraiet teostati maastikukaitsealal, kus majandustegevus oli peatatud juba mitmeid aastaid tagasi. Omades raielangi vahetus läheduses isiklikult kinnistut ning tegutsedes metsamaterjali ülestöötamisega mitmeid aastaid, pidi T.V. juba enda kutsetegevusest ning ka omanikuseisundust tulenevalt olema teadlik antud piirkonnas kehtivates piirangutest. Kinnistuomanikuna ja kohaliku inimesena on raskestiusutav ka T.V. väide, et ta läks ebateadlikult töid teostama talumetsa asemel riigimetsa, seda enam, et neile viisid erinevad teed.
6. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab kohtupraktika ühtlustamiseks obiter dictumi korras vajalikuks peatuda ka metsavarguste toimepanemisvormidel. Vastavalt kriminaalkolleegiumi praktikale hinnatakse süüteole kaasaaitamisena tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 - RT III 2005, 4, 36). Juhul, kui isik on aga vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, on ta materiaalõiguslikult käsitletav täideviijana. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb sellise olulise teopanusena hinnata ka metsamaterjali koondamist tema hilisemaks äraveoks ja realiseerimiseks.
7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu
8. aprilli
9. a otsuse sisuliselt muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher