← Eesti

3-3-1-38-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-38-05

  1. oktoober 2005 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Jaan Veversoni kaebus Halinga Vallavolikogu otsusega tekitatud kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus haldusasjas nr 2-3/88/05 Halinga Vallavalitsuse kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus haldusasjas nr 2-3/88/05 ja Pärnu Halduskohtu
  6. detsembri
  7. a otsus haldusasjas nr 3-140/2003 Jaan Veversoni puudutavas osas ning lõpetada asjas menetlus. Tagastada kautsjon. Jätta kohtukulud poolte kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Halinga Vallavolikogu
  9. mai
  10. a otsuse nr 11 kohaselt anti kõik kohaliku omavalitsuse Pärnu-Jaagupi Haigla ambulatoorse eriarstiabi meditsiiniteenuste osutamisega seonduvad õigused ja kohustused, sealhulgas kõik selle teenuse osutamisega seonduvad töölepingud, üle OÜ-le Norepi Grupp.
  11. Pärnumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni
  12. augusti
  13. a otsusega nr 68;74-77/982 ja
  14. septembri
  15. a otsusega nr 81/9-8-2 mõisteti OÜ-lt Norepi Grupp välja viie endise töötaja kasuks hüvitised seoses koondamise tõttu töölepingute lõpetamisega ja hüvitised töölepingu lõpetamisel etteteatamistähtaja mittejärgimise eest. Pärnumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni
  16. jaanuari
  17. a otsusega nr 114/9-8-2 mõisteti OÜ-lt Norepi Grupp Jaan Veversoni kasuks välja 456 krooni
  18. aasta juunikuu töötasu ning 424 krooni ja 10 senti palga maksmisega viivitatud aja eest. Töövaidluskomisjon leidis veel, et kuna tõendatuks ei saa lugeda J. Veversoniga sõlmitud töölepingu lõpetamist, tuleb rahuldamata jätta töölepingu lõpetamisega seonduvad nõuded.
  19. Oktoobris
  20. esitasid kuus endist haiglatöötajat (sh J. Veverson) kaebused Halinga Vallavolikogu
  21. mai
  22. a otsuse nr 11 p 1 õigusvastasuse tuvastamiseks. Pärnu Halduskohtu
  23. detsembri
  24. a otsusega haldusasjas nr 3-98/2002 jäeti nende kaebused rahuldamata. Halduskohus leidis, et tegemist on töösuhtest tulenevate nõuetega ning asjaolu, et OÜ Norepi Grupp pole töötajatele maksnud temalt töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud summasid, ei ole aluseks nende summade väljamõistmiseks Halinga vallalt. Tallinna Ringkonnakohtu
  25. juuni
  26. a otsusega haldusasjas nr 2-3/366/03 rahuldati kaebused Halinga Vallavolikogu
  27. mai
  28. a otsuse nr 11 p 1 õigusvastasuse tuvastamiseks. Rahuldati ka mitme endise haigla töötaja nõue selle aktiga tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus leidis selles asjas, et kaebuse esitajate tööandjaks ei olnud Pärnu-Jaagupi Haigla, vaid Halinga vald. Vallavolikogul puudus pädevus Töölepingu seaduse (TLS) § 6 alusel töölepinguid üle anda. OÜ-le Norepi Grupp ei antud üle teenuse osutamisega seotud varasid, vaid ainult töölepingud. Nimetatud otsusega tuvastas ringkonnakohus ka, millises ulatuses igal töötajal kahjunõue on tekkinud. J. Veverson ei taotlenud selles asjas kahju hüvitamist, vaid ainult Halinga Vallavolikogu otsuse õigusvastaseks tunnistamist.
  30. juulil 2003 esitas J. Veverson kaebuse halduskohtule, milles taotles talle Halinga Vallavolikogu
  31. mai
  32. a otsusega nr 11 tekitatud kahju hüvitamist summas 28 163 krooni ja 55 senti. Kaebaja tugines kahju hüvitamise nõuet esitades Tallinna Ringkonnakohtu
  33. juuni
  34. a otsusele haldusasjas nr 2-3/366/03, millega tunnistati Halinga Vallavolikogu nimetatud otsus õigusvastaseks. Kahju seisnes kaebaja arvates töölepingu lõpetamisega seonduvate summade saamata jäämises.
