KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon Eesti Vabari

§ 513

eesmärk on kaitsta kindlustusandjat ning sellest tulenevalt ei ole sellest sättest kindlustusandja kasuks kõrvalekalduv kokkulepe keelatud. Hageja töötaja ei rakendanud auto mahalaadimisel vajalikke ohutusmeetmeid. Kahjujuhtumi põhjuseks oli hageja töötaja raske ettevaatamatus ning seetõttu ei tekkinud kostjal kindlustusvastutust. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis ta ei hinnanud kahju suurust ja viivise arvestamise õigsust.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. juuni
4. a otsusega linnakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, kuid täpsustas otsuse motiive. Kohtuotsuse põhjenduste järgi on hageja ebaõigesti leidnud, et kindlustusandja ei saa keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest VÕS § 452 lg 1 kohaselt. Selle normi järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult; sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Selle sätte eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Ka VÕS § 513, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse toimumise, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku eest vastutab, ei keela lepingupooli muude süüvormide korral kohustuse täitmisest vabanemises kokku leppimast. Võlaõigusseaduse § 513 ei ole VÕS § 427 lõikes 1 nimetatud sätete loetelus, milles sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Linnakohus tuvastas, et kahju kolmanda isiku omandile tekkis hageja tegevuse tulemusena. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Seega piisab hageja tegevuse õigusvastasuseks, et tema tegevuse tulemusena tekkis kahju kolmanda isiku omandile. Hageja autojuht tegutses kutsetegevuse raames ja laadis üksi veokilt (kaldpinnalt) maha uusi hinnalisi sõidukeid. Autojuht pidi tegema kõik võimaliku, et välistada sõiduki tahtmatut liikuma hakkamist. Selleks pidi autojuht veenduma, et käsipidur on peal, see ei ole pika veo käigus järele andnud või kahjustunud, rool on lukustatud ning tõkiskingad välistavad auto iseenesliku liikumise. Asjaolu, et neid nõudeid oleks tulnud mahalaadimisel järgida, ei ole hageja vaidlustanud. Hageja väitel tema autojuht neid nõudeid ka järgis. Hageja leidis, et kostja ei ole osutanud hageja töötaja teole, millest saaks järeldada tema rasket ettevaatamatust. See ei ole õige. Vastuses hagile märkis kostja, et hageja autojuht ei rakendanud mahalaadimisel vajalikke ohutusabinõusid ega taganud auto kinnitusrihmadest vabastamisel tõkiskingade olemasolu, käsipiduri kohast rakendamist ja rataste fikseeritud nurga all rooli lukustamist. Nimetatud ohutusabinõude kutsetegevuses autode mahalaadimisel rakendamata jätmine on käsitatav raske ettevaatamatusena üldtingimuste § 3 p 4 mõttes. Kostja esitatud asjatundja arvamusest nähtub, et lukustunud rooli korral on Peugeot 307 esirattad fikseeritud nurga all, mis ei võimalda auto otsesuunalist liikumist, sealhulgas treilerilt otsesuunalist mahaveeremist; lahtiste kinnitusrihmadega Peugeot 307, millel on käsipidur peale tõmbamata, ei saa veereda paigalseisva autotreileri korral üle nõuetekohaselt paigaldatud tõkiskingade; nõuetekohaselt rakendatud käsipiduri korral püsib Peugeot 307 seisva autotreileri tõusuga platvormil sõltumata tõkiskingade olemasolust. Asjatundja arvamusest tuleneb, et auto ei oleks saanud treilerilt maha veereda, kui kas või üks eelnimetatud ohutusabinõudest oleks olnud nõuetekohaselt rakendatud. Põhjendamata on hageja väide, et asjatundja arvamus pole usaldusväärne, kuna see on antud kaks aastat pärast juhtumit. Tegemist on tehniliste küsimuste kohta antud arvamusega. Arvamuses on märgitud eeldused, millest asjatundja lähtus ning hageja ei ole väitnud, nagu oleksid arvamuse aluseks olnud eeldused ebaõiged. Kuna tegemist on dokumentaalse tõendiga, mitte eksperdiarvamusega, siis ei olnud vajalik arvamuse andnud isikut teadvalt valearvamuse andmisest hoiatada. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus ebaõigesti,

§ 452lg 1 kaitseb kindlustusandjat.

Kindlustusandja on kindlustuslepingu sõlmimisel pooleks, kes seab teisele poolele lepingu sõlmimise tingimused. Sellises olukorras vajab kaitset kindlustusvõtja. VÕS § 452 lg 1 kohaselt vabaneb kindlustusandja kohustuse täitmisest, kui kindlustusvõtja põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Hageja arvates ei võimalda võlaõigusseadus hooletuse ja raske hooletuse korral kahju hüvitamisest kõrvale kalduda. Vastutuskindlustuse regulatsioon on erisätteks üldregulatsiooni § 452 suhtes. VÕS § 513 alusel võib kindlustusandja keelduda hüvitise maksmisest ainult kindlustusvõtja tahtliku ja õigusvastase tegevuse korral ning see säte ei hõlma hooletust ja rasket hooletust. VÕS § 513 regulatsioon kaitseb kindlustusvõtjat. Selleks, et isik vastutaks õigusvastaselt tekitatud kahju eest, on vajalik välja selgitada süü obligatoorsed tingimused. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ja põhjendanud, milles seisnes kindlustusvõtja süüline tegevus, vaid on leidnud, et ei ole vajadust tuvastada, millised kindlustusvõtja töötaja konkreetsed teod kahju tekkimisele viisid. Tõendamiskoormus kahju hüvitamisest keeldumiseks on kindlustusandjal, mitte kindlustusvõtjal. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 167 lg 3 alusel peab kostja esitama tõendid, millega ta oma vastuväiteid põhjendab. Ringkonnakohus leidis, et kostja väited asjaoludest on tõendatud asjatundja arvamusega. Hageja selle seisukohaga ei nõustu, sest see koostati sündmuse toimumisest 2 aastat hiljem ja juhtunud sündmuse asjaolusid ei tea arvamuse koostaja ega kostja. 7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on õige. 8. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja varem esitatud seisukohtade juurde. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. 10. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et vaidlusaluse vastutuskindlustuslepingu poolte vahel sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui kahju põhjustas kindlustusvõtja töötaja raske ettevaatamatus, on vastuolus VÕS § 452 lg-ga 1. Hageja arvates ei võimalda võlaõigusseadus hooletuse ja raske hooletuse korral kahju hüvitamisest kõrvale kalduda. Veel väidab hageja,

§ 513

kohaselt võib vastutuskindlustuslepingu kindlustusandja keelduda hüvitise maksmisest ainult juhul, kui kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab. Kindlustusvõtja raske hooletuse korral ei saa aga kindlustusandja hüvitise maksmisest keelduda ja selline vastutuskindlustuslepingu poolte kokkulepe on tühine. Kolleegium nende kassatsioonkaebuse väidetega ei soostu. 11. VÕS § 452 lg 1 järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kohtud on õigesti leidnud,

§ 452

lg 1 ei keela kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske hooletuse tõttu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga,

§ 452

lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s

2. Vastutuskindlustust reguleerib võlaõigusseaduse
3. peatüki (kahjukindlustus)
4. jagu. Selle jao paragrahvis 513 on seadusandja pidanud vajalikuks reguleerida kindlustusandja vabanemist täitmise kohustusest vastutuskindlustuse korral. Nimetatud sätte kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse toimumise, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku eest vastutab. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega,

§ 513on erisätteks VÕS § 452 lg 1 suhtes.

Kolleegium ei nõustu aga kassatsioonkaebuse väitega,

§-st 513 tuleneb vastutuskindlustuslepingu poolte kokkuleppe tühisus, mille järgi kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas raske hooletuse tõttu sündmuse toimumise, mille tõttu kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab. Kolleegium on seisukohal,

§ 513

on kehtestatud vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks ning see ei keela pooli leppimast kokku nõnda, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu.

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu järeldus kahjujuhtumi põhjustamisest hageja töötaja raske ettevaatamatuse tõttu on otsuses seaduse nõuete kohaselt põhjendatud. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus rasket ettevaatamatust mõistnud samamoodi, kui on määratletud raske hooletus VÕS § 104 lgs
2. Tõendite hindamisel pole apellatsioonikohus protsessiõiguse norme rikkunud. TsMS § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ja Riigikohtu otsus peab põhinema alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Seega jätab kolleegium arvestamata kassatsioonkaebuse väited, mis puudutavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Samas märgib kolleegium, et ringkonnakohus on oma otsuses põhjendanud ka seda, milline hageja autojuhi tegevus ja miks on kohtu hinnangul käsitatav raske ettevaatamatusena. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik