Obsah (4)

§ 49§ 339§ 50§ 361

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-123-05 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 7. november 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi ning liikmed Hannes Kiris ja Eerik Kergandberg K

§ 49

lg 1 p 5 alusel põhjendusega, et kohtunik andis istungil mõista kavatsusest süüdistatav õigeks mõista ja avaldas arvamust, et süüdistatav viibis vahi all ebaseaduslikult, samuti kommenteeris kohtunik tunnistajate ütlusi. Kohtuniku sõltumatus ei ole privileeg, vaid kohustus tagada igaühe õigus erapooletule ja sõltumatule kohtule, mis omakorda hõlmab ausat ja õiglast õigusemõistmist kohtuniku poolt. Kohtuniku sõltumatus on seega õigluse protseduuriline kriteerium, mis tagab, et õiguse mõistmine ei oleneks ühestki võimalikust mõjurist. Taandamise alus võib muuhulgas olla ka kahtluses, et kohtunik võib olla erapoolik. Käesoleval juhul on selline kahtlus ka tekkinud ja kohtunik ei ole seda kummutanud. Kohtutoimiku materjalid viitavad emotsionaalsele ja erapoolikule kohtumenetlusele. Tulenevalt eelmärgitust leidis ringkonnakohus, et pärast 3. märtsi 2005. a menetles kohtunik kriminaalasja ebaseaduslikult ja tegi kohtuotsuse kriminaalmenetlusnorme oluliselt rikkudes (

§ 339lg 2).

MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a määruse peale esitas S. V. kaitsja Leonid Olovjanišnikov määruskaebuse, milles palutakse ringkonnakohtu määrus tühistada ja jätta linnakohtu
4. mai
5. a otsus muutmata. Kaebuses märgitakse, et ringkonnakohus on soostunud argumendiga, et kriminaalasjas puuduvad andmed kohtuniku erapoolikuse kohta. Teisalt on kohus öelnud, et kriminaalasja materjalidest tulenevalt on kahtluse tekkimine kohtuniku erapooletuses võimalik. Kaitsja hinnangul jääb arusaamatuks, milles konkreetselt nähakse kahtluse olemasolu kohtuniku erapooletuses, samuti ei ole mõistetav, millised kriminaaltoimiku materjalid seda kinnitavad. Seega puuduvad ringkonnakohtu määruses põhjendused. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ning põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Tagamaks kriminaalmenetlusõiguse ühtset kohaldamist ja tõlgendamist, lisab kohtukolleegium järgmist. I
7. Õiguslike vaidluste lahendamine sõltumatu kohtu poolt on demokraatliku riigi üheks põhilisemaks olemuslikuks tunnuseks ja seetõttu ongi Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 146 teises lauses sätestatud, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtu sõltumatus hõlmab lisaks kohtusüsteemi institutsionaalsele sõltumatusele ka kohtuasja lahendava kohtukoosseisu erapooletust. Erapooletu on selline kohtukoosseis, kes peab kohtuasja lahendama asudes võimalikuks igasugust seadusega ettenähtavat kohtulahendit ja kes seetõttu saab õigusemõistmisel toimida ausalt ning õiglaselt.
8. Kohtunike erapooletus on menetluslikult tagatud kohtuniku taandumise (taandamise) instituudi vahendusel. Kriminaalmenetluses on kohtuniku taandumise alused sätestatud

§ 49

lg-tes 1 ja 4.

§ 49

lg 1 p-des 1-4 ning lg-s 4 ettenähtud taandumisaluse tuvastamine ei ole üldjuhul keeruline, sest faktilised asjaolud, mida nende taandumisaluste puhul on silmas peetud, on hõlpsasti üheselt tuvastatavad.

§ 49

lg 1 p-s 5 sätestatud alusest lähtuvalt peaks aga kohtunik taanduma siis, kui ta "muul põhjusel ei saa olla erapooletu". Selle - käesoleva kohtuasjaga seonduva taandumisaluse puhul on tegemist asjaolu või asjaolude kogumiga, mille olemasolu või puudumine tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada eraldi, pidades silmas alljärgnevat. 11. Esiteks peab kohtunik

§ 49

lg 1 p 5 alusel taanduma siis, kui ta kohtuasja lahendama asudes ei pea selles kohtuasjas subjektiivselt võimalikuks mitte igasuguse seadusega ettenähtava kohtulahendi tegemist, vaid eelistab selgelt ühte võimalikku lahendit teistele. Vastavalt Eesti kohtunike eetikakoodeksi p-le 25 peab kohtunik taanduma siis, kui tal on eelarvamus poole suhtes, mis takistab asja objektiivset lahendamist; kui ta on asjaosalistega lähedastes suhetes; tal on eraviisiline teave menetlusega seotud faktiliste asjaolude kohta; ta on varasemalt asjaosalisi õigusalaselt nõustanud või teab, et otsus võib puudutada teda ennast või tema perekonnaliiget. Siinjuures on oluline silmas pidada, et nii nagu mistahes teiselgi isikul, on ka kohtunikul oma hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, millest aga ei saa automaatselt tuletada kohtuniku erapoolikust. Kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusena. 12. Otsustamaks küsimust sellest, millal konkreetselt peaks kohtunik

§ 49

lg 1 p 5 alusel taanduma, ei saa aga lähtuda vaid kohtuniku enda subjektiivsest arusaamast. Arvestades seda, et Eesti kohtunike eetikakoodeksi p 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ongi

§ 49

lg 1 p-s 5 sisalduva taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit "ei saa olla". Selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma kõnealusel alusel ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda.

1. Mõistagi ei piisa kohtuniku taandamiseks pelgast väitest tema erapoolikusele, taandamise alust tuleb ka põhjendada tuginedes objektiviseeritavatele asjaoludele, mille hulka võib kuuluda ka kohtuniku käitumine kohtuistungil. Riigikohtu kriminaalkolleegium toonitab, et kohtuniku taandamiseks pole tema tegelik erapoolikus või eelarvamuslikkus isegi vajalik - piisab, kui selles osas tõusetuvad põhjendatud kahtlused. Kui tekib kahtlus kohtuniku erapooletuse suhtes ja on nimetatud objektiivsed asjaolud, mis seda kahtlust kinnitavad, siis tuleb kohtunikul taanduda. Selles osas nõustub kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruses märgituga, et vähimgi tõenäosus kohtuniku erapoolikuse kohta on ja ka peab olema kohtuniku taandumise aluseks. Seejuures on oluline, et kohtuniku erapooletuse nõue ulatub kaugemale kriminaalasjaga hõlmatud protsessiosalistest - ka kriminaalasjas mitteosalevatele isikutele peab jääma arusaam sõltumatust ja õiglasest kohtupidamisest. II
2. Seoses käsitletava kriminaalasjaga märgib kriminaalkolleegium esmalt, et vastavalt

§ 50

lg-le 6 peabki kriminaalasja ainuisikuliselt arutav kohtunik ise ainuisikuliselt lahendama ka enda taandamise küsimuse ja erinevalt prokuröri vastuses märgitust ei saa kõnealusel juhul taandamisküsimuse ainuisikulist lahendamist kuidagi lugeda kohtuniku ebaobjektiivsust kinnitavaks asjaoluks.

1. Ringkonnakohus märkis, et käesolevas kriminaalasjas on tõusetunud põhjendatud kahtlused kohtuniku erapooletuses ja taandustaotlust rahuldamata jätnud kohtunik ei ole neid kahtlusi enda määruses kummutanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib seejuures, et välise hindaja jaoks ei ole välistatud kahtluse tekkimine kohtuniku erapooletuses mingi kuriteo arutamisel siis, kui teises kriminaalmenetluses on sama liiki kuriteos süüdistatavaks kohtuniku lähedane isik. Sellises olukorras oleks ilmselt raske kummutada välise vaatleja näiteks sellist väidet, et mure lähedase isiku saatuse pärast võib pärssida kohtuniku erapooletust.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub ringkonnakohtu seisukohaga ja märgib täiendavalt, et kohtuniku käitumine ei olnud pärast tema vastu esitatud taandustaotlust enam adekvaatne ja võis välisele hindajale tekitada täiendavaid kahtlusi kohtuniku erapooletuses. Nimelt ei ole kohtunik enese taandamistaotlusele reageerinud nii, nagu seda näeb ette seadus - lihtsalt vahetult seda taotlust puudutava määruse koostamisega. Kohtunik on menetletavast kriminaalasjast materjalide eraldamise määruses tõstatanud õigusrikkumise kahtluse enda vastu taanduse esitanud prokuröri suhtes (tl 189 pöördel). Seejärel on kohtunik
3. mail
4. a koostanud erimääruse peaprokurörile ja Politseiameti peadirektorile, juhtides tähelepanu väidetavalt ebaseaduslikule käitumisele (tl 191). Sellele järgnevalt on kohtunik saatnud taotluse riigi peaprokurörile, milles leiab, et tema poolt Kaitsepolitseile saadetud
5. mai
6. a määruse edastamine seisukoha võtmiseks ja uurimisalluvuse otsustamiseks Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurörile ei taga küsimuse objektiivset lahendamist (tl 208). Seejuures on kohtunik veelkord viidanud prokuröri võimalikule õigusvastasele käitumisele kriminaalmenetluses. Prokuröri apellatsioonile on aga kohtunik reageerinud uue erimäärusega, mille alapealkirjaks on lisa
7. mail
8. a erimäärusele ja milles on kohtunik jätkuvalt põhjendanud taandamisaluse puudumist.
9. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu vaidlustatud määruses märgituga selles, et vähemalt hetkest, mil prokurör esitas taotluse kohtuniku taandamiseks, on kriminaaltoimiku materjalide pinnalt selgesti tajutav kohtuniku negatiivne suhtumine prokuröri ja kriminaalmenetluse läbiviimisesse tervikuna. Kriminaalkolleegium toonitab seejuures, et kohtunik peab järgima tema tegevusele seadusega seatud protsessuaalseid piire ning tema käitumine - ka siis, kui see on kantud isikute põhiõiguste kaitsmise eesmärgist - ei tohi jätta omavoli muljet. Kooskõlas eelmärgituga nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et kohtunik oleks pidanud taanduma ja linnakohtu
10. mai
11. a otsuse tegemine kohtuniku poolt, kelle suhtes tõusetus põhjendatud kahtlus tema erapooletuses, on käsitletav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena 339 lg 2 mõttes.
12. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361

p-st 1 ja § 388 lg-st 4, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Lea Kivi, Hannes Kiris, Eerik Kergandberg