KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-87-05 Otsuse kuupäev Tartu, 6. oktoober 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa Kohtuasi Malle Belisaare hag

§ 23

lg 2 sätestab nõude, et testaator ise teataks tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde, ja et testament sisaldab testaatori viimset tahet. Seda nõuet ei ole järgitud. Koduse testamendi tegemise algatus peab tulema testaatorilt, kellel peab olema selge arusaam, mida ta tunnistajatele tahab teatada. Eeltooduga ning tunnistajate R. Oja, M. Pallo ja K. Nõmme ütlustega on tõendatud, et P. Belisaar ei teatanud ega saanudki teatada tunnistajatele, et tegemist on tema viimse tahte avaldusega, kuna ta ei saanud aru mõiste "kodune testament" õiguslikust sisust ja tähendusest ega teadnud selle koostamise vorminõudeid. Asjas puuduvad tõendid, et P. Belisaar oli dokumendi tegemise päeval otsustusvõimetu. Samas on võimalik, et tehingu tegemise vorminõuete vastu eksib ka otsustusvõimeline isik. Ka R. Oja, kes selgitas M. Pallole ja K. Nõmmele dokumendi allkirjastamise asjaolusid, ei saanud täpselt aru, mis dokumendiga on tegemist, mistõttu ei saanud ka tema anda tunnistajatele adekvaatset teavet, mõistmaks P. Belisaare tegelikku tahet. Arvestades koduse testamendi erakorralisust, PärS §-st 23 tulenevaid rangeid vorminõudeid selle tegemisele, ei ole

1. novembril
2. a allkirjastatud dokument käsitatav P. Belisaare testamendina vorminõuete rikkumise tõttu ja on seetõttu TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. Kuna P. Belisaare testament on tühine, ei võtnud kohus seisukohta alternatiivsete nõuete kohta tunnistada testament kehtetuks pettuse, eksimuse või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu.
3. Kostja ei nõustunud Tartu Maakohtu otsusega ning esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ta taotles maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi jäetaks rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei saa kostja seletustest ja tunnistajate ütlustest järeldada, et testament tehti üksnes kostja nõudmisel. Kohus ei ole tuvastanud, et kostja oleks P. Belisaart vägivallaga ähvardades või muul viisil tahte vastaselt sundinud testamenti koostama. Testaator kirjutas vabatahtlikult kahe tunnistaja juuresolekul testamendile alla, olles seejuures teo- ja otsusevõimeline. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks kooskõlas TsMS § 330 lg-ga 5 korrata oma otsuses esimese astme kohtu kõiki põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamisele või muutmisele. Maakohus on hagi PärS § 23 lg 2, § 93 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel rahuldades õigesti ja täielikult hinnanud asjas olevaid tõendeid, tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud ning kohaldanud materiaalõigust. Kohtuotsus vastab TsMS §-s 228 ja § 231 lg-s 4 sätestatud sisunõuetele. Apellant on esitanud kaebuses sisuliselt samu väiteid nagu asja läbivaatamisel maakohtuski ning maakohus on võtnud nende kohta põhjendatud seisukohad. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et PärS § 23 lõikes 2 sätestatud nõue, et testaator ise teataks tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testament sisaldab testaatori viimset tahet, on vaadeldav testamendi tegemisel olulise vorminõudena, mille järgimata jätmine toob kaasa testamendi tühisuse PärS § 93 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel. Õige on ka maakohtu tõendite hindamisel põhinev seisukoht, et see seaduse nõue ei olnud täidetud. Testaator P. Belisaar ei teatanud testamendi tegemisel tunnistajatele, et tegemist on tema viimse tahtega ja et ta teeb testamentliku korralduse oma surma korraks. Asjaoludest, et koostatav õigusdokument oli vormistatud sõnastuslikult testamendina ja selles oli märgitud P. Belisaare soov pärandada korteriomand kostjale, ei saa teha järeldust, et see sisaldas P. Belisaare viimset tahet. Tegelikkuses sooviti sellega tagada vaid P. Belisaare ja kostja vahelisi tulevikulisi õigussuhteid seoses P. Belisaarele antava laenuga ja maamaja ning korteriomandi üksteisele võõrandamisega. Tegemist pole tehinguga, mida saaks käsitada P. Belisaare korraldusena oma vara suhtes tema surma korral PärS § 19 lg 1 mõistes. Iseenesest on õige apellandi väide, et testamendi vorminõuete järgimise seisukohalt ei ole oluline koduse testamendi tegemise juures viibivate tunnistajate subjektiivne arusaam testamendi tavatähendusest. Tulenevalt PärS § 23 lõikest 2 ei pea tunnistajad teadma testamendi sisu. Samas ei too maakohtu otsuses selles osas sisalduva järelduse ebaõigsus endaga kaasa otsuse muutmist. Maakohus on õigesti tõendite, sh testamendi tegemise juures olnud tunnistajate K. Nõmme ja M. Pallo ütluste, põhjal kindlaks teinud P. Belisaare tegeliku tahte. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
8. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et PärS § 23 lg-s 2 sätestatud nõue on vorminõue.

§ 23

näeb koduse testamendi vormiks ette kirjaliku vormi.

§ 23

lg 2 esimeses lauses sätestatud nõude eesmärk on tagada, et tunnistajatena testamendi tegemise juures viibivad isikud oleksid teadlikud, et tegemist on testamendiga. Teatamata jätmine võib olla vaadeldav koduse testamendi koostamise protseduurireeglite rikkumisena. Ringkonnakohus on nõustunud kassaatori seisukohaga, et koduse testamendi tegemise juures viibivate tunnistajate arusaam testamendi tavatähendusest ei ole oluline, kuid ei ole otsuses selgitanud, mil moel oli sel juhul tegemist PärS § 23 lg-s 2 sisalduva vorminõude rikkumisega. Ringkonnakohus on TsÜS § 83 kohaldades jätnud lahendamata küsimuse, kas väidetava vorminõude eesmärgiks oli rikkumise korral kaasa tuua testamendi tühisus. Faktilistest asjaoludest ei tulene ning on asjakohatu ringkonnakohtu seisukoht, et testamendiga sooviti tagada vaid P. Belisaare ja kostja vahelisi tulevikulisi õigussuhteid seoses P. Belisaarele antava laenuga ja Aidus asuva maamaja ning Tartus asuva korteriomandi võõrandamisega. P. Belisaarel oli tahe pärandada korteriomand P. Ðinkejevile ning põhjused ja tagamaad, miks selline tahe oli kujunenud, ei oma tähtsust. Eraõiguses kehtib privaatautonoomia põhimõte. Pärandajal on vabadus oma vara temale meelepärasele isikule pärandada. Seda on rõhutanud Riigikohus ka otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-73-

1. Ringkonnakohus on rikkunud ka TsMS § 330 lg-t 6, jättes vastamata osale apellatsioonkaebuse väidetele. Nii ei ole analüüsitud kostja väidet, et P. Belisaar ei koostanud testamenti kostja nõudel ning tema tahe oli pärandada korteriomand kostjale. Samuti väidet, et R. Oja luges testamendi testaatorile ja tunnistajatele ette ning nad teadsid, et tegemist on testamendiga. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud kostja väited selle kohta, miks ei ole PärS § 23 lg 2 nõue vaadeldav vorminõudena.
2. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab M. Belisaar, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.
3. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde. Lisaks palus ta kostjalt välja mõista kassatsiooniastme õigusabikulu 5900 krooni. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
5. Ringkonnakohus, nõustudes alama astme kohtuga, leidis, et PärS § 23 lõikes 2 sätestatud nõue, et testaator ise teataks tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testament sisaldab testaatori viimset tahet, on vaadeldav testamendi tegemisel olulise vorminõudena. Selle vorminõude järgimata jätmine toob ringkonnakohtu otsuse kohaselt kaasa testamendi tühisuse PärS § 93 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel. Kolleegium nõustub selle seisukohaga.
6. Testamendiga teeb pärandaja oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Oma vormilt võivad testamendid olla notariaalsed või kodused. Pärimisseadus tunneb kahte liiki kodust testamenti: tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament (PärS § 23) ning omakäeliselt kirjutatud testament (PärS § 24). Pärimisõiguses on tehingu vormireeglid imperatiivselt reguleeritud. Nii peab PärS § 23 lg 1 kohaselt testaator koduse testamendi kirjutama alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning märkima testamenti testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab testaator teatama, et tunnistajad on kutsutud tunnistajaks testamendi allakirjutamise juurde ning, et testament sisaldab tema viimset tahet.

§ 23

lg 3 näeb ette nõude, et tunnistajad kirjutavad testamendile alla kohe pärast testaatorit. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamade kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. 14. Seega sätestab PärS § 23 tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testamendile selged nõuded.

§ 23

lg 2 oluline eesmärk on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Selle sätte eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Ringkonnakohus on tuvastanud, et P. Belisaar ei teatanud tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja tegemist on tema viimse tahte avaldusega. Seega tuvastas ringkonnakohus PärS § 23 lg 2 rikkumise. Vastavalt PärS §-le 93 on testament tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.

§ 23eesmärgist ei tulene teisiti.

Ringkonnakohus, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi, tuvastas, et tunnistajad ei saanud aru, millele P. Belisaar alla kirjutas. Seega ei saanud tunnistajad kinnitada, et P. Belisaar avaldas allakirjutatud dokumendis oma viimset tahet. Kohtud on õigesti asunud seisukohale, et testament on vorminõude rikkumise tõttu tühine.

1. Kuna TsMS § 353 lg 3 kohaselt ei saa Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid, ei saa kolleegium vastata kassatsioonkaebuse väidetele faktiliste asjaolude kohta.
2. Kolleegium leiab, et osale apellatsioonkaebuse väidetele vastamata jätmine ei ole kaasa toonud ebaõiget kohtulahendit, sest isegi nende väidetega nõustumine ei muuda olematuks kohtute tuvastatud asjaolu, et testaator ei teatanud testamendi tegemisel tunnistajatele, et tegemist on tema viimse tahtega ja et tunnistajad on kutsutud testamendi tegemise juurde.
3. Hageja taotlus kostjalt kassatsiooniastme õigusabikulu väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt. Arvestades asja keerukust ja seda, et faktilisi asjaolusid Riigikohtus ei analüüsita, peab kolleegium TsMS § 61 lg 1 p 2 alusel vajalikuks ja põhjendatuks kostjalt välja mõista 2500 krooni õigusabi eest. H. Jõks, P. Jerofejev, L. Laarmaa