KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-110-05 Otsuse kuupäev 9. november 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi G. T.

§ 155lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 20.

mai

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-/195/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik G. T. kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming Asja läbivaatamise kuupäev
2. oktoober
3. a Resolutsioon
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. mai
6. a otsus G. T. süüdistuses KrK §

§ 155lg 1 järgi tühistada.

1. Kriminaalasi saata Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Järva Maakohtu
4. veebruari
5. a otsusega tunnistati G. T. süüdi KrK § 155 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 200 miinimumpäevamäära. Keskkonnale tekitatud kahju eest mõisteti kohtualuselt Eesti Vabariigi kasuks välja 76 194 krooni. Kohtualune tunnistati süüdi selles, et ta
6. a sügisel raius võõrast tööjõudu kasutades endale kuuluvalt kinnistult (suurusega 1,6 ha) metsa hõredamaks kui seda lubasid rinnaspindala ja täiuse alammäärad. Ta raius kinnistult 470 puud ehk 107 tm metsamaterjali, millega põhjustas keskkonnale olulise kahju. Kui harvendusraie rinnaspindala alammääraks oli 19,3 m2/ha ja täiuse alammääraks 0,60, siis pärast raiet olid vastavad näitajad 4,75 m2/ha ja 0,
8. Maakohtu otsuse peale esitas kohtualuse kaitsja apellatsiooni, milles taotles süüdimõistva otsuse tühistamist ning G. T. õigeksmõistmist. Apellatsiooni alusena märkis kaitsja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise.
9. Tallinna Ringkonnakohtu
10. mai
11. a otsusega tühistati maakohtu otsus G. T. süüditunnistamises KrK § 155 lg 1 järgi. Kohtualune tunnistati süüdi KrK §

§ 155lg 1 järgi.

Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohus märkis esmalt, et käesolevas kriminaalasjas anti G. T. kohtu alla

1. aprillil
2. a ning osutas kuni
3. juuni
4. a kehtinud AKKS §-le 33, mille kohaselt kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tuvastamise korral tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Nimetatud kohustus oli imperatiivne ja teistsuguse otsuse langetamine - nt kohtuotsuse tühistamine ja kohtualuse õigeksmõistmine, nagu taotleti menetletavas apellatsioonis - oleks seadusevastane. Seejuures märkis kohus, et analoogne regulatsioon sisaldub ka kehtivas KrMS § 338 p-s
5. Käesoleval juhul ei taotlenud aga kaitsja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks, mistõttu jättis ringkonnakohus tähelepanuta kaitsja väited kriminaalmenetluse seaduse olulistest rikkumistest maakohtus. Kohus märkis veel, et nimetatud seisukoht haakub ka kaebusega, sest sisuliselt pole apellant nõus kriminaalasjas olevatest tõenditest tehtud järeldustega. Tõendite hindamisel leidis kohus, et objektiivselt oli tegemist ebaseadusliku metsaraiega, millega tekitati keskkonnale oluline kahju ja apellatsioonis nimetatud asjaolud ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks. Kohus soostus ainult kaitsja seisukohaga, et G. Tkatšenko ei olnud metsaraie täideviija vaid organisaator, kvalifitseerides selles osas kohtualuse käitumise ümber. MENETLUS RIIGIKOHTUS
6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni G. T. kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming, kes palub otsuse tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 4.1 Kassaatori arvates on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust, juhindudes KrMS-i kehtivusajal AKKS-i sätetest. Ringkonnakohus on alusetult osundanud AKKS § 33 sätestatud imperatiivsele ettekirjutusele ning asunud ebaõigele seisukohale, et sel põhjusel võib kõrvale jätta apellatsioonis esitatud väited kriminaalmenetlusseaduse olulise rikkumise kohta. Selle tulemusel on ringkonnakohus loobunud apellatsioonis esitatud argumentide analüüsist, mida maakohus ei käsitlenud ega saanudki käsitleda. Kassaator viitab enda seisukoha kinnituseks ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-8-
7. Seega on tegemist otsuses motiivide puudumisega, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. 4.2 Kassatsioonis märgitakse veel, et ringkonnakohus on keskendunud hoopis küsimustele, mida apellatsioonis ei puudutata ning seega on tegemist apellatsiooni piirest väljumisega. Käesolevas kriminaalasjas ei esinenud asjaolusid, mis oleks võimaldanud kohtul apellatsiooni piirest väljumist ning ka selle näol on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. 4.3 Seejuures ei nõustu kassaator ka ringkonnakohtu poolt asja sisulisel lahendamisel tehtud järeldustega. Lisaks sellele on kassaatori arvates jätnud kohus käsitlemata mitmed materiaalõiguse olulised küsimused. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et Tallinna ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.
9. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatoriga soostuvalt, et ringkonnakohus on kriminaalasja lahendamisel vääralt juhindunud Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKS) sätetest. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg-le 1 arutatakse enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist kohtusse saadetud kriminaalasja või kohtu alustatud erasüüdistusasja maa- ja linnakohtus kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. G. T. anti kohtu alla
10. aprillil
11. a ning seega tuli tema kriminaalasja lahendada esimese astme kohtus Kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) sätteid järgides (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-05 - RT III 2005, 31, 310), mida maakohus ka tegi. Lahend kriminaalasjas tehti aga juba Kriminaalmenetluse seadustiku kehtivusajal, täpsemalt
12. veebruaril
13. a. Apellatsioon on kirjutatud
14. veebruaril
15. a, ringkonnakohtusse on see jõudnud
16. veebruaril
17. a. Järelikult tuli apelleerimisel juhinduda Kriminaalmenetluse seadustiku sätetest, mida apellant ka tegi. Seetõttu on menetlusõiguslikult väär ringkonnakohtu juhindumine kehtivuse kaotanud Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku sätetest, sest nagu seda osutab ka ringkonnakohus otsuses ise, kehtis Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik
18. juunini
19. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks veel märkida, et ringkonnakohus on eksinud ka näilise paralleeli loomisel AKKS § 33 ja Kriminaalmenetluse seadustiku vastava sätte vahel. AKKS § 33 lg-le 1, millele ringkonnakohus viitab, vastab KrMS § 341 lg 1, mitte aga KrMS § 338 p 3, nagu seda leiab ringkonnakohus.
20. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui apellant taotleb KrMS § 339 lg 1 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamist ja isiku õigeksmõistmist, lahendab ringkonnakohus üksnes selle menetlusõigusliku probleemi, jättes kaebuse ülejäänud motiivid tähelepanuta. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu selle seisukohaga. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-90-04 (RT III 2004, 27, 294) on sedastatud, et "....ringkonnakohtul puudub õigus eirata apellatsioonkaebuses sisalduvaid väiteid ning taotlusi ja jätta neile omapoolne hinnang andmata. Vaid siis kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus ringkonnakohtu otsuses esimese astme põhjendusi mitte korrata /.../ Kuid see erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima apellatsioonkaebuses esitatud argumente". Lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-8-05 (RT III 2005, 10, 97) on Riigikohtu kriminaalkolleegium seda seisukohta korranud ning toonitanud, et "...ringkonnakohtu motiivide esitamine on eriti aga vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus".
21. Eelnevast tuleneb, et kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele, tuleb ringkonnakohtul ka kontrollida, kas ja kuidas on menetlusõigust rikutud. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on sätestatud esmalt KrMS § 339 lg-s 1, kus on esitatud konkreetne loetelu asjaoludest, mida loetakse kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Viimase tuvastamisel tuleb vastavalt KrMS § 341 lg-le 1 kohtuotsus tühistada ja kriminaalasi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Samas on võimalik, et kohus tuvastab apellandi väidete kontrollimisel muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellisel juhul tuleb kriminaalasi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks vaid juhul, kui tuvastatud rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada (KrMS § 341 lg 2). Seega võinuks apellandi väidete kontrollimisel ilmneda, et tegemist on tõepoolest KrMS § 339 lg-s 1 sätestatud asjaoludega, mis ei oleks küll kaasa toonud apellandi taotletud õigeksmõistvat otsust, küll aga oleks tinginud kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Apellandi eksimine menetlusliku järelmi sõnastamisel ei võta ringkonnakohtult kohustust esitatud väiteid kontrollida. Seejuures tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et kui kohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes ning leiab, et seda saab kõrvaldada teise astme kohtumenetluses, siis on KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel võimalik ka õigeksmõistva kohtotsuse tegemine. Selles mõttes on KrMS § 341 lg 1 sama seaduse § 340 suhtes erinormiks, mis kinnitab täiendavalt, et viite korral kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele tuleb esitatud väiteid ka kontrollida.
22. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Lea Kivi