Obsah (10)

§ 9§ 11§ 76§ 101§ 113§ 6§ 7§ 208§ 94§ 82

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-100-05 Otsuse kuupäev Tartu, 7. november 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja P. Jerofejev, liikmed J. Luik ja T. Tampuu Kohtuasi AS Eksar-Transoil h

) § 82 lg 3 kohaselt peab juhul, kui kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhete olemusest, võlgnik täitma kohustuse selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

1. Jõgeva Maakohus rahuldas
2. oktoobri
3. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 44 322 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas nad olid lepinguga kokku leppinud maksetähtaegades ja viivise maksmises. Vastavalt

§ 9

lg-le l sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega või ka muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

§ 11

lg l kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Vedelkütuse müügilepingu puhul ei ole seaduses lepingu vormi ette nähtud. Pooled ei vaidle selle üle, et nad olid sõlminud suulise müügilepingu ja et kauba eest tuli tasuda kohe pärast kauba kättesaamist. Kostja eitab kokkulepet maksetähtaja osas, kuid ei ole seda asjaolu millegagi tõendanud. Seega on ta aktsepteerinud arvetele märgitud maksetähtaegu. Kuna maksetähtaeg oli kokku lepitud teatud arvu päevadega, tuleb maksetähtaega hakata arvestama arvele märgitud kuupäevale järgnevast päevast vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-dele 134 ja 135. Asjaolu, et arved saadeti kostjale postiga nädala jooksul, ei oma tähtsust, kuna kokkulepe, sealhulgas ka hind ja maksetähtaeg, sõlmiti suuliselt. Kauba vastuvõtmisele järgnevast päevast hakkas kulgema maksetähtaeg. Müügilepingu olemusest tuleneb võimalikult kiire tasumise kohustus ja maksetega hilinemine valdavalt üle poole aasta pärast lepingu sõlmimist ei ole mingil viisil mõistlik aeg.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt seadusele või lepingule.

Kuna kostja ei täitnud kohustust vastavalt lepingule, siis on ta kohustust rikkunud.

§ 101

kohaselt on võlausaldajal õigus rikkumise korral rakendada õiguskaitsevahendeid, sealhulgas ka lõike l punktis 6 sätestatud viivist.

§ 113

lg l kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustise sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. On mõistlik eeldada, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb raha kasutamise eest maksta selle omanikule (võlausaldajale) tasu � viivist. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivise protsendi suuruse osas ega palunud viivist vähendada. Hageja on viivise osas kokkuleppe olemasolu tõendanud esitatud arvetega, millel oli viivise suuruseks märgitud 0,15% päevas. Seda, et viivises oli kokku lepitud, tõendavad hageja seletus, et võlgnevuse tasumisel avaldas kostja seaduslik esindaja soovi eraldi kokku leppida viivise tasumises, samuti kostja

1. märtsi
2. a kiri, milles ta soovis viivise tasumises eraldi kokku leppida. Kuna kostja ei esitanud arvete saamisel vastuväiteid ja kinnitas viivise tasumise kohustuse olemasolu
3. märtsi
4. a kirjaga, siis ei ole kostja vastuväited kohtumenetluse käigus põhjendatud.
5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud kokkuleppe olemasolu maksetähtaegade osas. Asjaolu, et arvetele oli märgitud viivis 0,15% päevas ei tõenda, et müügilepingutes oli viivise tasumises viimati nimetatud määras kokku lepitud. Arvetele märgitu ei ole käsitatav lepingu tingimustena. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tartu Ringkonnakohus tühistas
7. veebruari
8. a otsusega maakohtu otsuse väljamõistetud viivise suuruse osas. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 18 886 krooni. Ringkonnakohus muutis hagi rahuldatud osa suuruse muutumise tõttu kohtukulude jaotust. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli pooltevahelise müügilepingu esemeks vedelkütus. Hageja esindaja seletas, et tavaline maksetähtaeg oli 14 päeva ning see märgiti ka kostjale saadetud arvetele. Tõendeid, mis lükkaksid ümber hageja seadusliku esindaja seletuse maksetähtaegade osas, kostja esitanud ei ole. Seetõttu on maakohus põhjendatult lugenud tõendatuks, et pooled leppisid suuliselt kokku nii vedelkütuse koguses ja hinnas kui ka maksetähtaegades. Kokkulepitud maksetähtaja pikkus on mõistlik ning vastab tavale ja praktikale.

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 7

lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku poolt vedelkütuse eest tasumine enam kui poole aasta jooksul ei ole kooskõlas

§-des 6 ja 7 sätestatud põhimõtetega.

§ 208

lg-st 1 tuleneb, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale asja üle ning ostja kohustub tasuma müüjale asja ostuhinna.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Seega oli kostja kohustatud tasuma hagejale vedelkütuse eest kokkulepitud tähtaegadel, s.o 10, 14 ja 21 päeva jooksul alates arvele märgitud kuupäevale järgnevast päevast. Kuna kostja rikkus kokkulepitud kohustust ja ei tasunud vedelkütuse eest õigeaegselt, siis oli hagejal vastavalt

§ 101

p-le 6 õigus nõuda temalt viivist kui õiguskaitsevahendi kohaldamist ning seda sõltumata poolte eelnevast kokkuleppest. Hageja seaduslik esindaja ei kinnitanud kohtuistungil viivise osas kokkulepe sõlmimist. Seega leidis maakohus ekslikult, et pooled olid viivise maksmises suuliselt kokku leppinud. Kuna pooled polnud viivise osas kokku leppinud, siis on maakohus ebaõigesti lähtunud viivise arvutamisel hageja poolt kostjale esitatud arvetele märgitud viivisemäärast 0,15% päevas. Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Viivisemääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 14 kohaselt loetakse kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga

§ 94

lõikes 1 nimetatud intressimääraks 7% aastas, kui ei ole kokku lepitud teistsuguses intressimääras. Kuivõrd pooled polnud intressimääras kokku leppinud ning viivise arvestamise ajavahemik on enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga, siis tuleb viivise kui õiguskaitsevahendi arvutamisel võtta aluseks seadusest tulenev intressimäär 7% aastas. Kuivõrd viivise arvestuses kolmel esimesel arvel märgitud võlgnevuse tasumise tähtaeg saabus enne

1. juulit
2. a, siis tuleb nende puhul viivise arvestamisel lähtuda TsK § 231 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast 3% aastas, s.o 0,0082% päevas. Lähtudes viivise arvestuses märgitud võlgnetavatest summadest ja viivitatud päevadest ning viivisemäärast 0,0082% päevas, on viivis kolme esimese arve järgi 707 krooni ja 73 senti. Kuna viivise arvestuses ülejäänud arvetel on võlgnevuse tasumise tähtaeg pärast
3. juulit
4. a, siis nende puhul tuleb viivise arvestamisel lähtuda võlaõigusseaduses sätestatud viivisemäärast 7% aastas, s.o 0,019% päevas. Lähtudes viivise arvestuses märgitud võlgnetavatest summadest ja viivitatud päevadest ning viivisemäärast 0,019% päevas, on ülejäänud viivise summaks 18 178 krooni ja 66 senti. Kokku on viivise summaks 18 886 krooni ja 39 senti. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kassatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled.
6. Hageja AS Eksar-Transoil palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult. Hageja ei nõustu ringkonnakohtu otsusega väljamõistetud viivise suuruse osas ning leiab, et viivise väljamõistmine seadusest tuleneva viivisemäära alusel ei ole põhjendatud. Pooltel oli kohaldatava viivisemäära osas kokkulepe. Kokkulepet kinnitavad kostjale saadetud arved, kostja poolt nende arvete aktsepteerimine ning kostja
7. märtsi
8. a kiri hagejale, kus kostja on sõnaselgelt väljendanud soovi viivises kokku leppida. Viivisemäär on mõistlik ega ole võlgniku jaoks ülemäära koormav. Ringkonnakohus ei ole olnud oma järeldustes järjekindel. Ta aktsepteeris kokkulepet maksetähtaegade osas ning luges kokkuleppe selles osas tõendatuks kostjale saadetud arvete alusel. Samadelt arvetelt nähtub aga ka maksega viivitamise korral viivise suurus � 0,15% päevas. Seega on ringkonnakohus samade tõendite alusel jõudnud erinevate järeldusteni. Esitatud arved kajastavad kokkulepitud lepingutingimusi � hinda, kogust, maksetähtaega ja viivisemäära. Kostja ei ole arvetele, milles kajastus viivisemäär, vastu vaielnud. Võlaõiguses kehtiva põhimõtte kohaselt tuleb eelistada tõlgendust, mille kohaselt jääb leping kehtima võimalikult suures ulatuses.
9. Kostja AS Revo Auto palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tema vastu rahuldamata. Kostja nõustub ringkonnakohtuga selles, et pooltel puudus kokkulepe viivise osas. Ta leiab aga, et pooltel puudus kokkulepe ka maksetähtaegade osas. Ringkonnakohus eiras asjaolu, et hagi aluseks oli lepingulisel alusel tekkinud viivise väljamõistmine kostjalt, mitte seadusest tuleneva viivise väljamõistmine. Hageja ei esitanud nõuet viivise väljamõistmiseks seaduse alusel, vaid tuginedes pooltevahelisele väidetavale kokkuleppele viivise osas. Tuvastades, et pooltel puudus igasugune viivise tasumise kokkulepe, oleks ringkonnakohus pidanud hageja nõude viivise saamiseks jätma rahuldamata.
10. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu. Tema vastuväidete kohaselt viivitas kostja maksete tasumisega ning seetõttu oli kohtu ülesanne kontrollida, kas ja millises määras viiviseid välja mõista. Hagi esitati viivise saamiseks. Seadusest tuleneva viivise väljamõistmiseks ei olnud hagejal vajadust hagi täiendada ega esitada alternatiivset nõuet, kuna viivisenõude esitamisel on kohtu ülesandeks kindlaks teha, kas tuleb välja mõista seadusega kindlaks määratud viivis või poolte kokku lepitud viivis.
11. Kostja vaidles hageja kassatsioonikaebusele vastu. Pooltel puudus viivise osas kokkulepe. Hageja esitatud arved ei kajastanud pooltevahelise lepingu tingimusi. Tal puudus õigus ühepoolselt märkida arvetele maksetingimusi ja maksetähtaegu. Kuna pooltel puudus kokkulepe ka maksetähtaegade osas, siis ei saanud kostja maksetähtaegu ületada. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
13. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest ta on põhjendamatult lugenud ühtede ja samade dokumentaalsete tõendite � hageja esitatud arvete � alusel tõendatuks poolte kokkuleppe hinna ja maksetähtaegade, kuid mitte viivise suuruse osas. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi korduvalt avaldatud seisukoha järgi ei tohi kohtuotsus olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu
14. märtsi
15. a otsust kohtuasjas nr 3-2-1-22-05 (RT III 2005, 12, 124). Vastuolusid sisaldava kohtuotsuse tegemisega rikutakse TsMS § 227 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kuna kolleegium ei saa tulenevalt TsMS § 353 lg-st 3 ise tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ega hinnata tõendeid, siis ei saa ta ka ise kõrvaldada ringkonnakohtu otsuses sisalduvat vastuolu, mis tuleneb tõendite hindamisest.
16. Lisaks eeltoodule rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuet. Ta jättis hindamata hageja poolt maakohtus esitatud ja maakohtu poolt tõendina hinnatud kostja
17. märtsi
18. a kirja hagejale, milles kostja avaldas väidetavalt soovi viivise osas eraldi kokku leppida. Hageja oli sellele kirjale kui tõendile tuginenud ka kirjalikus vastuses kostja apellatsioonkaebusele.
19. Hageja on kogu menetluse kestel tuginenud sellele, et kostja aktsepteeris kaupa vastu võttes ja arveid alla kirjutades hageja poolt arvetel kirjeldatud müügilepingu tingimusi. Maakohus leidiski, et kostja selline tegevus tähendab nõustumist hageja pakutud tingimustega. Kuni
20. juulini
21. a kehtinud TsÜS § 63 kohaselt loeti vaikimist tahteavalduseks, kui see oli ette nähtud seaduses või poolte kokkuleppega. Alates
22. juulist
23. a kehtiva TsÜS § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist ja tegevusetust tahteavalduseks, kui vaikimise ja tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Võlaõigusseaduse § 20 lg 2 sätestab, et vaikimist ja tegevusetust loetakse nõustumuseks (aktseptiks) üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest.
24. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kõiki esitatud tõendeid ning otsustama, kas kostja vaikimine ja tegevusetus pärast kauba vastuvõtmist ja hagejalt arvete saamist tähendab aktsepti hageja poolt arvetele kirjutatud maksetähtaegade ja viivise osas. Kui ringkonnakohus leiab, et kostja vaikimine ja tegevusetus tähendavad maksetähtaegade ja viise suuruse osas aktsepti, tuleb lähtuda kokkulepitud maksetähtaegadest ning pole alust mõista kostjalt välja seadusest tulenevat viivist (TsK § 231 lg 1 või

§ 113lg 1 alusel).

Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kostja vaikimine ja tegevusetus ei tähenda maksetähtaegade ja viise suuruse osas aktsepti, tuleb rakendada maksetähtaegade kindlakstegemiseks

§ 82

lg-t 3 ning mõista maksetähtaegade rikkumise korral kostjalt hageja kasuks välja seadusest tulenev viivis. 16. Ebaõige on kostja kassatsioonkaebuse väide, et kuna hageja ei esitanud seadusest tuleneva viivise nõuet, siis kokkuleppe puudumisel viivise suuruse osas oleks tulnud hagi jätta rahuldamata. Ringkonnakohus on õigesti tõlgendanud seadust ja leidnud, et kui hageja nõuab viivist, kuid pole tõendanud viivise kohta kokkuleppe olemasolu, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena. P. Jerofejev, J. Luik, T. Tampuu