KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-120-05 Otsuse kuupäev 17. november 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi I. M. väärteoasi

§ 13p 4 mõttes hõlmab eeskätt tõendite kogumist.

Seega on politseil

§ 13

p 4 alusel õigus toimetada menetlusalune isik tõendite kogumise eesmärgil politseisse. Kriminaalkolleegium leiab, et "politseisse toimetamine"

§ 13

p 4 mõttes hõlmab lisaks politseiasutusele ka muud asutust (nt meditsiiniasutus), kuhu on menetlusalune isik vaja tõendusteabe kogumiseks toimetada.

1. Väärteomenetluse seadustiku § 31 lg 1 näeb ette, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid Väärteomenetluse seadustiku viiendas peatükis sätestatud erisusi arvestades. Vaadeldava väärteosündmuse ajal kehtinud Kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 48 lg 2 nimetas ühe tõendi liigina eksperdiarvamust. Sama koodeksi § 58 lg 1 sätestas, et ekspertiis määratakse juhul, kui kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks on vaja mitteõiguslikke eriteadmisi. Tulenevalt VTMS § 31 lg-st 1 kehtis (ja kehtib) selline kord ka väärteomenetluses.
2. Isiku joobeseisund on AlkS §-s 70 ette nähtud väärteo koosseisuline tunnus, kuuludes seega ka I. M. suhtes toimetatud väärteomenetluse tõendamisesemesse. Erinevalt liiklusalastest süütegudest, mille puhul on joobeseisundi tuvastamiseks kehtestatud eraldi kord (Liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel antud Vabariigi Valitsuse
3. aprilli
4. a määrus nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord"), on teiste süütegude korral joobeseisund kui koosseisutunnus tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Seega võis menetleja I. M. joobeseisundi tuvastamiseks määrata VTMS § 31 lg 1 ja KrMK § 58 lg 1 alusel ka ekspertiisi, koostades selleks KrMK §s 156 ette nähtud ekspertiisimääruse. Kuna isiku suhtes joobeekspertiisi korraldamiseks on reeglina vajalik isiku kohalolu, tulenes VTMS § 19 lg 4 p-st 2,

§ 13p-st 4, VTMS § 31 lg-st 1 ja Kr

MK § 58 lg-st 1 I. M. väärteoasja menetlenud politseiametniku õigus nõuda I. M.lt, et viimane tuleks ekspertiisi. Kuna joove on kiirestimööduv seisund, siis ei pruugi ekspertiisimääruse koostamine sündmuskohal olla alati otstarbekas. Seetõttu oli menetlejal õigus nõuda I. M.-lt ekspertiisi tulekut enne vastava määruse koostamist.

1. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et korraldus tulla ekspertiisi, mille eiramist I. M.-le ette heidetakse, ei hõlma iseenesest veel korraldust ekspertiisimaterjali andmiseks. Seejuures tuleb arvestada, et põhimõtteliselt pole välistatud, et isiku joobeseisund loetakse tuvastatuks ka alkoholi kasutamisele tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise pinnalt ilma tema veres või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust määramata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-89-04 - RT III 2004, 34, 359, p 10).
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohustuslik joobeekspertiis ei ole vastuolus PS § 22 lg-st 3 tuleneva enese mittesüüstamise privileegiga. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et enese mittesüüstamise privileeg ei laiene kriminaalmenetluses sellise materjali kasutamisele, mida võidakse võtta süüdistatavalt sunni rakendamisega, kuid mis eksisteerib tema tahtest sõltumatult - näiteks läbiotsimisel äravõetud dokumendid; hingeõhu-, vere- ja uriinianalüüsid ning koeproovid DNA testideks (vt nt Saunders vs Ühendkuningriik, otsus
5. detsembrist 1996, p 69).
6. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
7. juuni
8. a otsuse muutmata ja I. M. kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher