3-1-1-102-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-102-05 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi A. H. väärteoasi Liiklusseaduse (LS) § 7420 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu väärteoasjas nr 4-54/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. H. esindaja advokaat Kaljo Kuusmaa kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
3. september
4. a, suuline menetlus Istungil osalenud isikud Kohtumenetluse pooled istungil ei osalenud
5. mai
6. a kohtuotsus Resolutsioon
7. Tühistada Tartu Maakohtu
8. mai
9. a otsus ja Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna juhtivkonstaabel Hillar Leeti
10. veebruari
11. a otsus A. H.-i süüditunnistamises ja karistamises LS § 74 20 järgi.
12. Tunnistada A. H. süüdi väärteo toimepanemises LS § 7419 järgi ja mõista talle karistuseks rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, s.o 9000 krooni.
13. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. Kohtuvälise menetleja Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna juhtivkonstaabel Hillar Leeti
15. veebruari
16. a otsusega karistati A. H.-i LS § 74 20 järgi 150 trahviühiku (9000 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest ta juhtis
17. oktoobril
18. a mootorsõidukit ilmsete alkoholijoobe tunnustega ja keeldus joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest. A. H. alkoholijoove tuvastati politsei poolt kohapeal indikaatorvahendiga, mis joobeseisundi tuvastamise protokolli kohaselt näitas alkoholi sisalduseks väljahingatavas õhus 1,12 mg/l. A. H.-il ilmsete alkoholitarvitamise tunnuste olemasolu kinnitasid veel tunnistajad K. K. ja P. B., aga samuti joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis kirjeldatu. Enda alkoholijoovet kinnitas ka A. H. ise.
19. A. Hint esitas Tartu Maakohtule kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja asja menetluse lõpetamist.
20. Tartu Maakohtu
21. mai
22. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja A. H. kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et A. H. täpset alkoholijoobeastet kinnitavad tõendid puuduvad. Küll aga võib tunnistajate K. K. ja P. B. ütluste ning joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti põhjal järeldada, et A. H.-il olid alkoholi tarvitamise tunnused. Kuna joobeseisundit tuvastav arst pidas vajalikuks konkreetse joobeseisundi tuvastamiseks vereanalüüsi, on A. H. keeldumine sellest käsitatav joobeseisundi tuvastamisest keeldumisena ulatuses, mida arst pidas vajalikuks Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (Korra) § 14 p 1 järgi. Kohus asus seisukohale, et A. H. soovis takistada täpse joobeastme tuvastamist, et vältida enda süüditunnistamist ja karistamist joobes juhtimise eest LS § 7419 järgi. Kohus leidis, et A. H. tegevus on õigesti kvalifitseeritud ja talle mõistetud karistus on põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
23. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. H. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu VTMS § 150 lg 1 p-de 1 ja 8 mõttes ning väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel järgmistel põhjustel. 4.1 Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja eelistanud tunnistajate K. K. ja P. B. ütlusi teistele tõenditele. Kaitsja leiab, et tõendid kogumis ei kinnita tõsikindlalt, et A. H. juhtis
24. oktoobril
25. a mootorsõidukit alkoholijoobes. Kaitsja leiab, et kohus on rikkunud VTMS § 110 p 2 sätteid, sest on jätnud põhjendamata osade tunnistajate ütluste ebausaldusväärsuse. Kohus ei ole arvestanud süütuse presumptsiooni põhimõtet, et kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Kaitsja rõhutab, et menetlusalune isik võttis omaks alkoholi tarvitamise eeltoodud ajal, kuid eitab pärast seda auto juhtimist. 4.2 A. H. käitumises puuduvad LS §-s 7420 kirjeldatud väärteokoosseisu objektiivsed tunnused. Kassaator märgib, et kohus on põhjendamatult võtnud A. Hinti joobeseisundi tuvastamisel aluseks üksnes joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti (Akt), jättes kõrvale teised tõendid, mis kinnitavad piisaval määral, et A. H. oli kõnesoleval ajal alkoholijoobes. Kohus on põhjendamatult eelistanud Korra § 14 p-s 1 sätestatud arsti õigust valida iseseisvalt metoodika, s.h laboratoorsed meetodid isiku joobeseisundi meditsiiniliseks kindlakstegemiseks, eirates sellega Korra § 15 lg-s 2 sätestatud isiku õigust keelduda vereproovist. Tähelepanuta on jäänud A. H. põhjendused vereproovist keeldumise kohta. Kaitsja märgib, et nimetatud õiguse realiseerimine ei saa olla käsitatav keeldumisena joobeseisundi tuvastamisest. 4.3 Kokkuvõtvalt märgib kaitsja, et tõendamata on A. H. poolt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine ja ta ei ole seadusega nõutud piirides keeldunud joobeseisundi tuvastamisest. Seetõttu taotleb kaitsja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
26. Kassatsioonis ei vaidlustata kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et menetlusalune isik oli väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas alkoholijoobes. Seetõttu Riigikohtu kriminaalkolleegium selle asjaolu tuvastamisel ei peatu. Seda enam, et isiku teo kvalifitseerimisel LS § 7420 või § 7419 järgi ei ole teo objektiivse koosseisu olemasoluks vajalik tuvastada joobeastet Korra § 19 mõttes. Piisab, kui isikul on tuvastatud alkoholi tarvitamise tunnused, mis on Korra § 19 lg 1 p 1 järgi alkoholijoobe kergeim raskusaste.
27. Põhjendatud ei ole kassatori väide, et kohtuväline menetleja ja Tartu Maakohus on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, kui tuvastasid, et A. H. juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit. Kassatsioonist ei nähtu, milles kassaatori arvates väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine selle asjaolu tuvastamisel seisneb. Maakohtu otsuses on näidatud tõendid, mille alusel kohus sellisele järeldusele jõudis. Samuti on kohus motiveerinud, miks ta ei pidanud vajalikuks üle kuulata menetlusaluse isiku poolt taotletud tunnistajaid. Asjaolu, et kassaator on uuritud tõendite alusel asunud kohtust erinevale seisukohale, ei ole käsitatav kohtu poolt väärteomenetlusõiguse rikkumisena. Uuritud tõendite alusel uute faktiliste asjaolude tuvastamiseks aga puudub kassatsioonikohtul õigus.
28. Põhjendatud on kassaatori väide, et menetlusaluse isiku käitumist ei ole õige kvalifitseerida joobeseisundi tuvastamisest kõrvalehoidumisena LS § 7420 järgi. A. H. tegevuse kvalifitseerimisel LS § 7420 järgi oli aluseks asjaolu, et ta keeldus arsti poolt tehtud ettepanekust vereproovi andmiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et nii kohtuväline menetleja kui ka Tartu Maakohus on LS § 7420 kohaldanud ebaõigesti, sest isikul puudub kohustus vereproovi andmiseks. LS § 20 lg 4 kohaselt on isikul õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Korra § 15 p 2 järgi on isikul õigus keelduda vereproovi andmisest, kui arst on teinud vereproovi andmise ettepaneku. Arst teeb selle kohta märkuse joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti. Kohtuväline menetleja ega kohus pole tuvastanud, et A. H. oleks keeldunud joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest tervishoiuasutuses. Isiku poolt vereproovi andmisest keeldumise õiguse kasutamine ei saa kaasa tuua tema karistamist. Sellisel juhul tuleb alkoholijoove tuvastada teiste meetoditega, nagu seda on tehtud ka käesolevas väärteoasjas (vt otsuse p 1). Kuivõrd on tuvastatud, et A. H. juhtis mootorsõidukit olles alkoholijoobes, siis tuleb tema tegevus kvalifitseerida LS § 7419 järgi. Kuna puudub vajadus täiendavate tõendite kogumiseks, siis saab Riigikohtu kriminaalkolleegium VTMS § 174 p 8 alusel teha uue otsuse ilma menetlusaluse isiku olukorda raskendamata.
29. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8, § 175 p-st 1 ja §-st 176 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
30. mai
31. a otsuse ja Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna juhtivkonstaabel Hillar Leeti
32. veebruari
33. a otsuse A. H. süüditunnistamises ja karistamises LS § 7420 järgi ning tunnistab A. H. süüdi väärteo toimepanemises LS § 7419 järgi jättes talle mõistetud karistuse samaks. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi