← Eesti

3-1-1-95-05

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-95-05 Otsuse kuupäev

  1. oktoober
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi P.N. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus nr 2-1-75/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.N. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  5. september 2005, kirjalik menetlus Resolutsioon
  6. Tühistada Viru Ringkonnakohtu
  7. aprilli
  8. a otsus ja jõustada Lääne-Viru Maakohtu
  9. veebruari
  10. a otsus, millega mõisteti P. N. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi õigeks.
  11. Tühistada Viru Ringkonnakohtu
  12. aprilli
  13. a määrus ja mõista riigituludest P.N-le välja 11000 krooni (üksteist tuhat krooni) tema poolt oma valitud kaitsjale apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses osalemise eest makstud kaitsjatasu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. P.N. tunnistati Lääne-Viru Maakohtu
  15. detsembri
  16. a otsusega süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vangistus üheks aastaks ja kuueks kuuks. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. P.N-lt mõisteti kannatanu H.K. kasuks tsiviilhagi katteks välja 96 620 krooni. P.N. tunnistati süüdi selles, et ta
  17. a jaanuarikuus Lääne-Virumaal L vallas R külas varastas salaja suures ulatuses H.K. talumetsast ebaseaduslikult raiutud puitu. Viru Ringkonnakohtu
  18. märtsi
  19. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu
  20. detsembri
  21. a otsus muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. juuli
  23. a otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu
  24. märtsi
  25. a otsus ja LääneViru Maakohtu
  26. detsembri
  27. a otsus P.N. süüditunnistamises KrK § 139 lg 3 p 1 järgi kohtuotsustes põhistuste puudumise tõttu ja kriminaalasi saadeti Lääne -Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et kohtud on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kohtualuse ja tema kaitsja väited P.N. eksimuse kohta ja tema käitumises varguse subjektiivse külje puudumise kohta, samuti selle kohta, et asjas puuduvad objektiivsed tõendid raiutud ja metsast väljaveetud metsamaterjali koguse kohta. Riigikohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kui isik pole piisavalt hoolas kontrollimaks, kas ta on veel õigel (oma) raielangil või juba valel (võõral), siis on igal juhul tegemist vargusega. Riigikohtu otsuse kohaselt on varguse koosseisu realiseerimiseks nõutav, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata. Sellise tahtluse esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse ning KrMK § 274 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuses esitada motiivid selle kohta, miks ja millistele tõenditele rajab kohus selles osas oma otsuse. Riigikohtu arvates puudusid vaidlustatud kohtuotsuses põhistused ka selle kohta, kui palju metsa raiuti, kui palju sellest raiuti H.K. talumetsast ja kui palju sellest vedas metsast välja P.N. ning kui palju raielangi omanik.
  28. Lääne-Viru Maakohtu
  29. veebruari
  30. a otsusega tunnistati P.N. seoses kuriteokoosseisu puudumisega õigeks talle KrK § 139 lg 3 p 1 järgi esitatud süüdistuses. H.K. tsiviilhagi summas 80 620 krooni jäeti läbi vaatamata. Maakohus leidis, et H.K. tsiviilhagi P.N. vastu summas 80 620 krooni oleks iseenesest põhjendatud, sest raietöid tehti P.N. juhtimisel. Kuid kuna ilmnes, et P.N. ei suunanud metsatöölisi võõrast metsa raiuma mitte tahtlikult vaid eksimuse tõttu, puudub P.N. käitumises varguse subjektiivne koosseis. Samas asjas mõisteti õigeks ka E.L., kuid tema suhtes otsust ei vaidlustatud.
  31. Lääne-Viru Maakohtu
  32. veebruari
  33. a otsuse peale esitas prokurör apellatsiooni, taotledes P.N. õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist, tema süüditunnistamist KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja karistamist KarS § 199 lg 2 p 6 sätteid kohaldades vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks, ning tema tingimuslikku karistuse kandmisest vabastamist tähtajaga kolmeks aastaks. Apellant leidis, et maakohus, jättes hindamata, kas P.N. tegi kõik endast oleneva eksimuse vältimiseks või mitte, rikkus KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 sätteid.
  34. Viru Ringkonnakohtu
  35. aprilli
  36. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja P.N. tunnistati KrK § 139 lg 3 p 1 järgi süüdi. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et P.N. kõnealuse käitumise puhul saaks rääkida teokoosseisu välistavast eksimusest. Ringkonnakohus märkis, et hinnates P.N. käitumist eksimuses toimepanduks, välistas maakohus tema tegevuses kõik subjektiivsed tunnused, sealhulgas ka ettevaatamatuse. Vastuoluliseks tuleb lugeda arusaama nagu oleks asjaolu, et isik ei tea, kelle metsa ta raiub, iseenesest hinnatav selle metsa varastamist välistava eksimusena. Ringkonnakohus märkis, et isikul puudub süü üksnes siis, kui eksimus on talle vältimatu. Käesoleval juhul luges ringkonnakohus P.N. tahtluse varguse toimepanemiseks tõendatuks tema käitumise objektiivse külje kaudu lähtudes sellest, et P.N-l puudusid raiepilet ja muud seaduslikuks metsaraieks nõutavad dokumendid; et talle ei olnud lubatud raielangi piire ette näidatud; et ta ei teadnud, kus asuvad lubatud raielangi piirid ja et ta ka ei täpsustanud seda kellegagi; et ta ei teadnud, palju ta metsa võis lõigata ja palju ta tegelikult lõikas ning ei osanud selgitada, miks ta lõikas metsa mitmeid kordi suuremalt alalt, kui lubatud. Ringkonnakohtu hinnangul tegutses P.N. H.K. metsa omastamise eesmärgil raiudes vähemalt kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus märkis, et vähemalt kaudse tahtlusega on tegemist siis, kui isik peab süüteokoosseisupärase asjaolu saabumise võimalikkust suuremaks kui selle mittesaabumist. Vastupidisel korral on aga tegemist ettevaatamatusega. Lähtudes eelmärgitud objektiivsetest asjaoludest, oli ringkonnakohtu arvates ainus võimalus, et võõra vallasasja äravõtmine toimus vähemalt kaudse tahtlusega, sest nende tuvastatud asjaolude pinnalt tuleb lugeda kummutatuks P.N. paljasõnaline väide, et tal puudus soov varastada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  37. Viru Ringkonnakohtu
  38. aprilli
  39. a otsuse peale esitas P.N. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja Lääne-Viru Maakohtu
  40. veebruari
  41. a õigeksmõistva otsuse jõustamist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus käesolevat kriminaalasja teistkordselt menetledes oluliselt kriminaalmenetluse seadust, sest jättis täitmata KrMS § 364 lg 1 p-st 1 tuleneva nõude arvestada Riigikohtu seisukohtadega seaduse kohaldamisel. Kaitsja hinnangul on ringkonnakohtu otsuses jäetud põhistamata, miks ei saa nõustuda maakohtu seisukohtadega. Seega on ringkonnakohus rikkunud kriminaalmenetluse seadust ka KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kassaator leiab, et ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid kogumis. Samuti väljus ringkonnakohus tema arvates apellatsiooni piiridest, sest hoolimata apellatsiooni puudumisest nimetatud küsimuses, rahuldas ringkonnakohus prokuröri poolt kohtuistungil esitatud taotluse P.N-lt tsiviilhagi täies ulatuses väljamõistmise osas. Kaitsja leiab, et ka seda tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ka kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu, mis kaitsja hinnangul seisnes kõigepealt asjaolus, et P.N-le süüksarvatud
  42. a toimepandud teo suhtes kohaldati ebaõigesti karistusseadustiku kui tema olukorda raskendava seaduse sätteid. Kaitsja märgib, et kuna
  43. aastal oli vargus toime pandav üksnes otsese tahtlusega, siis on ebaõige tunnistada P.N. süüdi kaudse tahtlusega varguse toimepanemises. Kaitsja juhib tähelepanu koosseisueksimuse ja keelueksimuse segiajamisele ringkonnakohtu otsuses. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu hinnanguga, et P.N. käitumise subjektiivne külg on tõendatud objektiivsete tunnustega. Lisaks sellele on vandeadvokaat M. Borunova vaidlustanud ka Viru Ringkonnakohtu
  44. aprilli
  45. a määruse, millega määrati esiteks P.N-le õigusabi osutanud advokaadi M. Borunova tasu suuruseks 3414 krooni 90 senti ja teiseks jäeti õigusabi kulud riigi kanda. Vandeadvokaat M. Borunova märgib, et ringkonnakohtu vaidlustatud määrus ei ole arusaadav ega ka mitte täidetav. Ta taotleb, et Riigikohus tühistaks selle määruse ja mõistaks riigituludest P.N-le välja 6000 krooni kaitsjale makstud tasu seoses kaitsja osalemisega apellatsioonimenetluses (arve-kviitung nr 46/27 -
  46. kd, tl 149) ja 5000 krooni kaitsjale makstud tasu seoses kaitsja osalemisega kassatsioonimenetluses ( kaebusele lisatud arve-kviitung 2/27,
  47. juunist
  48. a). RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  49. Tühistades
  50. juuli
  51. a otsusega maa- ja ringkonnakohtu otsused P.N. süüditunnistamises KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja saates kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtud on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kohtualuse ja tema kaitsja väited P.N. eksimuse kohta ja tema käitumises varguse subjektiivse külje puudumise kohta. Riigikohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kui isik pole piisavalt hoolas kontrollimaks, kas ta on veel õigel (oma) raielangil või juba valel (võõral), siis on igal juhul tegemist vargusega. Riigikohtu otsuse kohaselt on varguse koosseisu realiseerimiseks nõutav, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata.
  52. Nii vastavalt KrMS § 364 lg 1 p-le 1 kui ka varem kehtinud AKKS §-le 66 on Riigikohtu seisukohad seaduse kohaldamise küsimustes asja uuesti arutavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu eelnimetatud juhisest lähtuvalt oleks alamastme kohtud pidanud analüüsima seda, kas P.N-le süüksarvatud käitumise puhul võis olla tegemist subjektiivset koosseisu välistava nn koosseisueksimusega. Järgides Riigikohtu juhist, analüüsis kriminaalasja uuesti arutanud maakohus P.N. võimalikku koosseisueksimust ja luges tuvastatuks, et kuna P.N. ei suunanud metsatöölisi võõrast metsa raiuma mitte tahtlikult vaid koosseisueksimuse tõttu, puudub P.N. käitumises varguse subjektiivne koosseis. Viru Ringkonnakohtu
  53. aprilli
  54. a otsuses aga on keelueksimusse puutuvalt märgitud järgmist: "Maakohus leidis, et tegemist on eksimusega, seejuures ta lähtub peamiselt P. N-i ütlustest, et viimasel puudus soov varastada. Samuti kohus leidis, et ei ole tõendeid, et P.N. oli teadlik, et tegutseb H.K. metsas. Juba siin on otsuses vastuolu, kuna ühelt poolt kohus tuvastab, et P.N. ei teadnud, kelle metsa ta raiub, teiselt poolt kohus leiab, et antud mitteteadmine ongi eksimuseks /kd 3 lk 106,107/. Antud juhul kohus on jätnud tähelepanuta, et vastavalt KarS § 39 lg 1 sättele isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Vastavalt antud paragrahvi lg-le 2, kui eksimus on teo toimepanijale välditav, võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Omakordselt see tähendab, et kui eksimus on välditav, siis on tegemist isiku süüteokoosseisu subjektiivsete tunnustega/subjektiivse küljega" (kd 3, tl 158).
  55. Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimuse (KarS § 17) ja keelueksimuse (KarS § 39) vahel. Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona. Erinevalt koosseisueksimusest ei ole keelueksimuse puhul tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisuga hõlmatavas faktilises asjaolus, vaid mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus. Keelueksimuse puhul aktualiseerub alati küsimus sellest, kas see eksimus oli isikule välditav või mitte ehk teiste sõnadega - kui hoolikalt suhtus isik õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust. Olles tuvastanud isiku käitumises koosseisueksimuse on automaatselt välistatud selle isiku tahtlus kõnealuse teo toimepanemisel. Juhul, mil sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona, võib koosseisueksimuse tuvastamise järgselt aktualiseeruda küsimus sellest, kas see isik on täitnud enda hoolikusekohustust või mitte. Kuid koosseisueksimuse tuvastamise järgselt hoolikusekohustuse rikkumise tuvastamise tulemiks saab olla vaid järeldus, et isik pani süüteo toime ettevaatamatuse tõttu. Mitte kuidagi ei ole aga võimalik sellise hoolikusekohustuse sedastamise tulemina pöörduda tagasi juba lahendatud küsimuse juurde ja väita, et tegelikult pani isik süüteo toime hoopis tahtlikult.
  56. Ringkonnakohus on koosseisu- ja keelueksimuse piiritlemisel ja sellest tulenevalt ka Riigikohtu
  57. juuli
  58. a otsuses antud juhise täitmisel eksinud. Erinevalt ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgitust oleks P.N-le süüks arvatud metsa raiumise puhul tegemist koosseisu eksimusega ja seega tahtluse puudumisega just nimelt juba siis, kui lugeda tuvastatuks, et ta tõepoolest ei teadnud seda, et raie oli kandunud võõrasse metsa. Just sellise mitteteadmise võimalikkust olekski ringkonnakohus tulenevalt Riigikohtu
  59. juuli
  60. a otsusest pidanud tõendite uurimisel ja hindamisel kontrollima. Seejuures oleks ringkonnakohus esimese astme kohtuga võrreldes vastupidise otsuse tegemisel kooskõlas kohtupraktikaga pidanud ära näitama ka selle, milles konkreetselt on P.N. käitumises koosseisueksimuse tuvastanud maakohus eksinud. Tegelikult on aga eksimine koosseisu- ja keelueksimuse piiritlemisel toonud kaasa selle, et ringkonnakohtu otsuse raskuspunkt ei ole paigutunud õigesti ja ringkonnakohtu otsuses ei ole pööratud piisavat tähelepanu neile tõendeile, mille pinnalt oleks võimalik lahendada võimaliku koosseisueksimuse küsimust. Nii on ringkonnakohtus täielikult hindamata jäetud P.N. ütlused selle kohta, et metsatüki küljesihtide raiumises osalenuna arvas ta, et tunneb metsa ja oli kindel, et tegutseb U.K. metsas ning kuigi ei teadnud, kuskohast jooksis piir H.K. metsaga, arvas, et selleni on veel hulk maad (III kd, tl 62); M.L. ütlused selle kohta, et maatükkide piiritähised ei olnud nõuetekohased ega nähtavad (III kd, tl 64-65); I.K. ütlused selle kohta, et "P.N. näitas tüki piirid ette, see oli nurgaga tükk, ta näitas selle nurga ära, et me kellegi teise maale ei läheks. P.N. oli huvitatud, et me võõrale maale ei läheks, sellepärast olin kindel, et oleme tema maal" (III kd, tl 68) ning kannatanu K.K. poolt maakohtu viimasel istungil antud järgmised ütlused: "mul on kahju, et P.N. on sellisesse olukorda sattunud, kuid meie pole selles samuti süüdi. Süü on perekonnas, kus ei arutatud asju läbi ja P.N. tegi teadmatusest võõras metsas tööd" (III kd, tl 101).
  61. Tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et raiedokumentide puudumine metsa langetamisel võib moodustada ebaseadusliku metsaraide koosseisu, kuid nende dokumentide puudumine iseenesest ei moodusta veel varguse koosseisu.
  62. Kriminaalasja uueks arutamiseks saatvas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  63. juuli
  64. a otsuses sisalduvas juhises märgiti muuhulgas ka seda, et P.N-i süüdimõistvates kohtuotsustes puuduvad põhistused selle kohta, kui palju metsa raiuti tema juhendamisel kokku, kui palju sellest raiuti H.K. talumetsast ja kui palju sellest vedas metsast välja P.N. ning kui palju raielangi omanik. Ka Riigikohtu seda juhist ei ole Viru Ringkonnakohtu
  65. aprilli
  66. a otsuses täidetud.
  67. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu eksimist karistusseadustiku üldosa sätete kohaldamisel koosseisu- ja keelueksimuse piiritlemisel on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  68. juuli
  69. a otsusest tulevate juhiste täitmata jätmist aga tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seega tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud otsus igal juhul tühistada. KrMS §-s 361 loetletud konkreetse tühistamisaluse valikul lähtub Riigikohtu kriminaalkolleegium sellest, et Lääne-Viru Maakohtu
  70. veebruari
  71. a otsust on Riigikohtu
  72. juuli
  73. a otsuses antud juhiseid arvestades piisavalt põhjendatud. Kuid käesoleva kohtuasja puhul peab Riigikohus täiendavalt vajalikuks märkida järgmist. P.N-le süüksarvatud tegu pandi süüdistuse kohaselt toime
  74. aasta jaanuaris. Seega mööduks mõne kuu pärast kõnealuse teo toimepanemisest 10 aastat. P.N-le KrK § 139 lg 3 p 1 järgi süüksarvatud tegu oleks KarS järgi kvalifitseeritav § 199 lg 2 p 6 järgi ja seega käsitatav II astme kuriteona. Kooskõlas KarS § 81 lg 1 p-ga 2 ja lg-ga 5 aeguks see kuritegu hiljemalt
  75. a jaanuaris, sest pole mingit alust eeldada, et aegumistähtaeg oleks uue kuriteo toimepanemise tõttu katkenud. Arvestada tuleb aga sedagi, et kuna P.N. oli antud kohtu alla juba
  76. jaanuaril
  77. a (II kd, tl 192), siis on tänaseks seda üheepisoodilist kriminaalasja Eesti kohtutes menetletud ligikaudu 9 aastat. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et selle kohtuasja menetlemise mõistlik aeg on möödunud. Ülalmärgitut arvestades lähtub Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 361 p-st 5, tühistab ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuse ja jõustab Lääne-Viru Maakohtu
  78. veebruari
  79. a otsuse.
  80. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel P.N. poolt oma kaitsjale vandeadvokaat M. Borunovale apellatsioonimenetluses osalemise eest makstud 6000 krooni ja kassatsioonimenetluses osalemise eest makstud 5000 krooni on mõistliku suurusega tasu KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Seetõttu tühistab Riigikohus Viru Ringkonnakohtu
  81. aprilli
  82. a määruse ja mõistab riigituludest P.N-le välja kokku 11 000 krooni kaitsjatasu. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.