  35. Pärnu Halduskohtu
  36. detsembri
  37. a otsusega haldusasjas nr 3-140/2003, millega kohus tegi otsuse kuue endise haigla töötaja kaebuse osas, rahuldati J. Veversoni kaebus osaliselt. Kohus mõistis J. Veversoni kasuks välja 2302 krooni ja 80 sendi suuruse hüvitise ning kohtukulud. Halduskohus leidis järgmist.
  38. Tallinna Ringkonnakohtu
  39. juuni
  40. a otsusega haldusasjas nr 2-3/366/03 on kindlaks tehtud Halinga Vallavolikogu
  41. mai
  42. a otsuse nr 11 p 1 õigusvastasus, kaebajate põhjendatud huvi selle akti õigusvastasuse tuvastamiseks ja põhjuslik seos nimetatud akti alusel töölepingute õigusvastase üleandmise ja kaebajate töölepingute lõpetamisel lõpparvega saamata jäänud summade vahel. Sama otsusega tuvastas ringkonnakohus, et kahju ärahoidmise võimalus vallavolikogu otsuse vaidlustamise kaudu ei olnud kaebajatele ilmselt arusaadav, otsus jäeti vaidlustamata mõjuvatel põhjustel ning seetõttu pole põhjendatud valla vastutuse vähendamine.
  43. Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju väljamõistmist ei välista asjaolu, et kaebajatele on töövaidluskomisjoni otsusega juba välja mõistetud hüvitised, töötasu ja viivis. Käesoleva kaebuse puhul ei ole tegemist tööõigusliku nõudega, vaid kohaliku omavalitsuse ebaseadusliku otsusega tekitatud kahju hüvitamise nõudega.
  44. Kogutud tõendite kohaselt jäi lõpparve tähtaegselt välja maksmata, kuna tööandjal (OÜ Norepi Grupp) puudusid rahalised vahendid. Vald oleks saanud seda ette näha, mistõttu on lõpparve väljamaksmisega viivitamisel tekkinud kahju põhjuslikus seoses vallavolikogu õigusvastase otsusega.
  45. Erinevalt teistest kaebajatest ei ole tõendeid selle kohta, et J. Veversoni tööleping oleks koondamise tõttu lõppenud ning seetõttu ei ole tõendatud kaebaja väited, et kahju seisnes ka koondamishüvitise, lõpparve kinnipidamise eest makstava tasu ja puhkusetasu maksmata jätmises. Halduskohtu pädevuses ei ole kaebaja väidete hindamine, mis puudutavad töölepingu lõppemist või lõpetamist. J. Veversoni kaebus tuleb rahuldada vaid osaliselt, s.t ajavahemiku
  46. juuni 2001 kuni
  47. juuni 2001 eest saamata jäänud töötasu (456 krooni) ja palga maksmisega
  48. juuni 2001 kuni
  49. august 2003 viivitamise eest tasu (1846 krooni ja 80 senti) nõudes.
  50. Apellatsioonkaebuses palus J. Veverson tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti tema kaebus rahuldamata, s.t nõuete osas, mis puudutavad töölepingu lõpetamise etteteatamistähtaja mittejärgimisel makstava hüvitise (9585 krooni ja 05 senti), koondamise tõttu töölepingu lõpetamisel makstava hüvitise (9585 krooni ja 05 senti), lõpparve kinnipidamise korral makstava hüvitise (3199 krooni ja 35 senti) ning kasutamata puhkuse hüvitise (2889 krooni ja 60 senti) väljamõistmist. Apellant palus teha uue otsuse, millega rahuldatakse tema kaebus täies ulatuses.
  51. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium rahuldas
  52. aprilli
  53. a otsusega J. Veversoni apellatsioonkaebuse osaliselt ja leidis, et Halinga Vallavalitsuselt tuleb J. Veversoni kasuks välja mõista 21 498 krooni ja 90 senti ning kohtukulu. Ringkonnakohtu arvates oli apellandi nõue põhjendatud järgmiste saamata jäänud summade osas: 1) hüvitis töölepingu lõpetamise etteteatamistähtaja mittejärgimise eest 9598 krooni ja 05 senti; 2) koondamishüvitis TLS § 86 p 3 ja § 90 p 1 alapunkti b alusel 9598 krooni ja 05 senti. Ringkonnakohus otsustas jätta halduskohtu otsuse jõusse osas, millega kaebuse esitajale mõisteti välja saamata jäänud töötasu 456 krooni ja palga maksmisega viivitamise eest 1846 krooni ja 80 senti. Ringkonnakohus mõistis ka proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osa suurusele Halinga Vallavolikogult riigituludesse 76% riigilõivu summast, mille tasumisest J. Veverson oli vabastatud (332 krooni) ja J. Veversoni kasuks 76% tema poolt tasutud riigilõivust ja teenustasust (335 krooni). Poolte apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud jättis kohus poolte kanda. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgnevalt:
  54. Vaidlus puudub selles, et kaebaja ei ole kätte saanud töövaidluskomisjoni otsusega tema kasuks välja mõistetud summasid. Tallinna Ringkonnakohtu
  55. juuni
  56. a otsusega haldusasjas nr 23/366/03 on kindlaks tehtud, et OÜ-l Norepi Grupp puuduvad vara ja rahalised vahendid, millele saaks nõuet pöörata, mistõttu ei olnuks kaebajate jaoks ilmselt tulemuslik ka pankrotimenetluse algatamine. Seega ei välista asjaolu, et kaebajale on töövaidluskomisjoni otsuse alusel summad välja mõistetud, nende arvamist kaebaja varalise kahju (saamata jäänud tulu) hulka.
  57. Kaebuse esitaja varalise kahjuna saab käsitada ka nende hüvitiste mittesaamist, mille osas töövaidluskomisjon J. Veversoni nõuet ei rahuldanud.
  58. Töövaidluskomisjon tegi otsuse vaidluses OÜ Norepi Grupp ja kaebuse esitaja vahel J. Veversoni nõudeõiguse kohta OÜ Norepi Grupp vastu. Töövaidluskomisjoni otsusega tuvastatud asjaolusid ei saa käesolevas haldusasjas lugeda tõendamist mittevajavateks asjaoludeks HKMS § 17 mõttes. Kohus saab vaidluse korral anda haldusasjas asjaoludele teistsuguse hinnangu kui on antud jõustunud otsuses tsiviilasjas. J. Veversoni tööleping ei lõppenud mitte
  59. mail 2001, vaid
  60. septembril 2001, kuid ringkonnakohtu hinnangul saab pidada tõendatuks, et kaebuse esitajaga töölepingu lõpetamine vastas koondamise tunnustele, kuna toimus seoses töömahu vähenemisega veel likvideerimata haiglas.
  61. J. Veversonil puudub alus nõuda hüvitist kasutamata puhkuse eest. Tema ülejäänud nõuded ei ole ära langenud ning nende rahuldamata jätmise tõttu on kaebuse esitajal tekkinud varaline kahju.
  62. Kui kaebuse esitaja töölepingut poleks õigusvastaselt üle antud, siis oleks tema tööandjaks jäänud Halinga vald. Vallal oli kavas haigla tegevus lõpetada ja puudub alus eeldada, et vald tööandjana oleks kohustused seoses töölepingute lõpetamisega täitmata jätnud või mittetähtaegselt täitnud.
  63. Kahju, mille hüvitamist kaebuse esitaja taotleb, ei väljendu tööseadusandluse rikkumisest tulenevate nõuete tekkimises tööandja vastu. Valla õigusvastase käitumise ja hüvitiste ning tasude saamata jäämise vahel on põhjuslik seos. Ringkonnakohus lähtub eeldusest, et valla õiguspärase käitumise korral oleks kaebuse esitaja töölepingu lõpetamisega kaasnenud rahalised nõuded rahuldatud seaduses ettenähtud korras ja tähtaegadel ning kaebuse esitajal poleks tekkinud nõudeõigust palga maksmisega viivitamise, töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja mittejärgimise ja lõpparve kinnipidamisega seoses ning vastustaja õiguspärase käitumise korral oleks kaebuse esitajale makstud ka koondamishüvitis.
  64. Halinga Vallavolikogu pole tõendanud süü puudumist kahju tekkimisel. Kahju tekitajal oli võimalik kahjuliku tagajärje saabumist ette näha, kontrollida isiku tausta, kellele töölepingud üle anti, ja tema suutlikkust võetud kohustusi täita. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  65. Halinga Vallavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta J. Veversoni nõuete rahuldamise osas jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab:
  66. Halduskohtu pädevusse ei kuulu töösuhte lõppemise tuvastamine ega tööõiguslike nõuete lahendamine.
  67. Tõendatud on, et J. Veversoni viimane tööpäev oli
  68. juuni
  69. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatakse, et tööleping lõppes
  70. septembril 2001 ja et töölepingu lõppemisel olid koondamise tunnused. Tegemist saab olla vaid kohtu oletusega, sest asjas pole ühtegi tõendit, mis võimaldaks arvata, et koondamine toimus.
  71. Puudub põhjuslik seos ringkonnakohtu otsusega välja mõistetud hüvitiste (koondamishüvitis ja töölepingu lõpetamisest etteteatamise ajast puudu jäänud päevade eest makstav hüvitis) ja Halinga Vallavolikogu
  72. mai
  73. a otsuse vahel. Vallavolikogu ei saanud toimuvat ette näha.
  74. Oletuslik on kohtu järeldus, et etteteatamistähtaja järgimisel oleks J. Veverson saanud kogu aja eest töötasu, tegelikult võib selle perioodi sisse mahtuda ka isiku puhkus või haigestumine. Ka käesoleval juhul viibis J. Veverson puhkusel alates
  75. juunist ja naasis tööle
  76. septembril.
  77. RVS § 7 lg 1 kohustab kannatanut võimalusel kahju tekkimist ära hoidma. Kannatanu peab kasutama kõiki õiguslikke vahendeid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Käesoleval juhul oleks kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks tulnud vaidlustada Halinga Vallavolikogu
  78. mai
  79. a otsust.
  80. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palub J. Veverson jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  81. Kassaator, Halinga Vallavalitsus, vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega vallavalitsust kohustati hüvitama kahju täiendavalt halduskohtu otsusega J. Veversoni kasuks välja mõistetud hüvitisele. Halduskohtu otsuse peale, millega mõisteti välja hüvitis Halinga Vallavolikogu õigusvastase otsusega tekitatud kahju eest, mis halduskohtu hinnangul seisnes töölepingu alusel töötamisel saamata jäänud töötasus ja saamata jäänud tasus palga maksmisega viivitamise eest, Halinga Vallavalitsus apellatsioonkaebust ei esitanud. Halinga Vallavalitsus tõstatab kassatsiooniastmes küsimuse halduskohtu pädevusest, leides, et halduskohtu pädevuses ei ole töösuhte lõppemise asjaolude tuvastamine ega tööõiguslike nõuete rahuldamine, mida halduskohus käesoleva vaidluse lahendamisel on ekslikult teinud. Kassaator on seisukohal, et Halinga Vallavolikogu
  82. mai
  83. a otsuse ning kahju vahel, mille hüvitamise ringkonnakohus otsustas, puudub põhjuslik seos. Halinga Vallavalitsus on ka varasemas kohtumenetluses, sealhulgas vastuses J. Veversoni apellatsioonkaebusele, väljendanud seisukohta, et tegemist on töösuhtest tekkinud vaidlusega, mis ei kuulu lahendamisele halduskohtus.
  84. Ringkonnakohus on hüvitamisele kuuluva kahju hulka käesoleva asja lahendamisel arvanud ühelt poolt need summad, mis J. Veversonile mõisteti välja töövaidluskomisjoni otsusega, kuid mida OÜ Norepi Grupp talle välja maksnud ei ole. Teisalt aga, tuvastades J. Veversoni töösuhte lõppemise, arvas ringkonnakohus hüvitamisele kuuluva kahju hulka ka need summad, mida ta pidas välja mõistetavaks seoses töösuhte lõppemisega koondamise tõttu.
  85. Töölepingu seaduse (TLS) § 142 lg 1 sätestab, et selle seaduse kohaldamisel töötaja ja tööandja vahel tekkinud vaidlused alluvad töövaidlusorganile. Vastavalt Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 4 lg-le 1 on individuaalseid töövaidlusi lahendavateks organiteks töövaidluskomisjon ja kohus. TsMS § 1 lg 1 kohaselt lahendavad tsiviilasju maa- ja linnakohtud. TsMS § 1 lg 2 järgi on tsiviilasjadeks selle seadustiku tähenduses ka tööõigussuhetest tekkinud vaidlused, mistõttu nende lahendamine kuulub maa- ja linnakohtute pädevusse. Ka senine kohtupraktika on kohtute pädevuse osas selgelt määratlenud, et halduskohtutes lahendatakse ametnike teenistussuhtest tulenevaid vaidlusi ning tööõigussuhetest tekkinud vaidluste lahendamine on üldkohtute pädevuses (vt näiteks Riigikohtu erikogu
  86. juuni
  87. a määrus asjas nr 3-3-4-1-01, RT III 2001, 24, 258).
  88. TLS § 6 töölepingute üleandmise ajal kehtinud redaktsioonis sätestas, et ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimine, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumine või ettevõtte üleminek ei lõpeta töölepingut. Nagu ringkonnakohus õigesti märgib, puudub vaidlus selle üle, et Halinga Vallavolikogu
  89. mai
  90. a otsuse kohaselt läksid töölepingu järgsed tööandja õigused ja kohustused üle OÜ-le Norepi Grupp ning lõppes J. Veversoni töölepinguline suhe Halinga vallaga. Asjaolu, et jõustunud on Tallinna Ringkonnakohtu
  91. juuni
  92. a otsus haldusasjas nr 2-3/366/03, mille kohaselt töölepingute üleandmine OÜ-le Norepi Grupp Halinga Vallavolikogu
  93. mai
  94. a otsusega nr 11 oli õigusvastane, ei tee töösuhet olematuks ega muuda selle tööõiguslikku olemust. Isegi juhul kui oleks tuvastatud J. Veversoni töösuhte jätkumine Halinga vallaga, oleks kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatavas asutuses töölepingu alusel töötamisel olnud tegemist tööõigusliku suhtega. Nagu kolleegium on märkinud käesoleva otsuse punktis 12, lahendavad tööõigussuhtest tekkinud vaidlusi maa- ja linnakohtud ning tegemist pole halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega.
  95. Vallavolikogu otsus töölepingute üleandmiseks eraõiguslikule äriühingule ei olnud suunatud avalik-õigusliku suhte tekkimisele ega muutmisele, vaid selle eesmärgiks oli ühe töösuhte poole (tööandja) muutumine. Asjaolu, et töölepingute üleandmise otsustas Halinga Vallavolikogu oma otsusega, s.t avalik võim, ei anna alust tööõigussuhtest tulenevate nõuete esitamiseks Riigivastutuse seaduse alusel ning töösuhte jooksul või selle lõppemisel saamata jäänud töötasu, puhkusetasu või hüvitisi ei saa käsitleda kahjuna selle seaduse tähenduses.
  96. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et käesolev vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse. Tulenevalt HKMS § 24 lg 1 p-st 1 ja § 72 lg 1 p-st 3 tuleb tühistada halduskohtu otsus Jaan Veversoni puudutavas osas ja ringkonnakohtu otsus ning lõpetada asja menetlus. Asja menetlemisel kantud kohtukulud tuleb jätta poolte enda kanda.
  97. HKMS § 90 lg 2 kohaselt tagastatakse kautsjon kaebuse või avalduse osalise või täieliku rahuldamise korral Riigikohtu otsuse või määruse alusel. Kaebuse või avalduse rahuldamata jätmise korral arvatakse kautsjon riigituludesse. Riigituludesse arvatakse kautsjon ka siis, kui kassatsioonkaebus või erikaebus või teistmis- või kohtuvea parandamise avaldus ei saanud menetlusluba. Halinga Vallavalitsuse kaebuse praeguses menetlusstaadiumis saaks HKMS § 90 lg 2 alusel kautsjoni riigituludesse arvata vaid siis, kui Riigikohtu halduskolleegium jätaks esitatud kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmine eeldab kohtuasja sisulist läbivaatamist. Kuna Riigikohtu halduskolleegium lõpetab käesolevas asjas menetluse pädevuse puudumise tõttu, ei ole võimalik otsustada ka kaebuse sisulise põhjendatuse üle. Seega puudub alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks ning kautsjon tuleb tagastada. Samasugusele seisukohale kautsjoni tagastamise küsimuses on kolleegium asunud ka näiteks
  98. aprilli
  99. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-5-02 (RT III 2002, 13, 142). Eeltoodud põhjendustel tuleb Halinga Vallavalitsusele tagastada kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.