Obsah (4)

§ 106§ 2§ 86§ 103

Riigikohtunike Tõnu Antoni, Peeter Jerofejevi, Henn Jõksi, Indrek Koolmeistri, Villu Kõve, Julia Laffranque'i, Jaak Luige, Harri Salmanni ja Tambet Tampuu eriarvamus Me ei jaga üldkogu seisukohta, et

) reguleerib erinevalt varem kehtinud pankrotiseadusest kohtute pädevust nõuete tunnustamise vaidluste lahendamisel ja kehtestab, et vaidlusi maksunõuete tunnustamise üle on pädevad lahendama maa- ja linnakohtud hagimenetluse reeglite järgi. Leiame, et U. Koidu erikaebus tuleks rahuldada ja Tartu Ringkonnakohtu 26. aprilli 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3-168/05 tühistada. Oma seisukohta põhistame järgmiselt: 1.

§ 106

lg 4 mõtteks on reguleerida nõuete tunnustamise hagide kohtualluvust, mitte aga kohtute pädevust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 138 lg 1 kohaselt tuleb hagi esitada kostja elukoha- (füüsiline isik) või asukohajärgsesse (juriidiline isik) kohtusse.

§ 106

lg 4 sätestab põhimõtte, et sama kohus, kes vaatab läbi pankrotiavalduse ja teeb võlgniku kohta pankrotiotsuse, lahendab ka kõik tsiviilasjadest tulenevad nõuete tunnustamise vaidlused.

§ 106

lg 4 ei reguleeri kohtute pädevust, s.t ei korralda ümber mingi vaidlusasja lahendamiseks pädevaid kohtuid.

§ 106

lg-tes 1 ja 4 kasutatud sõna "nõue" tähendab üksnes tsiviilõigussuhtest tekkinud nõuet, mitte aga näiteks maksunõuet või riigi nõuet väärteomenetluses kohtuvälise menetleja poolt mõistetud rahatrahvi tunnustamiseks.

§ 106

esimese lõike kontekstis on oluline rõhutada, et võla tunnustamise nõudeid saab menetleda hagimenetluses, s.t tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagimenetluse korras, kuid mitte hagita menetluses.

1. Ka alates
2. jaanuarist
3. a kehtiva pankrotiseaduse teised sätted, millele üldkogu viitab, ei kehtesta erisust maksunõude lahendamiseks pädeva kohtu kohta ega muuda varem kehtinud pankrotiseaduse alusel kujunenud kohtute pädevust. Oleme seisukohal, et selle vaidlusega seonduvalt oli

§-le 2 sarnane säte kuni

1. jaanuarini
2. a kehtinud

§ 2lg 1.

Kuni

1. jaanuarini
2. a kehtinud

§ 86

lg 1 p 3 ei reguleerinud meie arvates küsimusi, mis oleksid asjakohased vaidluses pädeva kohtu üle. Uudne pole ka

§ 103lg 8.

Selle sätte regulatsiooniga sarnasele seisukohale asus kuni

1. jaanuarini
2. a kehtinud pankrotiseadust tõlgendades Riigikohtu tsiviilkolleegium kohtuasjas nr 3-2-1-107-01 (RT III 2001, 28, 310).
3. Üldkogu otsus tekitab tõsiseid probleeme haldusakti ja kohtuvälise väärteomenetleja karistusotsuse kehtivuse osas. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2 järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis lähtuski kohtuasjas nr 3-2-1-103-02 (RT III 2003, 2, 22) tehtud määruse p-des 12 ja 13 seisukohast, et haldusakti resolutiivosa on täitmiseks kohustuslik ka võlausaldajatele pankrotimenetluses, samuti pankrotiasja menetlevale kohtule. Üldkogu ei ole käesolevas asjas seda seisukohta muutnud. HMS § 61 lg 2 alusel kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Pankrotiseadus ei sätesta haldusakti kehtivuse põhimõtteid teisiti. Järelikult kehtib maksuotsus (ettekirjutus) kui haldusakt ka pankrotimenetluse ajal ja pärast seda, hoolimata maksunõude tunnustamisest või tunnustamata jätmisest pankrotimenetluses. Üldkogu arusaam, et hoolimata maksuotsusest tagatakse maksunõude tunnustamiseks hagi esitamisega kõigi võlausaldajate võrdne kohtlemine, ei arvesta meie arvates haldusakti kehtivust. Lähtudes üldkohtu volitustest ja kehtiva haldusakti - maksuotsuse - resolutiivosast, peaks maksunõude tunnustamist menetlev üldkohus leidma, et kehtiva maksuotsuse resolutiivosas märgitud ulatuses pole maksunõudele vastuvaidlemine võimalik ja selles osas tuleb nõuet tunnustada. Selline tulemus ei taga kuidagi võlausaldajate võrdset kohtlemist. Haldusakti tühistamiseks puudub aga üldkohtul pädevus. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu kooseisu poolt kohtuasjas nr 3-2-1-103-02 tehtud määruses avaldatud seisukoha muutmine tekitab olukorra, kus eelkirjeldatud vastuolu jääb lahendamata. Üldkogu pole selgitanud, kuidas peaksid üldkohtud maksuotsuses sisalduva maksunõude tunnustamise asja lahendama, arvestades HMS § 60 lg-s 2 sätestatut.
4. Haldusakti kehtivusega samalaadne probleem tekib väärteomenetluse korral kohtuvälise menetleja karistusotsusega, millega on mõistetud karistuseks rahatrahv. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 200 on kohtuvälise menetleja jõustunud otsust kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil.
5. Kokkuvõttes leiame, et
6. jaanuarist
7. a kehtiv pankrotiseadus reguleerib avalik- õiguslikest suhetest tekkinud nõuete tunnustamise vaidluste lahendamist ebapiisavalt. Seda seaduselünka sobib täitma tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu varasem seisukoht, mis avaldati kohtuasjas nr 3-2-1-103-02 tehtud määruses. Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Julia Laffranque, Jaak Luik, Harri Salmann, Tambet Tampuu