← Eesti

3-3-1-32-05

Obsah (5)§ 22§ 10§ 6§ 23§ 231

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-32-05 29. september 2005 Eesistuja

) §-d 10 lg 1, 20 lg 1, 21 lg 4, 22 lg 1, 221 lg-d 1 ja 6, 223 lg 1, 23 lg-d 1, 5 ja 6; maa hindamise seaduse § 12 lg 2, Vabariigi Valitsuse

  1. jaanuari
  2. a määrusega nr 36 kinnitatud "Katastriüksuse sihtotstarve ja liigid ning nende määramise alused" (edaspidi Alused); Vabariigi Valitsuse
  3. novembri
  4. a määrusega nr 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise kord"; Vabariigi Valitsuse
  5. juuni
  6. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord."
  7. U. Ristali, R. Ristali, L. Mölli, M. Lillepruuni ja H. Ristali kaebuses halduskohtule paluti tühistada Rae Vallavalitsuse
  8. novembri
  9. a korraldus nr 1161 ja teha Rae Vallavalitsusele ettekirjutus otsustada uuesti hiljemalt kuue kuu jooksul maa ostueesõigusega erastamine ja tagastamine. Kaebajad leidsid, et korralduse aluseks olevad toimingud on õigusvastased, et korraldus on vastuolus

-i, maa ostueesõigusega erastamise korra ja ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra sätetega. Kuna kaebajad soovivad maa tagastamist, tuleb erastada vaid ehitiste alune ja vähim teenindamiseks vajalik maa, 55% erastatavast maast on aga sihtotstarbeta maa, mis kinnitab, et tegemist ei ole ehitise teenindamiseks vajaliku maaga. Korraldus rikub kaebajate õigust saada maa tagasi ja osaleda maa piiratud enampakkumisel

§ 22lg 1 p 4 kohaselt.

Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4 järgi ei määrata tootmiseks vajalikku maad teenindamiseks vajaliku maa hulka. Samuti leidsid kaebajad, et korraldus on motiveerimata. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 8 järgi oleks tulnud teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek saata ka maa tagastamise õigustatud subjektile, seda aga ei tehtud, mistõttu on vallavalitsus kohelnud kaebajaid võrreldes Skanska EMV AS-iga ebavõrselt. Samuti oli kaebajate arvates ebaseaduslik, et vallavalitsus annab maa ostueesõigusega erastamise korra p-s 15 märgitud korralduse enne katastriüksuse moodustamist.

  1. Tallinna Halduskohus jättis
  2. septembri
  3. a otsusega haldusasjas nr 3-463/03 kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebajad ei näidanud, milliseid maakorralduslikke nõudeid vallavalitsus teenindusmaa määramisel rikkus. Vallavalitsusel tuli arvestada Maakorraldusseaduse §st 5 tulenevate nõuetega, seda on tehtud: katastriüksus on tervikliku ja otstarbeka kujuga, selgete ja lihtsate piiridega, välistatud on kinnisasjade kiildumine ja ribasus. Kaebajad ei vaielnud vastu vallavalitsusele, kes määratles kolmanda isiku omanduses olevat lõhkeainelao kompleksi pealmaalaona. Lõhkematerjaliseaduse ja majandusministri
  4. novembri
  5. a määrusega nr 60 kinnitatud "Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja" kohaselt on lõhkeaineladude puhul ehitist ümbritsevaks vähimaks tarvilikuks ja piisavaks koguseks maaks maa, mille puhul lõhkeainelao tara peab olema vähemalt 30 m kaugusel lähimast hoidlast ja tara peab omakorda ümbritsema 50 m laiune tsoon. Arvestades eeltoodut, on kaebajate väide ehitistele teenindamiseks liiga suure maa määramisest põhjendamatu. Teenindusmaa määramise õigusvastaseks tunnistamist ei saa nõuda ka seetõttu, et hoonete omanik on need sihipäraseks kasutamiseks välja rentinud teisele isikule. Asjaolu, et Skanska EMV AS-il ei ole lõhkematerjali hoiuluba, ei tähenda sihipäratut kasutamist. Sihtotstarbeline kasutamine laona on kohtu arvates tõendatud. Korralduses ei ole viidet Lõhkematerjaliseadusele ja majandusministri
  6. novembri
  7. a määrusele, ses osas on kaebajate väited õiged, aga need ei ole nii olulised vead, mis tingiksid korralduse tühistamise. Korraldus on kontrollitav. Korralduses on täidetud maa ostueesõigusega erastamise korra p 15 nõuded.

§ 10

lg-s 3 sätestatud põhimõtte, mille kohaselt tootmiseks vajalik maa ei kuulu ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hulka, laiendamine katastriüksuse sihtotstarvet määratlevale mõistele "tootmismaa," on põhjendamatu. Tootmismaa saab kuuluda lõhkeainelao teenindusmaa hulka. Vastavalt Aluste punktis 6 toodud katastriüksuste sihtotstarvete alaliikidele on tootmismaaks muu hulgas ka laokomplekside maa. Ekslik on ka kaebajate seisukoht, mille järgi Skanska EMV ASile erastamiseks määratud maaüksusele 55% osas sihtotstarbeta maa määramine kinnitab, et tegemist ei ole teenindamiseks vajaliku maaga. Sihtotstarbeta maa on maa, millele ei osata või ei ole otstarbekas sihtotstarvet määrata, praegusel juhul kaitsetsoonid. Lisaks leidis halduskohus, et kuna kaebajate maa tagasisaamise õigust võib rikkuda vaid 2,18 ha maa erastamine, saavad nad taotleda vaid korralduse osalist tühistamist. Halduskohus märkis, et õigustatud subjektidele on juba tagastatud maaüksused, mis piirnevad moodustatava katastriüksusega, ja nende kinnistute piirid on subjektidega kooskõlastatud, tagastamist vaidlustatud ei ole. Piiriprotokollid on koostatud koos maa tagastamistaotluse lahendamisega, mistõttu ei riku piiride kulgemise ettepaneku edastamine vaid maa erastajale kaebajate õigusi. Maareformi käigus tuleb arvestada mitte ainult õigustatud subjektide, vaid ka seniste maakasutajate huvidega. 5. R. Ristali, M. Lillepruuni ja L. Mölli apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellandid leidsid, et halduskohus jättis välja selgitamata asjaolud, kas eksisteerib lõhkeainelao kompleks, mille juurde maad erastada tahetakse, millal esitati maa tagastamistaotlus ja millal hakati hoonet lõhkeainelaona kasutama, samuti kas tegelikult kasutatakse laohooneid lõhkematerjalide hoidmiseks.

§ 6

lg 33 viitab sellele, et maareformi õigustatud subjektide õigused on esmase kaitseväärtusega. Apellandid leidsid ka, et sihtotstarbeta maa ei ole teenindusmaa, selle tagastamata jätmiseks puudub alus ning et halduskohus jättis tähelepanuta Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni

  1. aprilli
  2. a kirja, milles märgiti, et lõhkematerjali hoiuloa pikendamine praeguses olukorras ei ole arvatavasti võimalik. Ehitise omaniku huvi saada kasu ehitise rentimisest ei saa üles kaaluda õigustatud subjekti huvi saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara. Erastada ei saa nn kaitsetsooni. Alusetu ja formaalne on kohtu katse käsitada kaitsetsooni teenindusmaana, mida ei saa tagastada.
  3. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis
  4. veebruari
  5. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide väitega, et halduskohus rikkus uurimispõhimõtet, vaid leidis, et asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud on välja selgitatud ning et kaebajad tähtsustavad üle uurimispõhimõtet, jättes tähelepanuta ka Haldusmenetluse seaduse §-st 38 ja Halduskohtumenetluse seadustiku §-dest 15 ja 16 tuleneva menetlusosaliste endi õiguse ja kohustuse tõendeid esitada. Ringkonnakohus ei nõustunud ka apellantide väitega vaidlustatud korralduse motiveerimatusest ja jagas halduskohtu seisukohta, et motivatsioon on piisav kaebeõiguse tagamiseks. Samuti oli ringkonnakohtu arvates halduskohus selgitanud välja kõik vajalikud asjaolud ja õigesti tuvastanud, et tegemist on Skanska EMV AS-i seaduslike ehitiste ja seadusliku maakasutusega. Kuna lõhkeaine hoiuluba oli antud kolmeks aastaks, siis pidi Rae Vallavalitsus sellega Skanska EMV AS-ile kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse määramisel arvestama sõltumata asjaolust, kas haldusmenetluse toimumise ajal laos tegelikult lõhkeainet hoiti või mitte. Kui isikule kuuluvad lõhkematerjalilaod, siis on selle isiku õigus ja vabadus otsustada, kas ta taotleb endale hoiuluba ja kasutab ladu ise või võimaldab vastavat luba omaval teisel isikul ladu sihtotstarbeliselt kasutada. Ka Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni pärast korralduse andmist kirjutatud vastuses toodud oletus, et loa pikendamine ei ole arvatavasti võimalik, ei mõjuta korralduse õiguspärasust. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda kolmanda isiku esindajate kinnituses, et Skanska EMV AS-l pole plaanis loobuda lõhkeaineladudest ja rajada elamuid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  6. Kassatsioonkaebuses palub Liis Möll tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  7. veebruari
  8. a otsus ning saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et kohus kohaldas ebakorrektselt

§ 10ja Vabariigi Valitsuse 30.

juuni 1998. a määruse nr 144 regulatsioone ehitise teenindamiseks vajaliku maa tagastamata jätmisest ning selle suuruse määramisest. Kassaatori arvates ei tähenda ohutsoon, et maad, mis jääb sellesse tsooni, tuleb lugeda lõhkematerjalilao teenindusmaaks, selline tõlgendamine rikub kassaatori õigust saada sama maa omanikuks. Ohutsoon on vajalik kolmandate isikute elu ja vara kaitseks, mitte hoone teenindamiseks. Selle eesmärgi saavutamine ei sõltu asjaolust, kelle omandis on ohutsoonis olev maa. Kui siiski pidada ohutsooni teenindusmaaks, on kohus ikkagi valesti kohaldanud

§ 6

lg-t 33, mille kohaselt määratakse teenindusmaaks ehitisealune ja vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Erinevatel põhjustel selgus alles apellatsioonimenetluses, et Kurna lõhkematerjalilaol on olemas ka kaitsevallid. Asja materjalidest nähtub aga, et olemasolevaid kaitsevalle ei ole arvestatud ohutsooni määramisel. Lisaks leiab kassaator, et ohutsooni määramisel tuleb arvestada ka sihtotstarbelise kasutuse võimalikku kestust. Alates märtsist 2004 ei luba riik ladudes hoida tugevatoimelisi lõhkeaineid, nimetatu oli teada ja ettenähtav ka vaidlustatud akti andmise ajal. Haldusorganil pidi tekkima küsimus, kas ladu üldse sobib Tallinna külje all olevasse arenevasse elamupiirkonda või mitte.

  1. Rae Vallavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses kassaatorile vastu ja leiab, et ohutsoon on ala, mis kuulub ladude juurde. Seda kinnitab vaidlustatava haldusakti vastuvõtmise ajal kehtinud Lõhkematerjaliseaduse § 21 lg 4, mille kohaselt pidi lõhkematerjalilao asukoht olema selline, et võimaliku avarii korral laos oleks tagatud inimeste, vara ja keskkonna ohutus. Vaidlus puudub selles, et kolmandale isikule kuuluva laokompleksi puhul on tegemist pealmaalaoga, mis peab vastama majandusministri määruse nr 60 punktis 40 esitatud tingimustele. Kassaator eksib, leides, et ohutsoon on samastatav riikliku kaitse alla võetud maa-aladega, mis võidakse tagastada või erastada ning mille kohta antakse kaitsekohustuse teatis. Veel märgib vastustaja, et kaebuse arutamisel teise astme kohtus ei olnud vaidluse esemeks ohutsooni kuulumine lõhkematerjalilao teenindamiseks vajaliku maa hulka, vaid vaieldi selle üle, kas haldusorgan sai panna kolmandale isikule kohustuse teisaldada või likvideerida õigusaktide nõuetele vastav tara ja ehitada selle asemel kaitsevallid, mis oleksid ohutsooni vähendanud. Vastustaja arvates on kassaatori väited maa sihtotstarbe määramise kohta asjakohatud, sest see ei olnud teise astme kohtus enam vaidluse esemeks ning samuti ei riku maa sihtotstarve kassaatori õigusi. Lisaks leiab vastustaja, et kassaator on uurimisprintsiipi ületähtsustanud. Vastustaja vaidleb ka vastu kassaatori seisukohale, et ohutsooni teenindusmaa määramisel tuleb arvestada ehitise sihtotstarbelise kasutamise võimalikku kestust, ja leiab, et teenindusmaa määrati mitte ohutsoonile, vaid lao ehitistele. Väide, et haldusorgan ei otsustanud küsimuse üle, kas ladu sobib Tallinna külje alla, on vastustaja arvates asjakohatu. Samuti nagu kassatori seisukoht, et erastajal ei saa olla õiguspärast ootust, et riik talle lõpmatult lõhkematerjali hoiulubasid väljastab. Järelevalvet teostav isik Harju maavanem jääb oma
  2. augusti
  3. a kirjas Riigikohtule
  4. veebruaril 2003 Tallinna Halduskohtule esitatud järelevalve tulemustes toodu juurde ning palub Liis Mölli kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kolmas isik Skanska EMV AS ei ole kassatsioonkaebuse kohta oma seisukohti esitanud. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et käesoleva haldusasja aluseks olevas omandi- ja maareformi menetluses on ekslikult toimunud õigusvastaselt võõrandatud maa osaline tagastamine enne maa ostueesõigusega erastamise otsustamist.

§ 23

lg 2 kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Maa ostueesõigusega erastamine enne tagastamist on oluline seetõttu, et erastatava maa kindlaksmääramisest sõltub, kui palju on võimalik õigusvastaselt võõrandatud maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus kohtuasjas nr 3-3-136-99, RT III 1999, 28, 259;
  3. novembri
  4. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-45-99, RT III 1999, 30, 291 ja
  5. veebruari
  6. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-31-00). Kuivõrd käesoleval juhul ei ole asjast huvitatud isikud aga enne ostueesõigusega maa erastamise otsustamist antud maa tagastamise korraldust vaidlustanud ja eeltoodud asjaolu ei saa olla käesoleva halduskohtumenetluse sisuks, ei pea kolleegium siiski otstarbekaks nimetatud küsimusel pikemalt peatuda.
  7. Asja lahendamisel selgitab kolleegium kõigepealt, kas erastatava maa sihtotstarbe määramine tootmismaana välistab ehitiste, praegusel juhul laohoonete, aluse maa erastamist. Edasi annab kolleegium hinnangu, kas ohutsooni tuleb lugeda ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks

§ 6

lg 3 järgi, mille kohaselt määratakse ehitise (ehitiste kompleksi) teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise, ning kas ohutsooni kuuluvat maad võiks tagastada (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha küsimuses, kas ja kuivõrd oleks haldusorgan pidanud ehitise teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramisel arvestama ehitise tegeliku kasutamisega ja ehitise sihtotstarbelise kasutamise võimaliku kestusega (II). I

  1. Kolleegium on oma varasemas lahendis leidnud, et maa sihtotstarbe muutmine võib riivata maaomaniku huve (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus kohtuasjas nr 3-3-137-04). Samuti võib maa sihtotstarbe määramine ostueesõigusega erastamisel mõjutada tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Vaidlustatud haldusaktiga määrati ehitise teenindusmaana erastatava maa koosseisu 45% tootmismaa ja 55% sihtotstarbeta maa. Vastavalt

§ 10

lg-le 3 ei kuulu tootmiseks vajalik maa ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka, mistõttu võib tootmiseks vajalikku maad tagastada. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse

  1. juuni
  2. a määruse nr 144 "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p
  3. Tootmiseks vajalikku maad

§ 10

lg 3 tähenduses ei saa samastada Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste punktis 6 sätestatud tootmismaaga. Aluste punkti 5 kohaselt on tootmismaa toodangu ladustamiseks ettenähtud ehitiste alune maa, punkti 6 kohaselt kuulub tootmismaa alla ka laokomplekside maa. Punkti 7 kohaselt määrab katastriüksuse sihtotstarbe kohalik omavalitsus. Kuigi ei Maareformi seadus ega ka Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord ei täpsusta, mida tuleb mõista tootmiseks vajaliku maa all, on Maareformi seaduse eesmärgist tulenevalt seaduses kasutatud mõistega "tootmiseks vajalik maa" silmas peetud eelkõige põllumajanduslikuks tootmiseks vajalikku maad. Sellele viitab ka vaidlustatud korralduse ajal kehtinud

§ 231

lg 2, mille kohaselt põllumajandusliku tootmisega tegeleja

-i tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Selline tootmine ei ole samastatav laokomplekside aluse maa kasutamisega. Tulenevalt eelnevast ei saa Riigikohtu halduskolleegium nõustuda kassaatori väitega, mille kohaselt ei oleks vaidlusaluses asjas saanud üldse ostueesõigusega erastada laohoonete alust maad, sest seda loeti katastriüksuse otstarbe määramisel tootmismaaks. 12. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist reguleeris vaidlustatud korralduse andmise ajal

-ile lisaks Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord, mille punkti 4 kohaselt tuleb ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel muuhulgas arvestada, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Vastavalt Maakorraldusseaduse §-le 5 on maakorralduse nõuded seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest tulenevad tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Maakorralduse läbiviimisel lähtutakse eelkõige omaniku taotlusest kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks. Lisaks pidi Rae Vallavalitsus ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse määramisel lähtuma ka korralduse andmise ajal kehtinud Lõhkematerjaliseaduse ja majandusministri

  1. novembri
  2. a määrusega nr 60 kinnitatud "Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja" sätetest. Viimase punkti 40 kohaselt peab pealmaaladu vastama muuhulgas tingimusele, et tara kaugus lähimast hoidlast peab olema vähemalt 30 meetrit ning et tara ümbritseb vähemalt 50 m laiune tsoon, mille piirile on seatud hoiatusmärgid.
  3. Kohtud ja vastustaja on eeltoodust tulenevalt leidnud, et ohutsoon kuulub ladude juurde, on selle ohutuks ekspluateerimiseks vajalik ja moodustab lõhkeainetelao teenindamiseks vajaliku maa. Samal ajal on ohutsooni alune maa vaidlustatud korralduses tähistatud kui sihtotstarbeta maa. Maa sihtotstarbe määramine ostueesõigusega erastamisel võib aga mõjutada tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste punkt 5 näeb ette, et sihtotstarbeta maa on maa, millele ei osata või millele ei ole otstarbekas sihtotstarvet määrata, samas kui Aluste punkti 6 kohaselt kuulub laokomplekside alune maa tootmismaa hulka. Ohutsoon ei ole laokompleksi alune maa. Õigusaktidest ei tulene, et ohutsoon peaks kindlasti kuuluma ehitise teenindamiseks vähima vajaliku maa hulka, vastustaja ja kohtud on eksinud seda automaatselt järeldades.
  4. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei ole ohutsoon olemuslikult selline maa, mida on ilmtingimata vaja lõhkematerjalilao teenindamiseks. Lõhkematerjaliseaduse ja majandusministri määruse sõnastus ei välista iseenesest võimalust, et tarast väljapoole jääv ohutsoon võiks olla ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekti omandis tingimusel, et on tagatud kolmandate isikute elu ja vara kaitse ning et õigustatud subjekt on valmis täitma ohutsoonile esitatavaid nõudeid. Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja punktidest 40 ja 41 tulenevalt seisnesid need nõuded hoiatusmärkide seadmises ning selle tagamises, et kaitsetsoonis ei kasvaks okasmets ja võsastik ning et kuivanud rohi ja muu kergesti süttiv materjal oleks koristatud. Kohaliku omavalitsuse pädevuses on otsustada, kaaludes kõiki asjaolusid, kas ohutsooni määrata ehitise teenindamiseks vähima tarviliku maa hulka või mitte. Praegusel juhul ei ole teada, kas kohalik omavalitsus seda kaalus. II
  5. Kaalumisel, kas ja kui suures ulatuses määrata ohutsooni jääv maa-ala ehitise teenindamiseks vajaliku vähima tarviliku maa hulka või võimaldada selle maa-ala tagastamine, omab tähtsust ka see, kas lõhkematerjaliladu oli vaidlustatud korralduse andmise ajal sihtotstarbelises kasutuses ja kas võis esineda asjaolusid, mis võisid seada kahtluse alla sihipärase kasutuse tulevikus. Vaidlusaluse korralduse andmise ajal oli ehitise omanik Skanska EMV AS rentinud lao välja OÜ-le BalRock. Kohtud on õigesti järeldanud, et ehitise omanikul on vabadus otsustada, kas ta taotleb endale lõhkematerjali hoiuluba ja kasutab ladu ise või võimaldab vastavat luba omaval teisel isikul ladu sihtotstarbeliselt kasutada.
  6. Kassaatori arvates oleks Rae Vallavalitsus pidanud enne korralduse andmist täiendavalt välja selgitama, millist lõhkeainet või pürotehnilisi tooteid ladudes tegelikult hoiti ja milliseid kavatseti hoidma hakata. Vaidlustatud korralduse ajal kehtinud Lõhkematerjaliseaduse § 23 lg 3 sätestas, et kui kontrolli tulemusena on lõhkematerjaliladu tunnistatud kasutamiskõlblikuks, annab Tehnilise Järelevalve Inspektsioon lõhkematerjali hoiuloa. Hoiuluba antakse alalise lõhkematerjalilao valdajale tähtajaga kuni kolm aastat ja ajutise lõhkematerjalilao valdajale tähtajaga kuni üks aasta. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt võib alalise lõhkematerjalilao hoiuloa kehtivust pikendada kuni kolme aasta ja ajutise lõhkematerjalilao hoiuloa kehtivust kuni ühe aasta võrra pärast lao seisukorra kontrollimist. OÜ-l BalRock oli Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni antud lõhkeainete hoiuluba nr 4/2001 kehtivusega
  7. august 2001 kuni
  8. august 2004 allklassi 1.1 D lõhkematerjali hoidmiseks. Õiged on seega kohtute seisukohad, et vaidlustatud korralduse tegemise ajal oli OÜ-l Balrock, kellele Skanska EMV AS ehitisi rentis, kehtiv lõhkematerjali hoiuluba, millega vallavalitsus pidi arvestama sõltumata asjaolust, kas laos hoiti haldusmenetluse toimumise ajal tegelikult lõhkeainet või mitte.
  9. Kohtumenetluse ajal on aga selgunud, et alates
  10. märtsist 2004 ei ole osaühingul BalRock enam kehtivat lõhkematerjali hoiuluba allklassi 1.1 D lõhkematerjali hoidmiseks, vaid
  11. märtsil 2004 väljastatud pürotehniliste ainete hoidmise luba nr 1/2004 kehtivusega kuni
  12. detsember
  13. Kuigi haldusakti õiguspärasust tuleb kontrollida nende asjaolude valguses, mis esinesid haldusakti andmise ajal, oleksid kohtud pidanud siiski sellega arvestama, et kohtumenetluse käigus asjaolud muutusid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  14. detsembri
  15. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-52-04 p 18). Muutunud asjaolud võivad õigustada vajadust lõhkematerjali hoidmiseks ette nähtud ohutsooni vähendamiseks. Kui aga ladudes edaspidi lõhkeaineid üldse ei hoita, siis võib vajadus ohutsooni järele kogunisti ära langeda. Need asjaolud võivad omakorda olla aluseks vaidlusaluse ala osalisele tagastamisele ja ehitise omanikule erastamata jätmisele. Haldusmenetluse seaduse § 44 lg 1 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse juhul, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu on ära langenud. Haldusmenetluse uuendamise taotlus tuleb, tõsi küll, esitada ühe kuu jooksul uuendamise asjaolude teadasaamisest. Samas ei saa mõistlikult eeldada, et isik, kes täpselt samas küsimuses on juba pöördunud kohtusse, hakkaks vältava kohtumenetluse ajal esitama taotlust haldusmenetluse uuendamiseks.
  16. Üldjuhul ei saa eeldada, et kui korralduse tegemise ajal kehtib vaidlusalusel maal asuva ehitise sihipärast kasutamist võimaldav luba, peaks vallavalitsus enne ehitise teenindamiseks vajaliku maa eraldamise korralduse andmist kontrollima, kas ehitist kavatsetakse ka edaspidi sihipäraselt kasutada. Kuid käesolevas asjas väidab kassaator, et vastustaja oli teadlik, et lõhkematerjali hoiuluba edaspidi ei pikendata, mistõttu ehitisi edaspidi sihipäraselt ei kasutata. Asja materjalidest nähtub, et Rae Vallavalitsus oli
  17. mai
  18. a korraldusega nr 659, s.t enne vaidlustatud korralduse andmist, kinnitanud lähtetingimused Järveküla küla Juhani 5 pereelamute grupi ja Vana-Kongo pereelamute grupi detailplaneeringu ning Järveküla külas Kurna oja ja Viljandi maantee vahelise ala osa üldplaneeringu skeemi koostamiseks, mis hõlmab ka vaidlusalust ala (vt halduskohtu toimiku lkd 156?160). Kohtud oleksid pidanud analüüsima, kas vallavalitsusel tuli eeltoodut silmas pidades ette näha, kuidas ehitist kasutatakse edaspidi ja kas vallavalitsusel oli sellises olukorras võimalik otsustada lõhkematerjalilao teenindamiseks vajaliku maa eraldamine, arvestades ka sellega, et vastavalt

§ 10

lg-le 3 määrab kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Kohtud ei ole eelnimetatule tähelepanu pööranud, on seega jätnud välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud ja rikkunud seeläbi uurimispõhimõtet. Riigikohtu halduskolleegium on oma

  1. oktoobri
  2. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-49-01 leidnud, et uurimispõhimõtte kohaselt peab halduskohus vajaduse korral omal initsiatiivil tõendeid kogudes kõrvaldama lüngad protsessiosaliste poolt kohtule antud teabes selliselt, et asja otsustamisel tähtsust omavate asjaolude osas ei oleks enam kahtlusi. Halduskohtumenetluse seadustiku § 16 lg-st 2 tulenev uurimispõhimõte tähendab muuhulgas ka seda, et kui kohtule on saanud teatavaks andmed, mis võivad haldusasja lahendamisel tähtsust omada, peab kohus tegema endast oleneva, et vastavaid andmeid saaks asja menetlemisel arvesse võtta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-68-04). Kolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-41-02 kohaselt kehtib uurimisprintsiip ka apellatsiooniastmes.
  7. Ülaltoodut arvestades tuleb Liis Mölli kassatsioonkaebus rahuldada, Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  8. veebruari
  9. a otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.