← Eesti

3-3-1-57-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-57-05 Otsuse kuupäev

  1. november 2005 Kohtukoosseis Menetluse alus Riigikohtus Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Tiiu Krünbergi kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti toimingute õigusvastasuse tuvastamise, saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja viiviste ning moraalse ja materiaalse kahju hüvitamise nõudes Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsus haldusasjas nr 2-3/226/05 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine
  4. oktoober 2005 Kohtuistungil osalenud isikud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja Veiko Kopamees Tiiu Krünberg Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend RESOLUTSIOON Rahuldada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  5. juuni
  6. a otsus haldusasjas nr 2-3/226/05 ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
  7. mai
  8. a otsus haldusasjas nr 3-1169
  9. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (KMA) peadirektori
  11. juuni
  12. a käskkirja nr 871-p punkti 1 alusel vabastati personaliosakonna juhataja Tiiu Krünberg talle pandud osakonnajuhataja kohusetäitja ülesannetest. Sama käskkirjaga määrati tema palk vastavalt
  13. palgaastmele (p 2) ja lisatasu teenistusaastate eest (p 3) ning sätestati 1200 krooni suuruse lisatasu maksmine
  14. septembrist 2000 kuni
  15. detsembrini 2000 täiendavate tööülesannete täitmise eest. KMA peadirektori
  16. märtsi
  17. a käskkirja nr 318-p punkti 1 kohaselt jagati personaliosakonna vanemspetsialisti teenistuskohustused alates
  18. märtsist 2001 kuni selle vanemspetsialisti ametikoha täitmiseni kolme personaliosakonna ametniku (sh Tiiu Krünberg) vahel. Käskkirja punktiga 2 sätestati, et alates
  19. märtsist 2001 kuni vanemspetsialisti ametikoha täitmiseni makstakse neile ametnikele lisaks nende palgale lisatasu täiendavate ülesannete täitmise eest vastavalt personaliosakonna juhataja kohusetäitja poolt esitatud igakuisele taotlusele. Personaliosakonna juhataja kohusetäitja palus
  20. märtsi
  21. a taotluses (halduskohtu tl 7) vormistada lisatasu asendamise eest iga kalendrikuu lõpus eraldi taotluse alusel sõltuvalt ametnike panusest. KMA peadirektori
  22. märtsi
  23. a käskkiri nr 318-p tunnistati kehtetuks KMA peadirektori
  24. novembri
  25. a käskkirjaga nr 509-p.
  27. märtsil 2004 esitas T. Krünberg kaebuse halduskohtule, milles taotles: 1)
  28. aastal määratud lisatasu maksmise lõpetamise õigusvastaseks tunnistamist ja saamatajäänud lisatasu väljamõistmist; 2) KMA toimingu (teise ametniku osakonnajuhataja asendajaks määramine kaebaja ametijuhendis asendamist puudutavat sätet arvestamata) õigusvastaseks tunnistamist, selle ajavahemiku eest palgavahe väljamõistmist ja nimetatud tegevusega tekitatud moraalse kahju hüvitamist; 3)
  29. märtsi
  30. a käskkirja nr 318-p alusel perioodil
  31. jaanuar 2002 kuni
  32. veebruar 2004 lisatasu maksmata jätmise õigusvastaseks tunnistamist ning lisatasu ja lisatasu maksmisega viivitamise tõttu viivise väljamõistmist; 4) lisatasu maksmata jätmise tõttu ebaõigesti arvestatud puhkusetasu ümberarvutamist ja puhkusetasu vahe väljamõistmist.
  33. Tallinna Halduskohus jättis
  34. mai
  35. a otsusega haldusasjas nr 3-1169 2004 kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohus leidis: 1) lisatasu maksmine
  36. juuni
  37. a käskkirja nr 871-p alusel oli ajaliselt piiritletud (kuni
  38. detsembrini 2000) ning kaebajal ei olnud võimalik
  39. ja
  40. a lisatasu nõuet esitades sellele aktile tugineda; 2) KMA peadirektori
  41. märtsi
  42. a käskkirja nr 318-p punkti 2 kohaselt tuli kuni vanemspetsialisti ametikoha täitmiseni maksta lisatasu täiendavate ülesannete täitmise eest vastavalt personaliosakonna juhataja igakuistele taotlustele. Personaliosakonna juhataja ei ole perioodil
  43. jaanuar 2002 kuni
  44. veebruar 2004 selliseid taotlusi esitanud. Alust nõude rahuldamiseks ei anna ka asjaolu, et KMA peadirektori
  45. märtsi
  46. a käskkiri tunnistati kehtetuks alles
  47. novembril
  48. Kaebaja ei ole tõendanud, et täitis
  49. ja
  50. aastal täiendavaid ülesandeid; 3) ametijuhendis asendamise kohta sätestatu ei piira asutuse juhi pädevust jagada ATS § 64 lg 1 pde 2 ja 3 alusel teenistusülesandeid sobivatele ametnikele; 4) kuna tuvastamist ei leidnud lisatasu maksmata jätmise õigusvastasus, ei ole põhjendatud ka viivise maksmise ning puhkusetasu ümberarvutamiseks kohustamise ja väljamaksmise nõue.
  51. Apellatsioonkaebuses palus T. Krünberg tühistada halduskohtu otsus osas, mis käsitles nn püsilisatasu (
  52. a käskkirjas sätestatud lisatasu 1200 krooni), lisatasu puuduva ametniku asendamise eest ja puhkusetasu.
  53. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas
  54. juuni
  55. a otsusega halduskohtu otsuse osaliselt ja rahuldas kaebuse osas, mis puudutas lisatasu väljamõistmist vanemspetsialisti asendamise eest ajavahemikus
  56. jaanuar 2003 kuni
  57. veebruar 2004 ning rahuldas seda perioodi puudutavas osas ka nõude viiviste ja vähem saadud puhkusetasu väljamõistmiseks. Ringkonnakohus mõistis KMA-lt T. Krünbergi kasuks välja 9089 krooni ja 30 senti saamata jäänud lisatasu ning tegi KMA-le ettekirjutuse PalS §-s 35 ette nähtud viivise arvutamiseks ja väljamaksmiseks perioodi
  58. november 2003 kuni
  59. veebruar 2004 eest ning täiendava puhkusetasu (
  60. a eest) ja teenistussuhte lõppemisega seonduvalt täiendava puhkusehüvitise arvutamiseks ja väljamaksmiseks. Ringkonnakohus leidis: 1) asutuse juhil on piisavalt suur diskretsiooniruum otsustamaks, kas jagada puuduva ametniku ülesandeid teistele ametnikele sõltuvalt sellest, kas ametniku puudumine takistab asutuse normaalset tööd. Kui ametnikule on antud teise ametniku ülesandeid, tuleb palka maksta vastavas proportsioonis täidetavate ülesannete hulgale. Üksnes täitmata ametikoha olemasolu ei anna veel alust teisel samalaadseid ülesandeid täitval ametnikul nõuda lisatasu, vaid oluline on täiendavate ülesannete andmise tõendatus; 2) vaidlust ei ole selle üle, et
  61. märtsi
  62. a käskkirjaga jagati puuduva vanemspetsialisti ülesanded kolme ametniku vahel ja kuni
  63. a lõpuni maksti igakuiselt lisatasu personaliosakonna juhataja taotlusel. Igakordselt vormistati lisatasu maksmise kohta ka käskkiri; 3) KMA seletuste kohaselt ei antud alates veebruarist 2002 kaebajale enam lisaülesandeid, kuid ta on
  64. a saanud lisatasu viitega ATS § 64 lg 1 p-le 1 ja lg-le 4 (s.t puuduva ametniku asendamise eest); 4) kaebaja on väitnud, et temalt nõuti jätkuvalt täiendavate ülesannete täitmist ja vastustaja on nõustunud, et kaebaja täitis tema poolt kirjeldatud ülesandeid. Ringkonnakohtu hinnangul olid kaebaja poolt täidetavad ülesanded osaliselt seotud tema enda teenistusülesannetega, välja arvatud tähtpäevade tähistamise organiseerimine, kuid ka nende ülesannete puhul ei ole tegemist kattuvate ülesannetega; 5) arvestades ülesannete määramist algselt käskkirjaga ja nende jätkuvat täitmist aastate jooksul, pole tegemist vahetu ülemuse ühekordsete korraldustega, vaid puuduva ametniku ülesannete osalise täitmisega; 6) lisatasu nõude rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka vastustaja seisukoht, et
  65. aastal täidetud ühekordsete täiendavate ülesannete täitmist on arvestatud kaebaja premeerimisel 8000 krooniga 10 kuu töötulemuste eest; 7) vastustaja ei ole küll põhimõtteliselt nõustunud lisatasu väljamõistmisega, kuid pole esitanud vastuväiteid kaebuse esitaja poolt näidatud igakuise saamata jäänud lisatasu suuruse osas, mistõttu ringkonnakohus lähtub lisatasu välja mõistmisel kaebaja poolt esitatud summadest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  66. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vaidlustab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse lisatasu väljamõistmise ja sellest tuleneva viivise ning puhkusetasu ja -hüvitise väljamõistmise osas. Kassaator, paludes tühistada ringkonnakohtu otsus vaidlustatud osas ning jätta jõusse halduskohtu otsus, leiab järgmist: 1) alates
  67. jaanuarist 2003 puudus KMA personaliosakonnas vanemspetsialisti ametikoht, mille ülesandeid kaebaja oleks pidanud täitma ja mille eest oleks saanud nõuda lisatasu; 2) ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes ringkonnakohus leidis, et jätkuvalt oli tegemist puuduva ametniku asendamisega; 3) kuna personalitöö maht KMA-s vähenes ajavahemikus 2002?2004 oluliselt, ei olnud tegemist võrreldavate perioodidega; 4) ametnik jätkas oma põhiülesannete täitmist. Ametijuhendis ei ole võimalik kõiki ülesandeid detailselt sätestada; 5) ametnik ei pöördunud rohkem kui aasta jooksul juhtkonna poole lisatasu nõudega, järelikult aktsepteeris ta tööülesannete vastavust makstavale palgale; 6) kaebuse esitajale ja teistele KMA ametnikele oli lisatasu makstud osakonnajuhataja ettepaneku alusel ja lisatasu suurus konkreetsel kuul sõltus tööpanusest. Seega saanuks ringkonnakohus vaid kohustada KMA-d maksmisele kuuluvate summade suurust välja arvutama ja välja maksma, mitte aga ise kindlaksmääratud summat välja mõistma; 7) kuna lisatasu nõue on alusetu, on põhjendamatult välja mõistetud ka viivised ja saamata jäänud puhkusetasu.
  68. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palub T. Krünberg jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastuses märgitakse, et ajavahemikus
  69. veebruar 2001 kuni
  70. veebruar 2004 oli KMA personaliosakonnas täitmata vanemspetsialisti ametikoht, mille ametijuhendis olid sätestatud ametikohustused, mida tuli koheselt täita. KMA peadirektori
  71. märtsi
  72. a käskkiri nr 318-p anti ATS § 64 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel puuduva ametniku teenistuskohustuste täitmiseks ja selle töö tasustamiseks. See käskkiri kehtis kuni kehtetuks tunnistamiseni
  73. novembri
  74. a käskkirjaga nr 519-p. Lisatasu maksmise lõpetamisel rikuti ATS § 37 lg-t 1 ja ametnikega sõlmitud kokkulepet maksta tehtava töö eest lisatasu kuni vakantse ametikoha täitmiseni. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  75. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega T. Krünbergi kaebus rahuldati, s.t
  76. ja
  77. a eest lisatasu ning viivise, puhkusetasu ja -hüvitise väljamõistmise osas. Kuna ringkonnakohus ei rahuldanud T. Krünbergi kaebust
  78. juuni
  79. a käskkirja nr 871-p alusel lisatasu väljamõistmise nõudes ja T. Krünberg pole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud, ei ole viimatinimetatud nõue enam käesoleva kohtumenetluse esemeks. Vaidlus kassatsiooniastmes puudutab lisatasu maksmiseks kohustamise põhjendatust
  80. märtsi
  81. a käskkirja nr 318-p alusel perioodil
  82. jaanuar 2003 kuni
  83. veebruar 2004 ning lisatasu väljamõistmisega seonduvalt ka viivise, täiendava puhkusetasu ja saamata jäänud puhkuse eest täiendava hüvitise maksmiseks kohustamise põhjendatust.
  84. KMA
  85. märtsi
  86. a käskkirja nr 318-p punktiga 1 otsustati jaotada personaliosakonna vanemspetsialisti teenistuskohustused alates
  87. märtsist 2001 kuni selle ametikoha täitmiseni kolme personaliosakonna ametniku (sh Tiiu Krünberg) vahel. Käskkirja punktiga 2 sätestati, et alates
  88. märtsist 2001 kuni vanemspetsialisti ametikoha täitmiseni makstakse neile ametnikele lisaks nende palgale lisatasu täiendavate ülesannete täitmise eest vastavalt personaliosakonna juhataja kohusetäitja poolt esitatud igakuistele taotlustele.
  89. ATS § 64 lg 1 sätestab, et puuduva ametniku ametisse nimetamise õigust omav isik võib ajutiselt äraoleva ametniku asendamiseks või vaba ametikoha täitmiseks edasilükkamatutel juhtudel, kui ametiasutuse normaalne töö oleks ametniku puudumise tõttu takistatud ja asendaja või kohusetäitja teenistusse võtmine ei ole võimalik või otstarbekas, jagada puuduva ametniku ülesanded teiste ametnike vahel, vabastamata neid oma ülesannete täitmisest (p 1) või panna puuduva ametniku ülesanded teisele ametnikule, vabastades viimase tema ülesannete täitmisest (p 2) või panna puuduva ametniku ülesanded osaliselt teisele ametnikule, vabastamata teda oma ülesannete täitmisest (p 3). Käesoleva vaidluse põhjustanud käskkirjaga otsustati puuduoleva ametniku ülesanded ATS § 64 lg 1 p 1 alusel jagada teiste ametnike vahel, vabastamata neid oma ülesannete täitmisest. ATS § 64 lg 4 sätestab, et sellisel juhul makstakse ametnikele lisaks nende enda palgale lisatasu kuni puuduva ametniku ametipalga ulatuses proportsionaalselt neile pandud ülesannete hulgale. Seega ei ole seadusandja ette näinud, et puuduva ametniku ülesanded jaotatakse igal juhul teiste ametnike vahel, vaid ametisse nimetamise õigust omav isik või vahetu juht peab analüüsima, kas nende ülesannete mittetäitmine takistab ametiasutuse normaalset tööd ning kas ja kuidas otsustada ülesannete andmine teistele ametnikele.
  90. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et KMA
  91. märtsi
  92. a käskkirja nr 318-p tunnistas KMA kehtetuks alles
  93. novembril
  94. Asjaolu, et lisatasu maksmine lõpetati juba
  95. märtsi
  96. a käskkirja nr 318-p kehtivuse ajal, ei anna veel iseenesest alust nõuda selle käskkirja alusel lisatasu maksmist. Täiendavate ülesannete täitmine eeldab, et täiendavad teenistusülesanded on ametnikule pandud ja et neid ülesandeid ka tegelikult tema poolt täidetakse. Põhimõtteliselt on õige ringkonnakohtu seisukoht, et täiendavate ülesannete eest lisatasu nõude rahuldamise otsustamiseks on oluline nende ülesannete täitmise tõendamine. Seejuures tuleb aga arvestada, et kui ametniku puudumise alguses on tema ülesannete jaotamine teiste ametnike vahel põhjendatud, võib see vajadus aja möödudes väheneda või kaduda.
  97. Täiendavate teenistusülesannete jagamine ametnikele ja nende tööpanuse hindamine kuulub ametisse nimetamise õigust omava isiku või vahetu juhi ülesannete hulka. Korrektne juhtimine ja töökorraldus eeldab, et ametnikku on täpselt teavitatud tema teenistusülesannetest ja nende muutmisest. Korrektne on selliste muudatuste kajastamine ka ametnike ametijuhendites, kuid ainuüksi ametijuhendites sätestatu ja teenistuja enda poolt kirjeldatu põhjal tegelikult täidetavate ülesannete võrdlemine ei saa viia järelduseni, et ametijuhendis sätestamata tegevus oleks igal juhul käsitletav täiendava teenistusülesandena. Riigikohtu halduskolleegium leidis
  98. aprilli
  99. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-01 (RT III 2001, 12, 124), et reeglina pole võimalik konkreetse ametikoha jaoks koostatud ametijuhendis anda ammendavat loetelu kõigist teenistusülesannetest ametikohal ja nende täitmiseks vajalikest üksikutest toimingutest. Nagu kolleegium märkis
  100. mai
  101. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-01 (RT III 2001, 16, 168), ei õigusta näiteks ametijuhendi puudumine või selle regulatsiooni ebapiisavus ametniku poolt teenistuskohustuste täitmatajätmist või mittenõuetekohast täitmist. Ametnik peab täitma ka neid ülesandeid, mis tulenevad muudest õigusaktidest, samuti teenistuskoha olemusest ja teenistussuhte laadist, või ametiasutuse juhi või vahetu ülemuse korraldustest.
  102. Vabariigi Valitsuse
  103. jaanuari
  104. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine
  105. aastal" § 3 lg 4 nägi ette, et täiendavateks teenistusülesanneteks loetakse asutuse juhi või vahetu ülemuse poolt teenistujale antud, kuid ametijuhendis fikseerimata töökohustusi ja ülesandeid. Ka kehtiv Vabariigi Valitsuse
  106. detsembri
  107. a määruse nr 371 "Riigiteenistujate töötasustamine
  108. aastal" § 3 lg 5 on samasuguse sõnastusega. Vabariigi Valitsuse
  109. jaanuari
  110. a määrust nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine
  111. aastal" kohaldades on kolleegium haldusasjas nr 3-3-1-60-02 (RT III 2002, 28, 311) tehtud otsuses leidnud, et määruse §-dest 2 ja 3 tulenevalt on lisatasu oma olemuselt personaalne ning seotud konkreetse ametniku töö tulemuslikkusega või täiendavate tööülesannetega. Täiendavate tööülesannete eest makstava lisatasu puhul rõhutas kolleegium, et lisatasu maksmisel on oluline silmas pidada teenistusülesannete täitmist ja asutusesisest tööjaotust. Seega on lisatasu määramisel oluline täiendavate ülesannete andmine ametnikule, nende tegelik täitmine ja hinnang tema teenistusalasele täiendavale panusele.
  112. Vaidlust ei ole selle üle, et
  113. a maksti T. Krünbergile lisatasu
  114. märtsi
  115. a käskkirja nr 318-p alusel vastavalt osakonnajuhataja kohusetäitja igakuistele taotlustele. Asjas on tuvastatud, et juba
  116. märtsi
  117. a käskkirja nr 318-p kehtivuse ajal
  118. aastal maksti lisatasu mitte enam nimetatud käskkirjas märgitud kolmele isikule, vaid vahel neljale ja vahel kolmele ametnikule (halduskohtu tl-d 89?94 ja 97?98).
  119. aastal ei toimunud lisatasu maksmine igakuiste taotluste alusel, vaid kord kvartalis. Kuigi käskkirjade andmisel tugineti ATS § 64 lg 1 p-le 1 ja lg-le 4, mis sätestavad lisatasu maksmise puuduva ametniku asendamisel, märgiti käskkirjades, et tegemist on ühekordse lisatasuga. Nii lisatasu saanud isikute arvu kui ka makstud summade varieerumine näitas osakonnajuhataja igakordset hinnangut ametnike panusele. Lisatasu maksmisel ei lähtutud enam
  120. a käskkirjast ja personaliosakonna juhataja kohusetäitja
  121. märtsi
  122. a taotlusest.
  123. Eeltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et KMA
  124. märtsi
  125. a käskkirja nr 318-p alusel T. Krünbergile lisatasu väljamõistmine
  126. ja
  127. a eest ei ole põhjendatud ning seetõttu ei ole alust ka viivise, täiendava puhkusetasu ja saamata jäänud puhkuse eest täiendava hüvitise väljamõistmiseks. Eeltoodu tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.