3-3-1-45-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-45-05 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jaak Luik Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus X kaebus Lõuna Politseiprefektuuri ja Tartu Linnavalitsuse ametniku tegevusele Tartu Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsus haldusasjas nr 23-34/2005 X kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine
4. september 2005 Kohtuistungil osalenud isikud X Tartu Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti Vaidlustatud kohtulahend RESOLUTSIOON Rahuldada kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
5. märtsi
6. a otsus haldusasjas nr 2-3-34/2005 ja Tartu Halduskohtu
7. oktoobri
8. a otsus haldusasjas nr 3-227/04 ning saata asi sisuliseks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. X ema Y tunnistati Tartu Maakohtu
10. märtsi
11. a otsusega teovõimetuks ja tema eestkostjaks määrati Tartu linn. Tartu Maakohtu
12. jaanuari
13. a otsuse alusel paigutati Y tema tahte vastaselt
14. veebruaril 2003 Jõgeva Sotsiaalkeskusesse Elukaar, tähtaega näitamata.
16. veebruaril 2004 lahkus Y koos X-ga sotsiaalkeskusest oma endisesse elukohta Tartus. Eestkostja nõusolekut selleks ei olnud. Eestkostja pöördus Tartu Politseiprefektuuri poole abi saamiseks, et viia Y tagasi sotsiaalkeskusesse. Y vastuseisule vaatamata toimetati ta
17. veebruaril 2004 koos X-ga Tartu Politseiprefektuuri. Tartu Linnavalitsuse töötaja toimetas seejärel Y tagasi Jõgeva sotsiaalkeskusesse.
18. X esitas kaebuse Tartu Halduskohtusse. Kaebuse kohaselt peeti Y
19. veebruaril 2004 oma elukohas Tartu Politseiprefektuuri politseinike poolt kinni ilma seadusliku aluseta. Pärast
20. veebruari 2004 puudus õiguslik alus Y toimetamiseks ja paigutamiseks Tartu Linnavalitsuse ametniku poolt sotsiaalkeskusesse. Kaebaja leidis, et toiminguga sekkuti alusetult kaebaja perekonnaellu, rikkudes PS § 26 ning Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art
21. Politsei tegevus kujutab endast rünnet õiguskorrale. Kaebaja taotles tunnistada Tartu Politseiprefektuuri ja Tartu Linnavalitsuse tegevus õigusvastaseks. Kaebaja palus tunnistada põhiseadusevastaseks SHS § 19 lg 1 osas, mis lubab isiku tahtevastast hoolekandeasutusse paigutamist üksnes seadusliku esindaja nõusolekul.
22. Lõuna Politseiprefektuur leidis, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Politseiprefektuur oli lähtudes Politseiseaduse §-dest 12 lg 1 p 1, 2, 6; 12 lg 2 p 1 ning Sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) §-st 39 kohustatud abistama eestkostjat Y toimetamisel elule ohtlikust kohast eestkostja näidatud kohta. Kaebusest ei nähtu X põhjendatud huvi antud asjas. Tartu Linnavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata. Üldhooldekodusse eestkostetava paigutamiseks ei ole vaja kohtuotsust. Y-le parim lahendus elukvaliteedi tagamiseks on hooldekodu teenus. Y elama asumine koos X-ga on mõeldav juhul, kui X tagab emale nõuetekohase elamispinna koos igapäevase hooldusega.
23. Tartu Halduskohus jättis
24. oktoobri
25. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et X-l puudub põhjendatud huvi vastustajate toimingu õigusevastasuse tuvastamiseks. Toimingu sooritamise ajal ei moodustanud Y ja X perekonda. Y-le on määratud eestkostja, kaebuse esitajal ja tema emal puudub ühine majapidamine ja kooselu. Asjaolu, kas Y hoidmine hooldekodus üle 1aastase tähtaja on seaduspärane või mitte, ei riku X õigust perekonnaelu puutumatusele. X poolt takistuste tegemisel eestkostja ülesannete täitmisel oli eestkostjal politsei kaasabil toimetada eestkostetav tema tervisele sobilikku asukohta. Kuna kaebus on põhjendamatu, puudub vajadus SHS § 19 lg 1 ja sotsiaalministri
26. jaanuari
27. a määruse nr 4 Põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks.
28. Tartu Halduskohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse X. Apellatsioonkaebuse kohaselt perekondlikud sidemed ei katkenud seetõttu, et Y viibis tähtajaliselt hoolekandeasutuses. Apellatsioonkaebuse motiivide kohaselt ei ole tõendatud, et hooldekodust lahkumise järgselt viibis Y ebasanitaarsetes tingimistes, samuti pole tõendatud, et Y tervislikest asjaoludest tulenevalt vajaks paigutamist hoolekandeasutusse ja edasist seal hoidmist. Isikult on võetud vabadus politsei poolt füüsilise vägivalla rakendamisega, kusjuures varasem kohtulahend ei saanud olla Y hoolekandeasutusse taaspaigutamise aluseks. Isiku tähtaegne paigutamine hoolekandeasutusse ei võta temalt õigust alalisele elukohale.
29. Lõuna Politseiprefektuur leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. Politseiprefektuuri arvates ei saa ema ja poja vahelisi suhteid lugeda perekondlikeks, kuna puuduvad asjaolud, mis viitaksid üldtunnustatud perekonnasuhetele. Lõuna Politseiprefektuur ei saa anda õiguslikku hinnangut eestkostja käitumisele ja tema otsustuste õigsusele. Prefektuur pidi arvestama asjaoluga, et Tartu linn on Y seaduslik esindaja ning lähtuma linna seisukohtadest ja avaldustest Y äratoimetamisel viibimiskohast. Politseiprefektuur oli kohustatud abistama eestkostjat Y toimetamisel tema senisest elule ohtlikust asukohast eestkostja poolt näidatud kohta, kusjuures tähtsust ei oma Y suhtes tehtud kohtulahendid, kuna toimetamise aluseks oli eestkostja suuline avaldus eestkostetava isiku elu- ja terviseohtlike tingimuste kohta. Politsei ei saanudki hinnangut anda asjas olevatele kohtulahenditele ja sellele, kas isik viibib hoolekandeasutuses seaduslikult või mitte ja kas eestkostja toimetab Y sinna seaduslikult.
30. Tartu Linnavalitsus oma vastuses leiab, et X kaebustes esitatud õiguslikud väited ei haaku tegeliku olukorraga, on otsitud ja asjassepuutumatud, seadusi on suvaliselt tõlgendatud. Vastuses leitakse, et SHS § 39 alusel on politsei kohustatud osutama vajadusel sotsiaalhoolekandetöötajale abi isiku eluruumi või muusse asupaika sisenemiseks isiku enda või teiste inimeste tervise kaitseks. Tartu linn täites eestkostja ülesandeid on sekkunud perekonnaellu, lähtudes muuhulgas PS §-s 26 sätestatud printsiibist, mis lubab seda teha tervise kaitseks. Poja ja ema vahel on küll formaalsed perekonnasuhted, kuid need ei vasta ühiskonnas tavalisteks peetavatele ? puudub ühine elukoht, majapidamine, vastastikune hoolitsus. Tartu linna leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
31. Tartu Ringkonnakohtu
32. märtsi
33. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
34. oktoobri
35. a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebaja õigusi ei ole kaevatavate toimingutega rikutud ega tema õigusi piiratud. Vaidlustatud toimingud on teostatud kooskõlas seadusega, ning kuna linn, kes on määratud eestkostjaks, on antud kontekstis ka avalikku huvi esindav asutus, siis ei pidanud halduskohus täiendavaid põhjendusi seoses avaliku huviga esitama. Apellandi viited perekondlikele suhetele ei ole käesolevas asjas asjakohased, kuna pereliikmed ja teised lähedased isikud omaksid sekkumise õigust vaid juhul, kui isikule ei ole määratud eestkostjat. Teised isikud saavad oma väidetavat õigust teostada vaid eestkostja määramist vaidlustades või taotledes eestkostja asendamist.
36. Tartu Ringkonnakohtu otsusele esitas kassatsioonkaebuse X. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
37. Kassaator leiab, et kohtu poolt on eestkoste teostamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt seatud kõrgemale Põhiseadusest ja siduvast välislepingust. Kohtute seisukoha kohaselt võib avalikõiguslike subjektiivsete õiguste piiramine toimuda mitte kooskõlas PS §-ga 11 ? seaduses ettenähtud juhtudel ja korras ?, vaid meelevaldselt ja piiranguteta eestkoste teostamise käigus. Niisuguse seisukohavõtuga on piiratud teovõimega isik asetatud väljapoole seadust. Perekonnaliikmed on asetatud inimväärikust alandavasse olukorda. Perekonnaellu sekkumise muudab antud juhul õigusevastaseks kõigepealt brutaalne ja inimväärikust alandav toimimisviis. Jõulise politseioperatsiooni käivitamine haige vanainimese kinnivõtmiseks oma alalises elukohas kell 7.30 hommikul oli olukorda ja saavutatavat eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalne. Kassaatori kui perekonnaliikme õiguste rikkumine seisnes selles, et politseioperatsioonile eelnevalt ei teinud linnavalitsus mingisugustki katset olukorda läbirääkimiste teel lahendada ja kokkuleppele jõuda. Rikuti perekonnaliikme õigust otsustusprotsessis osaleda ja esitada oma arvamus. Tartu Maakohtu otsuses
38. jaanuarist 2003 (asi nr 2-1952/02), mille alusel ema paigutati hoolekandeasutusse, pole märgitud tähtaega. Seadusest tulenevalt on selline tähtaeg 1 aasta. Linnavalitsus ja politsei tuginesid õigusvastaselt nimetatud kohtuotsusele ka pärast aastase tähtaja möödumist. Alates
39. veebruarist 2005 on tahtevastane kinnipidamine hoolekandeasutuses ulatunud kolmandasse tähtaega, kusjuures kohus ei ole tähtaega pikendanud kummalgi korral. Tartu Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata SHS § 19, mis näeb ette kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramise kord aastas. Pärast
40. aastat ei ole ükski ekspert uuringuid teinud. Puuduvad andmed isiku ohtlikkuse kohta endale või teistele. Põhiseadusevastane on sotsiaalministri
41. jaanuari
42. a määrus nr 4 Hoolekandeasutustele ja hoolekandeteenustele esitatavad kohustuslikud nõuded, mis näeb seadusliku aluseta ette hulgaliselt võimalusi põhiõiguste piiramiseks. Kohtud on keeldunud asjas otsustava tähtsusega õigusaktide Põhiseadusele vastavuse kontrollimisest. Antud asjas on tegemist ka diskrimineerimisega varandusliku seisundi tõttu. Samas toimingu ajal (4.-
43. veebruaril 2004) puudus vastustajatel teave eluruumi seisukorra kohta. SHS § 19 lg 1 näeb ette kõigepealt muude abinõude rakendamist. Linnavalitsuse käsutuses on muid võimalusi majanduslikult raskes olukorras oleva ja tagastatud elamus elava perekonna abistamiseks.
44. Lõuna Politseiprefektuur leiab, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. X-l ja Y-l ei ole õigust otsustada asjaolude üle, mis on Sotsiaalhoolekande, Perekonnaseaduse ja muude seadustega antud eestkostjale. Kassaator ei ole esitanud andmeid, millest nähtuks, et ema elutingimused oleksid Tartusse elama asumisel oluliselt paranenud. Perekonna moodustamiseks ei piisa ainult sugulussidemetest, vaid selleks on vajalik majanduslike, sotsiaalsete ja muude tingimuste kooslus. X ja Y vahelisi suhteid ei saa pidada perekondlikeks. Eestkostja ja politsei ei ole sekkunud perekonnasuhete sfääri. Lõuna Politseiprefektuur ei saa anda õiguslikku hinnangut eestkostja käitumisele ja tema otsustuste õigsusele. Kaebaja väited politseinike poolt füüsilise vägivalla kasutamisest on uudsed. Kassaator ei ole selgitanud, milles ema suhtes kohaldatud vägivald seisnes. Lõuna Politseiprefektuur oli SHS § 39 ning Politseiseaduse § 12 lg 1 p 1, 2, 6, § 12 lg 2 p 1 lähtudes kohustatud abistama eestkostjat Y toimetamisel tema senisest elule ohtlikust asukohast eestkostja poolt näidatud kohta. Toimetamise aluseks oli eelkõige eestkostja suuline avaldus.
45. Tartu Linnavalitsus oma kirjalikes seisukohtades ei nõustu kassatsioonkaebuses toodud seisukohtadega ja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Tartu Linnavalitsus leiab, et Y hoolekandeasutuses viibimise aega on pikendatud Tartu Linnavalitsuse kui seadusliku esindaja nõusolekul, seega ei ole rikutud SHS § 19 sätteid. Seadusest tulenevalt on kohtuotsus vajalik juhul, kui hoolekandeasutusse paigutamise vastu on nii isik ise kui ka tema seaduslik esindaja. Kuna Y seaduslikuks esindajaks on kohtuotsusega määratud Tartu linn ja viimane on jätkuvalt nõus, et Y viibib hoolekandeasutuses, ei olnud vajalik taotleda Y hoolekandeasutuses viibimise pikendamiseks SHS § 19 lg 3 kohaselt kohtu nõusolekut. Tartu Linnavalitsus leiab, et X-l puudub antud asjas põhjendatud huvi vastustajate toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna vaidlustatud toimingutega ei rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi ega tungitud tema perekonnaelu sfääri. Perekonna moodustamiseks ei piisa üksnes sugulusvahekorrast. X ei ole täitnud oma ülalpidamiskohustust, lõppenud on kooselu emaga. Isegi kui asuda seisukohale, et X ja Y vahel on tegemist perekondlike suhetega, ei ole Tartu Linnavalitsus ja Lõuna Politseiprefektuur sekkunud nende perekonnasfääri ja rikkunud nende põhiseaduslikke õigusi perekonnaelu puutumatusele. Tartu Linnavalitsus leiab, et kassaatori väited vastustajate brutaalse ja vägivaldse käitumise kohta on alusetud ja tõendamata. X tegutses Y äraviimisel hoolekandeasutusest ilma Tartu Linnavalitsuse nõusolekuta ebaseaduslikult, kuna X-l ei olnud selles küsimuses otsustuspädevust ja ta takistas oma õiguspäratu käitumisega järjekordselt Tartu Linnavalitsust eeskostja kohustuste täitmisel. Selleks, et Y paigutada tagasi elamiskõlblikusse elukohta ööpäevaringse hoolduse ja järelevalve alla, palus Tartu Linnavalitsus SHS § 39 alusel abi Lõuna Politseiprefektuurilt, kes täitis
46. veebruaril
47. a toimunud vahejuhtumis oma seadusest tulenevat kohustust.
48. Kohtuistungil jäid menetlusosalised oma varasematele seisukohtadele. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
49. Käesolevas asjas on X vaidlustanud oma ema, Y hooldekodusse toimetamise ja seal jätkuva hoidmise õiguspärasuse, leides, et sellega rikutakse tema kui poja Põhiseaduse §-st 26 tulenevaid õigusi. Kaebaja arvates puuduvad Sotsiaalhoolekande seaduse §-s 19 sätestatud alused Y tahte vastaseks hoidmiseks hooldekodus. Kohtud on leidnud, et kuna Yle on määratud eestkostja, kelleks on Tartu linn, ei saa tema paigutamine hooldekodusse rikkuda X õigusi, sõltumata sellest, kas nimetatud paigutamine on õiguspärane või mitte.
50. Halduskolleegium ei nõustu kohtute selle seisukohaga. Eestkostja määramine ei lõpeta olemasolevaid sugulussidemeid ega välista seadusest tulenevaid perekonnaliikmete, eelkõige lähisugulaste õigusi ja kohustusi suuremas ulatuses, kui see tuleneb eestkoste sisust. Põhiseaduse § 26 sätestab perekonna kaitse põhimõtte. Sellest sättest tulenevalt on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule. Nii ei tulene asjaolust, et eestkostjaks on määratud kolmas isik, vältimatult järeldust, et poja ja ema ühine pereelu on välistatud. Y ja X kooselu lõppes seoses Y paigutamisega hooldekodusse. X leiab, et seoses SHS § 19 lg-s 3 sätestatud üheaastase tähtaja möödumisega on alus ema edasiseks tahtevastaseks hooldekodus hoidmiseks ära langenud. Neil asjaoludel võib X-l olla PS §-le 26 rajanev õiguspärane ootus, et ema saab asuda elama poja juurde. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et X oli huvitatud isikuna kaasanud kohtumenetlusse Tartu Maakohus, kes otsustas ema paigutamine hoolekandeasutusse (toimiku lk 23?24) ning Tartu Ringkonnakohus menetles selles asjas ka tema apellatsioonkaebust (toimiku lk 25?27). X ei ole esitanud kaebust teise isiku huvides. Samas tuleb arvestada, et antud juhul on Y näol tegemist eaka ja piiratud teovõimega isikuga, kes oli algselt kohtuotsuse alusel paigutatud hoolekandeasutusse seoses vaimuhaigusega ning temast lähtuva reaalse ohuga isikule endale ja teistele isikutele. On mõistetav, et sellise isiku võime ennast kaitsta võib olla piiratud ning kohus peab tagama piisavad protsessuaalsed võimalused isiku väidetavalt rikutud õiguste kaitseks.
51. Kolleegium leiab, et X kaebus tuleb sisuliselt läbi vaadata. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Halduskolleegium tühistab Tartu Halduskohtu
52. oktoobri
53. a otsuse haldusasjas nr 3-227/04 ning Tartu Ringkonnakohtu
54. märtsi
55. a otsuse haldusasjas nr 2-3-34/2005 ja saadab asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtusse. Kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jaak Luik