3-1-1-101-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-101-05 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi T. O. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsus nr 2-1-50/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. O. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilve kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. september
6. a Istungil osalenud isikud Kohtualune T. O. , T. O. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, Lõuna ringkonnaprokurör Aro Siinmaa Resolutsioon
7. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
8. mai
9. a otsus T. O. -i suhtes ja saata kriminaalasi tema osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
10. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Tartu Maakohtu
12. novembri
13. a otsusega mõisteti T. O. KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi õigeks. Sama otsusega tunnistati KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi K. K. ja M. K., kuid nende kaitsjate esitatud kassatsioonid jättis Riigikohus menetlusse võtmata.
14. T. O. süüdistati selles, et tema varem varguse toime pannud isikuna koos K. K. ja M. K.-ga tungis
15. a maikuus tõkke ja lukustuse kõrvaldamise teel Põlvas ehitusmaterjalide kauplusse, kust varastas salaja ehitusmaterjale, tööriistu ja teisi kaupu kokku 51 644,55 kr suuruses summas. Samuti süüdistati teda koos K. K. ja M. K.-ga
16. a juulikuus Tartust ukseluku lahtimuukimise teel 80 000 kr väärtusega sõiduauto varastamises. Maakohus leidis, et T. O. vastu puuduvad otsesed süütõendid, kaudseid tõendeid ei pidanud maakohus aga nii kaalukaiks, et nende alusel saanuks tuvastada T. O. vargustes osalemise. Ainsaiks T. O.-it süüstavateks tõenditeks nii kauplusevarguse kui autovarguse episoodides on esitatud EMT kõneeristused, mis tõendavad, et T. O. viibis kauplusevarguse toimepanemise ajal koos kaaskohtualustega selle mobiilimasti levipiirkonnas, mille leviala hõlmab nimetatud kaupluse asukohta. Autovarguse toimepanemise ajal viibis T. O. EMT kõneeristuse kohaselt aga Tartu linnas. Samuti nähtub nimetatud kõneeristustest, et T. O. on varguste toimepanemise ajal olnud kaaskohtualustega korduvalt telefoniühenduses.
17. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas prokurör apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist T. O.-i õigeksmõistmises
18. mail
19. a ja
20. juulil
21. a toimepandud vargustes ning tema KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüditunnistamist nimetatud kuritegudes ja karistamist vangistusega kaheks aastaks. Samuti taotles prokurör T. O.-lt solidaarselt K. K. ja M. K.-ga tsiviilhagide katteks 51 644 krooni ja 55 sendi ning 80 000 krooni väljamõistmist. Protesti põhjenduste kohaselt on kohtualuste süüd kinnitavad tõendid omavahel loogiliselt seotud ning kinnitavad mõlemas süüdistuse punktis grupilise salajase varguse ühist toimepanemist kõigi kolme kohtualuse poolt. T. O. väide kauplusevarguse toimumise ajal kodus viibimise kohta on prokuröri hinnangul ümber lükatud asjaoluga, et tema telefon liikus mastide Põlva 3, Põlva 4 ja Kesk teeninduspiirkondades. Tehtud kõnede hiline aeg ja sagedus välistavad aga isiklikku laadi juhusuhtluse. Ka autovarguse episoodis kinnitavad kõneeristused prokuröri hinnangul T. O. osalemist selles kuriteos, sest teo toimepanemisele eelnenud õhtul suhtles T. O. kaaskohtualustega Põlvas telefonitsi. Teo toimepanemise ööl on nendevaheline aktiivne telefonisuhtlus jätkunud aga Tartus. Samuti on nende liikumissuund kõneeristuste kohaselt olnud ühine. Kõnede lühiajalisus on iseloomulik kiire ja hädavajaliku informatsiooni edastamisele ühiselt elluviidava tegevuskava käigus. Auto varastamisele järgnenud hommikul on kõigi kolme kohtualuse telefonid asunud Leevi 1 mobiilside masti tööpiirkonnas, kust hiljem leiti rüüstatuna varastatud sõiduauto.
22. Tartu Ringkonnakohtu
23. mai
24. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt ja tunnistati T. O. KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi. Teda karistati vangistusega kaheks aastaks. Prokuröri apellatsioon rahuldati. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei hinnanud T. O. õigeksmõistmisel tõendite kogumit vajaliku põhjalikkusega. Ringkonnakohtu hinnangul viitas EMT kõneeristuste põhjal tuvastatud süüdistuse sisuks olnud kuritegude toimepanemise ajal, samuti enne ja pärast seda aset leidnud T. O. ja kaaskohtualuste vahelise telefonisuhtluse iseloom (kõnede lühike kestvus, isikute asukoht kõnede ajal, tihedus ja hiline kellaaeg) sellele, et need isikud tegutsesid sel ajal ühise kuritegeliku eesmärgi realiseerimise nimel. Kuivõrd ringkonnakohus tunnistas varguste toimepanemises lisaks M. K.-le ja K. K.-le süüdi ka T. O., siis tühistas ta maakohtu otsuse tsiviilhagi katteks raha väljamõistmises vaid K. K.-lt ja M. K.-lt ning otsustas, et kuriteoga tekitatud kahju tuleb kõigil kaaskohtualustel hüvitada solidaarselt. Ringkonnakohus otsustas KrMS § 142 lg-le 1 tuginevalt jätta T. O. vara tsiviilhagi rahuldamise tagamiseks aresti alla. KrMS § 180 lg 1 kohaselt mõistis ringkonnakohus T. O.-lt kohtukuludena välja 1534 kr kaitsjatasu, 4035 kr sundraha ja kriminaalasja menetlemisega tekkinud kulud 174,80 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
25. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. O. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist T. O. süüditunnistamises ja karistamises, samuti kahju heastamiseks esitatud tsiviilhagi ja kohtukulude väljamõistmise osas. Kaitsja taotleb T. O. suhtes Tartu Maakohtu
26. novembri
27. a otsuse jõustamist. Kassaator leiab, et T. Oleski poolt süüdistuses nimetatud kuritegude toimepanek on tõendamata. Tema hinnangul ei nähtu ringkonnakohtu poolt viidatud kõneeristustest, et T. O. oleks talle süüks arvatud varguste toimepanemises osalenud. Kaitsja rõhutab, et erinevalt kaaskohtualustest pole T. O. juurest leitud ühtki varastatud eset. Samuti märgib ta, et ringkonnakohus on T. O. süüdi tunnistades põhjendamatult jätnud arvestamata tema ütlustega, ehkki maakohus on neid usaldusväärseteks pidanud, rikkudes sellega KrMS § 312 p-s 2 sätestatut. Seetõttu leiab kassaator, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Kassaator märgib veel, et T. O. ei saa KrK § 139 järgi süüdi tunnistada ka põhjusel, et tema käitumises puudub selle kuriteo objektiivne koosseis. Teo objektiivseks koosseisuks ei saa pidada varguste toimepanemisega samadel kuupäevadel toimunud telefonikõnesid kaaskohtualustega, mistõttu on ringkonnakohus tema hinnangul kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja leiab, et isegi kui ringkonnakohtu poolt välja toodud T. O. süüdimõistmise aluseks olevad asjaolud võimaldaksid tema tegevuse kvalifitseerida vargustele kaasaaitamisena, tuleb ka kaasaaitamistegu kohtu poolt tuvastada.
28. Riigikohtu istungil jäi T. O. kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde. Prokurör leidis, et kassatsiooni rahuldamiseks puudub alus. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
29. Ringkonnakohus tegi T. O. mobiiltelefoni kõneeristuste ja positsioneeringu põhjal järelduse, et ta oli süüks arvatud tegude toimepanemise ajal kaaskohtualustega niisuguses kontaktis, mis ei saanud olla juhuslik, vaid viitab nendepoolsele kooskõlastatud tegevusele. Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis ringkonnakohus, et on küllaldane alus K. K., M. K. ja T. O. süüdi tunnistamiseks kahes kuriteoepisoodis (Tartu Ringkonnakohtu
30. mai
31. otsuse lk 10-11, tl nummerdamata). Kohtuotsuse resolutiivosas ongi T. O. varguste täideviijana süüdi tunnistatud, kusjuures kohtuotsuse põhiosas ei ole esitatud ainsatki põhjendust, miks ringkonnakohtu arvates on T. O. kuriteo kaastäideviija.
32. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib siinjuures järgmist. Kaastäideviimine on kuriteokoosseisu ühine realiseerimine, s.t kooskõlastatud tegevus, milles kõik osalised annavad koosseisu realiseerimisse omapoolse vajaliku teopanuse (on küll põhimõtteliselt võimalik, et kaastäideviija teopanus seisneb milleski muus kui objektiivse koosseisu asjaolu realiseerimises - nt teatud juhtumil võib kuriteo organisaatori tegevus ja roll olla hinnatav kaastäideviimise, mitte pelgalt kihutamise või kaasaaitamisena). Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Kuna ringkonnakohtu otsuses seda aspekti ei käsitleta, tuleb Tartu Ringkonnakohtu
33. mai
34. a otsus tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Mis puutub aga kassatsioonis tõstatatud võimalusse, et T. O. võiks käsitada vargustest osavõtjana, siis isiku käitumise kvalifitseerimiseks kuriteost osavõtuna ei piisa sellest, kui on abstraktselt ära näidatud tema seotus teo toimepanemisega. Selleks tuleb süüdimõistvas otsuses näidata konkreetne osavõtutegu, samuti peab kohtuotsusest nähtuma osavõtja osavõtutahtlus ja tahtlus põhiteo toimepanemise suhtes ( vt. ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
35. veebruari
36. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-150-03, p 17 - RT III 2004, 5, 51).
37. Edasiselt kordab Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemates otsustes väljendatud põhimõtet, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
38. mai
39. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03, p 10 - RT III 2003, 17, 159). Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus piirdunud tõdemusega, et "(maa)kohus on uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid ning neid analüüsinud, kuid samas ei ole kohus T. O. õigeksmõistmisel vajaliku põhjalikkusega hinnanud tõendite kogumit" (ringkonnakohtu otsuse lk 10, tl nummerdamata). Kuna ringkonnakohtu otsuses puudub vähemgi viide, mis oli maakohtu otsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks, siis saab Riigikohus üksnes oletada, kas maakohus on ringkonnakohtu arvates uurinud kriminaalasja ühekülgselt või puudulikult või on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samas on ringkonnakohus ise jätnud analüüsimata maakohtu poolt käsitletud õigustavad tõendid. Maakohus on T. O. õigustavateks tõenditeks hinnanud tema ütlusi ja poevarguse episoodis ka alibit - ringkonnakohus neid tõendeid aga ei käsitlenud ning rajas süüdimõistva kohtuotsuse EMT kõneeristustele ja mobiiltelefonide positsioneeringu andmetele. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei välista, et isiku süüditunnistamine võib tugineda olulises osas või peamiselt eelnimetatud tõenditele, küll aga tuleb kõiki tõendeid - nii õigustavaid kui ka süüstavaid, hinnata nende kogumis. Käesoleval juhul ringkonnakohus seda teinud ei ole, mis on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
40. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
41. mai
42. a otsuse osaliselt ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule. Jüri Ilvest, Lea Kivi, Peeter Vaher