← Eesti

3-1-1-139-05

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-139-05 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 23. detsember 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuas

) § 10 p-de 1, 2, 3 ja 4 ning § 17 lg 3 nõudeid. Süüdistuse järgi jäi L. L. poolt tulu- ja käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise tõttu maksudena laekumata kokku 12 467 072 krooni. Alates

  1. septembrist 2002 on L. L. käitumine süüdistuse hinnangul kvalifitseeritav KarS § 386 lg 1 järgi. 1.2 M. R. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi selles, et tema: 1) AS-i R. juhatuse liikmena ja raamatupidajana koostas ja allkirjastas maksustamisperioodide juuni 1998 kuni aprill 1999 kohta käivad AS-i R. käibedeklaratsioonid, milles deklareeriti muusika- ja tantsuklubi "S. C." pääsmete ja klubikaartide müügist tekkinud käivet 0%-lise määraga maksustatava käibena, ehkki tegelikult tulnuks kõnealune käive deklareerida 18%-lise määraga maksustatava käibena. Selle tagajärjel deklareeris ja tasus AS R. maksustamisperioodidel juuni 1998 kuni aprill 1999 ettenähtust 526 321 krooni võrra vähem käibemaksu; 2) AS-i N. pearaamatupidajana L. L. korralduste alusel koostas ja allkirjastas või lasi K. R.-l koostada maksustamisperioodide aprill 1996 kuni mai 1999 kohta käivad AS-i N. käibedeklaratsioonid, milles deklareeriti muusika- ja tantsuklubi "D." pääsmete müügist tekkinud käivet 0%-lise määraga maksustatava käibena; 3) AS-i I. K. raamatupidajana L. L. korralduste alusel koostas ja allkirjastas maksustamisperioodide mai kuni august 1998 kohta käivad AS-i I. K. käibedeklaratsioonid, milles deklareeriti ansamblite "S." ja "R. S." pääsmete müügist tekkinud käive suuremas osas 0%-lise määraga maksustatava käibena; 4) I. M. AS-i raamatupidajana L. L. korralduste alusel koostas ja allkirjastas I. M. AS-i
  2. a jaanuarikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeris muusika- ja tantsuklubi "A." pääsmete müügist tekkinud käivet 0%-lise määraga maksustatava käibena. Eelkirjeldatud käitumisega rikkus M. R. süüdistuse kohaselt 1993.

§ 10p-de 1, 2, 3 ja 4 ning § 17 lg 3 nõudeid.

Alapunktides 2-5 kirjeldatud M. R. käitumist käsitati süüdistuses kaasaaitamistegudena L. L. poolt toime pandud maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele. M. R. teo tagajärjel jäi riigile maksudena laekumata kokku 12 467 072 krooni. Alates

  1. septembrist 2002 on M. R. käitumine süüdistuse hinnangul kvalifitseeritav KarS § 386 lg 1 järgi. 1.3 Krista Ratas anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi selles, et tema: 1) AS-i N. raamatupidajana M. R. vahendusel L. L.-lt saadud korralduste alusel koostas ja allkirjastas maksustamisperioodide mai kuni oktoober 1997, detsember 1997 kuni jaanuar 1998 ja aprill 1998 kuni mai 1999 kohta käivad AS-i N. käibedeklaratsioonid, milles deklareeriti muusika- ja tantsuklubi "D." pääsmete müügist tekkinud käivet 0%-lise määraga maksustatava käibena; 2) AS-i R. raamatupidajana M. R. vahendusel L. L.-lt saadud korralduste alusel koostas AS-i R.
  2. a novembrikuu käibedeklaratsiooni, milles deklareeriti muusika- ja tantsuklubi "S. C." pääsmete ja klubikaartide müügist tekkinud käivet 0%-lise määraga maksustatava käibena. Selle tagajärjel deklareeris ja tasus AS R. ettenähtust 8710 krooni võrra vähem käibemaksu. Alapunktides 1 ja 2 kirjeldatud käitumisega rikkus K. R. süüdistuse kohaselt 1993.

§ 10

p-de 1, 2, 3 ja 4 ning § 17 lg 3 nõudeid, aidates soodusolukorra loomisega kaasa L. L. poolt maksuhaldurile käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisele; 3) OÜ F. C. raamatupidajana koostas ja allkirjastas OÜ F. C.

  1. a aasta mai kuni augusti tuludeklaratsioonid, milles oli jäetud TuMS § 40 lg-te 1, 2 ja 4, § 41 p-de 9 ja 10 ning § 43 lg 1 p 2 nõudeid eirates tahtlikult deklareerimata ja maksuhaldurile üle kandmata mitteresidendile tehtud väljamaksetelt kinnipeetud tulumaks summas 2 400 113 krooni. Süüdistuse kohaselt jäi K. R.e käitumise tagajärjel riigile maksudena laekumata kokku 12 467 072 krooni. Alates
  2. septembrist 2002 on K. R.e käitumine kvalifitseeritav KarS § 386 lg 1 järgi. 1.4 E. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg-te 2 ja 10-§ 17 lg 6 järgi selles, et tema OÜ S. M.-i raamatupidajana M. R. vahendusel L. L.-lt saadud korralduste alusel koostas ja allkirjastas maksustamisperioodide oktoober kuni detsember 1998 kohta käivad OÜ S. M. käibedeklaratsioonid, milles deklareeriti
  3. a oktoobris klubis "D." toimunud B. D. kontserdi ja
  4. a detsembris Tallinna Linnahallis toimunud V. M. kahe kontserdi pääsmete müügist tekkinud käive 0%-lise määraga maksustatava käibena. Selle tagajärjel deklareeris ja tasus OÜ S. M. ettenähtust 429 662 krooni võrra vähem käibemaksu. Süüdistuse kohaselt rikkus E. K. 1993.

§ 10

p-de 1, 2, 3 ja 4 ning § 17 lg 3 nõudeid, aidates soodusolukorra loomisega kaasa L. L. poolt käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisele. Süüdistuse järgi jäi E. K. käitumise tagajärjel riigile maksudena laekumata kokku 12 467 072 krooni. Alates

  1. septembrist 2002 on E. K. käitumine kvalifitseeritav KarS § 386 lg 1-§ 22 lg 3 järgi.
  2. Tallinna Linnakohtu
  3. mai
  4. a otsusega mõisteti L. L., M. R., K. R. ja E. K. neile esitatud süüdistustes õigeks. Linnakohtu otsuse põhimotiivid olid järgmised. 2.1 Süüdistus ei ole lähtunud mitte süüdistatavate tegude toimepanemise ajal kehtinud kriminaalseadusest, vaid KrK § 1481 redaktsioonist, mis jõustus
  5. juunist
  6. Teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 redaktsioon ei sisaldanud
  7. lõiget. Seega on süüdistuses eiratud kohtualuste osas kriminaalseaduse ajalise kehtivuse põhimõtteid. 2.2 Süüdistatavaid ei ole võimalik süüdi tunnistada ka KrK § 1481 lg 2 järgi. Teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis ei kehtestanud KrK § 1481 lg 2 vastutust käibedeklaratsioonis valeandmete esitamise eest. Süüdistuse ega kohtule esitatud tõendite kohaselt ei ole süüdistatavad käibemaksu objekti - käivet varjanud (s.o jätnud deklareerimata või deklareerinud seda tegelikust väiksemana), vaid deklareerinud käivet lihtsalt vale maksumääraga. Seega ei ole maksustamisobjekti varjatud, vaid maksumaksja on andnud sellele ebaõige õigusliku hinnangu. Vale maksumäära näitamine käibedeklaratsioonis ei olnud kuni
  8. juunini 2000 kvalifitseeritav ühegi KrK § 1481 lõike järgi, kuna vastutus oli ette nähtud üksnes tuludeklaratsioonis ebaõigete andmete esitamise eest (KrK § 1481 lg 1). 2.3 1993.

§ 13lg 2 p 2 (1996.

a redaktsioonis punkti 3) kohaselt oli Eestis registreeritud teatrite pääsmete ning riiklike kontserdiasutuste ja kunstikollektiivide kontserdi pääsmete puhul käibemaksu määr 0%. Vastavalt

  1. a Etendusasutuse seaduse (
  2. a EAS) § l lg-le 2 kohaldati eraõiguslike juriidiliste isikute kohta käivate seaduste alusel tegutsevate etendusasutuste suhtes
  3. a EAS-i niivõrd, kuivõrd see oli seaduses otseselt kirjas. Sama seaduse § 3 lg 3 ja § 4 nägid ette, et eraetendusasutuse moodustamise, ümberkorraldamise või lõpetamise korral tuli järgida Kultuuriministeeriumi informeerimise kohustust. Kõik süüdistuses nimetatud äriühingud teavitasid Kultuuriministeeriumi enda tegutsemisest etendusasutusena. Samuti on süüdistuses nimetatud juriidilised isikud põhikirjas ja äriregistris registreerinud oma tegevusaladena etenduste korraldamise. Süüdistuses käsitletaval perioodil ei olnud Eesti Vabariigis teatrite registrit ning 1993.

§ 13

lg 2 ei nõudnudki, et teater peaks olema kantud spetsiaalsesse teatrite registrisse. Seaduse kohaselt oli teatrina käsitatav Eestis registreeritud teater, mis tähendas eelkõige seda, et teatrina käsitatav asutus pidi olema registreeritud Eestis (äriühingu puhul Eesti äriregistris). Seega olid süüdistuses nimetatud juriidilistest isikutest maksumaksjad täitnud kõik nõuded, mis olid seadusest tulenevalt vajalikud nende käsitamiseks teatritena

  1. a Käibemaksuseaduse mõttes. 2.4 Süüdistatavatel puudus tahtlus esitada käibe- ja tuludeklaratsioonides valeandmeid. Süüdistatavad on andnud selgitusi selle kohta, et nad olid veendunud, et tegutsesid seadusega kooskõlas, ja selgitasid eelnevalt maksustamise seisukohalt olulisi küsimusi maksuameti kaudu. Süüdistatavate käitumise subjektiivse külje hindamisel on oluline arvestada ka maksuhalduri antud selgitusi seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel. Maksuameti peadirektori
  2. märtsi
  3. a vastuses on sarnaselt varasematele vastustele selgitatud, et Eestis registreeritud teatriks on äriregistris (ettevõtteregistris) registreeritud äriühing, mille üheks põhikirjaliseks tegevusalaks on teatrietenduste korraldamine. Süüdistuse järgi oli viimane maksustamisperiood, mil käibemaksu vääralt deklareeriti, aprill
  4. Esimene maksuhalduri ettekirjutus nn käibemaksuküsimuses tehti
  5. aprillil
  6. Seega ei ole ükski süüdistuses nimetatud äriühing pärast esimese äriühingu poolt esimese maksuhalduri ettekirjutuse saamist deklareerinud käibemaksu maksuhaldurist erineva õiguskäsitluse alusel. Kuni
  7. aprillini 1999 ei olnud maksuhaldur kordagi väljendanud oma seisukohta piletimüügile kohaldatava käibemaksumäära kohta ning sellest tulenevalt puudus maksumaksjal alus ja võimalus pidada enda õiguskäsitlust ebaõigeks. 0%-lise maksumääraga käibe deklareerimine kajastub igakuiselt esitatavates käibedeklaratsioonides eraldi real. Tulenevalt Käibemaksuseaduse § 13 lg-st 2 on 0%-line maksumäär kohaldatav üksnes vähestel juhtudel. 0%-lise maksumäära kohaldamine pidi äratama maksuinspektori tähelepanu. Sellele vaatamata ei reageerinud maksuhaldur mitme aasta vältel 0%-lise maksumäära kohaldamisele negatiivselt ega juhtinud tähelepanu asjaolule, et käibemaks on ebaõigesti deklareeritud ja tasutud. L. L. ja M. R. on kinnitanud, et suuliselt aktsepteerisid maksuinspektorid maksumaksja seisukohta 1993.

§ 13lg 2 kohaldamisel.

Seda asjaolu ei eitanud ka tunnistajatena üle kuulatud maksuinspektorid. Seega mitme aasta vältel ei esitanud maksuinspektorid pretensioone, kuigi olid teadlikud, millist käivet on 0%-lise määraga deklareeritud. Revisjone tehti käibemaksu küsimuses alles 1999. a alguses, s.o enam kui kolm aastat pärast 0%-lise käibemaksumäära kohaldamise algust. Kui maksumaksja on teadlik, et maksuhaldur on kursis sellega, mida ja miks 0%-lise käibemaksumääraga deklareeritakse, ning maksuinspektor ei tõstata kordagi küsimust sellise tegevuse võimalikust ebaseaduslikkusest, siis võib maksumaksja eeldada, et ta ei käitu valesti. Sellisel juhul on välistatud maksumaksja tahtlus makse ebaõigesti deklareerida. Käesoleva kriminaalasja asjaoludest nähtub, et algselt ühtis maksuhalduri tõlgendus 1993.

§ 13lgle 2 maksumaksja tõlgendusega.

Esialgu puudus maksuhalduril nn käibemaksu küsimuses seisukoht ja hoiak, et maksumaksjate tegevus on ebaõige. Maksuhalduri seisukoha hilisem muutumine ei saa muuta süüdistatavate käitumist maksude ebaõigel deklareerimisel aastatel 1996-1999 tahtlikuks. Samuti tuleb arvestada, et ka süüdistuses nimetatud äriühinguid auditeerinud audiitorid ei juhtinud tähelepanu maksuseaduste väärale kohaldamisele. 2.5 Süüdistuse kohaselt jättis OÜ F. C. kinnipeetud tulumaksu deklareerimata ning üle kandmata. Tegelikult ei ole aga OÜ F. C. süüdistuses nimetatud väljamaksetelt tulumaksu kinni pidanud, mistõttu puudub alus nõuda maksusumma deklareerimist ja ülekandmist. Seega võiks L. L.-i süüdistada selles, et ta jättis maksusumma kinni pidamata, mitte aga kinnipeetud maksu deklareerimata jätmises. Samas ei tulene aga süüdistuse tekstist otsesõnu, et L. L.-i süüdistatakse ka tulumaksu kinnipidamata jätmises. 2.6 Kuna ei ole tuvastatud L. L. tahtlus maksuhaldurile tulu- ja käibedeklaratsioonides valeandmeid esitada, siis ei saa ka rääkida K. R.-st, M. R.-st ja E. K.-st kui kuriteole kaasaaitajatest. 3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni riigiprokurör Laura Vaik, kes palus linnakohtu otsuse tühistada ja L. L., M. R., K. R. ja E. K. neile esitatud süüdistuses süüdi tunnistada. Samuti taotles prokurör kõigilt süüdistatavatelt solidaarselt 12 467 072 krooni väljamõistmist. Apellant põhjendas oma taotlust järgmiselt. 3.1 Linnakohtu seisukoht, et süüdistatavaid ei saa süüdi tunnistada KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi, on vastuolus 1993. a Maksukorralduse seaduse (edaspidi ka 1993. a MKS) § 272 lg 1 p-ga 2 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsusega asjas nr 3-1-1-136-03. 3.2 Linnakohtu seisukoht, et süüdistuses nimetatud äriühingud võisid piletimüügikäibe deklareerida 1993.

§ 13

lg 2 alusel 0%-lise määraga maksustatava käibena, on formalistlik ja vastuolus halduskohtu praktikaga. Ööklubide pääsmeid ei saa käsitada teatripiletitena. Isegi, kui mõnel ööklubis läbiviidaval üritusel oleksid teatrietendusele omased tunnused, ei saa kohaldada 0%-list käibemaksumäära juhtudel, mil etendusi ei toimunud, või piletitele, mis müüdi pärast etenduse lõppu. 3.3 Kohus on ekslikult leidnud, et maksuhalduril puudus 1993.

§ 13

lg 2 tõlgendamisel algselt seisukoht ja hoiak, et maksumaksja tegevus oli ebaõige. 3.4 Süüdistatavate käitumise subjektiivse külje hindamisel ei saa arvestada linnakohtu viidatud Maksuameti peadirektori

  1. veebruari
  2. a kirja, kuna selle koostamisel ei olnud teada, millega järelepärimise esitanud maksumaksja tegelema hakkab. Kirjast ei nähtu, et ööklubisid saaks käsitada teatritena. Samuti on oluline, et teised suuremad ööklubid ja kontserdikorraldajad deklareerisid vaadeldaval perioodil piletimüügikäivet 18%lise määraga maksustatava käibena. Isegi, kui asuda seisukohale, et süüdistatavad tegutsesid keelueksimuses, puuduvad asjaolud, mis viitaksid sellele, et süüdistatavad oleksid teinud kõik endast oleneva eksimuse vältimiseks. Väidetav korduv pöördumine maksuhalduri poole on tõendamata. Tähtsust ei ole asjaolul, et maksuhaldur polnud kuni
  3. aprillini 1999 avaldanud seisukohta
  4. a piletimüügikäibele 0%-lise käibemaksumäära kohaldamise kohta. Pelgalt deklaratsioonide pinnalt ei ole kohaldatava maksumäära õigsuse hindamine võimalik. 3.5 OÜ-ga F. C. seotud episoodis on tegemist süüdistuse ebatäpsusega, mille kohus oleks saanud süüdistatava olukorda raskendamata kohtuotsuses kõrvaldada. 3.6 Põhjendatud on M. R. ja K. R.e käsitamine kuriteo täideviijatena, kuna osa tegusid panid nimetatud isikud toime kaastäideviijatena koos L. L.ga.
  5. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. oktoobri
  7. a määrusega tühistati linnakohtu otsus L. L., M. R., K. R. ja E. K. õigeksmõistmises osas, mis puudutab OÜ S. M., I. M. AS-i, AS-i I. K. ja AS-i R. käibe ebaõiget deklareerimist ja käibemaksu vähemmaksmist. Muus osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. Prokuröri apellatsioon jäeti rahuldamata. Ehkki määruse resolutiivosas jäeti see märkimata, nähtub ringkonnakohtu põhistustest, et kriminaalasi sooviti saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Leides, et linnakohus võinuks ise teha OÜ-d F. C. puudutavas episoodis tulumaksu kinnipidamata ja tasumata jätmise kohta täpsustuse, ei ole prokurör esitanud ühtegi väidet ega põhjendust selle kohta, et linnakohtu järeldused selle kuriteoepisoodi kohta oleksid ebaõiged. Kuivõrd õigeksmõistmist OÜ F. C. tulumaksu deklareerimata ja ülekandmata jätmises ei ole vaidlustatud, ei kuulu nimetatud episood apellatsioonimenetluse esemesse. 4.2 Kohtuotsuse selguse ja mõistetavuse seisukohalt on oluline silmas pidada lahenduskäigu vastavust deliktistruktuurile. Eeltoodud põhimõtet ei ole prokurör süüdistatavate süüditunnistamise taotlemisel ei esimese astme kohtus ega ka apellatsioonis vähimalgi määral järginud. Linnakohtu otsuses on aga süüdistuses kirjeldatud teo ja teokoosseisu analüüs puudulik. 4.3 Prokurör ei ole apellatsioonis kummutanud linnakohtu seisukohta, et süüdistatavate käitumine ei ole vaadeldav käibe varjamisena. Apellatsioonist ei nähtu, mida tuleb süüdistuses mõista valeandmete esitamise all ning millele tuginedes tuleb süüdistatavate tegevust käsitada käibe varjamisena. 4.4 Tuvastades, et tegemist ei saa olla maksuhaldurile valeandmete esitamisega ja käibe varjamisega, on linnakohus jätnud süüdistatavate tegudele andmata maksuõigusliku hinnangu, milleta ei ole võimalik kontrollida süüdistuses nimetatud tegude süüteokoosseisupärasust. Aastatel 1996-1999 kehtis Maksukorralduse seaduse § 273 lg 1 p 12, mille kohaselt käsitati maksude tasumisest kõrvalehoidumisena muu hulgas alusetute maksusoodustuste või -vabastuste rakendamist. See vastab täpselt süüdistuse sisule vaidlusaluses asjas. Rakendades alusetult käibemaksuvabastust, deklareerides kontsertide piletite ja ööklubide pääsmete müügist tekkinud käibe 0%-lise määraga maksustatava käibena, hoidusid süüdistatavad
  8. a MKS § 273 lg 1 p 12 mõttes kõrvale maksude tasumisest. 4.5 Valeandmete esitamine käibedeklaratsioonis on
  9. a MKS § 272 lg 1 p 2 kohaselt käibe varjamine. Maksude tasumisest kõrvalehoidumine (
  10. a MKS § 273) ja käibe varjamine (
  11. a MKS § 272) on kaks täiesti erinevat mõistet ja nende meelevaldne kasutamine maksukuriteo tuvastamisel viib paratamatult kriminaalseaduse ebaõige kohaldamiseni. Lähtudes tuvastatud tehioludest, ei saa süüdistatavatele ette heita ühtegi
  12. a MKS § 272 lg-s 1 nimetatud käibe varjamise viisi. Prokurör ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks tuleb süüdistuses kirjeldatud tegevust käsitada valeandmete esitamisena käibedeklaratsioonis
  13. a MKS § 272 lg 1 p 2 mõttes. Käesoleval juhul puudub ka analoogia prokuröri viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. märtsi
  15. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-136-
  16. 4.6 Süüdistus põhineb kriminaalseaduse ajalise kehtivuse põhimõtteid eirates
  17. juunil 2000 - s.o pärast süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemist - jõustunud KrK § 1481 redaktsioonil. Käesolevas kriminaalasjas tuleb ennekõike selgitada, kas süüdistuses kirjeldatud tegu - maksude tasumisest kõrvalehoidumine alusetu käibemaksuvabastuse rakendamise teel - oli toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 järgi karistatav. Linnakohus ei ole sisuliselt seda küsimust käsitlenud. Vastutuse maksude tasumisest kõrvalehoidumise eest sätestas KrK § 1481 lg 5 (
  18. jaanuarist 1995
  19. maini 2000 kehtinud redaktsioonis). 4.7 Formaalne ja ebaõige on linnakohtu järeldus, et kuna aastatel 1996-1999 kehtinud KrK § 1481 redaktsioon
  20. lõiget ei sisaldanud, on süüdistus lõike 10 osas ainuüksi sel põhjusel alusetu. Tuleb arvestada teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg-t
  21. 4.8 Ringkonnakohtul puudub võimalus süüdistatavate süüküsimuse otsustamiseks, kuivõrd süüdistatavate tegudele maksuõigusliku hinnangu andmine esitatud süüdistusest erinevalt, tegude erinev kvalifitseerimine, tooks paratamatult kaasa süüdistatavate olukorra halvendamise ja nende kaitseõiguse rikkumise. Süüdistatavatele ei ole kordagi ette heidetud maksude tasumisest kõrvalehoidumist alusetute maksusoodustuste rakendamise teel. Kolleegiumil puudub pädevus süüdistatavate süüküsimuse otsustamiseks süüdistusest erinevalt, eriti olukorras, kus prokuröri apellatsioon vastavasisulist põhistust üldse ei sisalda. 4.9 Kuivõrd linnakohtu otsuses puuduvad põhistused süüdistatavate toimepandud tegude vastavuse kohta KrK §-s 1481 ettenähtud süüteokoosseisule, tuleb linnakohtu otsus tühistada ja saata linnakohtule uueks arutamiseks. Käesolevat kriminaalasja uuesti arutaval kohtukoosseisul tuleb tagada prokuröri poolt uue, süüdistatavatele inkrimineeritud tegude ajal kehtinud KrK § 1481 redaktsiooniga kooskõlas oleva süüdistuse esitamine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  22. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebused L. L. kaitsja vandeadvokaat Tarvo Lindma, K. R. kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv, M. R. kaitsja vandeadvokaat Andres Alas ja E. K. kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra.
  23. L. L. kaitsja T. Lindma palub tühistada ringkonnakohtu määruse osas, millega tühistati Tallinna Linnakohtu
  24. mai
  25. a otsus, ja saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtule sisuliseks otsustamiseks. Muus osas palutakse määrus jätta muutmata. Oma taotlust põhistab kaitsja järgmiselt. 6.1 Ringkonnakohtu määrus on vastuolus KrMS §-st 14 tuleneva kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõttega. Kui ringkonnakohus leiab, et süüdistus on puudulik, kuid sellele vaatamata otsustab tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse ning anda prokurörile võimaluse süüdistuse muutmiseks, rikub kohus poolte võrdsuse põhimõtet, asudes toetama süüdistust. 6.2 Kohus ei saa süüdistuse üle otsustamisel süüdistust laiendada ega seda muuta. Pärast kohtuliku uurimise lõpetamist ei saa süüdistust muuta ka prokurör (KrMS § 268 lg 2), välja arvatud isiku olukorra kergendamiseks (KrMS § 268 lg 7). Kuivõrd seadus ei luba prokuröril pärast kohtuliku uurimise lõpetamist esimese astme kohtus enam süüdistust muuta, ei saa seadusega kooskõlas olla ka ringkonnakohtu määrus, mis tühistab õigeksmõistva otsuse eesmärgiga anda prokurörile võimalus esitada uus süüdistus, mille alusel oleks võimalik süüdimõistva otsuse tegemine. 6.3 Käesolevas kriminaalasjas on nii esimese kui ka teise astme kohus leidnud, et esitatud süüdistus on ebaõige. Sellises olukorras on võistlevas protsessis kohtu ainukene võimalus õigeksmõistva otsuse tegemine. Kriminaalmenetluse seadustiku §-de 268 ja 341 mõtte kohaselt saab süüdistuse ebaõige koostamise või esitamise korral kohtuotsuse tühistada ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata üksnes süüdistatava õiguste tagamise eesmärgil. Õigeksmõistva kohtuotsuse puhul aga selline vajadus puudub. 6.4 Kohtumäärus on lahend, millega ei lahendata asja sisuliselt. Vaidlustatud ringkonnakohtu määruses on aga kohus teinud mitmeid sisulisi otsustusi, andes süüdistuse sisule õigusliku hinnangu. Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et linnakohus on jätnud süüdistusele andmata maksuõigusliku hinnangu ega ole põhjendanud, miks polnud maksude tasumisest kõrvalehoidumine aastatel 1996-1999 kuriteona karistatav. Kõne alla saaks tulla üksnes linnakohtu hinnangu õigsuse küsimus, kuid seda ei saa ringkonnakohus lahendada määrusega.
  26. K. R.e kaitsja A. Pilv põhjendab oma taotlust tühistada ringkonnakohtu määrus ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ja sisuliseks otsustamiseks järgmiselt. 7.1 Kohtu pädevuses ei ole süüdistuse esitamine, muutmine või täiendamine. Asjaolu, et prokurör esitas põhjendamatu süüdistuse ja jättis kasutamata võimaluse uue süüdistuse esitamiseks kohtumenetluses, ei ole käsitatav linnakohtus menetlusnormide rikkumisena. Linnakohtu õigeksmõistev otsus on kõigis olulistes küsimustes piisavalt motiveeritud. Ringkonnakohtu poolt prokurörile uue süüdistuse esitamise võimaluse andmine on vastuolus õiglase ja võistleva kohtumenetluse põhimõtetega. Süüdistatava või kaitsja poolt oma menetlusõiguste kasutamata jätmisel ei ole neil enam võimalik sellele apelleerida hilisemas menetluses. 7.2 Ringkonnakohtu määrusest tulenevalt rikkus linnakohus menetlusnorme sellega, et ei kontrollinud süüdistatavate käitumises süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisude (KrK § 1481 lg 5) esinemist. Linnakohus ei oleks aga tohtinudki seda teha, kuna see tähendanuks süüdistuse piiridest väljumist. Ka ringkonnakohus ise leidis, et süüdistatavatele ei ole kordagi ette heidetud maksude tasumisest kõrvalehoidumist alusetute maksusoodustuste rakendamise teel. Kohtul on võimalik süüdistuse kvalifikatsiooni muuta ainult siis, kui see kergendab süüdistatava olukorda. Linnakohus andis hinnangu prokuröri esitatud süüdistusele ja motiveeris oma seisukohti põhjalikult. Seega ei rikkunud kohus menetlusnorme. Süüdistuse tõendamatusele ei saa järgneda piiramatu kriminaalmenetlus nii ajalises mõttes kui ka uute süüdistuste koostamise kaudu. 7.3 Ringkonnakohus väljus apellatsiooni piiridest ilma, et oleks esinenud KrMS § 340 lg-s 1 sätestatud alused. 7.4 Ringkonnakohtu määrus on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIKonv) art 6 lg-st 1 tuleneva kriminaalasja arutamise mõistliku aja põhimõttega. Seetõttu, et prokurör on jätnud oma kohustused nõuetekohaselt täitmata, ei tohi kannatada kohtumenetluse efektiivsus ja kiirus. Kriminaalasja kohtuliku menetluse käigus ei ole selgunud uusi asjaolusid, millest prokurör poleks olnud enne süüdistuse esitamist teadlik. 7.5 Ringkonnakohtu poolt prokurörile uue süüdistuse esitamise võimaluse andmine on vastuolus EIKonv art 6 lg 3 punktiga a, mille kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus saada kiires korras üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest.
  27. M. R. kaitsja A. Alas palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles sellega tühistati linnakohtu õigeksmõistev otsus. Kaitsja taotleb kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule kohtuotsuse tegemiseks. Määruskaebuse põhimotiivid on järgmised. 8.1 Faktiliselt on ringkonnakohus leidnud, et M. R.-le ei ole esitatud õiget süüdistust ning seetõttu tuleb prokuratuurile anda veel üks võimalus samas kriminaalasjas uue süüdistuse esitamiseks. Selline seisukoht ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse võistlevuse printsiibiga. 8.2 Ringkonnakohtu poolt esile toodud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine - põhjenduse puudumine kohtuotsuses - on ilmselgelt otsitud. Linnakohtu otsus on piisava põhjalikkusega põhistatud. 8.3 Ringkonnakohus on linnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamisel viitega KrMS § 331 lg-le 3 apellatsiooni piiridest väljunud, kuid jätnud põhjendamata, kuidas väidetav kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (põhjenduste puudumine) on raskendanud süüdistatavate olukorda.
  28. E. K. kaitsja T. Meidra palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas linnakohtu õigeksmõistva otsuse, ja teha selles osas uus otsus, millega jätta Tallinna Linnakohtu
  29. mai
  30. a otsus muutmata. Määruskaebuses leitakse, et linnakohtu otsus on piisavalt põhistatud. Võistlevas menetluses ei ole õige tagasipöördumine esimese astme kohtumenetlusse vaid põhjusel, et prokurör saaks esitada uue süüdistuse. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  31. Ehkki süüdistusest nähtuvalt olid L. L., M. R., K. R. ja E. K. seotud erineva arvu väidetavate kuriteoepisoodidega, seisnes kõigi nimetatud isikute tegu selles, et nad deklareerisid või lasid deklareerida ühe või teise äriühingu käibedeklaratsioonides kontserdi- või klubipiletite müügist tekkinud käibe (edaspidi ka piletikäibe) mitte 18%-lise, vaid 0%-lise määraga maksustatava käibena. (L. L.-i ja K. R.-i süüdistati täiendavalt ka OÜ F. C. kinnipeetud tulumaksu deklareerimata ja tasumata jätmises, kuid selles osas määruskaebemenetlust ei toimu.) Kõik süüdistuses käsitletud maksustamisperioodid jäid ajavahemikku 1996-
  32. Piletikäibe deklareerimine 18%-lise määra asemel 0%-lise määraga kvalifitseeriti süüdistuses
  33. juunil 2000 jõustunud KrK § 1481 redaktsiooni
  34. ja
  35. lõike järgi "deklaratsioonis valeandmete esitamisena". Samuti märgiti süüdistuses, et alates
  36. septembrist 2002 on selline tegu karistatav KarS § 386 lg 1 järgi "maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisena". Samas ei nähtu L. L., M. R., K. R.e ega E. K. süüdistusest, millise sätte järgi oli nende käitumine kuriteona karistatav teo toimepanemise ajal. Kogu kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus ei viidanud prokurör kordagi süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemisaegsele kvalifikatsioonile.
  37. Tallinna Linnakohus asus käesolevas kriminaalasjas seisukohale, et L. L., M. R., K. R. ja E. K. süüdimõistmine ei saa põhineda KrK § 1481 redaktsioonil, mis jõustus
  38. juunil 2000, kuna teo karistatavus määratakse teo toimepanemise ajal kehtinud seadusega. Siiski ei rajanud linnakohus oma õigeksmõistvat otsust üksnes sellele tõdemusele, vaid andis hinnangu süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisaegsele karistatavusele. Linnakohtu õigeksmõistev otsus põhines järgmistel argumentidel: 1) süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg 2 redaktsiooni järgi oli kuriteona karistatav käibe varjamine (osaline või täielik deklareerimata jätmine), mitte aga käibe deklareerimine vale maksumääraga; 2)
  39. maini 2000 kehtinud KrK § 1481 redaktsioon ei näinud üheski lõikes ette kriminaalvastutust käibedeklaratsioonis ebaõige maksumäära näitamise eest, tunnistades kuriteoks üksnes ebaõigete andmete esitamise tuludeklaratsioonis (KrK § 1481 lg 1); 3) süüdistuses nimetatud äriühingud olid täitnud kõik seadusest tulenevad nõuded, mis olid vajalikud nende käsitamiseks teatritena 1993.

§ 13

lg 2 mõttes; 4) süüdistatavad ei deklareerinud piletimüügikäivet vale maksumääraga tahtlikult. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et ehkki punktides 3 ja 4 toodud linnakohtu järeldused on iseenesest teineteist välistavad, võib neid käsitada kohtu alternatiivse seisukohavõtuna - piletimüügikäibe deklareerimine 0%-lise määraga oli põhjendatud, kuid isegi kui see nii ei olnud, ei deklareeritud käivet vale määraga tahtlikult.

  1. Linnakohtu otsusele esitatud apellatsioonis avaldas prokurör esmakordselt süüdistuse seisukoha küsimuses, millise sätte järgi oli käibe deklareerimine vale maksumääraga karistatav L. L.-le, M. R.-le, K. R.-le ja E. K.-le inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal. Nimelt leidis prokurör, et selline tegu oli toimepanemise ajal kvalifitseeritav KrK § 1481 lg 2 järgi "käibe varjamisena", kuna
  2. a MKS § 272 lg 1 p 2 luges käibe varjamiseks ka ebaõigete andmete esitamise käibedeklaratsioonis. Lisaks vaidlustas prokurör linnakohtu seisukohad 1993.

§ 13lg 2 tõlgendamise ja süüdistatavatel tahtluse puudumise osas.

  1. Ringkonnakohus ei soostunud apellandi seisukohaga, et toimepanemise ajal oli käibe deklareerimine vale maksumääraga kvalifitseeritav KrK § 1481 lg 2 järgi. Sellele vaatamata tühistas ringkonnakohus linnakohtu õigeksmõistva otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu arvates rikkus linnakohus menetlusnorme seeläbi, et ei põhjendanud oma otsuses, miks ei olnud süüdistuses kirjeldatud tegu - maksude tasumisest kõrvalehoidumine alusetu käibemaksuvabastuse rakendamise teel - aastatel 19961999 karistatav sel ajal kehtinud KrK § 1481 redaktsiooni järgi. Nimelt leidis kohtukolleegium, et käibe deklareerimine vale määraga oli süüdistuses vaadeldaval perioodil käsitatav alusetu maksusoodustuse või vabastuse rakendamisena ja seeläbi maksude tasumisest kõrvalehoidumisena
  2. a MKS § 273 lg 1 p 12 mõttes, vastates seega KrK § 1481 lg-s 5 sätestatud kuriteokoosseisule (
  3. maini 2000 kehtinud redaktsioonis). Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et tal puudub võimalus süüdistatavate süüküsimuse otsustamiseks, kuivõrd süüdistatavate tegudele süüdistusest erineva maksuõigusliku hinnangu andmine ja tegude erinev kvalifitseerimine tooks paratamatult kaasa süüdistatavate olukorra halvenemise ja nende kaitseõiguse rikkumise, kuna neile ei ole kordagi ette heidetud maksude tasumisest kõrvalehoidumist alusetute maksusoodustuste rakendamise teel. Ühtlasi sedastas ringkonnakohus, et kriminaalasja uuesti arutaval kohtukoosseisul tuleb tagada prokuröri poolt uue, süüdistatavatele inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal kehtinud seadusega kooskõlas oleva süüdistuse esitamine.
  4. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukoht kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest linnakohtu poolt, on ekslik ja sisemiselt vastuoluline. Seda järgmistel põhjustel.
  5. Ringkonnakohtu mittenõustumine esimese astme kohtu motiividega ei anna apellatsioonikohtule alust kohtuotsuse tühistamiseks põhistuste puudumise tõttu. Kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (Vt nt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. mai
  7. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-99 - RT III 1999, 19, 185, p 6.1.) Heites linnakohtule ette kohtuotsuses põhistuse puudumist, jättis ringkonnakohus täielikult tähelepanuta, et linnakohtu otsuses on toodud põhistused selle kohta, et: 1) süüdistuses nimetatud äriühingud olid täitnud kõik seadusest tulenevad nõuded, mis olid vajalikud nende käsitamiseks teatritena 1993.

§ 13

lg 2 mõttes (vt käesoleva määruse punkti 2.3); 2) süüdistatavad ei deklareerinud piletimüügikäivet vale maksumääraga tahtlikult (vt käesoleva määruse punkti 2.4). Nõustumine ükskõik kummaga nimetatud järeldustest välistaks süüdistatavate vastutuse nii KrK § 1481 lg 2 kui ka ringkonnakohtu poolt aluseks võetud KrK § 1481 lg 5 järgi. Seega isegi juhul, kui linnakohtu õigeksmõistev otsus oleks nn käibemaksuepisoodide osas rajatud üksnes neile kahele järeldusele (või ka ühele neist), ei saaks rääkida kohtuotsuses põhistuse puudumisest KrMS § 339 lg 1 p 7 (AKKS § 39 lg 3 p 7) mõttes. Järelikult tulnuks ringkonnakohtul anda omapoolne hinnang linnakohtu kõnealuste seisukohtade õigsusele. Seda saanuks apellatsioonikohus teha aga ainult otsuses, mitte määruses. 16. Ühtlasi märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et lugedes süüdistuses nimetatud asutused 1993.

§ 13

lg 2 mõttes teatriteks, andis linnakohus süüdistatavate käitumisele maksuõigusliku hinnangu, mille puudumist ringkonnakohus linnakohtule ette heidab. Teatud faktilistele asjaoludele maksuõigusliku hinnangu andmine tähendab seisukohavõttu küsimuses, kas need asjaolud on maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise aluseks ja milline on tekkinud maksuõigussuhte sisu. Käesolevas kriminaalasjas tähendab see eeskätt vastuse andmist küsimusele, kas süüdistuses nimetatud piletimüügikäive oli tervikuna või osaliselt maksustatav 18%-lise käibemaksumääraga.

  1. a Maksukorralduse seaduse
  2. peatükk, millele linnakohtu poolt viitamata jätmist käsitas ringkonnakohus süüdistatavate käitumisele maksuõigusliku hinnangu andmata jätmisena, ei sätestanud maksuõigussuhte tekkimise muutumise või lõppemise aluseid, vaid määratles teatud mõisted, mille kaudu sisustati maksuõiguserikkumiste koosseise.
  3. Ehkki linnakohus leidis, et süüdistatavad ei deklareerinud piletimüügikäivet vale maksumääraga (või vähemalt ei teinud seda tahtlikult), esitas ta põhistuse ka selle kohta, miks kohtu hinnangul ei olnud käibe deklareerimine vale maksumääraga kuni
  4. maini 2000 kehtinud KrK § 1481 redaktsiooni ühegi lõike järgi karistatav (vt käesoleva määruse punkti 2.2). Asjaolu, et ringkonnakohus linnakohtu sellise seisukohaga ei soostunud, leides, et käibe deklareerimine vale määraga oli kvalifitseeritav KrK § 1481 lg 5 järgi, ei andnud apellatsioonikohtule alust väita, et esimese astme kohtu otsuses puudub põhistus KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesoleval juhul on ringkonnakohus vääralt samastanud KrMS § 338 p-des 2 ja 3 sätestatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused. Leides, et esimese astme kohus on eksinud materiaalõiguse tõlgendamisel, ei saa ringkonnakohus apelleeritud kohtuotsusele ette heita, et selles puudub põhistus selle kohta, miks ei kohaldanud esimese astme kohus seadust nii, nagu ringkonnakohus seda õigeks peab. Esimese astme kohus ei saa otsust tehes ette näha ringkonnakohtu tulevast hinnangut samas asjas ja oma põhistust lähtudes sellest üles ehitada.
  5. Ringkonnakohtu määruse sisemine vastuolulisus nähtub järgnevast. Ühelt poolt heitis ringkonnakohus linnakohtule ette seda, et viimane ei põhjendanud, miks ei olnud maksude tasumisest kõrvalehoidumine alusetu käibemaksuvabastuse rakendamise teel aastatel 1996-1999 sel ajal kehtinud KrK § 1481 järgi karistatav. Samas asus apellatsioonikohus aga ise seisukohale, et süüdistatavate käitumise kvalifitseerimine KrK § 1481 lg 5 järgi eeldaks neile uue süüdistuse esitamist, kuna süüdistatavatele ei ole kordagi ette heidetud maksude tasumisest kõrvalehoidumist alusetute maksusoodustuste rakendamise teel. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et need kaks ringkonnakohtu järeldust on teineteist välistavad. Arutas ju linnakohus kriminaalasja süüdistuse alusel, milles puudus viide kuni
  6. maini 2000 kehtinud KrK § 1481 lg-le 5 ja
  7. a MKS § 273 lg 1 p-le
  8. Ringkonnakohtu kõnealuse eksimuse põhjused peituvad kolleegiumi hinnangul väärarusaamas, nagu oleks kriminaalasja lahendaval kohtul võimalik "tagada uue süüdistuse esitamine". Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab, et sellist võimalust ei olnud ega ole kohtul ei Kriminaalmenetluse koodeksi ega Kriminaalmenetluse seadustiku alusel, ei kriminaalasja esmakordsel ega teistkordsel arutamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 lg 1 sätestab üheselt, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Ükski seadus ei anna kriminaalasja lahendavale kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord, kus kohus esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku uue - kohtu hinnangul vettpidava - süüdistuse esitamiseks, ei oleks lisaks KrMS § 14 lg-le 1 kooskõlas ka EIKonv art 6 lg-st 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõudega.
  9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et juba ringkonnakohtu määruses väljendatud seisukoht kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus süüdistatavatele uue süüdistuse esitamise vajalikkusest (koos otsese viitega KrK § 1481 lg-le 5 kui "õigele" kvalifikatsioonile) on vastuolus kohtumenetluse võistlevuse, kohtu erapooletuse ja võimude lahususe põhimõtetega.
  10. Eeltoodud põhjustel ei soostu Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et linnakohtu otsuses puudub põhistus KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohtul puudus alus KrMS § 341 lg 2 kohaldamiseks ja kriminaalasja osaliseks saatmiseks uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Seetõttu tühistab Riigikohus KrMS § 388 lg 4, § 362 p 2 ja § 361 p 6 alusel ringkonnakohtu määruse osas, millega tühistati Tallinna Linnakohtu
  11. mai
  12. a otsus. Kriminaalasi tuleb saata selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  13. Riigikohus ei saa rahuldada L. L., M. R. ja K. R. kaitsjate taotlust osas, milles palutakse saata kriminaalasi ringkonnakohtule "sisuliseks otsustamiseks". Kriminaalkolleegiumil pole teoreetiliselt võimalik käesoleva määruskaebemenetluse raames välistada, et kriminaalasja uuesti arutav ringkonnakohtu koosseis tuvastab mõne sellise - ringkonnakohtu
  14. oktoobri
  15. a määruses nimetamata kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis annab aluse KrMS § 341 lg 2 kohaldamiseks. Seetõttu ei saa Riigikohus ka ringkonnakohtule ette kirjutada, milline lahend tuleb teistkordses apellatsioonimenetluses teha. Samuti puudub Riigikohtul määruskaebemenetluses menetluslik alus rahuldada E. K. kaitsja taotlus jõustada Tallinna Linnakohtu
  16. mai
  17. a otsus. II
  18. Järgnevalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, millised on kohtu võimalused anda hinnang L. L.-e, M. R.-le, K. R.-le ja E. K.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisaegsele karistatavusele olukorras, kus süüdistuses kajastub nende tegude kvalifikatsioon üksnes pärast toimepanemist jõustunud karistusseaduse redaktsioonide järgi.
  19. Kriminaalkoodeksi kehtivusajal toime pandud tegude puhul ei ole kohtupraktikas rangelt järgitud põhimõtet, mille kohaselt tulnuks tegu alati kvalifitseerida Kriminaalkoodeksi selle redaktsiooni järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Olukorras, kus karistusseaduse uus redaktsioon leevendas isiku olukorda, võis teo kvalifitseerida ka uue redaktsiooni järgi, kontrollides eelnevalt, kas tegu oli toimepanemise ajal kuriteona karistatav. Nii võeti kohtupraktikas omaks arusaam, et enne
  20. juunit
  21. a toime pandud teo, mis vastas nii toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg-le 7 kui ka
  22. juunil
  23. a jõustunud KrK § 1481 lg-le 10, võis kvalifitseerida viimati nimetatud sätte kui leebema järgi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  24. märtsi
  25. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-04 - RT III 2004, 9, 107, p 12.3;
  26. aprilli
  27. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-03 - RT III 2003, 14, 133, p 10;
  28. märtsi
  29. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-04 - RT III 2005, 10, 94, p 8). Samas aktsepteeris kohtupraktika ka teo kvalifitseerimist kriminaalkoodeksi selle redaktsiooni järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  30. veebruari
  31. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-123-03 - RT III 2004, 8, 84, p 17). Seejuures tuleb aga arvestada, et sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseeriti, tuli karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (KrK § 6 lg-d 2-3; KarS § 5 lg-d 2-3, Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-d 2-3).
  32. Põhiseaduse § 23 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Sama põhimõte on sätestatud ka KarS § 5 lg-s
  33. Järelikult kuulub küsimus süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemisaegsest kvalifikatsioonist vaieldamatult kriminaalmenetluse õiguslikku esemesse. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend
  34. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et EIKonv art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses. Samas ei näe konventsioon inimõiguste kohtu hinnangul ette eraldi formaalseid nõudeid selle kohta, millisel viisil tuleb süüdistatavat tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alusest informeerida. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  35. oktoobri
  36. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05 - RT III 2005, 36, 349, p 12.) Nõue, et süüdistatav peab lisaks süüdistuse aluseks olevatele faktilistele asjaoludele olema informeeritud ka süüdistuse õiguslikust kvalifikatsioonist, tuleneb samuti KrMS § 154 lg 3 p-st 3 ning enne
  37. juulit 2004 kehtinud KrMK § 174 lg-st
  38. Viidatud sätete eesmärk oli ja on tagada süüdistatavale võimalus vaidlustada süüdistuses kirjeldatud teo karistatavust.
  39. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule (KarS § 5 lg 1), kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (KarS § 5 lg 2). Seetõttu peab süüdistataval olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Nimetatud õiguse efektiivne kasutamine on võimalik üksnes juhul, kui süüdistatav on teadlik sellest, millistest sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik. Seejuures tuleb arvestada, et teo kvalifikatsioonile karistusseaduse ühe (süüdistuses nimetamata) redaktsiooni järgi võib olla võimalik esitada vastuväiteid, mis karistusseaduse teise (süüdistuses nimetatud) redaktsiooni kontekstis ei oleks asjakohased.
  40. Arvestades eelmärgitut, samuti asjaolu, et just süüdistus määrab üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid, peaks süüdistuses reeglina kajastuma ka kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. Seeläbi antaks süüdistatavale tõhus võimalus esitada vastuväited süüdistuses kirjeldatud teo karistatavusele mis tahes ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.
  41. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et olukorras, kus süüdistuses ei kajastu teo karistatavus kõigi teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse redaktsioonide järgi, puudub kohtul igal juhul võimalus ise kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi. Siinkohal tuleb arvestada, et KrMS § 306 lg 1 p 3 ja § 268 lg 8 (KrMK § 263 lg 1 p 3 ja § 215 lg 4) annavad kohtule õiguse isiku teole süüdistuses antud õiguslikust hinnangust teatud ulatuses kõrvale kalduda. Olukorras, kus kohus võib süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni asendada teisega, ei saa olla ka välistatud kohtu õigus kontrollida teo karistatavust lisaks süüdistuses märgitud karistusseaduse redaktsioonile mõne sellise redaktsiooni järgi, mis süüdistuse tekstis ei kajastu. Seejuures tuleb silmas pidada, et teo karistatavuse kontrollimine mõne süüdistuses nimetamata seaduseredaktsiooni järgi ei saa raskendada isiku olukorda, kuna vastavalt KarS § 5 lg-tele 2 ja 3 tuleb karistuse mõistmisel alati lähtuda isiku suhtes leebeimast redaktsioonist. Ka Riigikohtu üldkogu
  42. veebruari
  43. a otsuse asjas nr 3-1-1-120-03 (RT III 2004, 7, 69) punktist 36 järeldub, et ehkki süüdistuses tuleks kajastada kõik asjassepuutuvad karistusseaduse muudatused, ei ole selle nõude järgimata jätmisel tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada. Samas tuleb arvestada, et kõnealuse puuduse kõrvaldamine kohtumenetluses on võimalik üksnes tingimusel, et süüdistatavale tagatakse tõhus võimalus vaidlustada talle inkrimineeritava käitumise kriminaliseeritust nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast seda muutunud karistusseaduse järgi.
  44. Käesoleva otsuse punktis 11 osundatud Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoha järgi ei näe EIKonv art 6 lg 3 punkt a ette eraldi formaalseid nõudeid selle kohta, millisel viisil tuleb süüdistatavat tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alusest informeerida. Ehkki Eesti kriminaalmenetlusõiguse kohaselt tehakse selline informatsioon isikule reeglina teatavaks süüdistuse vormis, ei sätestanud Kriminaalmenetluse koodeks ega sätesta ka Kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu nõuet, et süüdistus peaks kajastama teo kvalifikatsiooni kõigi karistusseaduse redaktsioonide järgi, mis on kehtinud alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Teatud juhtudel ei oleks see isegi põhimõtteliselt võimalik, kuna isiku käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks olevat seadust võidakse alati muuta ka pärast seda, kui isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses on kohtulik uurimine lõppenud ja seega on vastavalt KrMS § 268 lgle 2 kadunud võimalus süüdistuse muutmiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  45. oktoobri
  46. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05, p 9). Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et süüdistatava kaitseõigust ei ole oluliselt rikutud ka juhul, kui süüdistuses on näidatud üksnes karistusseaduse see redaktsioon, mille järgi isiku tegu kvalifitseeritakse, kuid isikule on muul viisil tagatud teave sellest, milliste sätete järgi käsitatakse tema tegu karistatavana süüdistuses nimetamata karistusseaduse redaktsiooni(de) järgi. Selline teave peab olema piisavalt üksikasjalik ja selge ning kindlustama süüdistatavale tõhusa võimaluse vaidlustada oma teo karistatavust mis tahes ajahetkel arvates selle toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.
  47. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest polnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt nt Dallos vs. Ungari, otsus
  48. märtsist 2001, p-d 48-52; Sipavi?ius vs. Leedu, otsus
  49. veebruarist 2002, p-d 29-33).
  50. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et arvestades süüdistatavate võimalust esitada esimese astme kohtu õiguskäsitlusele vastuväiteid apellatsioonimenetluses, oli Tallinna Linnakohus õigustatud kontrollima L. L.-le, M. R.-le, K. R.-le ja E. K.-le inkrimineeritavate tegude vastavust teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadusele vaatamata sellele, et süüdistuses oli ekslikult jäetud kajastamata teo toimepanemisaegne kvalifikatsioon. Seda linnakohus käesolevas kriminaalasjas ka tegi, leides, et enne
  51. juunit 2000 ei olnud käibe deklareerimine vale maksumääraga karistatav.
  52. Kaaludes ringkonnakohtu võimalusi lähtuda otsuse tegemisel normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud ja mille kohaldamisega süüdistatav seega eelnevalt arvestada ei saa, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Ringkonnakohtu otsusega ei ole kriminaalkohtumenetlus veel lõppenud. Süüdistataval on kaitsja kaudu võimalus esitada ringkonnakohtu õiguskäsitlusele vastuväiteid kassatsioonimenetluses. Samas saavad sellised vastuväited puudutada üksnes ringkonnakohtu seisukohti seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel, kuna faktilisi asjaolusid Riigikohus tuvastada ei või (KrMS § 363 lg 5). Sellest tulenevalt ei saa ringkonnakohus asja lahendamisel lähtuda süüdistatavale üllatuslikust normist, kui selle normi kohaldamisele oleks võimalik esitada vastuväiteid, mis eeldaks uute, süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni kontekstis asjassepuutumatute faktiliste asjaolude tuvastamist. Seevastu ei ole piiratud Riigikohtu pädevus kaaluda ringkonnakohtu otsusele õiguse tõlgendamise küsimustes esitatud vastuväiteid ja viimaste põhjendatuse korral apellatsioonikohtu otsus ka tühistada (KrMS §-d 361-362). Järelikult säilib süüdistataval selles osas efektiivne võimalus vastuväidete esitamiseks ka juhul, kui ringkonnakohus lähtub süüdistatava jaoks uudsest õiguskäsitlusest. Seega ei ole täielikult välistatud, et apellatsioonikohus lähtub otsuse tegemisel normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Eelöeldu puudutab ka olukorda, kus ringkonnakohus kontrollib süüdistatava käitumise karistatavust süüdistuses märkimata karistusseaduse redaktsiooni järgi. Jüri Ilvest Ott Järvesaar Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.