RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä
§ 418lg 2 alusel relva ebaseadusliku käitlemise kvalifitseeritud koosseisu järgi on ebaseaduslik, sest R. Mehine, kel polnud kokkupuudet relvadega, 2
(4)3-1-1-122-05 ei teadnud, et tema kasutuses olnud relv oli sõjaväerelv. Veel märgib kassaator, et Tallinna Ringkonnakohtu
- juuni
- a kohtuistungi protokoll on dateeritud
- mai
- a kuupäevaga ja kohtukoosseisuks on märgitud E. Randmäe, P. Pikamäe ja I. Kesküla, kuigi tegelikult olid kohtukoosseisus E. Randmäe, J. Katškovskaja ja J. Paap. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et taotledes R. Mehise õigeksmõistmist KarS § 114 p 5 järgi, soovib kassaator, et Riigikohtu kriminaalkolleegium annaks kriminaalmenetluses kogutud tõenditele teistsuguse hinnangu, kui seda on teinud maakohus ja ringkonnakohus. See tähendaks paratamatult uute faktiliste asjaolude tuvastamist juba olemasoleva tõendite kogumi pinnalt. Kuid tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Samas saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetluse norme. Kõnealuses asjas on kohtud hinnanud tõendeid nende kogumis ning ka põhjendanud, miks on osa tõendeid loetud usaldusväärseiks, osa aga mitte. Ringkonnakohus on kontrollinud ja põhjendanud, miks ta leiab, et esimese astme kohus on tõendeid hinnanud menetlusseaduse nõuete kohaselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtud faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetluse norme, ringkonnakohtu otsus on põhjalikult motiveeritud ja kohtu põhjendused veenvad.
- Seoses kaitsja väitega, et R.
§ 418lg 2 järgi on alusetu, sest R.
Mehine ei teadnud, et tema kasutuses olnud relv oli sõjaväerelv ning seega puudus tal tahtlus sõjaväerelva käitlemiseks, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 418 lg-s 2 kirjeldatud kuriteokoosseis tahtlust, mistõttu see koosseis on täidetud, kui tegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Analüüsides KarS § 418 lg-s 2 märgitud teo toimepanemist, jõudis linnakohus lõppastmes järeldusele, et R. Mehine pani talle süüksarvatud teod toime vähemalt kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus nõustus selle järeldusega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selle järeldusega märkides samas täiendavalt, et senises kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui isikul on võimalus kontrollida, millist liiki tulirelva ta ebaseaduslikult omandab, kuid ta ei kasuta seda võimalust, või ta on omandatava tulirelva liigi osas ükskõikne, vastutab ta sätte järgi, mis kehtestab vastutuse seda liiki tulirelva ebaseadusliku omandamise eest, milline tegelikult omandati (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. septembri 2002. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-02, RT III 2002, 24, 273). Seega on R.
§ 418
lg 2 alusel kooskõlas ka Riigikohtu varasema praktikaga ning selle praktika muutmiseks puudub kriminaalkolleegiumi hinnangul alus.
- Kassaatori väide selle kohta, et ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt olid kohtukoosseisus ühed, otsuse tegid aga teised ringkonnakohtunikud, väärib kriminaalkolleegiumi hinnangul tähelepanu, sest KrMS § 339 lg 1 p 1 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtulahendi tegemise ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt. Kriminaalasja materjalides sisaldub Tallinna Ringkonnakohtu kohtuistungi protokoll (kd 3, lk 153), mille kohaselt olid
- mail
- a toimunud kohtuistungil ringkonnakohtu koosseisus eesistuja E. Randmäe ja liikmed I. Kesküla ning P. Pikamäe. Kohtuistung lükati edasi seoses süüdistatava kaitsja haigestumisega. Uus kohtuistung kavandati pidada
- juunil
- a (kd 3, lk 154, 155). Kriminaalasja materjalides sisalduv järgmine kohtuistungi protokoll (kd 3, lk 157-160) märgib aga 3
(4)3-1-1-122-05 taas istungi toimumise ajaks
- mai
- a ja kohtukoosseisuks ringkonnakohtunikud E. Randmäe, I. Kesküla ja P. Pikamäe. Sellest protokollist nähtuvalt arutas ringkonnakohus asja lõpuni ja teatas, et kohtuotsus tehakse kohtumenetluse pooltele teatavaks
- juulil.
- a. Ringkonnakohus tegi asjas kohtuotsuse
- juulil
- a, kusjuures otsuse tegid ringkonnakohtunikud E. Randmäe, J. Katškovskaja ja J. Paap. Seega esinevad kohtuistungi protokollide ja kohtuotsuse vahel vastuolud, mis annavad ilmselgelt tunnistust kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest. Lahendades küsimust sellest, kas need rikkumised toovad kaasa kohtuotsuse tühistamise, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et kõnealuses olukorras oleks KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Kõnealusel juhul sellise olukorraga aga tegemist ei ole. Vastupidi – kassaator on ka ise kassatsioonis selgitanud, et tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud E. Randmäe, J. Katškovskaja ja J. Paap, s.o kohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse. Seega ei ole käesoleval juhul tegemist KrMS § 339 lg 1 p 1 nõude rikkumisega, vaid vigadega kohtuistungite protokollides, mis on vaadeldavad KrMS § 155 lg-s 2 kohtuistungi protokollile esitatud nõuete rikkumisena. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub kriminaalkolleegiumil alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kriminaalkolleegium märgib, et olukorras, kus kohtumenetluse pool avastab vead kohtuistungi protokollis, on tal KrMS § 158 lg-st 1 tulenev õigus kolme päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist esitada protokolli parandamiseks kirjalik taotlus, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. Selle õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale kassatsiooni või apellatsiooni esitamisele. Samas juhib kriminaalkolleegium kohtute tähelepanu asjaolule, et KrMS § 155 lg-s 3 ja § 158 lg-s 2 sätestatud kohtuistungi protokolli ja selle paranduste allkirjastamise nõue – protokollile kirjutavad alla eesistuja ja kohtuistungi sekretär, ei tähenda pelgalt mingi tehnilise funktsiooni täitmist vaid protokolli õigsuse kinnitamist ja vastutust, et selles sisalduv vastab tegelikkusele.
- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris Jüri Ilvest Ott Järvesaar 4
(4)