KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-121-05 Otsuse kuupäev 9. detsember 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi G. R

§ 294lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30.

juuni

1. a otsus nr 2-1/392/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik G. R. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikuti kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. november
3. a Istungil osalenud isikud Põhja ringkonnaprokurör Kristel Eliste ja G. R. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. G. R. tunnistati Tallinna Linnakohtu
7. aprilli
8. a otsusega süüdi KarS § 294 lg 1 järgi ning teda karistati vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti karistus kolme-aastase katseajaga täitmisele pööramata. KarS § 49 alusel võeti G. R.-lt kolmeks aastaks õigus töötada politseiametnikuna. G. R. tunnistati süüdi selles, et tema, töötades Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna isikuvastaste kuritegude talituse politseivaneminspektorina, s.o ametiisikuna KarS § 288 mõistes, võttis
9. märtsil
10. a M. L.-lt ametisaladuse avaldamise eest altkäemaksu. M. L. soovis vastutasu eest saada politsei infosüsteemist "Kairi" pärinevat jälitusteavet I. B.-i kohta. Kuna selline teave on Politseipeadirektori
11. mai
12. a käskkirja nr 87 p. 6.9 kohaselt ametisaladus, siis rikkus G. R. teabe edastamisega M. L.-le Politseipeadirektori
13. jaanuari
14. a käskkirja nr 10 punkti 9 ja
15. juuni
16. a käskkirja nr 123 punkti
18. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G. R.-i kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kes taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Apellant leidis, et linnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust kui võimaldas M. L.-l kuriteo matkijana osaleda jälitustoimingus. Kaitsja märkis, et kuna kohtu poolt karistatud M. L. oli kuriteoteate esitamise ja kuriteo matkimise ajal tagaotsitav, on tema ütluste usaldusväärsus kaheldav. Apellant osutas sellele, et Politseiameti peadirektori
19. märtsi
20. a käskkirja nr 9 punkti 13 kohaselt ei või salajasele koostööle kaasata kuriteo toime pannud isikuid, kellele pole seaduses ettenähtud korras süüditust esitatud või kelle suhtes pole jõustunud kohtuotsust. Kuna M. L. kaasamisel rikuti sellest käskkirjast tulenevat keeldu, siis oli tegemist ebaseadusliku jälitustegevusega kogutud teabega ja seetõttu kõlbmatu tõendiga. Kaitsja arvates rikkus kohus ka süütuse presumptsiooni. Nimelt leidis kaitsja, et M. L. sisututes ütlustes sisalduvad ebatäpsused ja vastuolud tekitavad tema ütluste hindamisel selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida oleks tulnud tõlgendada G. R.-i kasuks. Kohtuotsuses pole kummutatud G. R.-i väidet, et ta sai M. L.-lt raha edastamiseks A. Õ.-le. Kaitsja avaldas kahtlust, et M. L. "ostis" G. R.-it süüstava info edastamisega ennast kuriteokahtlusest vabaks. Kuna kogu asjas sisalduv ja kohtu poolt usaldusväärseks loetud tõendite kogum seondub M. L. isikuga, siis puudus kaitsja arvates tegelikult igasugune usaldusväärne teave, mille pinnalt saaks süüdimõistvat kohtuotsust teha. Kaitsja leidis, et kohtulik uurimine oli ühekülgne, sest kohus jättis rahuldamata tema taotluse nõuda välja tema arvates oluline teave, mis puudutab M. L. registreerimist politseiinformaatoriks. Selle taotluse rahuldamata jätmisega rikkus kohus kaitsja arvates kriminaalmenetluse võistlevuse printsiipi, mis on kaitsja hinnangul kriminaalmenetluse õiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet rikkus kohus kaitsja arvates ka sellega, et jättis Tallinna Halduskohtust välja nõudmata haldusasja JT-21, mille raames anti luba jälitustegevuseks. Kaitsja märkis, et kuna tal puudus võimalus tutvuda kõne all oleva haldusasja materjaliga, ei saa ta kaitsjana öelda, kas kuriteo matkimine on toimunud vastavalt seadusele. Sellega on kaitsja arvates ära võetud süüdistatava põhiseaduslik õigus kaevata jälitustegevuseks luba andva kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule.
21. Linnakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooniorras ka prokurör, kes taotles selle osalist tühistamist, uue otsusega G. Ränkeli süüditunnistamist KarS §

§ 294lg 1 järgi ning seda, et G. R.-le kohaldataks Kar

S § 73 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatut ja määrataks, et mõistetud karistust ei pöörata osaliselt täitmisele. Prokurör leidis, et karistusest tuleks koheselt ära kanda kuus kuud vangistust, ülejäänud karistusest tuleks aga süüdimõistetu kolme-aastase katseajaga tingimuslikult vabastada. Prokurör ei lugenud G. R.-i täielikku karistuse kandmisest vabastamist põhjendatuks tema süü suuruse tõttu. Tema hinnangul pani G. R. toime raske ametialase kuriteo, mille puhul karistusest täielikult tingimisi vabastamine ei vasta karistuse üld- ning eripreventiivsetele eesmärkidele. Prokurör märkis veel, et linnakohus on Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsusele tuginevalt põhjendatult leidnud, et G. R.-i tegu on kvalifitseeritav altkäemaksu võtmise katsena. Kuna aga kohtuotsuse resolutiivosas on G. R. süüdi tunnistatud lõpuleviidud altkäemaksu võtmises, on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a otsusega tühistati linnakohtu otsus G. R.-i süüditunnistamises KarS § 294 lg 1 järgi ja tunnistati ta uue otsusega süüdi KarS §

§ 294lg 1 järgi.

Mõistetud karistus jäeti muutmata. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja apellatsiooni keskse seisukohaga, et M. L.-st kui tõendi allikast lähtuvad tõendid on kohtukõlbmatud. Kohtukolleegiumi arvates ei muutnud M. L. kui tagaotsitava staatus tema kaasamist kriminaalmenetlusse ebaseaduslikuks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb kõnealuse küsimuse lahendamisel lähtuda Jälitustegevuse seadusest (JTS-st), mis on ametkondliku käskkirja suhtes ülimusliku jõuga. Isiku kaasamine salajasele jälituslikule koostööle on sätestatud JTS §-s 14, kusjuures mingeid piiranguid ei ole seadusandja selles paragrahvis ette näinud. Apellandi kahtlust, nagu oleks M. L. seoses menetlustoimingutega käesolevas asjas vabanenud kahtlustatava staatusest ja ennast n.ö vabaks ostnud, pidas ringkonnakohus alusetuks ja meelevaldseks. Samuti märkis ringkonnakohus, et G. R.-i väite, nagu olnuks M. L.-lt saadud raha mõeldud üleandmiseks A. Õ.-le, on linnakohus tõenditele tuginedes kummutanud põhjalikult. Ringkonnakohus asus seisukohale, et M. L. ütlustest nähtub selgelt, et ta vajas politseist tavainimesele kättesaamatut teavet, mida G. R. talle andiski. M. L. kohtus G. R.-ga Tallinna reisisadama A terminaali parkimisplatsil, kus ta sai teavet selle inimese kohta, kelle andmeid oli küsinud ja kus käis jutt ka raha üleandmisest ning et ta võttis oma rahakotist raha ja andis G. R.-le. Ka selgitas M. L., et vestluses kasutatud fraas "füürivärki tooma" tähendab slängis raha tooma. Linnakohus hindas M. L. ütlusi kogumis teiste tõenditega. Seega ei pidanud ringkonnakohus asjakohaseks kaitsja väidet, nagu olnuks M. L. ütlused sisutud ja nagu ei sisaldanuks need G. R.-le altkäemaksu andmise sõnaselget kokkulepet. Ringkonnakohus leidis, et andmed M. L.-i politseiinformaatoriks registreerimise kohta ei seostu arutatava kriminaalasja olustikuga ja need ei saa muuta G. R.-le esitatud süüdistust. Haldusasja nr JT-21 välja nõudmata jätmine ei rikkunud ringkonnakohtu hinnangul süüdistatava põhiseaduslikke õigusi, sest Tallinna Halduskohtu õiendis on selle vaidlustamise kord kirjas. Samuti on Tallinna Halduskohtu

1. veebruari
2. a otsusega just M. L. -le antud luba salaja pealt kuulata ja audio-video salvestada M. L., G. R. ja teiste võimalike kaasosaliste vahel toimuvat ja matkida KarS § 298 lg 1 järgset kuritegu G. R.-le JTS § 12 lg 2 p 3 ja 4 järgi. Ringkonnakohus nõustus osaliselt prokuröri apellatsiooniga G. R.-le süüksarvatud teo kvalifitseerimise osas ja ei nõustunud selle apellatsiooniga G. R.-i KarS § 73 sätete kohaselt karistusest vabastamata jätmise osas. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni G. R.-i kaitsja vandeadvokaat M. Sikut, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja G. R.-i õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et G. R.-i süüdimõistmine rajaneb ühele ja seejuures vastuolulisele tõendiallikale. Kaitsja hinnangul on M. L.-st kui tõendi allikast pärinevad tõendid kohtukõlbmatud seetõttu, et tema kaasamisega jälitustegevusse rikuti politsei peadirektori vastavasisulist käskkirja, mis keelab kaasata salajasele koostööle isikuid, kellele pole seaduses ettenähtud korras süüdistust esitatud või kelle suhtes tehtud kohtuotsus pole jõustunud. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu otsuses märgituga selle kohta, et kuna Jälitustegevuse seadus on ülimuslik ametkondliku käskkirja suhtes, siis ei oma viimane mingit tähendust. Kassaator on seisukohal, et Politseiameti peadirektori
4. märtsi
5. a käskkirja nr 9 punkt 13 on konkretiseeriv akt, mis tõlgendab ja täpsustab Jälitustegevuse seadust. Kassaator väidab ka, et M. L. ütlused kohtuistungil on olnud väheütlevad, ebaadekvaatsed ja vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Seetõttu tõusetub kaitsja hinnangul kahtlus, et M. L. eeluurimisel antud ütlused pole tõesed.
6. Põhja ringkonnaprokurör Kristel Eliste kassatsioonivastuses taotletakse kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Prokurör ei nõustu kassaatori väitega, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb vaid ühele vastuolulisele tõendiallikale ning et alama astme kohtud pole kõrvaldanud kahtlust M. L.-i süüstavate ütluste tingitusest tema enda tagaotsitava staatusest. Prokurör märgib, et mõlemad kohtuotsused rajanevad omavahel seostatud tõendite kogumile, kuhu lisaks M. L. ütlustele kuuluvad veel jälitustegevuse käigus saadud audio ja videosalvestised, A. Õ. ütlused ja dokumendid. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks ta peab M. L. ütlusi usaldusväärseks ja tõendina arvestatavaks. Prokurör märgib veel, et tagaotsitava isiku jälitustegevusse kaasamise lubatavuse hindamisel tuleb ennekõike lähtuda JTS § 14 lg-st 1, mis on ülimuslik Politseiameti peadirektori käskkirja suhtes ja millest ei tulene tagaotsitava isiku jälitustegevusse kaasamise keeldu.
7. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsiooni, taotledes selle rahuldamist. Prokurör leidis, et kassatsiooni rahuldamiseks puudub alus. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioon tuleb jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Tuleb nõustuda ringkonnakohtu otsuses märgituga, et isikute salajasele jälituslikule koostööle kaasamise õigusliku lubatavuse ja sellise isiku kaasamise tulemina tõendi saamise KrMS § 111 nõuetele vastavuse küsimuse lahendamisel lähtuda JTS §-st
9. Ebatäpne on aga ringkonnakohtu väide, et selles paragrahvis ei sisaldu üldse mingeid salajasele jälituslikule koostööle kaasamise piiranguid. Sellised - Riigikogu ning vallaja linnavolikogu liikmete, kohtunike, prokuröride, advokaatide ja vaimulike ning Riigikogu poolt valitavate ja nimetatavate ametiisikute salajasele jälituslikule koostööle kaasamise piirangud - on sätestatud JTS § 14 lg-s
10. Hindamaks Politseiameti peadirektori
11. märtsi
12. a käskkirja nr 9 õigusliku tähendust tuleb arvestada järgnevat. Esmalt tuleks kindlaks määrata Politseiameti koht haldusorganisatsioonis. Vabariigi Valitsuse Seaduse (edaspidi: VVS) § 70 lg 1 kohaselt on amet seaduses sätestatud ning ministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ja mis teostab riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Siseministri
13. juuli
14. a määrusega nr 63 kinnitatud Politseiameti põhimääruse § 1 lg 1 kohaselt on Politseiamet Siseministeeriumi valitsusalas tegutsev valitsusasutus (analoogne säte sisaldus M. L.-i jälitustegevusele kaasamise ajal kehtinud Siseministri
15. novembri
16. a määrusega nr 92 kinnitatud Politseiameti põhimääruses). Seega on Politseiamet käsitatav ametina VVS § 70 lg 1 mõttes ja selle peadirektori pädevus tuleneb VVS § 74 lg-st 1, mille kohaselt on ameti ja inspektsiooni peadirektoril õigus anda käskkirju teenistusalastes küsimustes. Teenistusalaste küsimustena tuleb mõista asutuse sisemist töökorraldust, asutuse sisekorda ja teenistujate asutusesisest käitumist puudutavaid küsimusi, nende hulka ei kuulu aga asutuse teenistujate hulka mittekuuluvatele isikutele õiguslikke tagajärgi kaasa toovad normid. Seetõttu ei muuda käsitletavas käskkirjas sisalduv keelunorm ebaseaduslikuks sellise isiku jälitustegevusele kaasamist, kelle suhtes on see JTS § 14 sätete kohaselt lubatav. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
17. juuni
18. a otsuse muutmata. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg