Obsah (7)

§ 94§ 242§ 217§ 149§ 241§ 147§ 222

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-122-05 Otsuse kuupäev Tartu, 28. november 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed J. Luik ja T. Tampuu Kohtuasi Juhan Kersoni hagi AS-i

§ 94

lg 2, mille kohaselt ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled.

1. Ühispank esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega tunnustati hageja kohustuste puudumist Ühispanga ees tulenevalt hageja ja Ühispanga vahel
2. novembril
3. a sõlmitud pandilepingust, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. A. Uuli esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hagi, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tartu Ringkonnakohus jättis
5. aprilli
6. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei anna ükski apellatsioonkaebustes esitatud põhjendustest alust maakohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Põhjendamatu on Ühispanga väide, et viidates otsuse tegemise alusena ka AÕS § 276 lg-le 1 ja §-le 294, rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 229 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, rajades otsuse asjaolule, mida pool ei ole ise asja läbivaatamisel esitanud. Maakohus tuvastas, et Ühispank rikkus oma tegevusega (tegevusetusega) pankrotivara müügi organiseerimisel ja vara müümisel ilma tagatiseta KAS § 40 lg-t 2 ning ei tegutsenud ka heas usus, võimaldades tekkida olukorral, et tema nõuet AS-i Valk (pankrotis) pankrotimenetluses ei saadud rahuldada võlgniku vara arvel. Sisuliselt on maakohus tuvastanud, et Ühispank riskis selliselt tegutsedes teadlikult ise oma nõude mitterahuldamise võimalusega AS-i Valk (pankrotis) pankrotivara arvel ning käitus ebamõistlikult, mistõttu kannab ka oma käitumisest tulenevat riski, mis tõi kaasa nõudeõiguse kaotamise teise pandi vastu pärast enda süül ebaõnnestunud vara müüki. Hageja on asja arutamise käigus korduvalt viidanud asjaolule, et AS Elva Metsamajand ei ole tänaseni AS-i Valk (pankrotis) varade eest tasunud ning selline olukord on saanud võimalikuks kostjate hea usu põhimõttega vastuolus oleva tegevuse ning nõutava hoolsuskohustuse rikkumise tagajärjel. Seega on maakohus eelnevaga seoses põhjendatult viidanud ka AÕS §-le 294 ja selle tõlgendusele, mille kohaselt pandieseme müügi korral eeldatakse kohest tasumist, sest kui hinda kohe ei tasuta, loetakse pandipidaja võlgniku ja pandieseme omaniku suhtes rahuldatuks ning pandipidajale jääb nõue ostja vastu. Kuna AS-i Valk (pankrotis) pankrotivarasse kuulunud hooned ja rajatised, mis 2. mail 1996. a müüdi AS-ile Elva Metsamajand, olid panditud Ühispangale, siis viitas maakohus põhjendatult ka asjaõigusseaduse vastavatele sätetele, kuna pankrotiseadus ei reguleeri panditud vara müüki ja ei sätesta sellise vara müümisel pankrotimenetluses ka mingeid erisusi võrreldes asjaõigusseadusega. Põhjendamatu on Ühispanga väide, et maakohus eksis otsuse tegemisel

§ 94lg-st 2 ja § 242 lgst 2 tulenevate põhimõtete vastu.

See, et on jõustunud otsus II-2-295/98, mille põhjendavas osas on asutud seisukohale, et Ühispangal on õigus nõuda sissenõude pööramist hüpoteegiga koormatud hagejale kuuluvale kinnistu mõttelisele osale tagatava nõude ulatuses (aluseks

1. novembri
2. a pandileping), ei tähenda seda, et maakohus ei oleks saanud menetleda ega otsust teha uues nõudes. Selleks oli hageja kohustuste puudumise tunnustamine Ühispanga ees tulenevalt hageja ja Ühispanga vahel
3. novembril
4. a sõlmitud pandilepingust, s.o hageja kohustuse, alluda Ühispanga nõudele täitmaks hageja vara arvel AS Valk (pankrotis) võlakohustusi, puudumise tunnustamine. Maakohus on oma otsuses (otsuse lk 8) ka põhjendanud, miks ta leiab, et

§ 94

lg 2 ei ole takistuseks esitatud nõude menetlemisele ja otsuse tegemisele, ning millised on olnud need uued asjaolud, mida otsuses II-2-295/98 käsitletud ei ole ning mis on andnud hagejale aluse esitada pandilepingu osas uusi vastuväiteid. Kuna asja materjalidega on tõendatud, et AS-i Valk (pankrotis) vara müügi AS-ile Elva Metsamajand organiseeris Ühispank, kes oli sel ajal ka AS-i Valk (pankrotis) ainus võlausaldaja, omades seega ka igakülgset kontrolli pankrotivara müügi üle, siis on maakohus põhjendatult analüüsinud ka panga tegevust (tegevusetust) seoses AS-i Valk (pankrotis) varade müügiga AS-ile Elva Metsamajand, kuigi ostu-müügilepingu sõlmisid AS-i Valk (pankrotis) nimel pankrotihaldur A. Uuli ja AS Elva Metsamajand. Hinnates Ühispanga käitumist hea usu põhimõtte ja nõutava hoolsuse järgimise seisukohalt, on maakohus põhjendatult analüüsinud ka Ühispanga ja AS-i Elva Metsamajand vahel 7. mail 1996. a sõlmitud akreditiivilepingust tulenevat ning arvestanud Ühispangal olnud võimalusega saada AS-ilt Elva Metsamajand kätte 2. mail 1996. a sõlmitud ostu-müügilepingus märgitud raha AS-i Valk (pankrotis) vara hulgast. Selle võimaluse kasutamine oleks välistanud Ühispanga nõude hageja vastu. Iseenesest on õige, et maakohus on oma otsuses ebaõigesti viidanud Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-116-04 ning Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2003. a otsusele, kuna nimetatud otsused ei saa

§ 94

lg 2 mõttes olla tõendiks ja sisaldada käesoleva vaidluse mõttes jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid. Viidatud lahendite kohaselt olid selles vaidluses protsessiosalisteks Ühispank, T. Katuðin ning Toomase Puidutööstuse OÜ. Seega ei ole tegemist tsiviilasjaga, millest oleksid osa võtnud samad pooled. Kuna aga ebaõigesti viidatud lõigus käsitletakse üksnes seda probleemi, kas akreditiivi asuti täitma, kas liimpuidutehase seadmeid tegelikult tarniti jne, siis ei anna eelnimetatud põhjendamatu viide iseenesest veel alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks, kuna ebaõige viitega ei ole kaasnenud sisuliselt ebaõige otsuse tegemist. Vastupidiselt A. Uuli seisukohale ei ole käesolevas asjas hagi ese ja alus olnud samad, mis olid

1. a Ühispanga esitatud hagis ning J. Kersoni ja K. Andersoni poolt esitatud vastuhagides. Seega ei ole põhjendatud A. Uuli väide, et käesolevas asjas on maakohus ümber hinnanud otsust II-2295/98, mis on tehtud sama hagi eseme, aluse ja asjaolude põhjal. Põhjendatud ei ole ka A. Uuli väide, et juba
2. aastal menetluses olnud asjas käsitleti akreditiivilepingut ja sellega seonduvaid asjaolusid. See ei nähtu ei Tartu Linnakohtu
3. aprilli
4. a otsusest ega ka otsusest II-2-295/
5. Põhjendatud ei ole A. Uuli väide, et kuna maakohus on sisuliselt teinud otsuse, milles tunnustatakse hageja kohustuste puudumist Ühispanga ees
6. novembri
7. a pandilepingust tulenevalt, siis puudus maakohtul alus analüüsida oma otsuses pankrotihalduri tegevust. Arvestades maakohtu otsusest tulenevaid põhjendusi, on maakohus hinnanud seda, kas seoses AS-i Valk (pankrotis) vara müügiga, mis oli panditud panga kasuks, oli müüja ja võlausaldaja tegevus ostu-müügilepingu organiseerimisel ja läbiviimisel kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ning ka seda, kas lepingu sõlmimisel järgiti nii pankrotihalduri kui ka panga poolt nõutavat hoolsuskohustust. Nagu juba eelnevalt on selgitatud, organiseeris AS-i Valk (pankrotis) vara müügi AS-ile Elva Metsamajand Ühispank, kes oli sel ajal ka AS-i Valk (pankrotis) ainus võlausaldaja, ning ostu-müügilepingu sõlmis AS-i Valk (pankrotis) nimel pankrotihaldur, kellel oli pankrotivaraga tehingute tegemisel samuti olemas kohustus käituda hea usu põhimõtte kohaselt ning järgida hoolsuskohustust. Seega analüüsis maakohus põhjendatult pankrotihalduri tegevust seisukohast, kas ka pankrotihalduri tegevus (tegevusetus) aitas kaasa olukorra tekkimisele, kus varade ostjalt ei püütudki raha kätte saada ning selle asemel pöördus pank hageja poole, et realiseerida oma nõue AS-i Valk (pankrotis) vastu hageja vara arvel. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka apellandi väide, et AS-ile Elva Metsamajand müüdud hoonete ja rajatiste eest müügihinna kättesaamine, s.o AS-i Valk (pankrotis) pankrotivaraga tehtud tehingud ei ole seotud küsimusega, kas hageja peab täitma tema ja Ühispanga vahel sõlmitud pandilepingust tulenevat kohustust või on alust tunnustada hagejal kohustuste puudumist
8. novembril
9. a sõlmitud pandilepingust tulenevalt. Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu otsusest tulenevate põhjendustega ja hinnanguga, mis puudutavad pankrotihalduri käitumist seoses AS-i Valk (pankrotis) varade müügiga AS-ile Elva Metsamajand, ning ei pidanud vajalikuks neid korrata, vastamaks apellandi põhjendustele, mille kohaselt ei ole tema tegevus seotud hageja ja Ühispanga vahelisest pandilepingust tuleneva nõudega ega ka käsitatav pankrotihalduri hoolsuskohustuse rikkumisena. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud A. Uuli väide, et maakohus ei saanud analüüsida pankrotihalduri tegevust menetluses, milles lahendati hageja kui üksikisiku nõuet, kuna
10. mai
11. a ostu-müügileping on sõlmitud AS-i Valk (pankrotis) pankrotimenetluse käigus ja selle lepingu üheks pooleks on olnud AS Valk (pankrotis) pankrotihalduri kaudu ning teiseks pooleks AS Elva Metsamajand. Apellandi viidatud Tartu Politseiprefektuuri
12. aprilli
13. a määrus ja Tartu Prokuratuuri
14. juuni
15. a määrus ning väited, et pankrotihalduri suhtes ei ole kriminaalasja lõpetamisel tuvastatud seda, et ta oleks käitunud seadusvastaselt, pahatahtlikult ja tegemist oleks süülise käitumisega, ei tähenda seda, et maakohus ei oleks pankrotihalduri käitumist saanud hinnata hagi menetlemisel sellest seisukohast, mis puudutab käitumist kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ning hoolsuskohustuse täitmist seoses
16. mail
17. a sõlmitud AS-i Valk (pankrotis) vara ostumüügilepinguga. See, et AS Elva Metsamajand võis viia pankrotihalduri eksimusse seoses
18. mai
19. a ostu-müügilepingu sõlmimisega ning võimaluste pakkumisega tasuda müügihind võimalikult kohe, ei ole iseenesest asjakohane väide käesolevas menetluses ja seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida seda apellandi väidet ning ka väidet, et eksimuses võis olla ka ostumüügilepingu tõestanud notar. Apellandi väited selle kohta, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist seoses pankrotihalduri tegevusega, ei ole samuti asjakohased, kuna maakohtu vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus jätnud hagi rahuldamata Ühispanga ja A. Uuli vastu kahju hüvitamiseks (1 050 000 krooni väljamõistmiseks) ning hageja ei ole esitanud apellatsioonkaebust maakohtu otsuse peale. Apellandi väide, et hageja panditud vara tuleks igal juhul realiseerida AS-i Valk (pankrotis) võlgade katteks, kuna sõlmides Ühispangaga vastava pandilepingu, pidi hageja sellise võimalusega arvestama, ei ole põhjendatud. Hagejal oli õigus, olenemata sõlmitud pandilepingust, esitada kohtule hagi ja nõuda pandilepingust tuleneva kohustuse puudumise tunnustamist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
20. Kassatsioonkaebuses palub Ühispank tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
21. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud lahendanud Riigikohtu pädevusse kuuluva teistmisavalduse, rikkudes sellega

§ 94

lg-t 2 ja

§ 242lg-t 2.

Põhjendamata on ringkonnakohtu järeldus, et kuna tegemist on väidetavalt uute asjaoludega (akreditiivilepingu sõlmimine ja rahaliste vahendite olemasolu AS-il Elva Metsamajand), mida ei olnud teada Tartu Ringkonnakohtu otsuse II-2-295/98 tegemise ajal, siis ei ole tegemist sama asja uuesti läbivaatamisega. Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et maakohtu otsusega tuvastatud asjaolud ja järeldused on vastuolulised. Maakohus on küll põhjalikult analüüsinud akreditiividega seonduvaid asjaolusid, kuid pole sellest üldse mingeid järeldusi teinud. Samuti on vastamata apellatsioonkaebuse väide, et Ühispank ei olnud

1. mai
2. a pankrotivara müügilepingu pool ega saanudki toime panna väidetavaid hoolsuskohustuste rikkumisi. Vastamata on ka väitele, et Ühispank ei ole seoses AS-i Valk (pankrotis) pankrotivara müügiga omandanud mingit nõuet AS-i Elva Metsamajand vastu. Kohtud ei ole põhjendanud, millistele materiaalõiguse normidele tuginedes on kohtud tuvastanud
3. novembri
4. a pandilepingust tuleneva nõude puudumise. Jääb arusaamatuks, kas kohtud on pidanud silmas seda, et pandilepingust tulenevate nõuete puudumine ja pandilepingu tühisus on oma juriidiliste tagajärgede poolest üks ja sama või mitte. Ka ei ole ringkonnakohus selgitanud, kuidas on omavahel seotud AÕS § 276 lg 1 ja maakohtu otsuse järeldus, et pandieseme müügi korral eeldatakse kohest tasumist, sest kui hinda kohe ei tasuta, loetakse pandipidaja nõue võlgniku ja pandieseme omaniku suhtes rahuldatuks ning pandipidajale jääb nõue üksnes ostja vastu. Seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemine eeldab seda, et menetlusosaline saaks aru, milles seisnes käesoleval juhul hea usu vastane käitumine ja hoolsuskohustuse rikkumine.
5. Vastuses Ühispanga kassatsioonkaebusele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
6. Kassatsioonkaebuses palub kostja A. Uuli tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule või teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud lahendanud Riigikohtu pädevusse kuuluva teistmisavalduse. Sellise lähenemise korral saaks varasemas vaidluses hageja poolt tarbetuks peetavat tõendit võimendada selliselt, et seda saaks kohtule esitada uue asjaoluna. Kui kohtud oleksid piisavalt tutvunud varasema tsiviilasja materjalidega, siis oleksid nad näinud, et varasemas asjas on korduvalt käsitletud akreditiivilepingut. Protsessuaalselt ei ole õige kohtute põhimõtteline seisukoht, et pankrotihaldurina on kassaator rikkunud hoolsuskohustust.
7. aastal sama asja läbi vaadates jõudis ringkonnakohus põhimõtteliselt järeldusele, et kaaluda tuleb hageja kui võlgniku suhtes kohustuse täitmisest vabastamist. Seega ei pidanud ringkonnakohus enam vajalikuks analüüsida pankrotihalduri tegevust. A. Uuli kui pankrotihalduri tegevuse ja väidetava kahjuliku tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Samuti ei nähtu asja juurde lisatud dokumentidest A. Uuli tegude õigusvastasus ega süü. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust, nõustudes seega asjaoluga, et A. Uulilt ei saa kahju hüvitamist nõuda. Samas on hageja väitnud, et Ühispanga toimingud olid tingitud A. Uuli ebaõigest tegevusest AS-i Valk (pankrotis) vara müümisel. Kohtud pole vahet teinud hoolsuskohustuse rikkumisel ja äririskil. Kohtud on eiranud pädevate ametiisikute (Tartu Politseiprefektuuri ja Tartu Prokuratuuri) seisukohti, kes on korduvalt andnud hinnangu pankrotihalduri tegevuses kuritegeliku käitumise tunnuste puudumise kohta. Ühispangal oli valikuvabadus, kas rahuldada nõue AS-i Valk (pankrotis) vara või hageja vara arvel. Kummaski pandilepingus ei ole lisatingimusi pantide realiseerimise järjekorra osas. Kuna hageja on hagiavalduse esitanud füüsilise isikuna, ei saa ta vaidlustada menetlustoiminguid seoses juriidilise isiku AS-i Valk toimingutega või pankrotimenetlusega.
8. Vastuses A. Uuli kassatsioonkaebusele leiab J. Kerson, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb tühistada ning

§ 217p 3 ja § 362 p 3 alusel tuleb asja menetlus J.

Kersoni hagis Ühispanga ja A. Uuli vastu

1. novembril
2. a sõlmitud pandilepingust tuleneva kohustuse puudumise tunnustamiseks lõpetada. J. Kersoni hagi Ühispanga ja A. Uuli vastu kahju hüvitamiseks tuleb saata menetlemiseks Tartu Maakohtule.
3. Kassatsioonkaebustes on mõlemad kassaatorid tuginenud asjaolule, et samade poolte vahel on samas küsimuses olemas juba jõustunud kohtulahend - otsus II-2-295/98 (maakohtu toimik, I köide, lk 103 jj).

§ 242

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik asjast osa võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele ning nende õigusjärglastele. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt ei või pooled ja teised asjast osa võtnud protsessiosalised ega nende õigusjärglased pärast otsuse jõustumist esitada kohtusse sama nõuet samal alusel.

§ 149

lg 2 p 3 näeb sellisel juhul kohtule ette hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohustuse. Kui hagi on juba menetluses, tuleb

§ 217p 3 alusel asja menetlus lõpetada.

13. Maakohus ja ringkonnakohus on põhjendanud hagi esitamise õigust ja

§ 94

lg 2 kohaldamata jätmist hageja jaoks uute oluliste asjaolude - akreditiivilepingu sõlmimisega ning rahaliste vahendite olemasoluga AS-il Elva Metsamajand - ilmnemisega pärast otsust II-2-295/98, mistõttu käesolevas asjas ei ole hagi ese ja alus samad, mis varasemas tsiviilasjas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 94 lg 2 esimese lause kohaselt ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled.

§ 94

lg-le 2 viitamine ei ole käesoleval juhul asjakohane, sest hageja ei soovi vaidlustada varasemas tsiviilasjas tuvastatud asjaolusid, vaid on esitanud uusi asjaolusid oma nõude põhjendamiseks.

1. Riigikohtu hinnangul on hageja esitanud hagi, mille ese ja alus on samad, mis olid arutluse all varasemas tsiviilasjas ja mille kohta Tartu Linnakohtu poolt
2. aprillil
3. a tehtud otsus jõustus otsusega II-2-295/
4. Maakohtu toimiku materjalide kohaselt (vt maakohtu toimik, I köide, lk 288- 291) oli Ühispanga poolt J. Kersoni ja Kersti Andersoni vastu varasemas tsiviilasjas esitatud hagi esemeks (nõudeks) tunnistada Ühispanga õigust rahuldada Ühispanga ja AS-i Valk vahel sõlmitud laenulepingutest tulenev nõue (900 000 krooni) AS-i Valk vastu Ühispangale panditud kostjatele kuuluva kinnistu arvel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras sundenampakkumise teel. Hagi aluseks oli laenu tagastamata jätmine AS-i Valk poolt. Samas tsiviilasjas esitasid kostjad vastuhagi, mille esemeks oli sama pandilepingu tühistamine 1/2 vara osa (osa, mis kuulus K. Andersonile) pantimises ning hagi alusena märgiti J. Kersonil volituste puudumine K. Andersoni nimel pandilepingu sõlmimiseks. Lisaks viitasid kostjad vastuhagis ka sellele, et AS-i Valk (pankrotis) poolt Ühispangale panditud vara on pankrotihaldur
5. mai
6. a lepingu alusel realiseerinud ning Ühispank saab nõude tasumata ostuhinna saamiseks esitada pankrotihalduri kaudu AS-i Valk vastu. Tartu Ringkonnakohus tühistas otsusega II-2-295/98 Tartu Linnakohtu
7. aprilli
8. a otsuse osas, millega linnakohus oli rahuldanud hagi K. Andersoni vastu. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsus muutmata. Kuna J. Kerson ega hageja ei vaidlustanud linnakohtu otsust, siis jõustus see vastavalt

§ 241

lg-le 7 otsuse II-2-295/98 avalikult teatavakstegemisest osas, millega oli tunnustatud Ühispanga õigust rahuldada laenulepingutest tulenev nõue 900 000 krooni AS-i Valk vastu J. Kersonile kuuluva panditud vara arvel sundenampakkumise teel. Käesolevas asjas on J. Kerson pärast mitmeid täpsustusi jäänud järgmise kahelauselise hagieseme juurde (vt maakohtu toimik, II köide, lk 276):

1. Esmase nõudena palus ta tunnustada temal kohustuste puudumist Ühispanga ees tulenevalt
2. novembril
3. a sõlmitud pandilepingust, sh tunnustada hagejal kohustuse puudumist alluda Ühispanga nõudele täitmaks J. Kersoni vara arvel AS-i Valk (pankrotis) võlakohustused.
4. Kui kohus leiab, et nimetatud kohustuse puudumise tunnustamise nõuet ei saa rahuldada, palus J. Kerson kostjatelt solidaarselt välja mõista tekitatud kahju eest hüvitis 1 050 000 krooni. Küsimus, kas J. Kersonile kuuluvat pandieset võib täitemenetluses müüa AS-i Valk (pankrotis) tasumata võlgade katteks, lahendati juba varasemas tsiviilasjas otsusega II-2-295/
5. Seetõttu oleks ringkonnakohus pidanud käesoleva hagi menetluse lõpetama

§ 217p 3 alusel.

1. Kohtud on ekslikult leidnud, et lubatud on sama haginõude esitamine ja hagi põhjendamine uute asjaoludega, millest hageja ei olnud sama nõuet varasemas kohtumenetluses esitades teadlik. Kolleegium selgitas
2. jaanuari
3. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-97 (RT III 1997, 7, 75), et hagi aluse all tuleb mõista neid hageja osundatud asjaolusid, mille tuvastamisega hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Samas otsuses märkis kolleegium samuti, et hagi alusena ei ole vaadeldavad hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normid, millele hageja rajab oma nõude ja mille kohaldamist vaidluse lahendamisel hageja kohtult taotleb. Kolleegium nõustub varasemas,
4. novembri
5. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-05 antud selgitusega, et hagi alusena ei saa käsitada mitte igasugust nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal. Hagi aluse määratlemine nõuab teatavat üldistust ning eristamist üksikutest asjaoludest. Erinevate asjaolude paljusust arvestades viiks nende käsitamine üksikute hagi alustena olukorrani, kus igasugune hagi aluseks olevasse asjaolude kogumisse kuuluda võiv täiendav faktiväide looks võimaluse uue hagi esitamiseks, mille raames lahendaks kohus tegelikult ühte ja sama hagiasja. Seega mõeldakse kolleegiumi arvates

§ 149

lg 2 p-s 3, § 217 p-s 3 ja § 242 lg-s 3 mõiste "sama nõue samal alusel" all kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga). Selline tõlgendus on loogiliselt tuletatav hageja kohustusest oma hagi põhjendada. Nimelt peab hageja vastavalt

§ 147lg 1 p-le 5 hagis esitama kõik hagi aluseks olevad asjolud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 165 lg 1 kohustab protsessiosalisi eelmenetluses hiljemalt eelistungil teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad peavad oluliseks asja lahendamisel, samuti nimetama neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Uutele asjaoludele tuginemine võib vastavalt

§-le 366 olla üksnes jõustunud kohtuotsuse teistmise aluseks. 16. Kuna hageja esitas oma hagi astmeliselt, seades esimesele kohale tuvastusnõude ja teisele kohale (tingimuslikult) kahju hüvitamise nõude (juhuks, kui tuvastusnõuet ei rahuldata), siis kuna maakohus rahuldas tuvastusnõude ja jättis selle tõttu rahuldamata kahju hüvitamise nõude, ei olnud hagejal põhjust maakohtu otsust vaidlustada. Samas, kuna menetlus tuvastusnõudes oleks tulnud lõpetada (vt käesoleva otsuse p 15), siis oleks maakohus pidanud kahju hüvitamise nõude lahendama sisuliselt, mitte aga jätma kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kohtute poolt protsessiseaduse oluline rikkumine tekitas olukorra, kus ei ole tehtud otsust hageja tingimuslikult esitatud nõude kohta. Tekkinud olukord on sarnane hagi läbi vaatamata jätmisega. Hagi läbivaatamata jätmine võimaldab hagiga uuesti kohtusse pöörduda (vt

§ 222lg 2).

Potsessiökonoomia ning kohtukulude kandmise seisukohalt oleks ebamõistlik, kui hageja peaks esitama kahju hüvitamise hagi uuesti. Sellest tulenevalt saadab kolleegium hagi kahju hüvitamise nõude menetlemiseks Tartu Maakohtule.

1. Kohtud andsid hinnangu kostjate käitumisele üksnes hageja tuvastusnõude lahendamise seisukohalt ning ei ole tuvastusnõude rahuldamise tõttu sisuliselt hinnanud hageja kahju hüvitamise nõuet. Kuna kolleegium lõpetab menetluse tuvastusnõude osas, siis ei ole alust ega vajadust anda hinnangut kassatsioonkaebuste väidetele, et kohtud andisid ebaõige hinnangu kostjate tegevusele (vastavalt võlausaldajana ja pankrotihaldurina).
2. Kui hageja jääb kahju hüvitamise nõude juurde, peab maakohus selgitama, kas kostjad rikkusid hageja suhtes mingit lepingulist (nt hea usu põhimõttest tulenevat lojaalsus- või lepingu kaitse eesmärgist tulenevat hoolsuskohustust) või lepinguvälist kohustust ning kas esinevad muud kostjate vastutuseks vajalikud eeldused. Kui hageja tugineb kahju hüvitamise nõude põhjendamisel mõne kostjate seaduses sätestatud kohustuse rikkumisele, peab kohus vastavat sätet tõlgendama ja tegema kahju hüvitamise nõude õigeks lahendmiseks kindlaks, kas väidetavalt rikutud sätte eesmärgiks on kaitsta hagejat ning kas sätte eesmärgiks oli ära hoida seda liiki kahju, mille hüvitamist hageja nõuab.
3. Kohtukulude jagamine tuleb otsustada vastavalt asja sisulise läbivaatamise tulemusele. V. Kõve, J. Luik, T. Tampuu