Obsah (5)

§ 19§ 16§ 3§ 15§ 20

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-37-05 Otsuse kuupäev 12. oktoober 2005 Kohtukoosseis Menetluse alus Riigikohtus Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Harri Salmann

) nõuetele ja kutse-eetika reeglitele.

2. jaanuaril 2004 esitas V. Kaasik aukohtule taotluse avalduse läbi vaatamata jätmiseks põhjusel, et avaldust ei ole esitanud kohaste volitustega isik. Aukohus jättis
3. veebruari
4. a määrusega taotluse rahuldamata, osundades volitusi tõendavatele dokumentidele ja volitaja tahtele.
6. jaanuaril 2004 esitas V. Kaasik aukohtule taotluse aukohtumenetluse lõpetamiseks aegumise motiivil. Kuna aukohtumenetluse algatamise ajaks oli möödunud

§ 19

lg 5 sätestatud üheaastane tähtaeg distsiplinaarkaristuse määramiseks, siis oli aukohus taotluse esitaja arvates rikkunud

§ 16lg-t 3.

Eesti Advokatuuri aukohus keeldus

1. märtsi
2. a määrusega V. Kaasiku taotlust rahuldamast. Aukohus leidis, et

§ 19

lg 5 ei välista hinnangu andmist advokaadi tegevusele kutse-eetika seisukohast ka siis, kui distsiplinaarkaristuse määramise üheaastane tähtaeg on möödunud. See säte piirab aukohtu arvates karistuse määramist, mitte aga juhtumi menetlemist.

1. V. Kaasiku kaebuses halduskohtule paluti tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu
2. märtsi
3. a määrus menetluse lõpetamisest keeldumise kohta ja teha ettekirjutus aukohtumenetluse lõpetamiseks. Kaebaja leiab, et Y. Marsen-Lutheril puudus volitus aukohtu poole pöördumiseks. Vaidlustatud määrus võimaldab kaebuse esitaja arvates kõrvalistel isikutel jätkuvalt sekkuda kaebaja perekonna- ja eraellu ning on vastuolus PS §-ga
4. Aukohtumenetlus algatati
5. märtsil 2003, kui oli möödunud

§ 19lg-s 5 sätestatud aegumistähtaeg.

Aukohtu seisukoht, et aegumistähtaja möödumine ei takista aukohtumenetlust, ei põhine seadusel ning on vastuolus analoogselt kriminaal- ja väärteomenetluse normides sätestatuga. Advokaate ei saa kohelda teisiti kui näiteks kohtunikke (Kohtute seaduse § 90 lg 2) või prokuröre (Prokuratuuriseaduse § 36 lg 2). Vaidlustatud määrus võimaldab jätkata aukohtumenetlust, kus esinevad olulised menetlusvead ja rikutakse kaebaja PS §dest 10, 11, 12, 14 ja 26 tulenevaid põhiõigusi, mistõttu aukohtu otsus on igal juhul õigusvastane.

1. Tallinna Halduskohtu
2. jaanuari
3. a otsusega haldusasjas nr 3-1819/2004 jäeti kaebus rahuldamata. Kohus nõustus vastustajaga, et kuna D. Lutheri poolt
4. juulil 1996 H. Marsenile vormistatud volituses puudub edasivolitamise õigus, ei ole V. Kaasiku kliendiks mitte D. Luther, vaid H. Marsen, kes
5. veebruari
6. a ja
7. jaanuari
8. a kirjadest tulenevalt on volitanud Y. Marsen-Lutherit esitama avaldust aukohtule ja kellel on piisav õigustatud huvi saada aukohtu otsus. Ka kaebaja ise aktsepteeris Aukohtu
9. märtsi 2003 istungil H. Marseni
10. veebruari
11. a kirja kui volitust tema vennale Y. Marsen-Lutherile.

§-dest 1, 2, 3 ja 6 nähtub, et Eesti Advokatuur on kutseorganisatsioon, mille liige on kohustatud järgima advokaatide kutse-eetika nõudeid ning advokatuuri organite õigusakte ja otsuseid. Advokaadi tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus määrata distsiplinaarkaristuse

§ 19lg-s 5 sätestatud tähtaja jooksul.

Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et Advokatuuriseaduse regulatsioon on erinevuste tõttu Kohtute seaduse ja Prokuratuuriseadusega distsiplinaarsüütegude aegumise küsimuses vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb distsiplinaarsüüteo menetlemisel ühte advokaati kohelda samamoodi kui teisi advokaate, kuid see ei tähenda, et advokaate tuleks kohelda samamoodi kui prokuröre või kohtunikke. Advokaadi kutsetegevus on eriline valdkond, sest õigusteenuse osutamine on väga oluline osa isikute õiguste ja vabaduste kaitsest ning õigusriigi põhimõtete realiseerimisest, mistõttu ei saa advokaadi tegevust ja tema suhteid kliendiga käsitada lihtsalt eraõiguslike suhetena, vaid siin haakuvad era- ja avalik huvi. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt 25. oktoobril 2000 heakskiidetud soovitustes liikmesriikidele nr 21 rõhutatakse kliendi huvides tegutsevate juristide ja nende ametiühenduste rolli inimõiguste ja põhivabaduste tagamisel ning nende ühenduste kohustust tagada juristide kõrgeimad võimalikud kompetentsuse standardid ja saavutada juristide lugupidamine distsipliini ning käitumisstandardite suhtes. Aukohtumenetlus ja vaidlustatud määrus ei tekita, muuda ega lõpeta õigussuhteid. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et aukohtumenetlus rikub sõltumata menetluse lõpptulemusest tema õigusi ja menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla õiguspärane põhjusel, et aukohtumenetluse algatamise ajaks oli

§-s 19 lg 5 sätestatud karistuse määramise tähtaeg möödunud. Aukohtumenetlus ei pea tingimata lõppema karistuse määramisega. Eesti Advokatuuri kodukord võimaldab hinnangu andmist kutse-eetika normidele, mis peaks olema ka kaebaja huvides, kes enda sõnul tegutses menetletava juhtumi puhul kooskõlas seaduse ja eetikakoodeksiga. Vastustaja taotles kohtukulude väljamõistmist summas 40 109 krooni ja 88 senti (23 010 krooni õigusabi eest, 16 170 krooni ja 90 senti võõrkeeleste dokumentide tõlkimise eest ning 928 krooni ja 90 senti tõlgete notariaalse tõestamise eest). Kohus vähendas asjas väljamõistetavaid kulusid ja mõistis kaebajalt Eesti Advokatuuri kasuks välja 27 099 krooni, sealhulgas 10 000 krooni õigusabi eest. 7. Apellatsioonkaebuses palus V. Kaasik tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Apellant pidas vääraks halduskohtu seisukohta aukohtumenetluse lubatavusest pärast

§ 19lg-s 5 sätestatud tähtaja möödumist.

Apellant pidas ka ebamõistlikuks õigusabikulude väljamõistmist olukorras, kus vandeadvokaatidest koosnevat aukohut esindavad veel kaks advokaati.

1. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas
2. mai
3. a otsusega halduskohtu otsuse, tühistas vaidlustatud aukohtu määruse ja tegi aukohtule ettekirjutuse V. Kaasiku suhtes algatatud aukohtumenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et Advokatuuriseadus ei sätesta advokaadi distsiplinaarsüüteo aegumist ja advokatuuri kodukord võimaldab aukohtul anda hinnangu kutse-eetika nõuete järgimisele ka pärast

§ 19lg-s 5 sätestatud tähtaja möödumist.

Kuigi Advokatuuriseaduses puudub sõnaselge distsiplinaarmenetluse algatamise ja distsiplinaarsüüdistuse esitamise keeld ning distsiplinaarmenetluse lõpetamise kohustus, nähtub Advokatuuriseaduse aukohtumenetlust ja distsiplinaarvastutust reguleerivatest sätetest ja nende sätete hilisematest muudatustest seadusandja tahe ? viia aukohtumenetlus läbi teatud kindla aja jooksul, kui ei ole veel möödunud

§ 19

lg-s 5 sätestatud tähtaeg.

§ 19

lg-s 5 sätestatud tähtaega tuleb käsitada nii distsiplinaarkaristuse määramise kui ka distsiplinaarsüüteo aegumise tähtajana. Nimetatud säte kaitseb ringkonnakohtu hinnangul advokaati nii distsiplinaarkaristuse määramise kui ka aukohtumenetluse eest, mis on advokaadile samuti koormav, kui see viiakse läbi pärast seaduses ettenähtud tähtaja möödumist. Seadusandja tahe ei ole olnud suunatud sellele, et võimaldada huvitatud isikutel taotleda määramata aja jooksul aukohtumenetluse algatamist. Kuna käesoleval juhul oli aukohtumenetluse algatamise ajaks distsiplinaarsüütegu, mille tunnustel aukohtumenetluse algatamist taotleti, aegunud, siis oleks aukohtul tulnud menetluse algatamisest keelduda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 9. Eesti Advokatuuri aukohtu kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja jõusse jätta halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuses taotletakse ka kohtukulude väljamõistmist. Kassaator väidab järgmist. 1. Väär on apellatsioonikohtu seisukoht, et seadusandja on soovinud keelata aukohtumenetluse pärast aegumise tõttu karistamisvõimaluse minetamist.

§ 16

lg 3 seob aukohtumenetluse algatamise teadasaamisega teo tunnustest, mitte aga teo toimepanemise ajaga. 2.

§ 16

näeb ette huvitatud isiku sõnaselge kaebeõiguse ja sellele vastava kohustuse menetluse alustamiseks. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et menetluse algatamise otsus kehtib.

1. Ringkonnakohus on lähtunud üksnes advokaadi huvist. Advokatuuri usaldusväärsus on ka oluline avalik huvi. Täielikult on jäetud arvestamata advokatuuri kui omavalitsusliku kutseühenduse huvid usaldusväärse ja eetilise õigusteenuse tagamisel, samuti õigusteenuse tarbijate avalik huvi ja konkreetsel aukohtumenetluse tinginud juhtumil ka kliendi huvid. Advokatuuriseaduse eesmärk on eelkõige usaldusväärse õigusteenuse tagamine.
2. Isikul on subjektiivne avalik õigus saada usaldusväärset teavet, kas advokaat on teenust osutades käitunud eetiliselt. Kliendil on õigus saada sisuline vastus oma pöördumisele, mitte jääda sellest ilma formaalsetel põhjustel, sh karistuse määramise tähtaja möödumise tõttu. Hea halduse põhimõttest tulenevalt peab advokatuur suutma kliendi taotlusele sisuliselt vastata.
3. Aukohtumenetlus ei kujuta endast advokaadi kui avaliku kutse esindaja jaoks kuigi intensiivset riivet. Vaidlust ei ole selle üle, et algselt oli asja arutamisest huvitatud V. Kaasik ise.
4. Kutse-eetilise hinnangu andmine on advokatuuri ülesanne ning vajalik, sobiv ja piisavalt kaalukas eesmärk, et allutada advokaat aukohtumenetlusele.
5. Asjakohased ei ole viited Kohtute seaduse ja Prokuratuuriseaduse vastavatele normidele ja seejuures osundamine võrdse kohtlemise põhimõttele. Võrdselt tuleb kohelda võrdseid, s.t advokaate. Advokaatide roll ja eetikanõuded erinevad kohtunike või prokuröride omadest, advokaadi puhul kombineerub tegutsemine avalikes ja erahuvides.
6. Ringkonnakohus ei ole vastanud väitele, et aukohtumenetlus ja vaidlustatud määrus, millega keelduti menetlust lõpetamast, ei riku iseenesest kaebaja õigusi, kuna veel pole jõutud lõplike seisukohtadeni.
7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele jääb V. Kaasik oma varasemas kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde. Vastuses rõhutatakse, et advokaatide allutamine distsiplinaarmenetlusele pärast väidetava või tegeliku süüteo aegumist on Eesti õigusruumis erandlik. Advokaatidel ei ole ühiskonnas sellist erilist sotsiaalset seisundit, mis võimaldaks neid kohelda teisiti kui näiteks kohtunikke ja prokuröre. Hinnangu advokaadi käitumisele saab anda ainult seaduslikult toimunud menetluse tulemusena. Isiku õigusi võib rikkuda ka hilinenud aukohtumenetlus, mitte ainult aukohtu otsus. Kassatsioonkaebuses on ületähtsustatud advokaadi ja kliendi suhte kaitset, kuna valdav osa advokaatide tegelikest või väidetavatest süütegudest ei tulene üldse advokaadi ja kliendi suhtest. Käesolevas asjas puudub D. Lutheri või tema volitatud esindaja kaebus. Vastuse esitaja seab kahtluse alla ka Eesti Advokatuuri aukohtu iseseisva osalemise kohtumenetluses, kuna tegemist on üksnes ühega advokatuuri tööorganitest. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Vaidlus kassatsiooniastmes on selle üle, kas advokatuuri aukohus võib kaebust või avaldust menetleda ka pärast

§ 19

lg-s 5 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja möödumist ja kas aukohus oleks käesoleva juhtumi puhul pidanud menetluse lõpetama põhjusel, et möödunud oli distsiplinaarkaristuse määramiseks ette nähtud üheaastane tähtaeg.

1. Käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada Advokatuuriseadust kuni
2. märtsini 2005 ja Eesti Advokatuuri üldkogu poolt
3. mail 2001 vastu võetud Eesti Advokatuuri kodukorda kuni
4. maini 2005 kehtinud sõnastuses.
5. Advokatuuri aukohus algatas
6. märtsi
7. a määrusega aukohtumenetluse, et "kontrollida kliendi avalduse põhjal vandeadvokaat Viktor Kaasiku tegevuse vastavust advokatuuriseadusele ja kutse-eetika reeglitele."

§ 3

lg 2 kohaselt on advokatuuri pädevuses järelevalve advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle. Advokatuuriseadus sätestab §-des 15-18 aukohtu tegevuse ning §s 19 advokaatide distsiplinaarvastutuse põhialused.

§ 15

lg 1, sätestades aukohtu pädevuse, näeb ette, et aukohus arutab advokaatide distsiplinaarsüüteoasju ja muid seadusega aukohtu pädevusse antud asju.

§ 20

lg 1 p 3 ja 4 kohaselt sätestatakse advokatuuri organite (sh aukohtu) tegevuse kord ning nende otsuste vastuvõtmise kord advokatuuri kodukorras, mille võtab vastu Eesti Advokatuuri üldkogu. 14. Advokatuuri kodukorra § 45 p 1 kohaselt arutab aukohus advokaatide distsiplinaarsüüteoasju. Täiendavalt Advokatuuriseaduses sätestatud pädevusele nägi kodukorra p 3 ette, et aukohus arutab kliendi poolt vaidlustatud advokaadi õigusabi osutamise, advokaaditasu või õigusteenuskulu nõude põhjendatusega seotud küsimusi. Kodukorra nendest sätetest nähtuvalt eristatakse aukohtumenetluse puhul distsiplinaarasja menetlemist ja klientide avalduste või kaebuste menetlemist. Kuigi Advokatuuriseadusest ei tulene selgesõnaliselt aukohtu pädevus anda väljaspool distsiplinaarmenetlust hinnanguid advokaatide käitumisele kutse-eetika seisukohast, sätestab seadus advokatuuri eesmärgi ja pädevuse kutse-eetika küsimustega tegelemisel. Kolleegium leiab, et kutseeetika küsimustega tegelemine ja hinnangute andmine neis küsimustes tuleneb advokatuuri kui omavalitsusliku kutseühenduse tegevuse olemusest ja Advokatuuriseaduse eesmärkidest. Ka Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi §-s 3 märgitakse, et üheks allikaks kutse-eetika nõuete tõlgendamisel on aukohtu lahendid. Välistada ei saa nende eesmärkide saavutamiseks kutseühenduse siseselt ka seaduses otsesõnu sätestamata, kuid kodukorras ette nähtud või praktikas väljakujunenud tegevust lisaks neile advokatuuri organite otsustele, mille vastuvõtmine tuleneb seadusest. Viimaste hulka kuuluvad näiteks ka aukohtu otsused distsiplinaarkaristuse määramise kohta. 15.

§ 16

lg 3 sätestab, et aukohtumenetluse algatamise otsustab aukohus ühe kuu jooksul, alates päevast, mil ta saab teada distsiplinaarsüüteo tunnustest.

§ 19

lg 5 näeb ette, et distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud üle aasta. Sellest sättest tuleneb üheselt mõistetav keeld määrata karistust pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. Ringkonnakohus on käesolevas asjas leidnud, et kuna aukohtumenetluse algatamise ajaks oli aegunud distsiplinaarsüütegu, mille tunnustel aukohtumenetluse algatamist taotleti, siis oleks aukohtul tulnud keelduda juba menetluse algatamisest. Ringkonnakohtu hinnangul kaitseb

§ 19

lg-s 5 sätestatud tähtaeg advokaati nii distsiplinaarkaristuse määramise kui ka aukohtumenetluse eest pärast tähtaja möödumist. Advokatuuriseadus ega advokatuuri kodukord ei reguleeri olukorda, kus aukohus saab distsiplinaarsüüteo tunnustest teada sedavõrd hilja, et möödunud on juba distsiplinaarvastutuse kohaldamiseks ettenähtud tähtaeg ja aukohtul pole enam võimalust distsiplinaarkaristust määrata. Advokatuuriseadus ei sätesta ka selgesõnalist kohustust juba algatatud menetlus lõpetada põhjusel, et möödunud on distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg.

1. Kolleegium on seisukohal, et distsiplinaarasja menetlemise puhul peab menetlusalusel isikul olema selge arusaam sellest, millal lõpeb tema suhtes toimuv distsiplinaarmenetlus. Distsiplinaarmenetluse lõpu selge määratlemise (sh juhtumil, mil on möödunud distsiplinaarkaristuse määramiseks ette nähtud tähtaeg) ja sellest menetlusaluse isiku teavitamise kohustus tulenevad menetluse üldistest põhimõtetest ning loovad isiku jaoks kindlustunde, et enam ei saa tekkida õiguslikult siduvat tagajärge distsiplinaarkaristuse kohaldamise näol.
2. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et aukohus ei oleks saanud distsiplinaarkaristust tähtaja möödumise tõttu määrata. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et enam ei saanud toimuda ka distsiplinaarmenetlust. Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt on aukohus menetluse lõpetamisest keeldudes selgelt väljendanud seisukohta, et menetluse jätkamisel peetakse silmas just menetlust advokaadi käitumisele hinnangu andmiseks. Samas ei ole käesolevas asjas tuvastatud, et aukohus oleks selgelt ja menetlusalusele advokaadile mõistetavalt piiritlenud, kas ja millal lõppes distsiplinaarmenetlus ning et edaspidine menetlus toimub vaid advokaadi käitumisele kutse-eetika aspektist hinnangu andmiseks. Vastavalt otsuse punktis 14 esitatud seisukohale on aukohtumenetlus oma tähenduselt laiem kui pelgalt distsiplinaarmenetlus ja hõlmab ka kodukorrast ja Advokatuuriseaduses sätestatud põhimõtetest tulenevalt menetluse kutse-eetilise hinnangu andmiseks. Distsiplinaarmenetluse lõppemise või lõpetamise korrektselt määratlemata jätmist tuleb pidada küll menetlusveaks, kuid selliseks, mis ei saanud mõjutada sisulist otsustust. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et ka pärast distsiplinaarkaristuse määramiseks ette nähtud tähtaja möödumist ei olnud aukohtul kohustust rahuldada V. Kaasiku taotlust menetluse lõpetamiseks.
3. Eeltoodud põhjustel tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus ja halduskohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta V. Kaasiku kaebus rahuldamata. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Kuna käesoleva otsusega tühistatakse ringkonnakohtu otsus ja tehakse uus otsus, tuleb lahendada ka kohtukulude väljamõistmise küsimus. Aukohus taotles halduskohtus toimunud menetluses kohtukulude väljamõistmist summas 40 109 krooni ja 88 senti, mida kohus vähendas ja mõistis kaebajalt Eesti Advokatuuri kasuks välja 27 099 krooni, sealhulgas 10 000 krooni õigusabi eest. Apellatsioonimenetluses taotles aukohus 12 390 krooni õigusabikulu väljamõistmist. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil
4. septembril 2005 esitasid Eesti Advokatuuri aukohtu esindajad taotluse kassatsioonkaebuse esitamisega seotud 5310 krooni õigusabikulu väljamõistmiseks. Kolleegium on seisukohal, et kuna aukohtu kui ühe Eesti Advokatuuri organi koosseisus oli

§ 15

lg 3 kohaselt ka neli vandeadvokaati ning arvestades Eesti Advokatuuri tegevusala ja liikmeskonda, ei pea kolleegium põhjendatuks rahuldada aukohtu taotlust õigusabikulude väljamõistmiseks advokaadi kutsetegevuse eetilisuse hindamisega seonduvas kohtumenetluses. Kohtukulud tuleb jätta poolte kanda. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann