Obsah (5)

§ 15§ 294§ 293§ 339§ 361

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-124-05 Otsuse kuupäev 12. detsember 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi M. J. süüdistusasi

§ 15

lg 2 p 2 sätteid ja võtnud kohtuotsuse tegemisel aluseks maakohtus uurimata ja avaldamata tõendid. M. J.-e ja T. Oti kohtueelses menetluses antud ütlusi maakohtus ja ringkonnakohtus ei käsitletud ega avaldatud. Kaitsja ei pea õigeks M. J.-e süüditunnistamist üksnes T. Oti vastuoluliste ütluste põhjal.

1. Ringkonnaprokurör Merike Lugna leiab kassatsioonivastuses, et ringkonnakohtu otsus on õige ja selle tühistamiseks ei ole alust.
2. Riigikohtu istungil jäi kaitsja M. Normann oma kassatsiooni juurde. Prokurör vaidles sellele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kriminaalmenetluse oluline põhimõte on kohtuliku arutamise vahetus ja suulisus, mis tähendab seda, et kohtuotsus peab üldjuhul põhinema kohtus vahetult uuritud ja kohtuistungil kohtusse kutsutud isikute suulise küsitlemise teel formeerunud tõenditel. Kohtuotsuse tegemisel on kohtul õigus tugineda ka kohtueelses menetluses kogutud kirjalikele tõenditele, kuid siis tuleb arvestada kriminaalmenetluse seadustiku
4. peatüki
5. jaos sätestatud piiravate tingimustega.
6. Ringkonnakohus ei nõustunud M. J.-e õigeksmõistmisega KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ning märkis, et kohtulik arutamine maakohtus oli ühekülgne. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad M. J.-e süüd T. O. ja M. J.-e kohtueelses menetluses antud ütlused (II kd, lk-d 231-233, 243-244, 245-246; III kd, lk 434-435), kahtlustatava M. J. ega läbi viidud ütluste olustikuga seostamise protokoll (II kd, lk-d 247-251) ja kannatanu politseisse pöördumise fakt, mille alusel alustati kriminaalmenetlust kõnesolevas asjas (II kd, lk 211). Ringkonnakohtu arvates kinnitavad kahtlustatavate T. O. ja M. J.-e ütlused seda, et viimane omastas vägivallaga kannatanu raha. Ringkonnakohus luges M. J.-e ütlused ebausaldusväärseteks. Järva Maakohtu
7. aprilli
8. a kohtuistungi protokollist (IV kd, lk-d 679-680) nähtub, et kohus avaldas prokuröri taotluse alusel kannatanu prillide vaatluse protokolli (II kd, lk-d 223-224), tunnistajana käsitatava T. O. ütlused ja tunnistaja L. G.-li ütlused, kes ei tulnud kohtusse tervislikel põhjustel. Rohkem M. J.-e röövimise süüdistusega seotud kirjalikke tõendeid maakohus ei avaldanud. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi ei avaldatud, sest kohtul puudus tagasiside kohtukutse kättesaamise kohta. Tallinna Ringkonnakohtu istungil küsitles M. J.-t tema kaitsja, prokurör ja kohus esitatud apellatsioonide piires. Ringkonnakohtus muid tõendeid suuliselt ja vahetult ei uuritud. Kohtuistungi protokollis on üksnes märge, et kohtuliku arutamise lõppedes avaldab ringkonnakohus I astme kohtuistungi protokollid ja kannatanu allkirjalehe kohtukutse kättesaamise kohta (IV kd, lk 745).
9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtulik arutamine ringkonnakohtus oli vastuolus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõttega. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtuotsuse tegemisel on ringkonnakohus tuginenud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus avaldamata ja vahetult uurimata tõenditele ning rikkunud sellega

§ 15

lg 2 p 2 sätteid.

§ 15

lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (p 1), ja tõenditele, mida on maa- või linnakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud (p 2). Maakohus on avaldanud üksnes T. O. ning tunnistaja L. G.-i kohtueelses menetluses antud ütlused. Süüdistatava M. J.-e kohtueelses menetluses antud ütlusi maakohus ei avaldanud. Süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel avaldada siis, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast (

§ 294

p 1) või kui kohtulik arutamine toimub süüdistatava osavõtuta (

§ 294p 2).

M. J. võttis maakohtu istungist osa ja vastas talle esitatud küsimustele.

§ 293

lg 1 ja § 289 lg 1 alusel võib kohus poole taotlusel avaldada süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Arutatavas asjas ei ole pooled sellist taotlust kohtule esitanud. Seega jättis maakohus kõnesolevad ütlused õigustatult avaldamata. Ringkonnakohus on neile ütlustele kohtuotsuse rajamisel läinud vastuollu

§ 15lg 2 p 2 sätetega.

11. Kohtuistungite protokollidest ei nähtu, et ringkonnakohtu otsuses käsitletud uurija teade kannatanu politseisse pöördumise kohta (II kd, lk 211) ja kahtlustatava M. J.-e ütluste olustikuga seostamise protokoll (IV kd, lk-d 434-435) oleks kohtuistungitel avaldatud ja vahetult uuritud. Seetõttu on ringkonnakohtu otsuses ka neile tõenditele viitamine vastuolus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõttega. Kriminaalkolleegium märgib, et kõnesoleva põhimõtte tegelik realiseerumine kohtulikus arutelus peab olema kohtuistungi protokollis võimalikult täpselt kajastatud ja jälgitav selle lugejale. See tähendab, et kohus peab toimiku materjalide avaldamisel täpselt määratlema, millised tõendid, millises ulatuses ta avaldab ja millist lehekülje numbrit see tõend kannab. Eelkõige võimaldab see kohtumenetluse pooltel aru saada, milline on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus põhineb. Ringkonnakohtu istungi protokollis tehtud üldsõnalist viidet (IV kd, lk 745) maakohtu istungi protokollidele, kus pole ühtki märget konkreetsete uurimistoimingute protokollide ja muude kirjalike tõendite avaldamise kohta, ei saa lugeda apellatsiooniastmes maakohtu poolt uuritud tõendite nõuetekohase käsitlemisena

§ 15lg 2 p 2 mõttes.

12. Kriminaalkolleegium tunnistab eelviidatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumised olulisteks

§ 339

lg 2 mõttes, sest ringkonnakohtu süüdimõistva kohtuotsuse rajamine maakohtus ja ringkonnakohtus uurimata ja avaldamata tõenditele on vastuolus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõttega, rikkudes eelkõige süüdistatava kaitseõigust. 13. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega T. O. ütluste vastuolulisuse kohta ja märgib, et lisaks T. O. ütlustele tuleb kohtul hinnata ka tunnistaja L. G.-i ütlusi, kellele kannatanu tegi teatavaks kallaletungi asjaolud ja kes pöördus politsei poole. Nimetatud tõendite alusel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas esinevad M. J.-e käitumises süüdistuses märgitud asjaolud ja kas need vastavad KarS § 200 lg 2 p 7 tunnustele. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361

p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a kohtuotsuse M. J.-e süüditunnistamises, karistamises ja kannatanule 5600 krooni väljamõistmises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja saadab kriminaalasja selles osas samale kohtule uueks arutamiseks. Ott Järvesaar, Lea Kivi, Peeter Vaher