3-1-1-97-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-97-05 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi A.V. süüdistuses KarS § 306 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai 2005.a otsus nr 21/244/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lääne ringkonnaprokurör Indrek Kalda kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. september 2005, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
5. mai
6. a otsus muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Lääne Maakohtu
8. märtsi
9. a otsusega tunnistati A.V. KarS § 306 lg 1 järgi süüdi selles, et ta ajavahemikul
10. kuni
11. detsembrini
12. a varjas kuriteo toimepanijate kindlakstegemise ja tõe tuvastamise raskendamise eesmärgil T.N. poolt
13. detsembril
14. a V.A. mõrva toimepanemisega seotud asjaolusid sellega, et pesi kuriteo jälgede hävitamise eesmärgil puhtaks T.N-le kuuluvad V.A. verega määrdunud riietusesemed ja jalanõud. A.V. karistati vangistusega kuueks kuuks, mis jäeti tingimuslikult täitmisele pööramata. KarS § 202 lg 1 ning § 22 lg 2 ja § 320 järgi esitatud süüdistustes mõisteti A.V. õigeks.
15. Lääne Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.V. kaitsja vandeadvokaat Ruth Sild, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja A.V. õigeksmõistmist. Kaitsja leidis, et A.V. süüd ei ole tõendatud.
16. Tallinna Ringkonnakohtu
17. mai
18. a otsusega mõisteti A.V. talle KarS § 306 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Ringkonnakohus märkis, et kuigi A.V. varjas kuriteo jälgede riietelt ja jalanõudelt pesemisega T.N. kuritegu, ei saa teda selles tegevuses KarS § 306 lg 1 järgi süüdi tunnistada, sest KarS § 306 lg 2 kohaselt ei ole kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamine kuriteo toimepaneja vanema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna, õe, vanavanema, lapselapse, abikaasa või tema vanema poolt süüline. Kõnealused isikulised süüd välistavad asjaolud erinevad üldistest süüd välistavatest asjaoludest ja on seotud antud süüteo spetsiifilise teoebaõigusega. Ringkonnakohus asus seisukohale, et A.V., kes oli püsivas kooselus T.N-ga, tuleb käsitada KarS § 306 lg-s 2 sätestatud isikuna, mistõttu tema käitumises on välistatud süü eelnevalt mittelubatud kuriteo varjamises KarS § 306 lg 1 mõttes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
19. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lääne ringkonnaprokurör Indrek Kalda, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A.V. süüditunnistamist KarS § 306 lg 1 järgi. Kassaator leiab, et abikaasa mõiste sisustamisel tuleb lähtuda Perekonnaseaduse § 1 lg-st 2, mille kohaselt on õiguslik tähendus üksnes registreeritud abielul. A.V. kaitsja vandeadvokaat Ruth Silla kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Kaitsja ei nõustu muuhulgas Riigikohtu halduskolleegiumi praktikale viidates prokuröri seisukohaga abikaasa mõiste sisustamise osas ja leiab, et ka vabaabielus elavatele isikutele laieneb KarS § 306 lg
20. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Kriminaalkolleegium ei nõustu prokuröri kassatsioonis kajastuva arusaamaga, et abikaasa mõistet tuleb KarS § 306 lg-s 2 sätestatuga seoses vaadelda formaalselt. Kassaatori seisukoht vaatab mööda abikaasa poolt ütluste andmisest keeldumise kui isikulise negatiivse karistatavuseelduse olemusest - vabastada isik ebaeetilisest dilemmast, kas riskida ise karistusega või reeta selle hirmus enda lähedane isik. Abielu riikliku registreerimise nõude esitamisega KarS § 306 tõlgendamisel jääks muuhulgas arvesse võtmata fakt, et suur osa püsipaarisuhetest on tänapäeval nn vabaabielud. Tartu Ülikoolis
22. aastal koostatud uuringust "Eesti rahvastiku põhinäitajad aastail 2003/2004 Euroopa taustal" nähtub, et abiellumus on Eestis
23. aastate algusest oluliselt kahanenud, samas elas rahvaloenduse andmetel
24. aastal vabaabielus 27 % kõigist kooselupaaridest ja see protsent on kasvutendentsiga (vt uuringu lk 8-10, kättesaadav EV rahvastikuministri kodulehelt: www.rahvastikuminister.ee/cms/doc/tiit.doc).
25. KrMS § 71 lg 1 p 5 sätestab, et õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest on kahtlustatava või süüdistatava abikaasal, püsivas kooselus oleval isikul ja tema vanemal, sealhulgas pärast abielu või püsiva kooselu lõppemist. Analoogiline säte sisaldub ka TsMS § 257 lg 1 p-s 5, mille kohaselt on õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest hageja või kostja abikaasal, elukaaslasel ja tema vanemal, sealhulgas pärast abielu või püsiva kooselu lõppemist. Seega tuleneb mõlemast viidatud normist, et püsipaarisuhtes oleval isikul ei lasu kohustust oma partneri kohta ütluste andmiseks.
26. Erinevalt Kriminaalmenetluse seadustikust ja Tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei kasutata KarS § 306 lg-s 2 elukaaslase ega püsipaarisuhtes oleva isiku mõisteid, vaid üksnes üldist mõistet abikaasa. Abikaasa legaaldefinitsioon Eesti õiguskorras puudub, kuid selle saab tuletada PerekS § 1 lg-test 1 ja 2, mille kohaselt on abikaasadeks üksnes perekonnaseisuasutuse abieluaktiga kinnitatud abielu sõlminud mees ja naine. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et PerekS § 1 lg-test 1 ja 2 tuletatav abikaasa mõiste kehtib eeskätt tsiviilõiguse sfääris ega ole automaatselt laiendatav karistusõigusele. Selgitamaks KarS § 306 lg-s 2 sätestatud abikaasa mõiste tähendust, tuleb arvesse võtta KrMS § 71 lg 1 p 5 ja TsMS § 257 lg 1 p 5 sisu, sest kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamine võib seisneda ka tsiviil- või kriminaalmenetluse käigus teo kohta ütluste andmisest keeldumises või valeütluste andmises. Seega nähtub nii KrMS § 71 lg 1 p 5 ja TsMS § 257 lg 1 p 5 sätetest kui ka õiguse üldisest põhimõttest ühemõtteliselt, et isikut ei saa sundida enda lähedase kohta ütlusi andma ja seetõttu tuleb KarS § 306 lg-s 2 sätestatud abikaasa mõistet tõlgendada laiendavalt. Vastasel korral tekiks ebanormaalne olukord, kus ühelt poolt menetlusõigus tagab isikule õiguse keelduda oma lähedase isiku vastu ütluste andmisest, kuid teiselt poolt tunnistab materiaalõigus niisuguse käitumise karistatavaks. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
27. mai
28. a otsuse muutmata. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris