KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-48-05 Otsuse kuupäev 5. oktoober 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus

§ 38

lg 2 p-de 1, 3, 6 ja lg 3 kohaselt on Maa-ametil õigus kontrollida kohalike omavalitsuste tegevust ja teha kohustuslikke ettekirjutisi puuduste kõrvaldamiseks. Kontrollimata maade tagastamise toimikut, aktsepteeris ka Maa-amet M. Lihtenit ja E. Strastinit kui õigustatud subjekte.

1. Tartu Halduskohtu
2. augusti
3. a otsusega haldusasjas nr 3-121 2003 jäeti A. Lihteni kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kaebuse esitajal on omandireformi õigustatud subjektina seadusest tulenev õigus õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisele, kuid tal ei ole õigust vaidlusaluse maa tagastamisele, kuna ta ei olnud vaidlusaluste toimingute teostamise ajal ega ka kohtuotsuse tegemise ajal Valgas Viljandi tn 52 asuvate ehitiste omanikuks. Sellel maal asuvad hooned kuuluvad vallasasjana teistele isikutele. Seega ei saa vaidlustatud toimingud maareformi läbiviimisel rikkuda A. Lihteni subjektiivseid õigusi. Tähtsust ei oma, kas kaebuse esitaja oli maa tagastamise nõudeõiguse
4. aastal loovutanud või mitte. Tagastataval maal asusid teistele isikutele kuuluvad hooned ning ehitise omanik ei olnud kokku leppinud maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile.
5. märtsi
6. a maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse näol oli tegemist avaldajate avaldusega, mitte maasekretäri avaldusega, sõltumata sellest, kes avalduse faktiliselt kirjutas. Kumbki nõudeõiguse saajatest ei avaldanud, et nende ema allkiri ei pruugi olla ema poolt kirjutatud. Nõudeõiguse saajad ei olnud toimingute teostamise ajal vastustajaid informeerinud, et nad ei soovi nõudeõigust üle võtta. Vastupidi, valdav enamus kolmanda isiku M. Lihteni poolt esitatud avaldusi kinnitavad, et ta soovis nõudeõigust üle võtta. Kohus rõhutas, et A. Lihteni kaebuse alusel on kohtul pädevus kontrollida vaid A. Lihteni subjektiivsete õiguste rikkumist ja vabaduste piiramist. Kohtul puudub pädevus kontrollida, kas vaidlustatud toimingutega võidi rikkuda kaebuse esitaja sugulastest kolmandate isikute õigusi.
7. A. Lihten esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldataks. Seoses A. Lihteni surmaga asus kohtumenetluses tema asemele õigusjärglasena Maime Lihten.
8. Tartu Ringkonnakohtu
9. veebruari
10. a otsusega lõpetati menetlus moraalse kahju hüvitamise nõudes, kuna kohus leidis, et moraalse kahju hüvitamise nõude osas ei ole õigusjärglus võimalik. Ülejäänud osas jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et
11. märtsi
12. a nõudeõiguse loovutamise avaldus ei ole haldusakt ega haldustoiming. Seega ei ole võimalik selle tühistamine või õigusvastaseks tunnistamine. Nõudeõiguse loovutamise avaldus on tsiviilõiguslik tehing ning selle vaidlustamine oleks olnud võimalik tsiviilkohtumenetluses. Asja materjalidest nähtuvalt oli A. Lihten tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks Valgas Viljandi tn 52 asuva õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. Valga Maavalitsuse hooneregistritalituse
13. märtsi
14. a teatise kohaselt ei olnud Viljandi tn 52 asuvate ehitiste omanik A. Lihten, vaid ehitiste omanikud olid E. Strastin ja M. Lihten kumbki 1/2 mõttelises osas. Seega ei kuulunud

§ 7lg-st 1 tulenevalt õigusvastaselt võõrandatud maa A.

Lihtenile tagastamisele. Seetõttu ei saanud rikkuda tema õigusi ka see, kui suures osas erastati maad Savi tn 29 asuvate ehitiste juurde. Samuti ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud Valga Linnavalitsuse

1. septembri
2. a korraldust nr 587, millega anti nõusolek maa ostueesõigusega erastamiseks plaani- ja kaardimaterjali alusel V. Telinenile. Samuti märkis ringkonnakohus, et M. Lihteni kui A. Lihteni õigusjärglase põhjendatud huviks vaidlustatud toimingute õigusvastaseks tunnistamisel ei saa olla A. Lihteni poolt esitatud moraalse kahju nõue. Seetõttu tuleks apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ka seetõttu, et M. Lihtenil puudub põhjendatud huvi A. Lihteni poolt vaidlustatud toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohtuotsusega mõisteti lisaks M. Lihtenilt Maa-ameti kasuks välja õigusabikulu 4940 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
3. M. Lihteni kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja saata asi tühistatud osaks uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuses leitakse järgmist:
4. Ringkonnakohtu otsust tuleb kohtukulude jaotamise osas muuta ning jätta vastustajate kohtukulud nende endi kanda. M. Lihten on pensionär, kellele on määratud esindaja riigi kulul ning seega on tegemist maksejõuetu isikuga. Millegagi ei olnud põhjendatud Maa-ameti poolt õigusesindaja palkamine.
5. Kuna kaebaja eesmärk oli saavutada
6. märtsi
7. a maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise tehingu tühisuse tuvastamine, oleks halduskohus pidanud selle fakti tuvastama. Riigikohus on korduvalt tunnistanud, et halduskohus on pädev tuvastama teatud tsiviilõiguslikke asjaolusid.
8. Kuigi A. Lihten ei olnud vaidlustatud toimingute tegemise ajal Viljandi tn 52 asuvate ehitiste omanik, siis see ei tähenda, et vaidlustatud toimingud ei saanud tema õigusi rikkuda.

§ 7

lg 1 sätestab, et õigustatud subjektile jäetakse maa tagastamata üksnes siis, kui ta ei saavuta sellel maal asuvate ehitiste omanikega kokkulepet. Kuna ehitiste omanikud E. Strastin ja M. Lihten olid A. Lihteni lapsed, siis on reaalne, et osapooled oleks vastavas küsimuses võinud kokkuleppe saavutada. Seega oli A. Lihtenil reaalne võimalus Viljandi tn 52 asuva kinnistu omandamiseks ning järelikult rikkusid vaidlustatud toimingud tema õigusi. Isegi kui väita, et A. Lihtenil kaebeõigus puudus, siis protsessiõigusjärglasel M. Lihtenil Viljandi tn 52 ehitiste kaasomaniku ja erastamise õigustatud subjektina oli see kaebeõigus olemas.

1. Põhjendatud huvi haldustoimingute õigusvastasuse tuvastamiseks on olemas ka M. Lihtenil, ehkki ringkonnakohus seda tema käest ei küsinud. Põhjendatud huvi seisneb selles, et kui kohus tunnistab vaidlustatud toimingud õigusvastaseks, siis kavatseb ta esitada kahjunõude, kuna vaidlustatud toimingute tagajärjel on oluliselt raskenenud kassaatori juurdepääs oma kinnistule.
2. Valga Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et protsessiõigusjärgluse korral ei saa üle anda rohkem õigusi, kui üleandjal endal oli. Seega ei saa M. Lihtenil olla rohkem õigusi, kui oli A. Lihtenil. A. Lihten loovutas maa õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse M. Lihtenile ja Strastinile. Kõik lepingupooled on käitunud selliselt, nagu leping oli sõlmitud. Halduskohus ei saa seda
3. märtsi
4. a nõudeõiguse loovutamise lepingut tühistada või õigusvastaseks tunnistada.
5. Maa-ameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Ehkki nõudeõiguse loovutanud A. Lihten on väitnud, et tema allkiri avaldusel on võltsitud, siis nõudeõiguse omandanud isikud ei ole seda tehingut tsiviilkorras vaidlustanud ega ei ole soovinud nõudeõigusest loobuda. Vastupidi, valdav enamus kassaatori M. Lihteni poolt esitatud avaldusi, mille koopiad on kohtutoimikus, kinnitavad, et ta on nõudeõiguse üle võtnud. Seega kuigi A. Lihten oli tunnistatud Viljandi tn 52 asuva kinnistu osas omandireformi õigustatud subjektiks, ei kuulunud maa temale tagastamisele, sest sellel maal asuvate ehitiste kui vallasasjade omand kuulus teistele isikutele ? kuni
6. novembrini 2002 E. Strastinile ja M. Lihtenile ning alates
7. novembrist 2002 S. Sulbile. Valga Linnavalitsuse
8. oktoobri
9. a korraldusega nr 623 on Viljandi tn 52 maaüksus tagastatud S. Sulbile. Kohtukulude küsimuses osundatakse, et Maa-ameti juriidilises osakonnas on kuus juristi, kellest kaks on lapsehoolduspuhkusel, kahel on tööstaaži 2 aastat, ühel 1 aasta ja ühel vaid kolm kuud. Maa-amet tegeles näiteks
10. aastal ligi 15 000 omandi- ja maareformiga soetud probleemiga, millest ligikaudu pooled olid juriidilised küsimused. Vastuses leitakse, et arvestades Maa-ameti lepingulise juriidilise esindaja poolt osutatud õigusabiteenuse hinda, samuti seda, et Maa-ameti esindamisel enda töötajate poolt oleks samuti tehtud kulutusi (töötasu, lähetuskulud, transpordikulud), on Maa-amet tegutsenud riigieelarvelisi vahendeid kasutades maksimaalse säästlikkusega ning valinud optimaalseima lahenduse. Juhitakse tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja ja tema sugulased on aastate jooksul esitanud rohkelt alusetuid kaebusi nii Valga Linnavalitsuse kui ka Valga Maavalitsuse tegevuse peale asjus, mida oleks võinud lahendada perekonnasiseselt, Tartu Halduskohtu
11. augusti
12. a istungil tehti katset kohtuistung edasi lükata asjasse mittepuutuvate tunnistajate kohtuistungile kutsumiseks, Tartu Ringkonnakohtu
13. detsembri
14. a istung jäi apellandi esindaja mitteilmumise tõttu ära, tehti katse ringkonnakohtu taandamiseks arusaamatutel põhjustel jne. Vastuses leitakse, et riigil on poolena täpselt samad õigused, mis teiselgi poole, sh nõuda kantud õigusabikulude hüvitamist. Samuti leitakse, et kaebaja pidi ette nägema ja ka aru saama, et kaebus on ilmselt põhjendamatu.
15. Valga Maavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusega ei nõustuta ning palutakse jätta see rahuldamata. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16. Riigikohtu halduskolleegium võtab kõigepealt seisukoha M. Lihtenilt ringkonnakohtus õigusabikulude väljamõistmise kohta (I osa), seejärel kassatsioonkaebuse ülejäänud väidete kohta (II osa) ning viimasena lahendab kolleegium M. Lihteni esindaja taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks (III osa). I
17. Ringkonnakohtu otsusega rahuldati täielikult Maa-ameti taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks ning mõisteti M. Lihtenilt välja Maa-ameti poolt kantud õigusabikulu 4940 krooni. Halduskolleegium märgib, et haldusorganil ei ole halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine keelatud, kuid ta peab sellisel juhul arvestama, et isegi kui kohus kaebuse rahuldamata jätab, ei tähenda see automaatselt seda, et kohus mõistab kaebajalt haldusorgani kasuks välja ka õigusabikulud. Õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt haldusorgani kasuks on Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (vt
18. aprilli
19. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-19-01,
20. mai
21. a määrus haldusasjas nr 33-1-11-01,
22. detsembri
23. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-75-03,
24. detsembri
25. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-78-03).
26. Haldusasja materjalidest nähtub, et Tartu Halduskohtu
27. septembri
28. a määrusega vabastati M. Lihten apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Tartu Ringkonnakohtu
29. aprilli
30. a määrusega vabastati M. Lihten kassatsioonkaebuse esitamisel osaliselt kautsjoni tasumisest ning määrati tasumisele kuuluva kautsjoni suuruseks 200 krooni. M. Lihten oli kautsjoni tasumisest vabastamise taotluses märkinud, et ta on maksejõuetu, sest ta on pensionär, pensioni suuruseks on 1945 krooni ning tal puudub kinnisvara. Tartu Ringkonnakohtu
31. märtsi
32. a määrusega otsustati määrata M. Lihtenile riigi õigusabi kassatsioonkaebuse koostamiseks ja vajadusel Riigikohtus esindamiseks ilma õigusabikulude hilisema hüvitamiskohustuseta. Kohtumääruses leiti, et kuna M. Lihteni sissetulekuks on ainult 1945 krooni suurune pension ning vastavalt esitatud andmetele on tema vältimatute püsikulude suuruseks 1900 krooni kuus, on alust eeldada, et ta ei suuda tasuda asjatundliku õigusteenuse eest.
33. Riigikohtu halduskolleegium leidis
34. oktoobri
35. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-04, et olukorras, kus kaebaja on maksejõuetuse tõttu vabastatud riigilõivu, kautsjoni ja õigusabi eest tasumisest ning sealjuures on tuvastamata protsessiosalise pahatahtlikkus oma kaebeõiguse kasutamisel, ei ole kaebajalt haldusorgani kasuks kohtukulude väljamõistmine põhjendatud. Eeltoodut arvestades leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti M. Lihtenilt Maa-ameti kasuks välja viimase poolt kantud kohtukulud. II
36. Kassatsioonkaebuses leitakse, et alama astme kohtud jätsid põhjendamatult rahuldamata kassaatori taotluse
37. märtsi
38. a maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse võltsituse tuvastamiseks. Kassatsioonkaebuses märgitakse, et halduskohtu pädevust tuvastada teatud tsiviilõiguslikke asjaolusid on tunnistanud korduvalt ka Riigikohus. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et vastustajate vaidlustatud toimingute õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust
39. märtsi
40. a nõudeõiguse loovutamise avalduse kehtivus. Kohtud on selgitanud, et vastavalt

§ 7

lg-le 1 ei tagastata linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile. Vaidlust ei ole selles, et sellist kokkulepet ei ole vaidlustatud toimingute ajal Viljandi tn 52 asuvate ehitiste omanike E. Strastini ja M. Lihteni ning maa tagastamise õigustatud subjekti A. Lihteni vahel sõlmitud. Seega ei kuulunud Viljandi tn 52 asuv õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele, vaid erastamisele ehitiste omanikele. Järelikult ei oma ka tähtsust, kas maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avaldus kehtis või mitte. Halduskolleegium märgib, et halduskohus saab tuvastada tsiviilõiguslikke asjaolusid vaid juhtumil, kui see on vajalik haldusõigusliku vaidluse lahendamiseks. Tsiviilõigusliku tehingu tühisust saab halduskohus lisaks tuvastada ka sellise vaidluse raames, kus on vaidlustatud tehingule eelnenud tsiviilõiguslikuks tahteavalduseks olevat haldusakti. Käesolevas asjas ei nähtu asjaolusid, miks oleks nõudeõiguse loovutamise avalduse tühisuse tuvastamine vajalik. Selliseid asjaolusid ei ole välja toodud ka kassatsioonkaebuses. 14. Kassatsioonkaebuses viidatakse asjaolule, et kuna ehitiste omanikud E. Strastin ja M. Lihten olid A. Lihteni lapsed, siis on reaalne, et osapooled oleks võinud saavutada

§ 7

lg-s 1 nimetatud kokkuleppe maale hoonestusõiguse seadmises või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile. Seega oli A. Lihtenil reaalne võimalus Viljandi tn 52 kinnistu omandamiseks ning järelikult rikkusid vaidlustatud toimingud tema õigusi. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et võimalus kokkuleppe saavutamiseks ei ole samastatav kokkuleppe endaga.

§ 7lg-s 1 nimetatud kokkulepe käesolevas asjas puudus.

Seega ei omanud A. Lihten puutumust Viljandi tn 52 kõrvalkinnistu erastamistoimingutega, kuna Viljandi tn 52 asuvat maad ei oleks talle tagastatud.

1. Kuna A. Lihten pärast apellatsioonkaebuse esitamist suri, siis asus tema asemele protsessiõigusjärglasena M. Lihten. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei saa sellisel juhul kohtumenetlust protsessiõigusjärglaseks oleva isiku järgi ümber kohandada. Kohtumenetlus peab jätkuma halduskohtule esitatud kaebusest ja kaebuse esitanud isikust tulenevaid asjaolusid arvestades. See tähendab muuhulgas, et arvestamata tuleb jätta protsessiõigusjärglase huvi vaidlustatud toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks osas, milles see erineb protsessiõiguseellasest. Selline põhimõte tuleneb nii Eesti kohtumenetluses valitsevast subjektiivse õiguskaitse põhimõttest kui ka Eesti kohtusüsteemi kolmeastmelisusest ? igal isikul on võimalus kaitsta enda huvisid õigeaegse kaebuse esitamisega ning teise või kolmanda astme kohtus ei saa lahendada küsimust teistest asjaoludest lähtudes, kui seda tehti esimese astme kohtus. Seega ei saa ka M. Lihten apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses olla teistsuguses positsioonis, kui oli seda A. Lihten esimese astme kohtumenetluses ning apellatsioonkaebuse esitamisel. III
2. Haldusasja toimikust nähtuvalt määras Tartu Ringkonnakohus
3. märtsil 2005 M. Lihtenile riigi õigusabi kassatsioonkaebuse koostamiseks Tartu Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a otsuse peale ja vajadusel esindamiseks Riigikohtus. Riigi õigusabi osutajaks määrati vandeadvokaat L. Tolstov. Viimane esitas koos kassatsioonkaebusega taotluse riigi õigusabi osutaja tasu väljamõistmiseks summas 8779,20 krooni (koos käibemaksuga). Nimetatud taotlus lahendati Tartu Ringkonnakohtu
6. aprilli
7. a määrusega, millega otsustati riigi õigusabi tasu suuruseks Advokaadibüroole Paul Varul määrata 2867 krooni ja 40 senti. M. Lihten vabastati õigusabikulude kandmisest ja jäeti kulud täies ulatuses riigi kanda.
8. Riigikohtu istungil esitas M. Lihteni esindaja L. Tolstov samuti taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks. Taotluses eristatakse tasustavate toimingutena kohtulikuks menetluseks ettevalmistumist (1400 krooni) ning Riigikohtus esindamist (620 krooni). Kokku palutakse koos käibemaksuga välja mõista 2383 krooni ja 60 senti.
9. Justiitsministri
10. jaanuari
11. a määrusega nr 2 kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi Kord) §-de 12 ja 13 kehtivast redaktsioonist tulenevalt on esindaja tasu haldusasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest 1400 krooni. Isiku esindaja tasu haldusasja kohtulikus menetluses osalemise eest on 155 krooni iga poole tunni kohta. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kuna Tartu Ringkonnakohtu
12. aprilli
13. a määrusega on juba välja mõistetud riigi õigusabi tasu kassatsioonkaebuse koostamise eest, siis puudub alus täiendava 1400 krooni kui kohtulikuks menetluseks ettevalmistumiseks ettenähtud tasu väljamõistmiseks. Väljamõistmisele kuulub vaid tasu halduskolleegiumi istungil osalemise eest.
14. Korra § 3 lg 2 kehtiva redaktsiooni järgi kohaldatakse halduskohtumenetluses riigi õigusabi tasu arvestamisel tasu suhtes koefitsienti 1,3 kuni 2,
15. Korra § 3 lg 3 annab kohtule õiguse koefitsiendi täpse suuruse määramiseks, arvestades advokaadi taotluses esitatud põhjendusi ja kohtuasja töömahukust. L. Tolstovi Riigikohtu istungil esitatud taotluses leitakse, et kuna ta asus oma esindaja ülesandeid teostama alles pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist ja on pidanud tutvuma korraga kogu eelneva vaidluse käiguga, siis on põhjendatud kõrgeima koefitsiendi 2,0 kohaldamine. Samasuguse väite esitas L. Tolstov ka koos kassatsioonkaebusega esitatud esindajatasu väljamõistmise taotluses. Ringkonnakohus on oma
16. aprilli
17. a määruses lähtunud siiski madalaimast sel hetkel Korras sätestatud koefitsiendist 1,
18. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Riigikohtu istungil osalemine ei saanud olla keerukam kui kassatsioonkaebuse koostamine käsitletavas haldusasjas ning ei pea põhjendatuks kohaldada suuremat koefitsienti, kui kohaldas ringkonnakohus kassatsioonkaebuse koostamise eest. Seetõttu leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Riigikohtu istungil osalemise tasu määramisel tuleb praegusel juhul lähtuda madalaimast käesoleval ajal Korra § 3 lg-s 2 sätestatud koefitsiendist, milleks on 1,
19. Korra § 12 lg-st 2 ja §-st 13 tulenevalt on esindaja tasu kohtulikus menetluses osalemise eest 155 krooni iga poole tunni kohta. Riigikohtu istungil esindamise tasu suuruseks käesolevas asjas on seega 403 krooni, millele lisandub käibemaks 18%. Kogusummas on riigi õigusabi tasu seega 475 krooni 54 senti. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann