← Eesti

3-3-1-43-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-43-05

  1. september 2005 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Ene Riisna kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  2. mai
  3. a otsuse nr 12573 tühistamiseks ja maa tagastamise korralduse väljaandmise ettekirjutuse tegemiseks Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  4. märtsi
  5. a otsus haldusasjas nr 2-3-51-05 Ene Riisna kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Ene Riisna kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  6. märtsi
  7. a otsus haldusasjas nr 2-3-51-05 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  9. veebruari
  10. a otsusega nr 5161 loeti omandireformi objektiks Tallinnas Vabaõhumuuseumi tee 18, 20, end. Harjumaal Harku vallas Haabersti mõisast eraldatud maaüksuse "Merekalju nr 87" endisel kinnistul nr 126 asunud ehitised ja krunt 2,655 ha. Otsuse järgi on tõendatud, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Eduard Riisnale (Riismannile), kes vastab ORAS § 7 nõuetele. Omandireformi õigustatud subjektiks kõnealuse vara suhtes tunnistati Eduard Riisna tütar Ene Riisna.
  11. juuni
  12. a otsusega nr 5660 tühistas linnakomisjon oma varasema otsuse ja tegi uue otsuse, milles muutus vaid objekti aadress (endise Vabaõhumuuseumi tee 18, 20 asemel loeti vara asukohaks Vabaõhumuuseumi tee 20).
  14. augusti
  15. a korraldusega nr 2448-k tagastas Tallinna Linnavalitsus Ene Riisnale Vabaõhumuuseumi tee 20 asuva raadiokeskuse hoone (endine suvila), mille Riiklik Meresidesõlm andis
  16. a E. Riisnale üle. Hoone on hooneregistris registreeritud E. Riisna nimele.
  17. Linnakomisjoni
  18. mai
  19. a otsusega nr 12573 jäeti E. Riisna taotlus endisel kinnistul nr 126 asunud ehitiste ja maa tagastamiseks rahuldamata, kuna taotletav vara ei kuulu ORAS §-s 11 loetletud omandireformi objektide hulka. Sama otsusega tunnistati kehtetuks linnakomisjoni
  20. veebruari
  21. a otsus nr 5161 ja
  22. juuni
  23. a otsus nr
  24. Linnavalitsuse
  25. augusti
  26. a korraldus nr 2448-k põhineb õigusvastasel linnakomisjoni otsusel ja on seetõttu samuti õigusvastane. E. Riisna (Riismann) ei olnud õigusvastaselt võõrandatud maa omanik, vaid maa kasutaja põlise rendi alusel. Põlise rendi alusel maa kasutajale tekitatud kahju hüvitamine ei ole omandireformi eesmärk (ORAS § 2 lg 1). Põlise rendi alusel maa kasutajad või nende pärijad ei kuulu omandireformi õigustatud subjektide ringi. Puuduvad tõendid, et kinnistul nr 126 paiknevad hooned kuulusid E. Riismannile (Riisnale) omandiõiguse alusel.
  27. E. Riisna esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles linnakomisjoni
  28. mai
  29. a otsuse nr 12573 tühistamist ja Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemist kaebuse esitajale maa tagastamise korralduse väljaandmiseks.
  30. Tallinna Halduskohtu
  31. novembri
  32. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata, kuna kohus tuvastas, et linnakomisjoni
  33. mai
  34. a otsus nr 12573 on õiguspärane.
  35. E. Riisna palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
  36. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus jättis rahuldamata E. Riisna kaebuse tühistada linnakomisjoni
  37. mai
  38. a otsus nr
  39. Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega tühistas linnakomisjoni otsuse. Kohustamistaotluse rahuldamata jätmise osas täiendas ringkonnakohus halduskohtu otsust ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Muus osas jäi halduskohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebusega hõlmatud osas põhjendas ringkonnakohus otsust järgmiselt: 1) ei vaielda selle üle, et E. Riisna isa E. Riisna (Riismann) kasutas maaüksust "Merekalju nr 87" temaga mais 1938 sõlmitud põlise rendi lepingu alusel. Maa omanikuks oli Tallinna linnaomavalitsus. Ei vaielda ka selle üle, et E. Riisnal puudub Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seadusest tulenev nõudeõigus endise kinnistu nr 126 tagastamiseks, sest maad ei kasutatud Balti eraseaduse §-des 1324?1334 sätestatud asjaõiguse alusel; 2) linnakomisjoni
  40. juuni
  41. a otsuse nr 5660 esemeks olev E. Riisna ja tema õiguseellase vara tagastamise nõudeõiguse küsimus on seadusega reguleeritud, mistõttu pole õiguslikku lünka, mida võiks täita Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse analoogia alusel. ORAS §-dest 7?9 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist on õigustatud nõudma isikud, kes olid vara õigusvastase võõrandamise ajal vara omanikud. Eeltoodud reeglist saab kõrvale kalduda üksnes eriseadustega ammendavalt ette nähtud juhtudel. Seetõttu oli linnakomisjoni
  42. juuni
  43. a otsus nr 5660 vastuolus ORAS §-dega 7 ja 8 ning Vabariigi Valitsuse
  44. augusti
  45. a määrusega nr 161 kehtestatud korra punkti 15 alap-dega 2 ja 3 ning Vabariigi Valitsuse
  46. veebruari
  47. a määrusega nr 36 kinnitatud korra punkti 19 alap-dega 2 ja 4; 3) eeltoodud asjaoludel oli õige linnakomisjoni
  48. mai
  49. a otsuse nr 12573 põhjendus, et kehtetuks tunnistatud linnakomisjoni
  50. juuni
  51. a otsus nr 5660 oli õigusvastane, kuna selles oli valesti määratud vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel ning omandireformi objektiks loeti vara, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks puudub seaduslik alus, ning sellest tulenevalt on omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud selleks õigust mitteomav isik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  52. E. Riisna palub kassatsioonkaebuses muuta ringkonnakohtu otsust ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus analoogia kohaldamise motiivil kogu ulatuses ning muuta kohtukulude jaotust ja mõista vastustajalt välja kassaatori kohtukulud kõigis kohtuastmetes. Kassaator väidab järgmist: 1) obrokiõigus ja põlisrendiõigus olid Balti eraseaduse järgi sarnased. Mõlemad olid sisuliselt kinnisomandid. Erinevus oli peamiselt nende levikus. Obrokiõigus oli linnades väga levinud. Põlisrendiõigusega oli välja antud vaid 140 krunti Tallinnas. Põlisrendi alusel kasutatud maa tagastamise aluse puudumine on lünk seaduses, mis tuleb täita analoogia alusel; 2) teatud huvigrupi väiksus ei saa demokraatlikus riigis olla nende diskrimineerimise aluseks. Kruntrentnike ja põlisrentnike erinevaks kohtlemiseks pole võimalik esitada mingit muud põhjendust kui omaaegsete põlisrentnike väike arv.
  53. Tallinna Linnavalitsus palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  54. Kassaator on kolleegiumi ette seadnud kaks lahendamist vajavat probleemi. Esiteks väidab kassaator, et põlisrendi alusel kasutatud maa tagastamise aluse puudumine on lünk seaduses, mis tuleb täita analoogia alusel, et põlisrendi alusel kasutatud maa tuleb omandisse anda analoogiliselt kruntrendiõiguse (obrokiõiguse) alusel kasutatud maaga. Teiseks leiab kassaator, et seadus kohtleb kruntrentnikke ja põlisrentnikke ebavõrdselt ning ebavõrdse kohtlemise ainsaks põhjuseks on see, et põlisrentnikke oli vähem kui kruntrentnikke.
  55. Balti eraseadus eristas kruntrendimaad (obrokimaad) ja põlisrendimaad ning kruntrendiõigust (obrokiõigust) ja põlisrendiõigust (vastavalt §-d 1324?1334 ja §-d 4131?4154).
  56. Omandireformi aluste seadus näeb ette õigusvastaselt võõrandatud vara, sh maa tagastamise või kompenseerimise selle endistele omanikele või nende pärijatele (§-d 7 ja 8). Maa tagastamist või kompenseerimist selle endistele omanikele või nende pärijatele reguleerib lähemalt Maareformi seadus. Nende seaduste järgi ei tagastata kruntrendimaad (obrokimaad) ega põlisrendimaad, kuna nimetatud maid ei kasutatud omandiõiguse, vaid vastavalt kruntrendiõiguse (obrokiõiguse) või põlisrendiõiguse alusel. Samas sätestab MRS § 5 lg 3, et endise kruntrendimaa (obrokimaa) tagastamise ja kompenseerimise küsimused reguleeritakse eraldi seadusega. Viidatud eraldi seaduseks on Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seadus. Erandina omandireformi üldistest põhimõtetest ja eesmärkidest näeb Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg 1 ette, et endine kruntrendimaa (obrokimaa) antakse tasuta endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidaja või tema pärijate omandisse või kompenseeritakse neile selle maksumus 95% ulatuses. Sama seaduse § 2 lg 1 sätestab, et endise kruntrendimaaõigusena (obrokimaaõigusena) käsitatakse Balti eraseaduse paragrahvides 1324?1334 sätestatud asjaõigust. Põlisrendimaa tasuta omandisse andmist või kompenseerimist seadus ette ei näe, ehkki seaduseelnõu algvariandis käsitleti ka põlisrendi alusel kasutatud maad. Esimesel lugemisel
  57. septembril 1993 kandis seaduseelnõu pealkirja "Endise kruntrendi(obrokimaa-) ja põlisrendiõiguse kompenseerimise seadus" ja käsitles mitte ainult kruntrendimaad (obrokimaad), vaid ka põlisrendimaad. Praeguse pealkirja all menetleti eelnõu teisel lugemisel
  58. oktoobril 1993 ja
  59. novembril 1993 ning kolmandal lugemisel
  60. detsembril
  61. Eelnõu algataja ettekandest teisel lugemisel ilmneb selgelt, et põlisrendiõiguse alusel kasutatud maadega seonduvate küsimuste reguleerimata jätmine oli teadlik. Seega on Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse puhul tegemist seaduse selge regulatsiooniga, mitte aga lüngaga, mida saab täita analoogia alusel. Seadusandja ei soovinud nimetatud seadusega reguleerida endiste põlisrendimaade omandisse andmist või kompenseerimist. Samasugusele järeldusele jõudis ka ringkonnakohus.
  62. Järgnevalt analüüsib kolleegium seda, kas endise kruntrendimaa ja põlisrendimaa pidajaid on koheldud ebavõrdselt.
  63. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et huvigrupi väiksus ei saa olla selle grupi erineva kohtlemise õigustuseks. Ülalnimetatud seaduseelnõu menetlemise materjalidest nähtub, et eelnõu menetlemisel oldi teadlik sellest, et isikuid, kes kasutasid maad põlisrendiõiguse alusel, oli palju vähem kui isikuid, kes kasutasid maad kruntrendiõiguse alusel. Ei nähtu aga see, et erinevat kohtlemist põhjendati just selle asjaoluga. Seega puudub kolleegiumil alus järeldada, et obrokimaapidajaid ja põlisrentnikke koheldi ebavõrdselt johtuvalt isikute arvust.
  64. Kruntrendiõigus ja põlisrendiõigus olid Balti eraseadusega reguleeritud erinevad õigusinstituudid. Esmasel vaatlemisel oli nende õiguslik regulatsioon sarnane. Kuid nende tegelik majanduslik tähendus oli erinev ja viimane on käesoleva asja lahendamisel otsustava tähtsusega. BES § 1333 järgi ei tohtinud obrokimaksu suurust kumbki pool ühepoolselt muuta, välja arvatud otseselt teisiti ettenähtud juhtudel. Analoogiline põhimõte oli sätestatud BES §-des 4144 ja 4145 põlisrendi tasu suhtes. Natsionaliseerimiseelseks ajaks väljakujunenud tegelikkus oli aga selline, et valdav enamus vanadest, stabiilse tsaarirubla tingimustes sõlmitud obrokilepingutest ei näinud ette obrokimaksu muutmist poolte kokkuleppel. T. Grünthal kirjutas
  65. a ajakirja "Õigus" nr-s 8 ilmunud artiklis: "Kui enne sõda ning revolutsiooni obrokiraha otsest omanikku rahuldas ja sellest linnakassadesse võrdlemisi ilusaid summasid kogunes, on nüüd rahakursi langedes (1 rubla = 1 1/2 senti) obrokiraha kaotanud igasuguse majandusliku tähtsuse. See on nii väike, et selle sissenõudmine ei tasu kulusid. Selle tõttu on omanikud hakanud neid väheseid õigusi kasutama, mis seadus neile obrokile antud krundi suhtes reserveerib" (lk 360). Samas artiklis (lk 364) kirjutatakse: "Summad, mis linnad ja Tartu Ülikool praegusel ajal oma obrokile antud kruntide eest saavad, on naeruväärt väikesed."
  66. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia III köites märksõna "Hoonestusõigus" all iseloomustatakse obrokimaksu majanduslikku tähendust järgmiselt: "Vene tsaarirubla väärtuse kadumise tõttu on obrokimaks neil kaotanud peaaegu täiesti majandusliku tähtsuse." Seaduseelnõu esimesel lugemisel,
  67. septembril 1993 ütles eelnõu algataja, et obrokimaa kasutajaomanik oli kohustatud otsesele omanikule maksma iga-aastast tasu, mis oli sümboolne, ja Tallinnas näiteks enamasti alla kümne sendi aastas. Käesoleva asja materjalide hulgas olevast Tallinna Linnavalitsuse ja E. Riismanni vahel
  68. a sõlmitud lepingust nähtub, et E. Riismanni iga-aastase rendi suurus ületas enam kui sajakordselt toonast tavalist obrokimaksu ning linnal oli õigus rendimaksu ühepoolselt kõrgendada. Kolleegiumi arvates oli muude võrdsete tingimuste juures obrokimaapidaja ja põlisrentniku seisund tänu obrokimaksu majanduslikule tähendusele erinev ning obrokimaapidaja ja põlisrentniku erinev kohtlemine omandireformi käigus seetõttu õigustatud. Nendel kaalutlustel on kolleegium seisukohal, et obrokimaapidajat ja põlisrentnikku on koheldud küll erinevalt, kuid mitte ebavõrdselt. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.