KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Res

) § 7 lg 3 nõuetele, ning p-ga 3 jäeti U. Hamburgi taotlus rahuldamata. Otsuse p-ga 4 tühistati linnakomisjoni

1. novembri
2. a ja
3. veebruari
4. a otsused ja p-ga 5 jäeti otsuses olevad andmed endiste omanike ja vara registrisse kandmata. Otsuses leiti, et on tõendatud, et vara endine omanik J. Hamburg lahkus Eestist
5. jaanuaril
6. a Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel.

§ 7

lg 3 kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega.

1. B. Bodemann ja T. Bodemann esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused ja palusid linnakomisjoni
2. augusti
3. a otsuse tühistada. Kaebustes väideti järgmist: 1) komisjoni
4. augusti
5. a otsus on ebaseaduslik, kuna põhineb

§ 7lg-l 3, mille Riigikohus tunnistas põhiseadusevastaseks 28.

oktoobril

1. a. Riigikohtu otsus kehtestab moratooriumi selle sätte alusel tehtavatele toimingutele; 2) komisjon teadis hiljemalt juunis 1998, et J. Hamburg lahkus
2. a Saksamaale, kuid ei asunud varasemaid otsuseid muutma, tekitades sellega vara omanikus usalduse haldusakti kehtima jäämise suhtes. Vaidlustatud otsus on vastuolus ka haldusmenetluse seaduse § 64 lg-tega 2 ja 3, kuna pole põhjendatud, miks ei vastanud tühistatud haldusakti punktid 1 ja 2 seadusele.
3. Riigikohtu üldkogu tunnistas
4. oktoobril
5. a

§ 7lg 3 põhiseadusevastaseks.

Pärast seda otsust palus Tallinna Linnavalitsus peatada kohtumenetluse kuni

§ 7lg 3 põhiseadusega kooskõlla viimiseni.

1. Halduskohus rahuldas
2. mai
3. a otsusega B. Bodemanni ja T. Bodemanni kaebused osaliselt ning tühistas linnakomisjoni
4. augusti
5. a otsuse punktid 1, 2 ja
6. Kohus ei rahuldanud linnakomisjoni taotlust peatada kohtumenetlus. Kohtuotsuse tulemusena kujunes olukord, kus linnakomisjoni
7. augusti
8. a otsus jäi jõusse selles osas, millega komisjon tühistas B. Bodemannile ja T. Bodemannile soodsad linnakomisjoni
9. a ja
10. a otsused. Sisuliselt jäid B. Bodemanni ja T. Bodemanni kaebused rahuldamata.
11. B. Bodemann ja T. Bodemann ei nõustunud halduskohtu otsusega, sest nende eesmärk jäi saavutamata. Apellatsioonkaebustes palusid nad tühistada halduskohtu otsuse ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Nad vaidlustasid põhiseadusevastaseks tunnistatud

§ 7lg 3 kohaldamise ja kohtumenetluse peatamata jätmise.

Apellandid väitsid ka, et rikutud on õigustatud ootust, et nende omand on kaitstud.

1. Linnakomisjon oli ringkonnakohtus nõus halduskohtu lõppjäreldusega ja sellega, et halduskohus ei rahuldanud linnakomisjoni taotlust peatada kohtumenetlus.
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
3. juuli
4. a otsusega B. Bodemanni ja T. Bodemanni apellatsioonkaebused osaliselt ja tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus tühistas linnakomisjoni
5. augusti
6. a otsuse punktid 1, 2 ja
7. Ringkonnakohtu otsusega jäid B. Bodemanni ja T. Bodemanni halduskohtule esitatud kaebused rahuldamata. Linnakomisjoni
8. augusti
9. a otsus jäi jõusse. Linnakomisjoni
10. augusti
11. a otsuse jõusse jätmist põhjendas ringkonnakohus järgmiselt: 1) linnakomisjon ei saa Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlusi lahendada, sest

§ 7lg-s 3 nimetatud riikidevaheline leping puudub; 2) linnakomisjoni 19.

augusti 2002. a otsus on kooskõlas selle vastuvõtmise ajal kehtinud

§ 7

lg-ga 3, sest Riigikohus tunnistas selle sätte põhiseadusevastaseks oktoobris 2002.

§ 7

lg-t 3 pole tunnistatud kehtetuks ja seetõttu ei saa seda sätet vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel kõrvale jätta. Kohtumenetluse peatamise taotluse kohta leidis ringkonnakohus, et kohus peab vaidlustatud otsuse õiguspärasust hindama otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud õiguse järgi. Seega pole kohtumenetlust vaja peatada kuni

§ 7lg 3 muutumiseni.

Apellantide õiguspärase ootuse kohta leidis ringkonnakohus järgmist: 1) vaidlustatud otsus on kaalutlusveaga, sest linnakomisjoni

1. a otsuse kehtetuks tunnistamise põhjusena märgiti vaid seda, et vara endine omanik lahkus
2. a Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Eestist. Hoolimata kaalutlusveast pole tõenäoline, et komisjon teeb asjaolusid õigesti kaaludes teistsuguse otsuse; 2) vaidlustatud otsuse kehtima jäämisel kaotavad kaebuse esitajad tagastamise nõudeõiguse otsuses märgitud krundile, kuid krundi ja hoonete tagastamine pole otsustatud. Riik või Tallinna linn ei saa neid võõrandada. Vaidlustatud otsuse kehtima jäämine annab aluse hoone tagastamiskorralduse ümbervaatamiseks. Ka sel juhul pole ehitise ja maa tagastamine kaebuse esitajate kahjuks lõplikult otsustatud, sest

§ 7lg 3 annab endiselt lootust vara tagastamiseks; 3) kui linnakomisjoni 22.

novembri

1. a otsust ei tunnistata kehtetuks, on linnavalitsus kohustatud tagastama ka otsuse objektiks oleva maa. See võtaks võimaluse lahendada otsuses märgitud vara tagastamise küsimus tulevikus kehtestatava seaduse järgi. Ka kaotaksid kolmandad isikud lootuse erastada üürilepingu alusel kasutatavad korterid; 4) kaebajad on esitanud üksnes väite, et nad usaldasid linnakomisjoni
2. novembri
3. a otsuse kehtima jäämist. Ainuüksi usaldus õigusvastase soodustava haldusakti kehtima jäämise suhtes ei välista haldusakti kehtetuks tunnistamist.
4. B. Bodemann ja T. Bodemann paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
5. Riigikohtu halduskolleegium andis
6. detsembri
7. a määrusega asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegium soovib, et üldkogu annaks hinnangu seadusandja tegevusetuse põhiseadusepärasusele ja

§ 7lg 3 kehtivusele.

ASJASSEPUUTUV SÄTE 11.

§ 7lg 3, mis jõustus 2.

märtsil 1997 (RT I 1997, 13, 210), on sõnastatud järgmiselt: "Paragrahv 7. Õigusvastaselt võõrandatud vara endised omanikud omandireformi õigustatud subjektidena [---]

§ 7lg 3 põhiseadusevastaseks, jättes selle tühistamata.

Sätte formaalne olemasolu ei tähenda veel, et see ka tegelikult kehtib. Põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seetõttu ei saa formaalselt kehtivat

§ 7lg-t 3 kohaldada.

Kuna olukord on õiguslikult lahendamata, siis on varasemate otsuste muutmine lubamatu ja tuleks säilitada status quo. Vastasel juhul tekib olukord, kus avalik võim on andnud õigused, siis võetakse need õigused ära ja lõpptulemusena võidakse need õigused hiljem taastada. Varasemate otsuste tühistamine pole mõistlik ja rikub õiguskindlust; 2) ringkonnakohus jättis sisuliselt tähelepanuta soodustava haldusakti tühistamise tagajärjed, mööndes, et suure tõenäosusega toob subjektiotsuse tühistamine kaasa tagastatud omandi äravõtmise. Ringkonnakohus leidis, et B. Bodemann ja T. Bodemann pole esitanud mingeid asjaolusid, mis räägiksid vastu otsuse kehtetuks tunnistamisele. Kassaator arvab, et omandi kaitseks on piisav viidata õiguslikule ootusele ja õiguskindlusele. Ringkonnakohus pole nende väidete ebakohasust põhjendanud; 3) käesolevat, äärmiselt erandlikku olukorda ei nähtud halduskohtumenetluse seadustiku vastuvõtmisel ette ja ei sätestatud menetluse peatamise kohast alust. HKMS § 22 mõtte järgi peatatakse menetlust takistavate asjaolude ilmnemisel kohtumenetlus nende asjaolude äralangemiseni. Põhiseadusevastaseks tunnistamise tõttu on

§ 7

lg 3 kohaldamine äärmiselt küsitav ja ainuvõimalik oleks ära oodata õigusliku selguse saabumine, mistõttu tulnuks kohtumenetlus peatada. Pärast asja üldkogule arutada andmist leidsid kassaatorid, et

§ 7lg 3 tuleb tunnistada kehtetuks ex tunc.

1. Riigikogu põhiseaduskomisjon möönab Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tuvastatud õigusselgusetuse kestmist. Riigikogu on vastavaid eelnõusid menetlenud ja üritanud probleemi lahendada.

§ 7lg 3 tuleks tunnistada kehtetuks.

Siis oleks

§ 7

lg-s 3 nimetatud isikutel, kes vastavad omandireformi õigustatud subjektile esitatavatele üldtingimustele, õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele. 15. Õiguskantsler leiab, et

§ 7lg 3 on vastuolus põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes.

Jätkuvat põhiseadusevastast olukorda ja seadusandja senist tegevusetust arvestades peaks üldkogu

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistama, lükates vajadusel otsuse jõustumise põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 58 lg 3 alusel edasi ja andma seadusandjale aega asjakohase regulatsiooni väljatöötamiseks. Lisaks saab Riigikohus PSJKS § 15 lg 1 p 2¹ alusel tunnistada õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusevastaseks. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud Riigikogu tähelepanu sellele, et põhiseadusevastane ebamäärane olukord kahjustab kestvalt õigusriigi aluseid. On ilmselge, et ka kohtulahend põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on täitmiseks kohustuslik. On kahetsusväärne, et Riigikogu pole enam kui kolme aastaga täitnud Riigikohtu otsust ja lõpetanud põhiseaduse rikkumist. Tegu on põhiseadusevastase tegevusetusega. Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsust, milles piirduti

§ 7

lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastamisega, tuleb vaadelda vastutulekuna Riigikogule ja loobumisena väga aktivistliku kohtuotsuse tegemisest. Veel on õiguskantsler seisukohal, et põhiseadusevastaseks tunnistatud

§ 7lg 3 kehtib, sest seda pole kehtetuks tunnistatud.

Põhiseadusevastast

§ 7

lg-t 3 ei saa aga rakendada, sest põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

1. Justiitsminister nõustub üldjoontes Riigikohtu üldkogu
2. oktoobri
3. a otsuse punktiga 37 ja palub tunnistada

§ 7lg 3 kehtetuks õigusselgusetuse tõttu.

Minister leiab, et tänaseks on selge, et

§ 7

lg-s 3 nimetatud lepingut pole võimalik saavutada.

§ 7lg-t 3 ei saa rakendada.

Seadusandjal pole täna võimalik

§ 7lg-t 3 muuta.

Jääb üle üksnes norm tühistada ja reguleerida selle tulemusena tekkivat olukorda. Kohtuvõim ei tohiks endale võtta legislatiivfunktsiooni. Riigikohus ei saa minna kaugemale ja asuda seadusandja nimel reguleerima olukorda, mis tekib vaidlusaluse normi tühistamisega. Seadusandja pole

§ 7lg 3 õigusselguse põhimõttega kooskõlla viimisega ebamõistlikult viivitanud.

Vabariigi Valitsus ja Riigikogu on teinud probleemi lahendamiseks mõistlikke jõupingutusi. Küsimus on lahendamata eelkõige seepärast, et põhiseadusepäraselt toimunud valimiste tulemusel kujunes Riigikogus jõudude vahekord, mis pole võimaldanud

§ 7lg-t 3 muuta.

Selline olukord on samuti põhiseadusepärane. 17. Rahandusminister leiab Vabariigi Valitsuse nimel, et Vabariigi Valitsus ja Riigikogu on probleemile otsinud lahendust alates selle kohtupraktikas ilmnemisest. Sellest, et

§ 7

lg-s 3 sätestatud tingimusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluste lahendamiseks pole seni loodud, ei järeldu, et seadusandja, olles kehtestanud selle sätte, toimis põhiseadusevastaselt. Algusest peale on tegemist ebakvaliteetse sättega, mis viib suure tõenäosusega õigusselguse põhimõtte rikkumisele. Kuid

§ 7

lg 3 pole iseenesest vastuolus õigusselguse põhimõttega.

§ 7

lg 3 kehtestab sisuliselt moratooriumi teatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele ja kompenseerimisele, määramata kindlaks vara staatust tulevikus. Õiguslikult lihtsat ja riigile odavat lahendust pole. Kõik võimalikud lahendused nõuavad riigilt märkimisväärseid kulutusi kahjunõuete rahuldamiseks või täiendavaid abinõusid tehtud otsuste sotsiaalseks tasakaalustamiseks, arvestades

§ 2

lg-t 2, mille järgi omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada ülekohut. 18. Kolmandate isikute väitel on neil 15 aastat kestnud õiguspärane ootus erastada eluruum eluruumide erastamise seaduse alusel sarnaselt teiste üürnikega. Saksamaale ümberasunud pole omandireformi õigustatud subjektid omandireformi aluste seaduse mõttes. Põhiseadusevastaseks tunnistatud

§ 7lg-t 3 tuleb muuta.

Selle kehtetuks tunnistamine tooks kaasa omandireformi aluste seaduse laienemise Saksamaale ümberasunutele, mis ei vastaks normi kehtestamise aegsele seadusandja tahtele ja selgitustele, mille järgi ümberasujad pole omandireformi õigustatud subjektid ning nende vara ei saa nimetatud seaduse alusel tagastada ega kompenseerida. ÜLDKOGU SEISUKOHT 19. Kohtuotsuse motivatsiooni esimeses osas kirjeldab üldkogu B. Bodemanni ja T. Bodemanni asjas praeguseks ajaks kujunenud olukorda. Otsuse teises osas esitab üldkogu motiivid, miks

§ 7lg 3 tunnistatakse kehtetuks 12.

oktoobrist

1. Otsuse kolmandas osas põhjendatakse osaotsuse tegemist käesolevas asjas. I
2. Vaidlus sai alguse sellest, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon (edaspidi linnakomisjon) tühistas
3. augustil
4. a sama komisjoni
5. novembri
6. a ja
7. veebruari
8. a otsused, millega oli omandireformi objektiks loetud Tallinnas Wiedemanni 11 asuv elamu ja krunt ning omandireformi õigustatud subjektiks U. Hamburg, kelle ema J. Hamburg oli nimetatud elamu omanik õigusvastase võõrandamise ajal
9. a. Linnakomisjoni
10. augusti
11. a otsusega loeti aga tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal J. Hamburgile. Ka loeti
12. augusti
13. a otsusega Wiedemanni 11 asunud ehitised ja maa omandireformi objektiks. Linnakomisjoni
14. a ja
15. a otsused tühistati
16. a sellepärast, et õigusvastaselt võõrandatud elamu endine omanik J. Hamburg lahkus
17. jaanuaril
18. a NSVL ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingu alusel Eestist.

§ 7

lg 3 näeb Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise ette üksnes riikidevahelise lepingu alusel. Sellist lepingut pole siiani sõlmitud.

1. Vahepeal,
2. a oli Tallinna Linnavalitsuse korraldusega elamu U. Hamburgile tagastatud ja ka üle antud. U. Hamburg suri detsembris
3. Tema pärijateks pärimisõiguse tunnistuse järgi on B. Bodemann ja T. Bodemann.
4. Linnakomisjoni
5. augusti
6. a otsuse tagajärjel kujunes olukord, kus U. Hamburg pole enam omandireformi õigustatud subjekt elamu ega maa osas. Elamu on tagastatud B. Bodemannile ja T. Bodemannile ning linnavalitsuse korraldus tagastada elamu on jõus, kuid välistatud pole selle korralduse tühistamine ja tagasitäitmine. Wiedemanni 11 krunti B. Bodemannile ja T. Bodemannile pärast linnakomisjoni
7. augusti
8. a otsust tagastada ei saa, sest U. Hamburg pole enam tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks.
9. Ringkonnakohtu
10. juuli
11. a otsus jättis sellise olukorra püsima. Olukorra lahendamiseks esitasid B. Bodemann ja T. Bodemann kassatsioonkaebuse. II
12. Käesolevas asjas on otsustava tähtsusega

§ 7lg 3, mille Riigikohtu üldkogu tunnistas 28.

oktoobri 2002. a otsusega põhiseadusevastaseks. Selles otsuses leidis üldkogu, et

§ 7

lg 3 on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et seadusandja jättis täitmata kohustuse sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigused. Põhiseaduse §-s 14 sätestatud üldine korraldus- ja menetlusõigus kohustab täidesaatvat ja seadusandlikku võimu saavutama poliitiline kokkulepe ja andma nii ümberasujatele, kelle vara õigusvastaselt võõrandati, ja nende pärijatele kui ka vara kasutavatele üürnikele selge sõnumi vara tagastamise või tagastamata jätmise kohta. Üldkogu tunnistas kohtuotsuse resolutsioonis

§ 7lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes.

Üldkogu ei tunnistanud

1. oktoobril
2. a

§ 7

lg-t 3 kehtetuks, vaid piirdus kohtuotsuse resolutsioonis selle sätte põhiseadusevastasuse tuvastamisega ja asus kohtuotsuse põhjendavas osas seisukohale, et seadusandja peab viima

§ 7

lg 3 kooskõlla õigusselguse põhimõttega, mööndes, et

§ 7lg 3 põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist.

Üldkogu oli seisukohal, et seadusandja peab õigusselgusetuse ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni ja kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara.

1. Omandireformi aluste seaduse § 7 lg-s 3 nimetatud lepingut pole sõlmitud ja seda sätet pole
2. oktoobri
3. a kohtuotsusest möödunud rohkem kui kolme aasta jooksul muudetud. Käesoleva asja lahendamiseks ei ole siiski möödapääsmatult vaja analüüsida, kas Riigikogu tegevus

§ 7lg 3 põhiseadusega kooskõlla viimisel oli põhiseadusepärane.

1. Üldkogu on seisukohal, et
2. oktoobri
3. a otsusega

§ 7lg 3 põhiseaduspärasusele antud hinnangu muutmiseks pole alust.

Seega on üldkogu jätkuvalt veendunud, et

§ 7lg 3 on vastuolus põhiseadusega.

27. Üldkogu rõhutab, et teistkordne

§ 7

lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastamisega piirdumine ilma sätet kehtetuks tunnistamata ei aita kaasa olukorra lahendamisele. Aastaid kestnud põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb

§ 7lg 3 tunnistada kehtetuks.

Sätte kehtetuks tunnistamine lõpetaks õigusselgusetuse nii ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks.

§ 7lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga 1941.

a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata.

1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg 2 järgi jõustub Riigikohtu otsus kuulutamisest. Sama paragrahvi
2. lõige annab Riigikohtule õiguse lükata õigustloova akti või selle sätte põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumine kuni kuue kuu võrra edasi ja paneb Riigikohtule selle õiguse kasutamisel kohustuse põhjendada otsuse edasilükkamist. Üldkogu lükkab

§ 7lg 3 kehtetuks tunnistamise jõustumise edasi järgmistel kaalutlustel.

1. Saksa riigiga
2. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise või erastamise küsimustes võimalike lahendusvariantide vahel tuleb valik teha eelkõige täitevvõimul ja seadusandjal. Üldkogu istungil möönis Riigikogu esindaja õigusselgusetuse olukorra kestmist ja ütles, et praegu on olukorra lahendamiseks Riigikogu menetluses erinevad seaduseelnõud.
3. Üldkogu rõhutab, et ümberasunutele kuulunud vara suhtes tehtav otsustus on alus praktiliste küsimuste lahendamiseks vajaliku edasise õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks.

§ 7lg 3 kehtetuks tunnistamine avab tee mitte ainult 1941.

a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks, vaid ka neile tagastamata jäänud korterite ja maa erastamiseks üürnikele. Samas on erastamisväärtpaberite kasutamise tähtaeg lõppemas. Erastamisseaduse § 29 lg 1 järgi saab erastamisväärtpabereid kasutada eluruumide erastamise seaduse, kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seaduse, maareformi seaduse ja mitteeluruumide erastamise seaduse alusel omandatava vara eest tasumiseks 2006. aasta 31. detsembrini. Seadusandlikku lahendamist vajaksid kindlasti veel mitmed küsimused, mis vältimatult kaasnevad

§ 7lg 3 kehtetuks tunnistamisega.

Olemasolev regulatsioon pole mõeldud kasutamiseks olukorras, kus 2006. aastal tunnistatakse kehtetuks

§ 7lg 3, milles sätestatud põhimõtted said alguse juba Ülemnõukogu 20.

juuni

1. a otsuse punktist
2. Omandireformi praktilise küljega tegelevad kohalikud omavalitsused vajavad uues olukorras tegutsemiseks selget õiguslikku regulatsiooni.
3. Riigikohtu üldkogu ei saa asuda seadusandja rolli ega teha parlamendi eest valikut võimalike lahendusvariantide vahel ning välja töötada vastavaid õiguslikke regulatsioone. Seadusandjale on mõistlik anda nende küsimuste lahendamiseks aega.
4. Üldkogu arvestab Riigikogu menetluses oleva probleemi keerukust ja aega, mis võib kuluda parlamentaarse otsustusprotsessi tulemusena valitud lahendusvariandi elluviimiseks vajaliku õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks. Üldkogu kasutab PSJKS § 58 lg-s 3 sätestatud õigust ja tunnistab

§ 7lg 3 kehtetuks 2006.

a 12. oktoobrist, kui selleks ajaks ei ole jõustunud

§ 7lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus.

III 33. B. Bodemanni ja T. Bodemanni kassatsioonkaebuse lahendamine on võimalik, kui üldkogule on selge, millist materiaalõigust tuleb kohaldada. Käesoleva otsuse tegemise hetkel sellist selgust pole. Seepärast teeb üldkogu osaotsuse. Üldkogu jätkab B. Bodemanni ja T. Bodemanni kassatsioonkaebuse menetlemist pärast

§ 7lg 3 muutmist või kehtetuks tunnistamist.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher