Obsah (4)

§ 201§ 5§ 289§ 199

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-83-05 Otsuse kuupäev 24. oktoober 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi K.M

§ 201

redaktsiooni kohaselt ei saanud pangakontol olev raha olla omastamise objekt, ei olnud K.M. ja U.S. käitumine L OÜ ja VNW pangakontodel olnud rahaga opereerimisel kriminaalasja linnakohtus arutamise ajal kuriteona karistatav. Seega on K.M. ja U.S. süüditunnistamine tulenevalt

§ 5lg-test 2 ja 3 välistatud.

Ringkonnakohus ei soostunud prokuröri seisukohaga, mille kohaselt tuleks kontrollida süüdistatavate käitumise vastavust ametiseisundi kuritarvitamise koosseisule. Kohus märkis, et ka apellatsioonimenetluses on kohtuliku arutamise piirid määratud süüdistusega, mille järgi isikud kohtu alla anti, samuti apellatsioonis esitatud taotlusega tunnistada K.M. ja U.S. süüdi KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi. K.M. ja U.S. tegude kvalifitseerimine ametialase kuriteona, millega põhjustati L OÜ-le oluline kahju, väljub KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi esitatud süüdistuse piiridest. Kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud ja kohtupraktikas üldtunnustatud põhimõtte järgi on esialgsest süüdistusest oluliselt erineva süüdistuse järgi kohtupidamise eelduseks prokuröri poolt uue kirjaliku süüdistuse esitamine ning süüdistatavale ja kaitsjale uue süüdistuse vastu kaitsmiseks ettevalmistamise võimaldamine. Seesugune menetluskäik on võimalik vaid esimese astme kohtus ja välistatud apellatsioonimenetluses. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör L. Feldmanis, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt. Karistusõiguses kehtib isiku olukorda kergendava seaduse tagasiulatuva jõu põhimõte. Lähtudes sellest põhimõttest tuleb kohtuotsuse tegemisel hinnata, kas isikule süüdistuses etteheidetav tegu on olnud karistatav igal ajahetkel kuni kohtuotsuse tegemiseni. Leidmaks vastust küsimusele, kas mingi Kriminaalkoodeksi ajal toimepandud tegu on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku järgi, ei tule Karistusseadustikust otsida mitte üksnes Kriminaalkoodeksiga võrreldes sarnase pealkirjaga paragrahvi, vaid selgitada, kas süüdistuses kirjeldatud tegu kui selline on Karistusseadustiku järgi karistatav. Samas tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Eeltoodud põhimõtted on omaks võetud ka Riigikohtu praktikas (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-1-1-43-03). Käesoleval juhul on K.M. ja U.S. teod kvalifitseeritud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi, s.o vastavalt teo toimepanemise ajal kehtinud seadusele. Karistusseadustiku järgi on nende käitumine vaadeldav ametiseisundi kuritarvitamisena (

§ 289

). Asjaolu, et kohtualusele Kriminaalkoodeksi järgi etteheidetav tegu on karistatav ka Karistusseadustiku järgi, ei pea olema obligatoorselt süüdistuses välja toodud. Piisab sellest, kui prokurör kohtumenetluse käigus põhjendab, et kohtualustele etteheidetav tegu on karistatav ka Karistusseadustiku järgi. Selline järeldus tuleneb ka Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsusest asjas nr 3-1-1-120-03 (punkt 36). Põhjendades ringkonnakohtu istungil seda, et K.M. ja U.S. teod vastavad

§-le 289, ei olnud prokuröri eesmärk süüdistuse muutmine, vaid selle näitamine, et tegu on karistatav ka Karistusseadustiku järgi. Prokurör peab veel vajalikuks märkida, et riisumine ametiseisundi kuritarvitamise teel on ametiseisundi kuritarvitamise suhtes erinorm ega erine kaitstava õigushüve poolest ametiseisundi kuritarvitamise koosseisust.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör kassatsiooni ja palus selle rahuldada. K.M. ja U.S. kaitsjad leidsid, et kassatsioon on põhjendamatu ning ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Käesolevas kriminaalasjas on K.M-le ja U.S-le esitatud süüdistus KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Linnakohtu
3. detsembri
4. a otsus, millega K.M. ja U.S. tõendamatuse tõttu õigeks mõisteti, on põhistamata. Samas ei väljendanud ringkonnakohus seisukohta, et K.M-le ja U.S-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 koosseisule. Sellele vaatamata jättis ringkonnakohus linnakohtu õigeksmõistva otsuse muutmata, leides, et alates
5. septembrist 2002 ei olnud süüdistuses kirjeldatud tegu enam omastamisena karistatav ja et K.M. ja U.S. käitumise kvalifitseerimine ametiseisundi kuritarvitamisena eeldaks prokuröri poolt uue süüdistuse esitamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium viimatinimetatud seisukohaga ei nõustu.
6. Karistusseadustiku rakendamise seaduse (

RS) § 3 lg 2 sätestab, et enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Selline regulatsioon on formaalne tagatis Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 7 lg-st 1 tulenevale põhimõttele, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. Seetõttu tuleb enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi kohaselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-121-02 - RT III 2002, 35, 383, p 7.1.) Seega ei sõltu küsimus, millisele Kriminaalkoodeksi sättele isiku tegu toimepanemise ajal vastas, sellest, kuidas tuleb tema tegu kvalifitseerida Karistusseadustiku järgi.

RS § 3 lg 1 näeb ette, et kohus lõpetab enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuriteo kohta alustatud kriminaalasja menetluse, kui esinevad sama seaduse § 1 lõigetes 1-3 sätestatud alused. Tulenevalt

RS § 3 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine teo toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi paragrahvi järgi välistatud üksnes juhul, kui Karistusseadustikus ei leidu ühtegi kuriteokoosseisu, mille tunnustele isiku tegu vastab. Materiaalõiguslikust aspektist ei ole oluline, kas teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseis ja koosseis, mille järgi on tegu kvalifitseeritav Karistusseadustiku järgi, on tunnuste poolest täielikult kokkulangevad või mitte.

1. Riigikohtu üldkogu on väljendanud seisukohta, et isikule Kriminaalkoodeksi järgi süüdistuse esitamisel tuleks süüdistuses näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav Karistusseadustiku järgi. Samas leidis üldkogu, et kui süüdistuses ei ole Karistusseadustiku vastavaid sätteid välja toodud, ei ole tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida poleks enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada. (Vt Riigikohtu üldkogu
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03 - RT III 2004, 7, 69, p 36.) Seega ei ole süüdistatava kaitseõiguse tagamiseks vältimatult nõutav, et süüdistuses oleks lisaks teo toimepanemisaegsele kvalifikatsioonile märgitud säte, mille järgi on tegu jätkuvalt kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku järgi. Sellest järeldub omakorda, et muutes kohtumenetluse kestel hinnangut küsimuses, millise Karistusseadustiku sätte järgi on Kriminaalkoodeksi kehtivusajal toime pandud tegu jätkuvalt kuriteona karistatav, pole tingimata vajalik uue süüdistuse esitamine. Tuleb ka arvestada, et isiku käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks olevat seadust võidakse alati muuta ka pärast seda kui isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses on kohtulik uurimine lõppenud ja seega on vastavalt KrMS § 268 lg-le 2 kadunud võimalus süüdistuse muutmiseks. Samas ei oleks millegagi põhjendatav see, kui kriminaalasjas, kus esimese astme kohus on kohtuliku uurimise lõpetanud või mis on jõudnud juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, välistaks seaduse muutmine isiku süüditunnistamise ja karistamise ka juhul, kui teo karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal. Seetõttu ei ole süüdistuses kirjeldatud teo jätkuvale kriminaliseeritusele antavat hinnangut põhimõtteliselt võimalik siduda KrMS § 268 lg-s 2 sätestatud süüdistuse muutmise või täiendamise ajaliste piiridega.
4. Eeltoodust tulenevalt ei jaga kriminaalkolleegium ringkonnakohtu arvamust, et selle kontrollimine, kas K.M-le ja U.S-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu oli alates
5. septembrist 2002 kuriteona karistatav

§ 289järgi, eeldanuks uue süüdistuse esitamist.

Samas on ebaõige ka kassatsioonist tulenev seisukoht, mille kohaselt piisas käesoleval juhul K.M. ja U.S. kaitseõiguse tagamiseks sellest, et prokurör esitas ringkonnakohtu istungil põhjendused, miks oli süüdistatavate käitumine alates 1. septembrist 2002 kuriteona karistatav

§ 289järgi.

1. Eespoolviidatud Riigikohtu üldkogu
2. veebruari
3. a otsuse punktist 36 nähtub, et pärast
4. septembrit 2002 toimuvas kohtumenetluses, mille objektiks on Kriminaalkoodeksi kehtivusajal toime pandud kuritegu, ei tohi tähelepanuta jätta teo kvalifikatsiooni Karistusseadustiku järgi. Seejuures tuleb arvestada, et vastavalt

§ 5

lg-tele 1-3 on isiku süüditunnistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. Seetõttu ei saa olla kahtlust, et pärast teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist kuulub kriminaalmenetluse õiguslikku esemesse ka küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on tegu karistatav uue karistusseaduse järgi.

1. Konventsiooni art 6 lg 1 kohaselt on igaühel talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Konventsiooni sama artikli
2. lõige näeb muu hulgas ette, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest (alapunkt a) ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks (alapunkt b). Euroopa Inimõiguste Kohus on nende sätete tõlgendamisel asunud seisukohale, et inimõiguste konventsioon tagab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend
3. märtsist 1999, p-d 51-52). Samas ei näe Konventsioon inimõiguste kohtu hinnangul ette eraldi formaalseid nõudeid selle kohta, millisel viisil tuleb süüdistatavat tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alusest informeerida (Pélissier ja Sassi, p 53). Muudatus süüdistuse õiguslikus kvalifikatsioonis eeldab seda, et ka muudetud aspektide osas tagatakse süüdistatavale võimalus oma kaitseõiguse teostamiseks praktilisel ja tõhusal viisil, eeskätt aga piisav aeg kaitse ettevalmistamiseks (Pélissier ja Sassi, p 62).
4. Eeltoodust lähtudes leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi.
5. Menetluslikud tagatised teo jätkuva kriminaliseerituse vaidlustamiseks sõltuvad teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu ja väidetavalt seda asendava kuriteokoosseisu omavahelisest seosest. Kui isiku tegu on uue karistusseaduse järgi kvalifitseeritav teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu n.-ö paralleelkoosseisu järgi (vrd nt vargus (

§ 199lg 1) ja salajane vargus (Kr

K § 139 lg 1)), on süüdistataval süüdistuse kontekstist tulenevalt piisavalt arusaadav, millistest sätetest lähtudes loetakse tema tegu karistatavaks ka pärast uue karistusseaduse jõustumist. Teistsugune on aga olukord siis, kui kuriteokoosseis, mille järgi isikut süüdistatakse, ja koosseis, millele vastab isiku käitumine pärast uue karistusseaduse jõustumist, on oluliselt erinevad. Tuleb arvestada, et juhul, kui uue kuriteokoosseisu tunnused ei ole teo toimepanemise ajal kehtinud koosseisu tunnustest hõlmatud, on süüdistusele võimalik esitada vastuväiteid, mis teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse kontekstis ei oleks olnud asjakohased. Kirjeldatud olukorraga on tegemist eeskätt siis, kui uus karistusseadus sätestab võrreldes teo toimepanemise ajal kehtinud seadusega täiendavalt mingi kitsendava koosseisulise tunnuse (näiteks asendatakse teodelikt tagajärjedeliktiga). Isiku käitumisele antav karistusõiguslik kvalifikatsioon määrab ära need juriidilised faktid, mille olemasolu või puudumise peab kohus konkreetses kriminaalasjas tuvastama. Kui süüdistatav ei ole piisavalt informeeritud sellest, millise sätte järgi loetakse tema käitumine karistatavaks pärast teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse muutmist, on tal keeruline vaidlustada faktilisi asjaolusid, millel ei olnud tähtsust teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse kontekstis, kuid mille olemasolust võib sõltuda isiku käitumise karistatavus uue karistusseaduse järgi. Eeltoodut silmas pidades leiab kriminaalkolleegium, et kriminaalmenetluses tuleb süüdistatavat viivitamata teavitada talle inkrimineeritava teo kvalifikatsioonist pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Seejuures tuleb süüdistatavale ja tema kaitsjale võimaldada piisav aeg sellise kvalifikatsiooni vaidlustamiseks. 15. Käesolevas kriminaalasjas anti K.M. ja U.S. 3. mail 2002. a kohtu alla süüdistatuna KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Tallinna Linnakohus jätkas kriminaalasja menetlemist ka pärast Karistusseadustiku jõustumist kuni kohtuotsuse tegemiseni 29. novembril 2004. a. Seda, et K.M-le ja U.S-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu oli ajavahemikul 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kvalifitseeritav mitte omastamise (

§ 201

), vaid ametiseisundi kuritarvitamisena (

§ 289), väitis prokurör esmakordselt alles ringkonnakohtu istungil.

16. Ametiseisundi kuritarvitamise koosseisulised tunnused ei ole tervikuna omastamise koosseisulistest tunnustest hõlmatud. Ehkki ringkonnakohtu istungil osutas prokurör tunnustele, mis tema hinnangul võimaldavad väita, et K.M-le ja U.S-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu vastab

§ 289

koosseisule, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ilmne, et süüdistatavatele ja nende kaitsjatele ei jäänud kujunenud olukorras piisavalt aega prokuröri seisukohtadele reageerimiseks. Seega puudus süüdistatavatel ja nende kaitsjatel ka kohane võimalus kaaluda tuginemist väitele, et K.M. ja U.S. süüditunnistamine on tulenevalt

§ 5

lg-st 2 ja

RS § 3 lg-st 1 välistatud sõltumata teo karistatavusest selle toimepanemise ajal.

1. Kuna muudatus hinnangus, millise sätte järgi on Kriminaalkoodeksi kehtivusajal toime pandud tegu kuriteona karistatav Karistusseadustiku järgi, ei eelda süüdistuse muutmist, piisanuks kaitseõiguse tagamiseks sellest, kui ringkonnakohus oleks andnud süüdistatavatele ja nende kaitsjatele mõistliku aja prokuröri väidete analüüsimiseks ja kaitsepositsiooni ettevalmistamiseks. Vajadusel võinuks apellatsioonikohus istungi edasi lükata.
2. Olukorras, kus ringkonnakohus süüdistatavatele ja nende kaitsjatele prokuröri uutele väidetele reageerimiseks täiendavat aega ei andnud, polnud kohtul enam menetluslikult võimalik prokuröri kassatsiooni täies ulatuses rahuldada ja K.M. ja U.S. süüdi tunnistada, rikkumata seejuures süüdistatavate kaitseõigust. Olles aga leidnud, et linnakohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse norme ja seda rikkumist pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, ei olnud ringkonnakohtul mingeid takistusi esimese astme kohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus on süüdistatavatel ja nende kaitsjatel piisav võimalus vaidlustada prokuröri seisukohta süüdistuses kirjeldatud tegude vastavusest

§-s 289 sätestatud kuriteokoosseisule.

1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsuse. Soostudes ringkonnakohtu seisukohaga, et linnakohtu
4. detsembri
5. a otsuses puudub põhjendus, saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher