← Eesti

3-2-1-91-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-91-05 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. oktoober
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja T. Tampuu Kohtuasi Heino Lääne (Lään) hagi Benno Auspere vastu 20 522 krooni 50 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-84/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Benno Auspere kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. september
  6. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
  7. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  8. märtsi
  9. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  10. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
  11. Tagastada Erik Jegersile Benno Auspere kassatsioonkaebuselt
  12. märtsil
  13. a tasutud kautsjon 206 (kakssada kuus) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  15. juulil
  16. a esitas Heino Lään Viljandi Maakohtule hagi Benno Auspere vastu, milles palus kostjalt välja mõista 20 522 krooni 50 senti.
  17. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja
  18. detsembril
  19. a OÜ Benhein osa notariaalse ostu-müügilepingu müügihinnaga 20 000 krooni. Lepingu p 2.3 kohaselt kohustus ostja B. Auspere tasuma müügihinnast 10 000 krooni
  20. jaanuariks
  21. a ja 10 000 krooni
  22. veebruariks
  23. a müüja arvelduskontole. Lepingu p 2.4 kohaselt on tasumisega viivitamisel müüjal õigus nõuda ostajalt viivist 0,019% päevas tähtajaks tasumata summalt.
  24. juuni
  25. a seisuga võlgnes kostja hagejale põhivõlga 20 000 krooni ja viivist 408 krooni 50 senti, kokku seega 20 408 krooni 50 senti.
  26. juunil
  27. a esitas hageja kohtutäiturile avalduse notariaalsest lepingust tuleneva võlasumma sissenõudmiseks. Kostja esitas
  28. juunil
  29. a kohtutäiturile kaebuse. Vastuväidete esitamisel ei saanud kohtutäitur täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg-st 4 tulenevalt täitemenetlust algatada.
  30. juuli
  31. a seisuga võlgneb kostja hagejale 20 000 krooni põhivõlga ja 522 krooni 50 senti viivist. Teine võlasuhe on hageja ja OÜ Benhein vahel. Nimelt laenas hageja
  32. augustil
  33. a OÜle Benhein, keda esindas juhatuse liikmena kostja, 105 000 krooni.
  34. jaanuaril
  35. a ja
  36. veebruaril
  37. a maksis OÜ Benhein hagejale tagasi oma võlga, mitte aga kostja võlga. Kuna OÜ Benhein on tasunud hagejale ainult osa võlast, esitas hageja
  38. juunil
  39. a hagi OÜ Benhein vastu laenuvõla 85 000 krooni saamiseks.
  40. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on kostja tasunud mõlemad summad pooltevahelisest võlasuhtest müüja arvelduskontole
  41. jaanuaril
  42. a ja
  43. veebruaril
  44. a. Tasujaks on olnud vastavalt
  45. jaanuari
  46. a OÜ Benhein ja kostja vahelisele kokkuleppele OÜ Benhein. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg-st 1 võib kolmas isik täita kohustuse võlgniku eest ja sellega vabaneb võlgnik täitmise kohustusest.
  48. novembri
  49. a otsusega jättis Viljandi Maakohus hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on OÜ Benhein arvelduskonto väljavõtte järgi
  50. jaanuari
  51. a maksekorralduse nr 35 alusel selgitusega "võla tagasimaks" tasunud hagejale 10 000 krooni ja
  52. veebruari
  53. a maksekorralduse nr 46 alusel selgitusega "võla tagasimaks" 10 000 krooni. Seega on tõendatud, et OÜ Benhein tasus hagejale kostja eest vastavalt kostja ja OÜ Benhein vahelisele kokkuleppele. Kostja võla tasumine OÜ Benhein poolt on tõendatud ka sellega, et võlasummade ülekandmine vastab raha tasumise tähtaegadele. Raamatupidamise seadus (RPS) ei sätesta täpselt, mis peab olema maksekorralduses kirjas. RPS § 7 lg 1 p 3 järgi peab raamatupidamise algdokumendil olema kajastatud ka tehingu majanduslik sisu.
  54. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt on ekslik maakohtu järeldus, et OÜ Benhein tasus hagejale kostja võlga. OÜ Benhein tasus oma võlga, mitte aga kostja võlga. Meelevaldselt on tõlgendatud äriseadustiku (ÄS) § 159, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 ja RPS § 7 lg 1 p
  55. Ekslik on väide, et ÄS § 159 rikkumine ei anna alust tehtud tehingu tühiseks tunnistamiseks. ÄS §-ga 159 vastuolus olevad tehingud on tühised algusest peale. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  56. Tartu Ringkonnakohtu
  57. märtsi
  58. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus, millega hagi rahuldati. Otsuse põhjenduste järgi olid hageja ja kostja kuni
  59. detsembrini
  60. a OÜ Benhein osanikud ning kummalegi neist kuulus osa nimiväärtusega 20 000 krooni.
  61. detsembri
  62. a ostu-müügilepinguga müüs hageja oma osa kostjale, kes lepingu järgi kohustus ostumüügisumma müüjale tasuma kahes võrdses osas
  63. jaanuariks
  64. a ja
  65. veebruariks
  66. a. Ostu-müügilepingu p 4.1 järgi loeti osa omandiõiguse üleminekuajaks müüjalt ostjale ostumüügilepingu allkirjastamise päev ning osaühingu suhtes läks osa üle osanike nimekirjas muudatuse tegemise ajast. Seega oli pärast hageja poolt oma osa müüki kostja osa suurus 100% osakapitalist. Asja materjalidest nähtuvalt (maakohtu toimik, lk-d 21 - 22) on OÜ Benhein
  67. jaanuaril
  68. a ja
  69. veebruaril
  70. a maksnud hageja kontole mõlemal korral 10 000 krooni selgitusega "võla tagasimaks". Kostja on mainitud ülekannetele ja kostja ning OÜ Benhein vahelisele kokkuleppele viidates väitnud, et see 20 000 krooni on tasutud
  71. detsembri
  72. a ostu-müügilepingust tuleneva kostja võlgnevuse kustutamiseks ja tegemist oli VÕS § 78 lg 1 järgi kohustuse täitmisega kolmanda isiku (OÜ Benhein) poolt. Kostja on eeltooduga vastu vaielnud hageja väitele, et nimetatud 20 000 krooni on OÜ Benhein tasunud
  73. augustil
  74. a OÜ Benhein ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust (maakohtu toimik, lk-d 26 - 27) tuleneva võla katteks. Ringkonnakohus leidis, et
  75. jaanuari
  76. a kokkuleppega ei saa tõendada seda, et OÜ Benhein tasus hagejale
  77. detsembri
  78. a ostu-müügilepingust tuleneva võlasumma kostja eest.
  79. jaanuari
  80. a kokkuleppe on sõlminud OÜ Benhein ja selle juhatuse liige ning ainuosanik B. Auspere selles, et OÜ tasub B. Auspere poolt omandatud osakute eest H. Läänele 20 000 krooni ning B. Auspere tasub sama summa OÜ Benhein kassasse. Olenemata nimetatud kokkuleppe sõnastusest, on selle sisust nähtuvalt siiski tegemist OÜ Benhein laenuga oma juhatuse liikmele selleks, et viimane saaks täita hageja ees oma
  81. detsembri
  82. a ostu-müügilepingust tuleneva kohustuse. Samas on ÄS § 159 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi osaühingul keelatud anda laenu oma osanikule, kelle osa esindab rohkem kui 5% osakapitalist, ning ka osaühingu juhatuse liikmele. Asjas ei vaielda selle üle, et kostja oli
  83. jaanuaril
  84. a OÜ Benhein juhatuse liige ning ka osanik, kelle osa esindas rohkem kui 5% osakapitalist. Kuna
  85. jaanuari
  86. a kokkuleppe sisust tulenevalt on tegemist laenu andmisega osaühingu osanikule ja juhatuse liikmele, mis ÄS § 159 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi on keelatud, siis on see kokkulepe (tehing) seadusega vastuolus ja TsÜS § 87 järgi tühine algusest peale. Sisuliselt laenu andmist OÜ Benhein poolt oma juhatuse liikmele ja ainuosanikule ei muuda VÕS § 78 alusel tehtud tehinguks ka kokkuleppe sõnastus, mille kohaselt tasub OÜ B. Auspere poolt omandatud osakute eest H. Läänele 20 000 krooni. OÜ Benhein tehtud ülekannetel (maakohtu toimik, lk-d 21 22) ei ole märgitud, et tegemist on kostja võla tasumisega vastavalt
  87. detsembri
  88. a ostumüügilepingule. Samuti on kostja ja OÜ Benhein vaheline
  89. jaanuari
  90. a kokkulepe tühine, sest see on vastuolus seadusest tuleneva keeluga (ÄS § 159). Asja materjalide juures (maakohtu toimik, lk-d 26 - 27) on ka tõendid selle kohta, et hageja on
  91. augustil
  92. a andnud OÜ-le Benhein laenu 105 000 krooni ning laenu andmist ja selle kasutamist osaühingu majandustegevuses tõendab ka maksuameti kontrollakt. Kuna OÜ-l Benhein oli olemas
  93. augusti
  94. a laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees ning
  95. jaanuaril
  96. a ja
  97. veebruaril
  98. a on 20 000 krooni suuruses summas hagejale ülekanded teinud OÜ Benhein ning tuvastatud on OÜ Benhein ja kostja vahelise
  99. jaanuari
  100. a kokkuleppe tühisus, siis VÕS § 88 lg-s 6 sätestatud põhimõttest tulenevalt tuleb nimetatud 20 000 krooni ülekandmist lugeda ajaliselt varasema ning OÜ Benhein enda kohustuse osaliseks täitmiseks
  101. augusti
  102. a laenulepingu järgi. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane maakohtu otsuse väide, mille kohaselt tuleb vaidlusalune 20 000 krooni suurune ülekanne lugeda
  103. detsembri
  104. a ostu-müügilepingust tuleneva kostja võla tasumiseks juba seetõttu, et summade ülekandmine
  105. jaanuaril
  106. a ja
  107. veebruaril
  108. a on vastavuses ostu-müügilepingus märgitud ostuhinna tasumise aegadega (
  109. jaanuar
  110. a ja
  111. veebruar
  112. a). Samuti on maakohus vääralt tõlgendanud ÄS § 159, leides, et nimetatud seadusesättest tuleneva keelu rikkumine ei too kaasa OÜ Benhein ja selle osaniku ning juhatuse liikme vahelise kokkuleppe tühisust ja seega tuleb lugeda 20 000 krooni tasutuks vastavalt
  113. jaanuari
  114. a kokkuleppele kostja võlgnevuse katteks. Arvestades seda, et asja materjalidest nähtuvalt on OÜ-l Benhein võlgnevus hageja ees ja
  115. jaanuaril
  116. a ning
  117. veebruaril
  118. a tegi hagejale ülekanded OÜ Benhein, siis ei tähenda asjaolu, et OÜ Benhein ja selle osaniku ning juhatuse liikme B. Auspere
  119. jaanuari
  120. a kokkulepe on seadusega vastuolu tõttu tühine, seda, et tühine on ka osaühingu poolt 20 000 krooni tasumine hagejale. Kuna kostja ei ole hagejale
  121. detsembri
  122. a ostu-müügilepingus märgitud tähtaegadeks ega ka hiljem tasunud osa ostuhinda ja ostu-müügileping nägi ette ka viivise nõudmise kostjalt juhul, kui see tasumisega viivitab, siis on hagi õige ja põhjendatud ning tuleb rahuldada. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  123. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
  124. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ekslikult tõlgendanud
  125. jaanuari
  126. a kokkulepet kostja ja OÜ Benhein vahel laenulepinguna. OÜ Benhein ei ole avaldanud tahet anda kostjale laenu. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada võlgniku vastu tagasinõude. Seega ei ole ka seadusandja sellist suhet kvalifitseerinud laenusuhtena. Ringkonnakohus on asunud otsuses seisukohale, et
  127. jaanuari
  128. a kokkulepe on tühine. Hageja ei ole aga selle tehingu tühisusele tuginenud. Ta ei saagi selle tehingu tühisuse tunnustamist nõuda, sest see ei puuduta tema õigusi. Kohus ületas seega nõude piire. Samuti on ringkonnakohus võtnud seisukoha teise tsiviilasja raames arutatava vaidluse kohta - võlasuhte kohta, mis on tekkinud OÜ Benhein ja hageja vahel. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata olulise tõendi.
  129. detsembri
  130. a kokkuleppe p 3.14 kohaselt deklareeris hageja, et tal ei ole võlasuhteid OÜ-ga Benhein. Kuna ka muid võlasuhteid ei ole teada, saab tehtud makse olla ainult tasu kostja kohustuste katteks. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühisust puudutavat normi. Ringkonnakohus leiab otsuses, et rahaülekandel puudub piisav selgitus ning ÄS § 159 rikkumine toob kaasa tehingu tühisuse, samas jätab kohus tühisuse rakendamata hageja poolt saadu suhtes. Ringkonnakohus on ekslikult tuginenud VÕS § 88 lg-le
  132. augusti
  133. a tähtajatu laenulepingu tasumise tähtaeg saabus alles pärast selle ülesütlemist
  134. märtsil
  135. a. Maksed aga toimusid jaanuaris ja veebruaris
  136. a.
  137. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  138. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel täies ulatuses materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
  139. Kolleegium märgib esiteks, et ringkonnakohtu lahend ei vasta TsMS § 330 lg-s 4 ja § 231 lg-s 4 ettenähtud nõuetele, sest otsuses ei ole põhjendatud, milliste tõendite hindamise tulemusel ja millise seaduse alusel jõudis ringkonnakohus järeldusele, et
  140. jaanuari
  141. a kokkuleppe korral on tegemist laenulepingu, mitte aga mõne muu lepinguga, nt käsundiga või käsundita asjaajamisega vms.
  142. Siiski ei ole p-s 11 märgitud rikkumine ringkonnakohtu otsuse tühistamise alus.
  143. jaanuari
  144. a kokkuleppe sõlmisid kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt OÜ Benhein ja kostja. Selle kokkuleppe võimalikule tühisusele tugines käesolevas kohtuvaidluses aga hageja (maakohtu toimik, lk 34). Hagejal ei ole kolleegiumi arvates õigust kokkuleppe tühisusele tugineda, sest see ei puuduta tema õigusi ega kohustusi (vt näiteks ka Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-2-02 (RT III 2002, 5, 51)). Seega ei ole selles asjas vajalik analüüsida
  145. jaanuari
  146. a kokkuleppe võimaliku tühisuse tagajärgi. Samuti märgib kolleegium, et maksmine reaaltoiminguna võib VÕS § 78 lg-st 4 järelduvalt toimuda ka ilma aluseta, s.t kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui maksmine toimus ilma aluseta.
  147. Seega tuleb käesolevas tsiviilvaidluses lahendada küsimus, millise kohustuse katteks on OÜ Benhein tasunud kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt H. Läänele
  148. jaanuaril
  149. a 10 000 krooni ja
  150. veebruaril
  151. a 10 000 krooni. Esmalt tuleb vastata küsimusele, millise õigusnormi alusel tuleb küsimus lahendada. Ringkonnakohus on VÕS § 88 lg-t 6 kohaldades leidnud, et kokku 20 000 krooni ülekandmist tuleb lugeda ajaliselt varasema OÜ Benhein enda kohustuse osaliseks täitmiseks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Võlaõigusseaduse § 88 reguleerib juhtumeid, mil võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ning üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks (lg 1). Seega eeldab see säte võlgnikul mitme kohustuse olemasolu. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kohtud tuvastanud, et kostjal või OÜ-l Benhein oleks hageja ees olnud mitu täitmata kohustust. Kohtud on leidnud, et OÜ-l Benhein oli võlg hageja ees
  152. augusti
  153. a kokkuleppest tulenevalt ja kostjal oli kohustus hageja ees
  154. detsembri
  155. a osa müügilepingust tulenevalt. Kolleegium leiab, et VÕS § 88 saab kohaldada tõlgendusnormina ka juhtudel, mil võlgniku võla täidab kolmas isik, kellel on selleks õigus VÕS § 78 järgi, kuid seda vaid juhul, mil võlgnikul on võlausaldaja ees mitu kohustust. Kuna käesoleval juhul see eeldus tuvastatud asjaolude kohaselt täidetud ei ole, on ringkonnakohus kohaldanud VÕS § 88 lg-t 6 vääralt.
  156. Kuna käesolevas asjas ei saa kohaldada VÕS § 88, tuleb asja lahendamisel juhinduda üldistest tahteavalduse tõlgendamise reeglitest, mis on sätestatud TsÜS §-s
  157. Kostja väitel täitis tema kohustuse hageja ees kolmas isik. Seega tuleb asja lahendamisel analüüsida väidetavalt kostja eest kohustuse täitnud kolmanda isiku tahteavaldust ning selgitada, millise kohustuse katteks soovis ta raha maksta. Tahteavalduse analüüsimisel tuleb muu hulgas lahendada küsimus sellest, kas
  158. augusti
  159. a laenulepingust tulenev kohustus oli muutunud
  160. jaanuariks
  161. a sissenõutavaks. Seejuures peab ringkonnakohus arvestama, et kohustuse sissenõutavust reguleerib üldsättena VÕS § 82 ja erisättena käesoleval juhul VÕS §
  162. Kui kohustus ei olnud muutunud sissenõutavaks, ei saa üldreeglina eeldada, et toimunud täitmine oleks tehtud selle kohustuse katteks. Samuti tuleb analüüsida, kas
  163. a jaanuaris ja veebruaris tehtud ülekannetel oli või ei olnud piisav seos
  164. detsembri
  165. a osa müügilepinguga ja selles ettenähtud tasumise tingimuste ning tähtaegadega. Üldjuhul tuleb eeldada, et nt ühe kohustuse järgse summa täpse tasumisega soovitigi täita just see kohustus. Asjaoludest võib tuleneda see, millise kohustuse täitmiseks soovis võlgnik raha maksta ka siis, kui tasuti nt mõne kohustuse selline osa, mille üle pooled ei vaidle.
  166. Asjas vaieldakse maksete üle, mille tegijaks oli OÜ Benhein. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks tõlgendada tema tahet maksete tegemisel. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohus võib vajaduse korral kaasata OÜ Benhein poolte taotluste puudumisel kolmanda isikuna protsessi omal algatusel (TsMS § 80 lg 1 teine lause). A. Kull, V. Kõve, T. Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.