Obsah (7)

§ 86§ 87§ 90§ 72§ 74§ 119§ 73

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-156-05 Otsuse kuupäev Tartu, 19. detsember 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik Kohtuasi Kersti Skovgaardi hag

§ 86p 3 alusel.

Töölepingu lõpetamise päevaks loeti

1. aprill
2. a. Tegelikult lõpetati tööleping
3. aprillil
4. a, mil maksti välja lõpparve ja anti kätte tööraamat. Hageja sai töölepingu lõpetamisest teada
5. aprillil
6. a, s.o esimesel päeval pärast tervenemist tööle tulles. Seega väljastati tööraamat ja maksti lõpparve kaks päeva hiljem. Viivitatud päevade eest peab kostja maksma hagejale kokku nelja päeva eest keskmist palka, s.o 7872 krooni 72 senti. Samuti ei ole kostja hagejale koondamisest

§ 87lg 1 p 3 kohaselt ette teatanud.

Kostja otsustas koondamise

1. veebruari
2. a komisjoni otsusega. Tööleping hagejaga oli peatatud töövõimetuse ajaks
3. veebruarist
4. a
5. aprillini
6. a.

§ 87

lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud etteteatamise tähtaja järgimata jätmisel maksma töötajale hüvitist keskmise palga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. Tööandja maksis hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist vaid 7 keskmise päevapalga ulatuses. Tallinna ja Harju Töövaidluskomisjoni

1. juuni
2. a otsusega jäeti hageja avaldus hüvitise nõudes rahuldamata. Töövaidluskomisjoni otsus on ebaõige ja põhjendamata. Hageja oli haige ega saanud kätte tööandja kirjalikku teadet koondamise kohta. Töövaidluskomisjoni istungil teatas ka tööandja esindaja, et kiri on neile tagastatud. Kuni
3. aprillini
4. a ei olnud hagejale töölepingu lõpetamine teada ja seega puudus vajadus
5. aprillil
6. a midagi ette võtta tööraamatu ja lõpparve kättesaamiseks.
7. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja juhatuse
8. veebruari
9. a otsusega nr 9 kinnitati alates
10. veebruarist
11. a uus müügi- ja turunduse valdkonna struktuur. Struktuuris moodustati uus agentuuri müügijuhi ametikoht. Mõlemale likvideeritavat ametikohta täitvale töötajale (hagejale ja M. Kollomile) pakkus kostja võimalust asuda tööle uuele ametikohale. Hagejale
12. veebruaril
13. a esitatud pakkumises teavitati teda Põhja-Eesti agendimüügi osakonna müügijuhi ametikoha likvideerimisest alates
14. veebruarist
15. a, seega oli ta teadlik eelseisvast koondamisest. Mõlemad töötajad avaldasid soovi uuele ametikohale asuda ja tööandja tegi oma valiku ning hagejaga lõpetati tööleping.
16. veebruari
17. a õhtul teatas hageja kostjale oma haigestumisest.
18. veebruaril
19. a kohtus kostja juhatuse esimees hagejaga ja esitas talle kirjaliku teate töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu alates
20. veebruarist
21. a. Hageja ei võtnud teadet vastu. Samal päeval saatis kostja teate tähitud kirjaga hagejale koju. Töölepingu lõpetamise teate kohaselt oli hageja töölepingu lõpetamise päev
22. veebruar
23. a. Lepingu lõpetamisel tulnuks töötajale

§ 87

lg 2 järgi välja maksta hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses vähem etteteatatud aja eest ja

§ 90

lg 1 kohaselt hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses koondamise tõttu töölepingu lõpetamise eest. Kuna hageja oli töölepingu lõpetamise päeval töövõimetuslehel, siis ei saanud kostja temaga töölepingut lõpetada

1. veebruaril
2. a. Töövõimetuslehe kohaselt pidi hageja asuma tööle
3. aprillil
4. a ja sellel kuupäeval lõpetas kostja temaga töölepingu.

§ 72

kohaselt võib töölepingu lõpetamisest teatada igal ajal, sealhulgas ajal, mil tööleping oli peatunud töötaja töövõimetuse tõttu. Hagejale oli kirjalikult teatatud töölepingu lõpetamisest. Kostja luges perioodi, mil hageja oli töövõimetuslehel, kuid teadis töölepingu lõpetamisest, töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja hulka.

§ 87

lg 1 p 3 kohaselt pidi tööandja töötajale töölepingu lõpetamisest ette teatama 2 kuud. Kostja teatas hagejale lepingu lõpetamisest

1. veebruaril
2. a ja lõpetas lepingu
3. aprillil
4. a. Seega oli hagejale vähem ette teatatud 7 tööpäeva ja nende päevade eest maksis kostja hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist. Kuna
5. aprill
6. a oli laupäev, vormistati dokumendid ja maksti lõpparve välja esmaspäeval,
7. aprillil
8. a. Hageja keeldus
9. aprillil
10. a töölepingu lõpetamise kokkuleppele alla kirjutamast ja tööraamatut vastu võtmast.
11. Tallinna Linnakohus rahuldas
12. märtsi
13. a otsusega hagi osaliselt. Linnakohus leidis, et

§ 74

lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval andma töötajale kätte tööraamatu ja maksma lõpparve. Kostja

1. veebruari
2. a kirjalikust teatest nähtub, et tööandja lõpetab hagejaga töölepingu alates
3. veebruarist
4. a. Tööraamatu väljavõttest ning töölepingu lõpetamise kohta tehtud kandest nähtub, et töölepingu lõpetamise päevaks on
5. aprill
6. a. Töösuhe hagejaga lõpetati
7. aprillil
8. a, mitte
9. aprillil
10. a. Asjaolu, et
11. aprill
12. a oli laupäev, ei tee olematuks seda, et tööleping lõppes poolte vahel
13. aprillil
14. a. Seega pidi tööandja hagejale tööraamatu kätte andma ja lõpparve välja maksma hiljemalt
15. aprillil
16. a. Hageja keeldus tööraamatut vastu võtmast ning alla kirjutamast töölepingu lõpetamisele, mis on tõendatud tööandja kahe tunnistaja allkirjaga. See kinnitab tööandja soovi anda tööraamat hagejale kätte
17. aprillil
18. a. Tööandja viivitas tööraamatu kätteandmisega 2 päeva, mille eest on hagejal õigus saada keskmist palka vastavalt

§ 119lg-le 1, s.o 3936 krooni 36 senti.

Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks

§ 119

lg 2 alusel välja mõista lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 3936 krooni 36 senti, sest kostja ei tõendanud, et ta oleks lõpparve hagejale välja maksnud

1. või
2. aprillil
3. a. Hageja hüvitise saamise nõude töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja rikkumise eest jättis linnakohus rahuldamata, leides, et kohtule esitatud
4. veebruari
5. a kirja nr 1-9/22 kohaselt koostas kostja kirjalikus vormis teate hageja koondamise kohta. Tähitud kirja kviitungist nähtub, et kiri saadeti hagejale. Hageja väidete kohaselt viibis ta haiguse tõttu mujal ega saanud seetõttu tähitud kirja kätte. Samas ei ole hageja tõendanud väiteid, mis kinnitaksid tema eemalolekut tavapärasest elukohast
6. veebruarist kuni
7. aprillini
8. a ja millest kohus võiks järeldada, et ta ei ole lepingu lõpetamisest teada saanud. Esindaja seletused ei ole TsMS § 90 järgi tõendiks. Kostja on tõendanud, et ta on töölepingu lõpetamisest hagejale ette teatanud kirjalikult vastavalt

§ 87lgle 1.

1. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata. Hageja selgitas kohtu eelistungil, et sai postitatud teatest teada alles kostja vastusest töövaidluskomisjonile. Hagejale ei ole kirja väljastatud. Hageja ei taotlenud kohtult järelepärimise tegemist, sest kostja esindaja on nii töövaidluskomisjonis kui ka kohtus võtnud omaks asjaolu, et tähitud kiri tagastati kostjale adressaadi puudumise tõttu. Kostja ei ole kunagi esitanud teadet kirja üleandmise kohta hagejale. Riigikohtu
2. juuni
3. a otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 3-21-68-99 peab tööandja tõendama, et töötaja on postiga saadetud teate ka kätte saanud. Selles seisnebki kirjaliku teatamiskohustuse mõte. Tööandja oleks pidanud seda asjaolu tõendama. Töötajale ei saa panna kohustust tõendada oma eemalviibimist alalisest elukohast oma haiguse perioodil.
4. Samuti esitas kostja ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ja jätta hagi ka selles osas rahuldamata, leides, et otsus kostjalt 4 päeva keskmise palga väljamõistmiseks hageja kasuks ei ole põhjendatud. Töölepingu lõpetamise teate kohaselt oli hageja töölepingu lõpetamise päev
5. veebruar
6. a. Hageja oli sel päeval töövõimetuslehel, mis lõpetati
7. aprillil
8. a. Töövõimetuslehe kohaselt pidi hageja asuma tööle
9. aprillil
10. a. Sellest kuupäevast lõpetas kostja hagejaga töölepingu. Kostja juhindus

§ 73

lg-st 2, mille kohaselt on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööloleku viimane päev, ning praktikast, mille kohaselt juhul, kui koondamise tõttu töölepingu lõpetamise päev satub päevale, mil töötaja on töövõimetu, lõpetatakse tööleping töövõimetuslehe lõppemisele järgneval päeval. Kui kostja ei oleks töölepingut sel päeval lõpetanud, võinuks seda tõlgendada töösuhte jätkamisena, sest töölepingut ei lõpetatud etteteatatud päeval. Väär on kohtu seisukoht, et juhul, kui tööleping lõpetatakse päevast, mis langeb puhkepäevale, peab tööandja töötajale tööraamatu kätte andma ja lõpparve välja maksma samuti puhkepäeval. Kohus tugines

§ 74lg-le 2, kuid jättis arvestamata VÕS §-dest 6 ja 7 tulenevad hea usu ja mõistlikkuse põhimõtted, samuti Ts

ÜS § 136 lg 8, mille kohaselt juhul, kui tähtpäev satub puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Apellant juhindus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Töölepingu lõpetamisele järgneval esimesel tööpäeval, s.o

1. aprillil
2. a maksis kostja hagejale välja lõpparve ja avaldas soovi anda hagejale kätte tööraamat, mille vastuvõtmisest hageja keeldus. Kostja ei keeldunud hagejale tööraamatu kätteandmisest ega lõpparve väljamaksmisest, mis annaks hagejale aluse nõuda kinnipidamiste eest

§ 119järgi keskmist palka.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
2. mai
3. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ja tühistas linnakohtu otsuse osas, millega linnakohus jättis hagi rahuldamata, ja tegi selles osas uue otsuse, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 68 886 krooni 30 senti hüvitist töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud tööpäevade eest. Kostja apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Kohus muutis ka kohtukulude jaotust. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et vastavalt

§ 87

lg 1 p-le 3 pidi kostja hagejale koondamisest ette teatama mitte vähem kui kaks kuud ja

§ 87

lg-le 2 maksma hüvitist keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. Vaidlust ei ole ka keskmise päevapalga suuruse, 1968 krooni 18 sendi üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja teatas hagejale töölepingu lõpetamisest ette

1. veebruaril
2. a ehk ainult 7 päeva seaduses ettenähtust vähem või ei olnud kostja hagejale enne haiguslehelt tööle naasmist töölepingu lõpetamisest teatanud ja hagejal on õigus lisaks 7 tööpäeva eest juba makstud hüvitisele saada hüvitist veel 35 tööpäeva eest. Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu seisukohaga, et kuna kostja teatas

§ 87

lg 1 järgi töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette, siis hageja nõue hüvitise saamiseks etteteatamise tähtaja rikkumise eest ei ole tõendatud ja põhjendatud. Linnakohus leidis, et kostja saatis

1. veebruaril
2. a tähitud kirjaga hagejale teate koondamise kohta ja et hageja ei ole tõendanud väiteid selle kohta, et ta oli tavapärasest elukohast ära
3. veebruarist
4. a
5. aprillini
6. a ning ei saanud lepingu lõpetamisest teada. Hageja haigestus
7. veebruaril
8. a ja teatas sama päeva õhtul sellest ka tööandjale. Paljasõnaline ja tõendamata on kostja väide, et kostja juhatuse esimees kohtus hagejaga
9. veebruaril
10. a, s.o viimase töövõimetuslehel oleku ajal ja esitas talle kirjaliku teate töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu, kuid töötaja sellele alla ei kirjutanud. Hageja eitab temale
11. veebruaril
12. a saadetud kirja kättesaamist. Seda, et hageja saadetud kirja kätte ei saanud, möönab ka kostja, kuid leiab, et kui töölepingu lõpetamist pole võimalik teatavaks teha töökohas, tuleb tööandja kohustus teatada töötajale töölepingu lõpetamisest lugeda täidetuks, kui vastav teade saadetakse tähitud kirjaga tööandjale teadaolevasse töötaja viibimiskohta. Ringkonnakohus leidis, et poolte vaidluse lahendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 1 lg-ga 1, mille kohaselt võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldatakse ka töölepingutele, ja TsÜS §-s 69 sätestatut. Töölepingu lõpetamisest etteteatamise kohta kirja saatmine on tahteavalduse tegemine. Asja materjalidest nähtub, et hageja oli töövõimetuslehel
13. veebruarist
14. a kuni
15. aprillini
16. a. Seejuures oli hageja
17. märtsist
18. aprillini
19. a haiglareþiimil. Arvestades asjaolu, et hageja oli pikaajaliselt haige ja et ta oli osa töövõimetuslehel olemise ajast ka haiglas, peab tsiviilkolleegium usutavaks tema väiteid, et ta ei saanud haiguse ajal halva tervise tõttu oma elukohas elada. Tulenevalt haigusest ja elukohast eemalolekust puudus tal ka mõistlik võimalus tutvuda tema elukohta saabunud ja hiljem tagastatud kirjaga. Lähtudes VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest, ei saa eeldada, et haiguse tõttu oma elukohast ära olnud hageja pidi kontrollima, kas tema tööandja, kellele ta haigestumise päeval haigestumisest ja töövõimetuslehest teatas, on talle koondamise kohta teate saatnud. Seda arvestades ei saa lugeda, et hageja sai kostja tahteavalduse kätte, ja hagejale tuleb välja mõista hüvitis 68 886 krooni 30 senti töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud 35 päeva eest. Kostjalt hageja kasuks

§ 119

lg-te 1 ja 2 alusel lõpparve väljamaksmisega ja tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest kahe päeva keskmise palga väljamõistmise, s.o kokku 7872 krooni 72 sendi väljamõistmise osas on linnakohtu otsus õige ja põhjendatud. Kostja oli

1. veebruaril
2. a kirja saates teadlik, et hagejal on juba eelmisest päevast töövõimetusleht ja teda ei saa
3. veebruaril
4. a koondada. Kostja väide, et ta lähtus töölepingu lõpetamisel

§ 73

lg-st 2, töövõimetuslehe lõppemisele järgneval päeval töölepingu lõpetamise praktikast ja püüdis ära hoida töösuhte jätkamist, ei anna alust jätta kohaldamata vastutust tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest. TsÜS § 136 lg-s 8 sätestatud tähtpäeva kindlaksmääramise kord ei muuda

§-s 74 tööraamatu kätteandmise ja lõpparve maksmise kohta sätestatut. Tööandja otsustab seaduses sätestatud korras ise, millisest päevast koosseisu koondamise tõttu töötaja vabastada, arvestades sealjuures oma võimalusi täita ka

§-s 74 sätestatut. Lõpetades töölepingu töötajaga, peab tööandja ise otsustama, kuidas korraldada lõpparve maksmine ja tööraamatu töötajale andmine

§ 74lg-s 2 sätestatud tähtajal.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus kostja hagejalt välja mõista kostja õigusabikulude katteks 13 039 krooni. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus leidnud ebaõigesti ja vastuolus Riigikohtu
2. juuni
3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-99 (RT III 1999, 20, 194) väljendatud seisukohtadega, et töölepingu lõpetamisest etteteatamise teadet ei saa lugeda hageja poolt kättesaaduks, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud 35 päeva eest summas 68 886 krooni 30 senti. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole viidatud Riigikohtu otsus käesoleval juhul asjakohane, rikkudes sellega TsMS § 227 lg-t
4. Juhul, kui viidatud Riigikohtu seisukoht ei oleks tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse jõustumise järel pärast
5. juulit
6. a enam asjakohane, tuleks teade siiski TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi kättesaaduks lugeda. Ringkonnakohus on nõustunud, et teade jõudis hageja elukohta. Samas on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 227 lg-t 1 ja § 330 lg-t 4, leides ühelegi tõendile viitamata, et vastustaja ei saanud oma elukohas elada. Isegi juhul, kui oleks tõendatud, et vastustaja ei elanud oma elukohas ambulatoorse ravireþiimi ajal, lasub tööandjal tahteavalduse saatmise ja töötajal tahteavalduse saamise riisiko. Kui töötaja, kellele ei ole määratud haiglaravi, ei viibi kodus ja ei ole oma uuest ajutisest elukohast tööandjat teavitanud, võib tööandja saata oma tahteavaldused talle teadaoleval töötaja aadressil ning nimetatud tahteavalduste kättesaamise riisiko lasub töötajal. Ringkonnakohus on, vastuolus Riigikohtu
7. märtsi
8. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-99 (RT III 1999, 17, 169) väljendatud seisukohaga vääralt kohaldanud

§ 119lg-t 1.

Tööraamatu kinnipidamisega on

§ 119

lg 1 tähenduses tegemist vaid siis, kui töötaja avaldab soovi tööraamatu kättesaamiseks ning vaatamata töötaja sooviavaldusele ei anna tööandja tööraamatut kätte. Kuna hageja ei avaldanud kostjale soovi tööraamatu kättesaamiseks, vaid keeldus töölepingu lõpetamisel, s.o 14. aprillil 2003. a tööraamatu vastuvõtmisest (tl 11), ei ole kostja tööraamatut kinni pidanud ega ole kohustatud maksma hagejale selle eest hüvitist. Ringkonnakohus on jätnud

§ 119lg 2 kohaldamisel põhjendamatult arvestamata Ts

ÜS § 136 lg 8, mille kohaselt loetakse tähtpäeva sattumisel puhkepäevale tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Sellest tulenevalt oli kostja õigustatud maksma lõpparve välja

1. aprillil
2. a, s.o esmaspäeval ega ole kohustatud maksma töötajale keskmist palka viivitatud päevade eest.
3. Hageja kassatsioonkaebusele tähtaegselt vastanud ei ole. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tühistada ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
5. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud TsÜS § 69 lg-t 2, mistõttu on ebaõigesti lahendatud töötajale töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud tööpäevade eest hüvitise saamise nõue. Käesoleval juhul pidi kostja

§ 87lg 1 p 3 järgi teatama hagejale töölepingu lõpetamisest vähemalt 2 kuud ette.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et töölepingu lõpetamisest etteteatamine on tahteavalduse tegemine TsÜS § 69 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Järelikult ei pea TsÜS § 69 lg 2 järgi tahteavalduse jõustumiseks olema tahteavalduse saaja igal juhul tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik. Seega tuleb käesoleva vaidluse lahendamiseks tuvastada, millal jõudis kostja teade hageja elukohta ja millal oli hagejal mõistlik võimalus sellega tutvuda. Linnakohus tuvastas, et kostja saatis

1. veebruaril
2. a hagejale tähitud kirjaga teate töölepingu lõpetamisest, kuid ei selgitanud, millal jõudis kiri hageja elukohta. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et tähitud kiri saabus hageja elukohta, kuid see tagastati. Samas leidis ringkonnakohus, et hageja seletustega on tõendatud, et ta ei saanud haiguse tõttu elada oma elukohas ja seetõttu puudus tal mõistlik võimalus tutvuda tema elukohta saabunud ja hiljem tagastatud kirjaga. Kolleegium leiab, et TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda ei tähenda seda, et tahteavalduse saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks tahteavaldusest teada saama. Tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks hetkest, mil tahteavalduse saajaga sarnasel isikul on tavapärastel asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada. Kas ja millal tahteavalduse saaja tahteavaldusest tegelikult teada saab või selle kätte saab, ei oma käesoleval juhul tahteavalduse jõustumishetke määramisel tähendust. Sellest tulenevalt ei tule ka töölepingu lõpetamisest teatamise puhul selgitada mitte seda, kas töötaja sai vastava teate saatmisest teada või selle tegelikult kätte, vaid seda, millal tekkis töötajal mõistlik võimalus teatega tutvuda. Mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda sõltub sellest, millal tahteavalduse tegija võib tavapärastel asjaoludel arvestada sellega, et saaja on selle kätte saanud. Kui saaja ei ole tahteavaldust kätte saanud või ei ole saanud seda kätte õigeaegselt, s.t tahteavalduse jõudmine saajani on takistatud, tuleb poolte õigustatud huve kaaludes selgitada, kas tahteavalduse saajani mittejõudmise riski kannab tahteavalduse tegija või saaja. Kolleegium leiab, et elukoha ajutisest muutusest tööandjale teatamata jätmisega olukorras, kus oli teada, et eksisteerib koondamise võimalus, on hageja jätnud täitmata oma kohustuse informeerida tööandjat ja võtnud sellega enda kanda teate kättesaamise riski. Eeltoodu on kooskõlas ka Riigikohtu
3. juuni
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-99 (RT III 1999, 20, 194) väljendatud seisukohaga, et kui töölepingu lõpetamist pole võimalik töötajale teatavaks teha töökohas, tuleb tööandja kohustus teatada töötajale töölepingu lõpetamisest lugeda täidetuks, kui vastav teade on tähitud kirjaga saadetud töötaja poolt tööandjale teatatud viibimiskohta. Sellega on tööandja täitnud oma teatamiskohustuse ja teinud nõutava, et realiseeruks töötaja õigus saada teada töölepingu lõpetamisest. Kolleegium ei pea vajalikuks oma varasemat seisukohta ka kehtiva õiguse järgi muuta.
5. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsusega ka kostjalt hageja kasuks

§ 119

lg-te 1 ja 2 alusel lõpparve väljamaksmisega ja tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest kahe päeva keskmise palga väljamõistmise osas, sest kohus on jätnud kohaldamata

§ 73

lg 2.

§ 73

lg 2 järgi on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööloleku viimane päev, kui töölepingu seadus ei näe ette teisiti. Käesolevas vaidluses märkis kostja hageja töölepingule selle lõpetamise päevaks

1. aprilli
2. a, s.o esimese kalendripäeva pärast töötaja haiguslehe lõppemist, milleks osutus laupäev. Töölepingu lõpetamine vormistati
3. aprillil
4. a, s.o esimesel tööpäeval pärast töötaja naasmist haiguslehelt, mis ühtlasi osutus ka töötaja viimaseks tööloleku päevaks. Ringkonnakohus leidis, et tööandja otsustab seaduses sätestatud korras ise, millisest päevast tuleb töötaja koondamise tõttu vabastada, arvestades sealjuures oma võimalusi täita ka

§-s 74 sätestatut, s.o võimalusi anda töötajale kätte tööraamat ja maksta välja lõpparve. Sellest tulenevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et tööleping on lõpetatud

1. aprillil
2. a ja kostja on viivitanud seetõttu nii tööraamatu kätteandmisega kui ka lõpparve väljamaksmisega 2 päeva. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb töölepingu lõpetamise päevaks lugeda
3. aprill
4. a ja miks ei tule töölepingu lõpetamise päeva kindlaksmääramisel arvestada

§ 73lg-s 2 sätestatut.

Asjas tuvastatud asjaolude alusel pidi kohus töölepingu lõpetamise sätteid arvestades tuvastama töölepingu lõpetamise päeva. Kolleegium leiab, et hoolimata sellest, et kostja märkis töölepingu lõpetamise päevaks 12. aprilli 2003. a, tuleb lugeda tööleping

§ 73lg 2 järgi lõpetatuks 14.

aprillil 2003. a, s.o päeval, mil töötaja tuli pärast haigust tööle ja vormistati töölepingu lõpetamine. Tööandja ei või lõpetada töölepingut

§ 73

lg-t 2 eirates tagasiulatuvalt, sest sellisel juhul ei ole reaalselt võimalik korraldada lõpparve maksmist ja tööraamatu töötajale andmist

§ 74lg-s 2 sätestatud tähtajal.

Kuna tööleping lõpetati

§ 73lg 2 kohaselt 14.

aprillil 2003. a, puudub alus

§ 119lg-te 1 ja 2 alusel kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmiseks.

Eeltoodust tulenevalt teeb kolleegium lõpparve väljamaksmise ja tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitise saamise nõuete osas TsMS § 362 p 5 alusel uue otsuse ja jätab hagi nimetatud nõuete osas rahuldamata. 12. Kassaatori taotlus hagejalt kostja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude 13 039 krooni väljamõistmiseks tuleb lahendada asja sisulisel lahendamisel ringkonnakohtus, arvestades asjaoluga, et kolleegium jättis käesoleva otsusega hagi osaliselt rahuldamata. A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik