Obsah (6)

§ 3§ 9§ 26§ 13§ 12§ 51

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-56-05 Otsuse kuupäev 5. detsember 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Menetluse alus Riigi

§ 3lg-t 2 ja § 27 lg-t 3.

Maksuotsuse kohaselt K. Raja, eesmärgiga varjata oma tegelikku tulu ning hoiduda kõrvale maksude tasumisest, tegi AS KR Priit omaniku ja tegevjuhina endale väljamakseid madala maksumääraga piirkonnas registreeritud äriühingu Reynolds Ltd kaudu, mille volitatud esindajaks ta Eesti Vabariigis oli. Kaebaja sai seeläbi

§ 9

lg 1 p-s 1 märgitud tulu 1 141 000 kr, mille jättis deklareerimata ja tulumaksu tasumata.

1. K. Raja esitas maksuotsuse peale vaide, mille Maksuamet jättis
2. septembri
3. a vaideotsusega nr 394 rahuldamata.
4. Halduskohtule esitatud kaebuses palus K. Raja tühistada maksu- ja vaideotsuse. Kaebuse põhjenduste kohaselt piirdus kaebaja roll Reynolds Ltd direktorina pangakonto käsutamise ja sularaha edasitoimetamisega Reynolds Ltd esindajale. Alusetu ja põhjendamatu on maksuhalduri seisukoht, et kaebaja ei ole üle andnud Reynolds Ltd arvelt välja võetud raha. Rikutud on ka topeltmaksustamise vältimise põhimõtteid. Maksuhaldur on kaevatavas otsuses asunud seisukohale, et kaebaja poolt Reynolds Ltd Eesti Ühispanga arvelduskontolt välja võetud raha näol on tegemist kaebaja AS-lt KR Priit saadud töötasuga. Kuid TMM juba määras
5. detsembril
6. a ettekirjutusega nr 30-08/14-2385 AS-le KR Priit täiendavalt tasumisele kuuluvat tulumaksu 288 292 kr. Kohtud jätsid selle ettekirjutuse jõusse ja AS KR Priit on talle määratud maksusumma tasunud.
7. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, sest Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus asusid
8. juuli
9. a ja
10. detsembri
11. a otsustes seisukohale, et Reynolds Ltd poolt AS-le KR Priit teenuste osutamine ei ole tõendatud. Kohtud leidsid, et aktsiaselts on ajavahemikul 1996?1998 teadlikult ja tahtlikult vähendanud ettevõtte kasumit ning selle tõttu vähem deklareerinud ja tasunud ettevõtte tulumaksu. Kaebaja ei ole käesolevas asjas vastupidist tõendanud. Raha äriühingu Reynolds Ltd arvelduskontolt välja võttes sai kaebaja tulu, mille jättis deklareerimata ja tulumaksu maksmata. Seega rikkus kaebaja kuni
12. detsembrini 1999 kehtinud

§ 3lg-t 2 ja § 27 lg-t 3.

Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et selline tegevus on käsitatav maksude tasumisest tahtliku kõrvalehoidmisena, millisel juhul maksusumma määramise tähtaeg vastavalt MKS § 98 lg-le 1 on kuus aastat. Ekslik on kaebaja seisukoht, et tegemist on topeltmaksustamisega. 5. Apellatsioonkaebuses palus K. Raja tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellant leidis, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 26

. Reynolds Ltd arvelt võetud raha on apellant üle andnud ettevõtte esindajale, keda kohus ei ole tunnistajana üle kuulanud ning kelle Läti maksuametile antud kirjalikke seletusi ei saa käsitada tõenditena. Tegemist on topeltmaksustamisega, sest TMM

1. detsembri
2. a ettekirjutusega nr 30-08/14-2385 määrati AS-le KR Priit seoses sama väljamaksega täiendavalt tasumisele kuuluvat tulumaksu 288 292 kr ja see summa on aktsiaseltsi poolt tasutud. Selles kohtuliku kontrolli läbinud ja jõustunud ettekirjutuses asus maksuhaldur seisukohale, et AS KR Priit poolt Reynolds Ltd arvete alusel tasutud summad ei ole ettevõtlusega seotud kulud. Nimetatud ettekirjutus ja käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsus on üksteist välistavad. Ei ole mõeldav, et üks ja sama tehing on käsitletav nii ettevõtlusega mitteseotud kuluna kui ka isiku samast äriühingust saadud palgatuluna.

§-de 9 ja 26 koosmõjust tuleneb, et nõude K. Raja vastu saaks esitada vaid juhul, kui vastav nõue on eelnevalt esitatud AS KR Priit vastu ja viimane maksu kinnipidajana ei ole suuteline nõuet täitma. Kohtuotsuse põhjendused topeltmaksustamise puudumisest on arusaamatud.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsusega muudeti Tallinna Halduskohtu
4. aprilli
5. a otsuse põhjendusi, resolutsioon jäeti aga muutmata. Ringkonnakohus muutis topeltmaksustamise puudumist põhistavat argumentatsiooni. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised. Varemkehtinud

§ 9

lg 1 sätestas, et residendist maksumaksja tulu on kogu tema poolt maksustamisperioodil kõigist tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas palk, preemiad ja muud tasud (p 1). Seega on põhiküsimus, kas kaebaja poolt Reynolds Ltd arvelduskontolt välja võetud sularaha 1 141 000 kr väljus kaebaja varalisest sfäärist või on tegemist tema tuluga

§ 9lg 1 tähenduses.

Asjas kogutud ja kontrollitud tõendite alusel asus maksuhaldur põhjendatult seisukohale, et raha väljavõtmine ei toimunud Reynolds Ltd nimel ja huvides ning vaidlustatud maksuotsusega kaebaja tuluks arvatud summad ei väljunud kaebaja varalisest sfäärist. AS KR Priit ja K. Raja puhul on tegemist erinevate tehingutega ja erinevate maksuobjektidega. AS-le KR Priit

§ 13

1g 1 alusel tehtud ettekirjutusest nähtuvalt oli maksuobjektiks ettevõtluse maksustatav tulu ? tuludeklaratsioonide korrigeerimisega vähendati AS KR Priit ettevõtluse tulust mahaarvamisele kuuluvat kulu, millega suurenes maksustatav tulu. K. Raja puhul on maksuobjektiks füüsilise isiku tulu

§ 9lg 1 tähenduses.

Hoolimata sellest, et maksuhaldur on tulumaksu määramisel ekslikult viidanud

§ 9

lg 1 p-le 1, mis loetleb tulu liikidena palga, preemiad ja muud tasud, ei saa maksuotsusest teha järeldust, et tegemist võiks olla K. Rajale väljamakstud palgaga või dividendidega. Palga väljamaksmine kuulub ettevõtlusega seotud kulude hulka. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole AS KR Priit maksu- ja kohtumenetluses kordagi väidetud, et aktsiaseltsi poolt Reynolds Ltd pangaarvele üle kantud summad võiksid olla K. Raja palgatulu ja seega ettevõtlusega seotud kulu. Dividendide väljamaksmine toimub aga aktsiaseltsi puhaskasumist või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumist, millest on maha arvatud eelmiste aastate katmata kasum (ÄS §d 276?279). Apellant ei ole vaielnud vastu maksuhalduri väitele, et AS KR Priit tuludeklaratsioonidest nähtuvalt puudus AS-l KR Priit dividendide väljamaksmist võimaldav puhaskasum.

§ 9

lg 1 käsitleb residendist maksumaksja tuluna kogu tema poolt maksustamisperioodil kõigist tuluallikatest saadud tulu ning annab vaid näidisloetelu võimalikest tululiikidest.

§ 9lg 2 annab seevastu mittemaksustatavate tulude ammendava loetelu.

Käesoleval juhul ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja poolt Reynolds Ltd arvelt välja võetud 1 141 000 kr näol oleks tegemist

§ 9lg-s 2 nimetatud maksustamisele mittekuuluva tuluga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 7. Kalle Raja taotleb kassatsioonkaebuses, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ning teeks asjas uues otsuse, millega rahuldatakse tema kaebus ning tühistatakse maksuotsus ja vaideotsus. Kassaator leiab, et kohtud on põhjendamatult jätnud kohaldamata MKS § 103 lg 1 p 3 ja lg 2 ning vääralt kohaldanud varemkehtinud

§ 9lg-t 1, mis on viinud topeltmaksustamisele.

Nimelt kohustati Tartu Maakonna Maksuameti

1. detsembri
2. a ettekirjutusega AS-i KR Priit tasuma täiendavalt tulumaksu 288 292 krooni, sest AS KR Priit oli aastatel 1996?1998 teinud ülekandeid äriühingule Reynolds Ltd, mida ei peetud ettevõtlusega seotud kuluks. Vaidlustatud maksuotsusega on maksustatud selle ülekantud raha kaebaja poolt sularahana väljavõtmisest väidetavalt tekkinud tulu. AS KR Priit on talle määratud täiendava tulumaksu 288 292 krooni tasunud. Seega on maksustatud nii väljamakse tegemist AS KR Priit poolt kui ka selle väljamakse saamist kaebaja poolt. Alates
3. jaanuarist 2000 kehtiva

§ 12

lg-s 2 on sõnaselgelt sätestatud, et füüsilise isiku maksustatava tulu hulka ei kuulu sama seaduse §-de 48?53 alusel maksustatavad kasumieraldised. Kuigi varemkehtinud Tulumaksuseaduses analoogilist sätet polnud, tuli ka siis vältida topeltmaksustamist. Tegemist ei ole maksustamise erinevate objektidega, vaid eriobjektiga, mille puhul toimub maksustamine väljamakse tegemisel. Maksuhalduri

1. detsembri
2. a ettekirjutus AS-le KR Priit ja
3. juuli
4. a maksuotsus kaebajale on teineteist välistavad.
5. Maksu- ja Tolliameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et tegemist ei ole topeltmaksustamisega, sest maksuobjektid on erinevad. Maksuettekirjutusega ei maksustatud AS KR Priit väljamakseid kehtiva

§ 51

lg 1 tähenduses, vaid vähendati selle äriühingu ettevõtlusega seotud kulusid, mis viis täiendavale maksustamisele varemkehtinud

§ 13lg 1 alusel, s.t maksustati äriühingu tulu.

Selline tulu pole kehtiva Tulumaksuseaduse alusel maksustatav. Seega pole kehtiva Tulumaksuseaduse abil võimalik põhjendada, et tegemist polnud erinevate maksuobjektidega. Kaebaja poolt äriühingu Reynolds Ltd arvelduskontolt väljavõetud sularaha tuleb lugeda tema tuluks varemkehtinud

§ 9lg 1 tähenduses.

Selles sättes on vaid mittetäielik loetelu legaalse tulu liikidest. Kuid selle sättega on hõlmatud ka mittelegaalsel teel saadud tulu, sealhulgas kaebaja tulu. Asjas ei ole tuvastatud, et tegemist on varemkehtinud

§ 9lg-s 2 nimetatud maksustamisele mittekuuluva tuluga.

Neil põhjustel puuduvad alused MKS § 103 lg 2 kohaldamiseks. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium on järjepidevalt seisukohal, et maksustamisel ja maksuvaidluste lahendamisel tuleb lähtuda majandustehingute sisust, mitte aga sellest, kuidas need tehingud on vormistatud. Esimest korda rõhutas Riigikohtu halduskolleegium seda põhimõtet
2. oktoobri
3. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-31-
4. Määruse punktis 3 kirjutati: "Tulumaksuseaduse sätteid tuleb tõlgendada sama seaduse teiste sätete ning selle seaduse mõtte ja eesmärgi, samuti maksuõiguse üldiste põhimõtete kohaselt. Maksuseadusega sätestatakse maksukohustuse tekkimiseks vajalik teokoosseis. Sellise teokoosseisu alusel tekib maksuõigussuhe riigi ja maksumaksja vahel. Seetõttu tuleb maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Vastasel korral oleks lepingupooltel võimalus omavahelise kokkuleppega määrata kindlaks maksukohustus, selle sisu ja ulatus. Selline olukord oleks vastuolus maksu kui avalik-õigusliku kohustise olemusega ning ühetaolise maksustamise põhimõttega."
5. Kolleegiumi arvates tuleb ka selle maksuasja õigeks lahendamiseks kõigepealt selgitada, millise või milliste majandustehingute tulemusi on
6. juuli
7. a maksuotsusega maksustatud. Vastates sellele küsimusele lähtub kolleegium nii maksuhalduri
8. detsembri
9. a ettekirjutusest AS-le KR Priit kui ka käesolevas haldusasjas tuvastatud asjaoludest.
10. Maksuhaldur on seisukohal, et maksustatud pole sama objekti, sama majandustehingut. Formaalselt on paikapidav maksuhalduri väide, et ettekirjutusega AS-le KR Priit maksustati äriühingu tulu, sest vähendati maksustatavast tulust tehtud mahaarvamisi. Seevastu maksuotsusega K. Rajale maksustati tema tulu, mis seisnes äriühingust Reynolds Ltd sularaha väljavõtmises. Niisugune lähenemine loob tõepoolest näiva ettekujutuse erinevatest maksuobjektidest.
12. juuli
13. a maksuotsuses on maksuhaldur pööranud tähelepanu ka nende majandustehingute sisule, mis tõid kaasa maksustamise. Maksuotsuses (halduskohtu toimik, lk-d 23 ja 24) on märgitud: "Maksuamet möönab, et eriarvamuses toodud seisukoht, mille kohaselt asjaolul, et AS KR Priit ja Reynolds Ltd vahel ei ole tegelikult tehinguid toimunud, ei ole Kalle Raja maksustamise küsimuse analüüsimisel otsustavat tähendust. Kuid samas peab märkima, et Kalle Rajale tulumaksu määramisel ei ole maksuamet tuginenud ainuüksi sellele faktile, vaid see toetab maksuameti seisukohta, et AS-st KR Priit Reynolds Ltd-le ülekantud summade näol ei olnud tegemist Reynolds Ltd poolt osutatud teenuste eest tasumisega, vaid AS-i KR Priit omaniku ja tegevjuhi Kalle Raja poolt endale väljamakstud summadega iseenda juhtimise ja kontrolli all oleva madala maksumääraga piirkonnas registreeritud firma Reynolds Ltd kaudu. Maksuamet kasutab seda Kalle Rajale tulumaksu määramisel kui asjaolu, milline on kohtuvaidluse läbinud ning jõustunud kohtuotsuses kinnistunud. /--/ Maksuamet on seisukohal, et on kontrollaktis toodud asjaoludest lähtuvalt Kalle Raja tulumaksu tasumise õigsuse kontrollimisel maksustamisperioodidel 1996?1998.a. tuvastanud, et Kalle Raja, olles AS KR Priit omanik ja tegevjuht, tegi AS-st KR Priit endale väljamakseid madala maksumääraga piirkonnas registreeritud firma Reynolds Ltd kaudu, mille volitatud esindajaks ta Eesti Vabariigis oli, saades seeläbi tulu, mille on jätnud deklareerimata ja tulumaksu tasumata. Nimetatud asjaolu tingib täiendava maksu määramise maksuhalduri poolt."
14. Kolleegium nõustub maksuhalduri sellise käsitlusega majandustehingute sisule antava hinnangu osas, kuid ei nõustu maksuhalduri ja kohtute järeldustega maksukohustuse tekkimise osas. Kolleegium leiab, et maksustamisel tulebki lähtuda majandustehingute sisule antavast hinnangust. Seega tuleb käesolevas asjas lähtuda eeldusest, et maksuhaldur on maksustanud nii AS KR Priit väljamakse (
15. detsembri
16. a ettekirjutus) kui ka selle väljamakse saamise Kalle Raja poolt, s.o tema tulu (
17. juuli
18. a maksuotsus). Järelikult on lõppkokkuvõttes maksustatud sama majandustehingu tulemusi. Seega on tegemist majandusliku topeltmaksustamisega.
19. Selles asjas on kolleegiumi arvates võimalik analüüsida vaidlusaluseid majandustehinguid kui õigusvastaselt toimunud dividendide maksmist. Maksustamise seisukohast ei omaks tähtsust, et dividende makstakse õigusvastaselt. Seoses käibemaksukohustusega on kolleegium selgitanud
20. oktoobri
21. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-39-04 p-s 12, et sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks ei ole müügikäibe korrektne arvestamine ja deklareerimine, sest nii maksumenetluses kui ka halduskohtumenetluses tuleb juhinduda uurimisprintsiibist.
22. jaanuari
23. a otsuse asjas nr 3-3-1-73-04 p-s 11 on kolleegium selgitanud järgmist: "Kohtud on leidnud, et sisendkäibemaksu mahaarvamise keeld on kohane ja vajalik abinõu kutsumaks korrale ettevõtjaid, kes ei käitu õiguskuulekalt ning ei registreeri ennast õigeaegselt käibemaksukohustuslaseks, kui nende käive ületab registreerimiseks kohustusliku piirmäära. Kolleegium on seisukohal, et käibemaksu kumuleerumisel ei tohi olla karistavat eesmärki. Maksustamine peab toimuma maksumaksja maksevõimelisusest lähtuvalt ning ei tohi sõltuda tegudest, mis jäävad väljapoole maksuõigussuhte aluseks olevat teokoosseisu. Sarnast seisukohta on kolleegium rõhutanud ka varem. Riigikohtu halduskolleegiumi
24. oktoobri
25. a otsuses asjas nr 3-3-1-40-02 on märgitud, et arvepidamise nõuete rikkumine iseenesest ei saa olla aluseks täiendava maksu määramisele. Riigikohtu halduskolleegiumi
26. juuni
27. a otsuses asjas nr 3-3-1-55-03 on märgitud, et puudused maksumaksja raamatupidamis- või maksuarvestuses võivad endaga kaasa tuua maksu juurdemääramise vaid siis, kui puudus on oluline, s.t takistab maksukohustuse aluseks oleva majandustehingu olemasolu ja selle asjaolude kontrollimist. Riigikohtu halduskolleegiumi
28. aprilli
29. a otsuses asjas nr 3-3-1-12-04 on rõhutatud, et ainuüksi võitluse tõhustamine ulatuslike käibemaksupettustega ei saa õigustada sisendkäibemaksu mahaarvamise keeldu, mille tulemuseks on käibemaksu kumuleerumine. Riigikohtu halduskolleegiumi
30. detsembri
31. a kohtotsustes asjades nr 3-3-1-50-04 ja nr 3-3-1-51-04 on rõhutatud, et maksu määramisel ei tohi olla karistavat iseloomu." Samad põhimõtted kehtivad ka tulumaksu puhul. Järelikult ei ole oluline mitte see, kas dividendide maksmine oli kasumlikkuse alusel võimalik ja kas selline väljamakse vormistati nõuetekohaselt, vaid tegelikult toimunud majandustehing.
32. Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et topeltmaksustamine on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ja et topeltmaksustamine võib toimuda üksnes erandlikel asjaoludel, kui see on sõnaselgelt seadusega sätestatud.
33. Topeltmaksustamist ja dividendide maksmist käsitles Riigikohtu halduskolleegium
34. aprilli
35. a otsuses asjas nr 3-3-1-4-
36. Selles otsuses asus Riigikohus järgmistele seisukohtadele: "Kuni
37. detsembrini 1999 kehtinud Tulumaksuseaduse § 32 lg. 1 alusel pidi äriühing dividendide väljamaksmisel maksma tulumaksu ulatuses, mis vastas 26/74-le väljamakstud dividendide summast. Äriseadustiku §-de 276 lg. 1 ja 277 lg. 1 järgi võib aktsiaselts maksta dividende ainult möödunud majandusaasta puhaskasumist. Seega tuli äriühingul pärast möödunud majandusaasta maksustatavalt tulult tulumaksu tasumist maksta veel tulumaksu sama majandusaasta sellelt kasumiosalt, mida kasutati dividendide maksmiseks. Tulumaksuseaduse §-ga 32 ei sätestatud siiski mitmekordset maksustamist, vaid eristati dividendide maksmiseks kasutatavat majandusaasta kasumiosa ja sama majandusaasta maksustatavat tulu. Juhul, kui dividendide väljamaksmisel ei oleks tulnud maksta tulumaksu vastavalt Tulumaksuseaduse §-le 32 lg. 1, siis oleksid näiteks äriühingule adresseeritud maksusoodustused laienenud ka isikutele, kellele maksti dividende. Dividendide maksmiseks kasutatav kasumiosa kuulus tulumaksuga maksustamisele erisätete - Tulumaksuseaduse § 32 - alusel. Sellist järeldust kinnitab § 32 paiknemine seaduse V peatükis "Mõnedest tuluallikatest saadava tulu maksustamise erisätted" ja § 9 lg. 2 p. 6, mille kohaselt residendist maksumaksja tulu hulka ei kuulu sama seaduse § 32 järgi maksustatavad dividendid. Seega oli Tulumaksuseaduse § 32 lg. 1 eesmärk tagada dividendide maksmiseks kasutatava kasumiosa maksustamine sellest sõltumata, kas äriühing pidi sama majandusaasta tulult tulumaksu maksma või mitte. Nimetatud sätte eesmärk ei olnud ette näha tulu mitmekordselt maksustamine juhtumil, kui tulu kasutatakse dividendide maksmiseks. See järeldus tuleneb mitmekordselt maksustamise vältimise põhimõttest, Tulumaksuseaduse üldisest mõttest ja konkreetselt Tulumaksuseaduse §-st 32 lg.
38. Nimetatud sätte alusel võis äriühing oma tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata dividendidelt tasutud maksusumma. Maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks, s.t. maksukoormust suurendavalt. See põhimõte tuleneb omakorda õigusriigi põhimõttest, et isiku õigusi ja vabadusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata. Ka sellel põhjusel ei ole õige tõlgendada Tulumaksuseaduse § 32 lg. 1 viisil, mis võimaldab maksumaksja mitmekordset maksustamist. Mitmekordne maksustamine kui maksukoormust suurendav erandlik võte peab sõnaselgelt tulenema seadusest. Kui seadusandja peab vajalikuks dividendide mitmekordset maksustamist, siis tuleb seadusega sätestada ka konkreetne maksuobjekt ja sellele vastav maksumaksja. Kuna TMS § 1 kohaselt maksustati isiku tulu, millest on tehtud sama seadusega lubatud mahaarvamised, siis Tulumaksuseadusega ei sätestatud väljamakstud dividende kui eraldi maksuobjekti. Kui seadusandja oleks ette näinud dividendidena välja makstud kasumiosa mitmekordset maksustamist, siis oleks seadusega pidanud tagama ka dividendide ühetaolise maksustamise. TMS § 32 alusel toimunud maksustamine võib aga suurendada isiku maksukoormust näiteks sõltuvalt sellest, kui tihti äriühing otsustas dividende välja maksta ja millised olid tema majandustulemused pärast dividendide väljamaksmist. Järelikult on ka neil põhjustel mõistlik eeldada, et seadusandja ei näinud ette dividendide mitmekordset maksustamist." Need seisukohad on asjakohased ka käesoleva vaidluse lahendamisel.
39. Kolleegium leiab, et
40. jaanuaril 1994 jõustunud ja
41. jaanuarist 2000 kehtetu Tulumaksuseadus ei lähtunud topeltmaksustamise põhimõttest. Kuigi selles seaduses pole sätestatud topeltmaksustamise vältimise põhimõtet, kehtis nimetatud põhimõte ka sellel perioodil. Käesolevas otsuses on eelnevalt selgitatud, et varemkehtinud Tulumaksuseadus ei sätestanud ka erandina dividendide topeltmaksustamist. Asjaolu, et kehtiv Tulumaksuseadus erinevalt varasemast ei maksusta eraldi äriühingu tulu, pole lõppkokkuvõttes oluline. Tulumaksuga maksustamise seisukohast on võimalik maksustada nii kasumi teenimist kui ka selle jaotamist, aga samuti kasumieraldist kui tulu. Varemkehtinud Tulumaksuseadusega maksustati teenitud kasum. Jaotatud kasumilt arvestatud tulumaks kuulus aga hiljem tasaarvestamisele, kusjuures dividendi saajal ei tekkinudki tulumaksukohustust. Kehtiva Tulumaksuseadusega teenitud kasumit ei maksustata, kuid tulumaksukohustus tekib kasumi jaotamisest. Dividendid on ka kehtiva Tulumaksuseaduse alusel saaja jaoks maksuvabad.
42. Lõppjärelduste tegemisel peab kolleegium oluliseks, et vaidlust ei ole selle üle, et AS KR Priit on sellelt väljamakselt, mille saamine on vaidlustatud maksuotsuse aluseks, tulumaksu tasunud. Seepärast peab kolleegium võimalikuks teha asjas ise uus otsus, millega rahuldada K. Raja kaebus. Maksuotsus ja kohtuotsused tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv kokku 10 000 krooni tuleb maksuhaldurilt kaebaja kasuks välja mõista. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld