3-1-1-87-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-87-05 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi A.V. väärteoasi liiklusseaduse § 7419 järgi Vaidlustatud kohtulahend Ida-Viru Maakohtu
3. mai
4. a otsus väärteoasjas nr 4-41/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ida Politseiprefektuur, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. august
6. a Istungil osalenud isikud Kassatsioonimenetluse pooled istungile ei ilmunud Resolutsioon
7. Kassatsioon rahuldada.
8. Tühistada Ida-Viru Maakohtu
9. mai
10. a otsus A.V. väärteoasjas ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Ida-Viru Maakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. A.V. karistati Ida Politseiprefektuuri
12. veebruari
13. a otsusega LS § 7419 järgi 170 trahviühiku (10 200 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta
14. jaanuaril
15. a kell 5.18 juhtis J linnas R-K tn ristmikul sõiduautot Mazda B2500, olles alkoholijoobe seisundis.
16. A.V. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Ida-Viru Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kaebuse esitaja selgitas, et
17. jaanuari
18. a varahommikul peatati ta liiklusjärelevalve käigus joobeseisundi kontrollimiseks. Pärast alkomeetrisse puhumist palus inspektor tal tulla politseiautosse, kus tal lasti uuesti puhuda alkomeetrisse. Inspektor väitis seejärel, et alkomeetri näit on 0,31 mg/l ning et tegemist on alkoholi tarvitamise tunnustega. Kuna alarmsõidukis oli hämar, A.V. ise näitu ei näinud. Ta selgitas politseiametnikule, et oli eelmisel õhtul joonud ca 350 g veini, kuid see kogus ei saa tingida sellist näitu. Kuigi politseiametnik möönis menetlusalusel isikul väliste joobetunnuste puudumist, koostas ta väärteoprotokolli. A.V. kirjutas inspektori juhiste alusel omakäelise seletuse, milles nõustus indikaatorvahendi näiduga, kuid soovis, et talle tehtaks vereproov. Inspektor väitis aga, et arstliku kontrolli teostamiseks tuleb oodata kuni reidi lõpuni (ca 2 tundi). Menetlusalune isik leidis kaebuses, et ta ei olnud alkoholijoobe seisundis. Liiklusseaduse (LS) § 20 lg 3 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Seega tuleb kindlaks teha tegu - alkoholi tarvitamine, tagajärg - häired või muutused isiku kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides, ning põhjuslik seos nende vahel. Antud juhul ei ole eelnimetatud tagajärge tuvastatud. Seadusandja on kehtestanud LS § 20 lg-s 4 määrad, millest väiksema alkoholisisalduse puhul veres või väljahingatavas õhus ei loeta isikut joobeseisundis olevaks ja ta võib sõidukit juhtida. Seega tuleb kahtluse korral kindlaks teha vere või väljahingatava õhu täpne alkoholisisaldus. Selleks tuleb aga kasutada mõõtevahendit, mida taotles ka menetlusalune isik. Lisaks märgiti kaebuses, et Mõõteseaduse
19. jaanuaril
20. a kehtinud redaktsiooni kohaselt pidi alkoholijoobe tuvastamisel olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus (MõõteS § 5 lg 2). Selleks peab mõõtmised olema teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõtja pädevust hinnatakse ja tõendatakse akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et julgestuspolitsei inspektor U.L. vastas kehtestatud nõuetele. Kehtestatud nõuetele ei vastanud ka kasutatud alkomeeter.
21. jaanuari
22. a seisuga oli Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt väljastatud Eesti siseriiklik tüübikinnitus ainult tõenduslikule alkomeetrile Lion Intoxilyzer 8000, antud juhul teostati aga mõõtmised seadmetega Lion SL2 ja Lion
24. Ida-Viru Maakohus rahuldas
25. mai
26. a otsusega kaebuse, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse ning lõpetas väärteoasjas menetluse. Kohus nõustus kaebuse esitaja seisukohaga, et
27. jaanuaril
28. a kehtinud Mõõteseadus nõudis joobeseisundit tuvastanud politseiametniku pädevuse tõendamist.
29. a jaanuaris ei olnud aga politseiametnikud läbinud vastavat õpet ning seetõttu ei võinud nad teostada joobeseisundi kontrolli. Mõõteseadust muudeti küll
30. jaanuaril
31. a, millega pikendati tähtaega, mille vältel võivad joobeseisundit kontrollida vastava akrediteeringuta politseiametnikud,
32. jaanuarini
33. a. Tegemist on aga menetlusaluse isiku olukorda raskendava seadusega ning KarS § 5 keelab isiku olukorda raskendava seaduse kohaldamise tagasiulatuvalt.
34. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Ida Politseiprefektuur, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja saata väärteoasi Ida-Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonis leitakse, et kohus on ekslikult lugenud alkoholijoobe tuvastamist indikaatorvahendiga mõõtmiseks mõõteseaduse tähenduses. Politseiametnike kasutatavad portatiivsed alkomeetrid on indikaatorvahendid ning neile ei kehti mõõteseadmetele kehtestatud nõuded. Indikaatorvahendid näitavad alkoholi olemasolu väljahingatavas õhus, andmata täpset mõõtetulemust. Mõõteseadus kehtestab küll riikliku kontrolli käigus kasutatavatele mõõtevahenditele esitatavad nõuded, kuid ei näe ette, et riiklikku järelevalvet võib teostada ainult mõõtevahenditega. Joobeseisundi tuvastamise õiguslik regulatsioon sisaldub Liiklusseaduses ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse
35. aprilli
36. a määruses nr 120 "Joobeseisundi tuvastamine ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" (edaspidi Kord). Vastavalt Korrale ei ole joobeseisundi tuvastamisel ametiisiku poolt nõutav kehaliste ja psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide tuvastamine. Korra § 6 sõnastusest ei tulene ka väljahingatavas õhus täpse alkoholisisalduse määramise nõuet, mistõttu väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kontroll ei eelda mõõtevahendi kasutamist. Joobeseisundi tuvastamise ametiisiku poolt saab vaidlustada koheselt ning see ei oma õiguslikku tähendust, kui isik sellega ei nõustu. Viivitamatu vaidlustamine tagab isiku õiguste piisava kaitse. A.V. indikaatorvahendi tulemust ei vaidlustanud ning arstlikku joobe tuvastamist ei nõudnud. Õigusliku regulatsiooni loojad on lähtunud eeldusest, et normaalses seisundis (kaine) inimene ei anna allkirja joobe tuvastamise tulemusega nõustumise kohta. Juhul, kui politseiametnikud tuvastaksid alkoholijoovet mõõteseadmega, puuduks vajadus joobeseisundi arstlikuks tuvastamiseks, kuivõrd sellise vahendi näit oleks piisav. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
37. Kriminaalkolleegium leiab, et Ida-Viru Maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti VTMS § 149 p 2 tähenduses, kohaldades sätet, mida ei oleks pidanud kohaldama (MõõteS § 5 lg 2). Mõõteseadus reguleerib mõõtmist, sh mõõteriistade kasutamist ning mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamist. Käesoleval juhul ei olnud aga tegemist mõõtmisega. Eelnevalt nimetatud Korra § 5 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse
38. veebruari
39. a määruse nr 67 "Liiklusjärelevalve teostamise kord" § 19 lg 2 kohaselt tuvastab ametiisik joobeseisundit mõõteriista või indikaatorvahendiga. Liiklusjärelevalve teostamise korra § 19 lg-s 2 kasutatakse seejuures mõistet "hingeõhus alkoholisisaldust näitav indikaatorvahend", millest nähtub, et indikaatorvahend on seade, millega tuvastatakse üksnes väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumise fakt, kuid ei mõõdeta alkoholi hulka väljahingatavas õhus. Nii Liiklusjärelevalve teostamise korra § 19 lg 2 sõnastusest kui mõlemas määruses kasutatud kaksikjaotusest tuleneb, et indikaatorvahendi puhul ei ole tegemist mõõteriistaga ning seega erinevalt tõenduslikest alkomeetritest ei laiene indikaatori kasutamisele Mõõteseaduses kehtestatud nõuded. Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni, kelle pädevusalaks on muuhulgas usaldatavusalane järelevalve legaalmetroloogia vallas, kodulehe andmetel on Eestis praegu kasutusel olevad alkomeetrid kõik, seega ka käesolevas asjas kasutatud alkomeetrid, indikaatorvahendid (http://www.tji.ee/? op=body&id=154). Seda, et tegemist oli indikaatorvahenditega, on nii kassatsioonis kui maakohtu istungil (tl 27 pöördel) kinnitanud ka kohtuvälise menetleja esindaja. Kuna joobeseisundit kontrolliti indikaatorvahenditega, ei ole Mõõteseadus nende kasutamise suhtes kohaldatav ning seega ei olnud indikaatorvahendi kasutamiseks vajalik politseiametniku akrediteerimine MõõteS § 5 lg 3 tähenduses. Asudes seisukohale, et akrediteerimine on vajalik, ei pidanud kohus A.V. joovet tõendatuks. Kuna kohtu seisukoht selles osas oli ekslik, on vajalik uuesti hinnata, kas A.V. joove on tõendatud, mistõttu tuleb väärteoasi saata Ida-Viru Maakohtule uueks arutamiseks.
40. Riigikohtu senise praktika kohaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
41. novembri
42. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-89-04 - RT III 2004, 39, 359 ja
43. juuni
44. a otsus väärteoasjas 3-1-1-47-05 - RT III 2005, 21, 220) on joobeseisundiks loetav olukord, kus on tuvastatud alkoholi või narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamisest tingitud isiku terviseseisundi muutumine (LS § 20 lg 3) või kui isiku vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid. Kuna indikaatorvahend ei ole mõõteriist, vaid seade, millega saab teha kindlaks vaid seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, ei saa absoluutse kindlusega väita, et nimetatud piirmäärasid on ületatud. See ei tähenda siiski, et joobeseisundi tuvastamise ainsaks võimaluseks on mõõtevahendi (tõendusliku alkomeetri) kasutamine. Liiklusseaduse LS § 20 lg 4 ja Korra § 8 annavad isikule, kui ta leiab, et ta ei ole joobes, võimaluse vaidlustada kohapeal joobeseisundi tuvastamise protokoll ning nõuda joobeseisundi tuvastamist arsti poolt, sealhulgas vere alkoholisisalduse kindlakstegemist.
45. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 175 p-le 1 tühistab kriminaalkolleegium Ida-Viru Maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja VTMS § 174 p 7 alusel maakohtule uueks arutamiseks. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher