← Eesti

3-2-1-124-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-124-05 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. jaanuar
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik Kohtuasi T. T hagi OÜ T (likvideerimisel) vastu 117 120 krooni 20 sendi väljamõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2118/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. T kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. detsember
  6. a Istungil osalenud isikud Kassaator T. T ja kassaatori lepinguline esindaja vandeadvokaat Karl Saavo ning vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Ann Saar. Resolutsioon
  7. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  8. mai
  9. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  10. Kassatsioonkaebus rahuldada.
  11. Tagastada T. T kassatsioonkaebuselt
  12. juunil
  13. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. T. T esitas hagi OÜ T (likvideerimisel) vastu, paludes kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu ja viivised, hüvitise töölepingu lõpetamise eest, maksmata puhkusetasu ning viivise lõpparve ja palga maksmisega viivitamise eest kokku summas 117 120 krooni 20 senti. Hagiavalduse kohaselt leppisid hageja ja kostja
  15. märtsil
  16. a kokku, et hageja asub kostja juures tööle maalrina ja kostja maksab hagejale lagede remondi eest 40 kr/m², seinte remondi eest 35 kr/m² ja akendega seina remondi eest 25 kr/m². Hageja asus tööle, andes tööraamatu kostja kätte. Hageja töötas märtsis ja aprillis kokku 436,35 tundi ja kokkulepitud tasumäärasid arvestades on hageja töötasu nimetatud perioodil tehtud tööde eest 30 586 krooni. Kuna kostja tehtud töö eest ei tasunud ja mais enam tööd ei andnud, kirjutas hageja
  17. mail
  18. a avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel alates
  19. maist
  20. a.
  21. mail
  22. a kandis kostja hagejale üle 651 krooni 43 senti. Hageja nõuab kostjalt
  23. aasta märtsi ja aprilli saamata töötasu 30 586 krooni ja keskmist palka 7 tööpäeva eest
  24. aasta mais, s.o 4480 krooni (7 päeva 8 tundi * 80 krooni), kuna kostja ei taganud hagejale tööd. Samuti peab kostja TLS § 35 alusel maksma hagejale viivist palga maksmisega viivitamise eest 0,5% päevas kuni nõutud töötasu maksmiseni. Kuna hageja lõpetas töölepingu TLS § 82 alusel seetõttu, et kostja rikkus lepingutingimusi, tuleb kostjal maksta hagejale kompensatsiooni 2 kuu keskmise palga ulatuses, s.o 30 586 krooni, ja lõpparve maksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmist palka, s.o 15 293 krooni. Samuti peab kostja maksma hagejale 5 päeva eest puhkuse kompensatsiooni, s.o 3200 krooni. Koos tööraamatuga saatis kostja hagejale ka töölepingu nr
  25. Töölepingus on kirjas, et hagejaga on tööleping lõpetatud TLS § 79 alusel hageja soovil. Hageja ei ole avaldanud soovi nimetatud alusel töölepingu lõpetamiseks.
  26. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja nõustus, et töösuhe hagejaga kestis
  27. märtsist
  28. a
  29. maini
  31. märtsini
  32. a töötas hageja suulise töölepingu alusel.
  33. märtsil
  34. a soovis kostja töölepingu kirjalikult vormistada, kuid hageja keeldus. Kirjaliku töölepingu saatis kostja hagejale tähitud postiga. Töölepingu järgi oli kokkulepitud tööaja kestus nädalas 40 tundi ja töötasu 20 krooni tunnis vastavalt tegelikult töötatud tundide arvule. Kostja on pidanud töötajate tööaja arvestuse tabelit, milles märgiti iga töötaja tegelikult töötatud töötunnid. Palka maksti üks kord kuus hiljemalt
  35. kuupäeval. Hageja ei esitanud avaldust töötasu pangakontole kandmiseks ning seetõttu maksti talle töötasu sularahas. Hageja keeldus töötasu saamise kohta palgalehtedele allkirja andmast, mille on raha üleandmise juures viibinud juhatuse liige ja raamatupidaja igakordselt palgalehele fikseerinud. Kostja on töölepingus kokkulepitud töötasult igakuiselt arvestanud, kinni pidanud ja tasunud sotsiaalmaksu, tulumaksu, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse.
  36. Tartu Maakohus rahuldas
  37. märtsi
  38. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 769 krooni 17 senti. Kohus leidis, et tööleping hagejaga on lõpetatud TLS § 79 lg l alusel alates
  39. maist
  40. a ja hagejal puudub õigus nõuda TLS § 82 lg-s 2 ettenähtud hüvitist. Hageja ei ole vaidlustanud töölepingu lõpetamist TLS § 79 alusel. Hageja on vaid märkinud, et tema ei ole avaldanud soovi nimetatud alusel töölepingu lõpetamiseks. Hageja väited kokkulepitud tasumäärade, tehtud töö ja töötatud aja kohta on paljasõnalised, kuna hageja on esitanud selle kohta üksnes erinevaid omakäelisi arvestusi. Kostja esitatud
  41. aasta märtsi, aprilli ja mai tööaja arvestuse tabelitest nähtuvalt töötas hageja märtsis 184 tundi (23 päeva), aprillis 168 tundi (21 päeva) ning mais 4 tundi (0,5 päeva). Palgalehtede kohaselt on hagejale arvestatud märtsis palka 3680 krooni ning aprillis 3360 krooni. Maikuu töötasu tõendi kohaselt on hagejale arvestatud palka 80 krooni ja puhkusekompensatsiooni 571 krooni 43 senti, mis kinnitab kostja väiteid, et kokku oli lepitud töötasus 20 krooni tunnis. Kuna hageja väited töötasu suuruse ja töötatud aja kohta on tõendamata, lähtub kohus kostja esitatud andmetest. Asjaolud, et AS T sõlmis hagejaga
  42. augustil
  43. a töölepingu, kus hageja palgaks oli ette nähtud 30 krooni tunnis, Leedu ettevõtte tööpakkumise kohaselt on maalri palk 2,32-3,48 eurot/m² ning hageja ja H OÜ vahelise lepingu järgi on hagejalt ostetava teenuse hinnaks 35 kr/m², ei välista kostja ja hageja vahelist teistsugust kokkulepet. Seega on tõendatud, et hageja töötasuks oli 20 krooni tunnis. Tõendatud ei ole hagejale palga maksmine. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu
  44. mail
  45. a ning kandis hagejale üle lõpparve. Kostja esitatud tööaja tabelist nähtuvalt käis hageja
  46. a mais tööl vaid
  47. mail. Hageja kinnitab, et
  48. aasta mais ta tööl ei olnud. Seetõttu ei pea kohus usutavaks, et hageja kutsuti
  49. mail
  50. a kostja kontorisse, kus hageja võttis raha ning keeldus selle kohta allkirja andmast. Usaldusväärseks ei saa pidada ka kostja esitatud tõendeid
  51. aasta märtsi ja aprilli palga väljamaksmise kohta. Riigikohtu
  52. mai
  53. a otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-3902 ei saa palga maksmist tunnistajate ütlustega tõendada. Kindlustatute registri väljavõte ja asjaolu, et Maksuameti tõendi kohaselt on kostja
  54. märtsist
  55. a
  56. aprillini
  57. a maksnud hagejale välja töötasu 7040 krooni, millest on kinni peetud tulumaks 1812 krooni, ei tõenda iseenesest, et hagejale töötasu ka reaalselt maksti. Seetõttu tuleb hageja kasuks välja mõista palk
  58. aasta märtsi eest 3680 krooni ning aprilli eest 3360 krooni. Puudub alus hageja tööga kindlustamata jätmise eest palga väljamõistmiseks TLS § 66 alusel, sest hageja ei ole tõendanud, et kostja ei kindlustanud teda tööga. Kostja väitel oodati hagejat jätkuvalt tööle. Vabariigi Valitsuse
  59. augusti
  60. a määrusega nr 278 kinnitatud "Puhkusetasu arvutamise korra" § 2 lg 2, § 3 lg-te l ja 4 järgi, arvestades asjaoludega, et hageja töötas 2 kuud ja tema päevatasu oli 119 krooni 32 senti, tuli hagejale maksta puhkusehüvitist 5 päeva eest kokku 596 krooni 60 senti. Kostja on arvestanud ja maksnud hagejale puhkusehüvitist 571 krooni 43 senti, seega ettenähtust 25 krooni 17 senti vähem, mis tuleb kostjalt välja mõista. Kuna kostja ei ole hagejale maksnud palka
  61. aasta märtsi eest ning hageja leiab, et palk oleks tulnud talle välja maksta hiljemalt
  62. aprillil
  63. a, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis
  64. aasta märtsi palga maksmisega viivitamise eest kuni töölepingu lõpetamiseni
  65. mail
  66. a, s.o 184 krooni. Kuna aprilli palga oleks kostja pidanud maksma lõpparvena, puudub aprilli palgalt viivise väljamõistmiseks alus. Kuna kostja ei ole käesoleva ajani maksnud hagejale lõpparvena kõiki hagejal saadaolevaid summasid, tuleb kostjalt hageja kasuks TLS § 119 lg 2 alusel välja mõista ühe kuu keskmine palk 3520 krooni.
  67. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada palgamäära suuruse ning töölepingu lõpetamise aluse ja kuupäeva osas ning teha selles osas uue otsuse, millega mõista kostjalt välja 38 252 krooni 3 senti. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt hindas maakohus ebaõigesti hageja
  68. mail
  69. a kostjale saadetud teatist töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ja kostja
  70. mail
  71. a hagejale saadetud töölepingut nr 27, tehes seetõttu väära järelduse, et tööleping lõppes TLS § 79 alusel. Hageja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, järgides TLS § 72 lg-s l ja § 73 lgs 2 sätestatut, mistõttu tuleb poolte vahel töölepingu lõpetamise aluseks lugeda TLS § 82 ning töölepingu lõpetamise päevaks
  72. mai
  73. a. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud apellandi palgamäära suuruseks 20 krooni tunnis, jättes põhjendamatult arvestamata hageja väite, et kokkulepitud tunnitasuks oli 35 krooni ja hageja ei oleks alla 35-kroonise tunnitasu eest tööle asunudki. Samuti ei arvestanud maakohus hageja esitatud tõenditega, mille kohaselt on ehitusfirmades tunnitasuks 35 krooni. Kostja esitatud palgalehest saab teha järelduse, et vastustaja maksab töötajatele ümbrikupalka, sest ei ole mõistlik ega loogiline, et töölised töötaksid firmas, kus palgamäär on kaks korda väiksem keskmisest palgamäärast. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista märtsikuu palga 8505 krooni (243 tundi * 35 krooni) ja aprillikuu palga 6767 krooni 25 senti (193,35 tundi * 35 krooni), kokku 15 272 krooni 25 senti, millest tuleb maha arvestada kostja tasutud 651 krooni 43 senti. Kasutamata puhkuse eest tuleb kostjalt välja mõista l294 krooni 25 senti. TLS § 119 lg 2 alusel tuleb välja mõista ühe kuu keskmine palk, s.o 7636 krooni 13 senti, ning TLS § 82 lg 2 alusel kahe kuu keskmise palk, s.o 15 272 krooni 25 senti.
  74. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  75. Tartu Ringkonnakohus jättis
  76. mai
  77. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, kordamata selle põhjendusi. Samuti mõistis ringkonnakohus hagejalt välja riigituludesse 420 krooni riigilõivu katteks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et TsMS § 147 lg 1 p 4 kohaselt märgitakse hagiavalduses hageja selgelt väljendatud nõue ja hagi hind, kui hagil on hind. TsMS § 229 lg 1 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kostja on lõpetanud hagejaga töölepingu TLS § 79 lg 1 alusel. Kuigi hageja ei ole esitanud avaldust töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 lg 1 alusel, ei ole ta esitanud maakohtule nõuet tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 79 lg 1 alusel ebaseaduslikuks ega nõudnud töölepingu lõppenuks lugemist TLS § 82 lg 1 alusel. Kuna tööleping on lõpetatud TLS § 79 lg 1 alusel ja seda ei ole vaidlustatud, siis on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja kahe kuu keskmine palk TLS § 82 lg 2 alusel. TsMS § 319 lg 2 kohaselt ei ole hagejal õigust muuta apellatsioonkaebuses hagi alust ega eset, samuti esitada nõuet, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Maakohus on põhjendatult tuvastanud hageja tunnitasu määrana 20 krooni ja tõendamata on hageja väide, et kokku lepiti tunnitasu määras 35 krooni. Kostja esitatud tõendid kinnitavad kostja väidet, et kokku lepiti tunnitasu määras 20 krooni. Asjaolu, et teised tööandjad on apellandile maksnud töötasu 30 krooni ja 35 krooni tunni eest, ei tõenda pooltevahelist kokkulepet suuremas tunnitasu määras kui 20 krooni. Kuna ringkonnakohus ei rahulda apellandi nõuet 35-kroonise tunnitasu määra osas, siis tuleb jätta rahuldamata ka apellandi nõuded, milles ta palub kostjalt välja mõista
  78. aasta märtsi ja aprilli palga, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ja ühe kuu keskmise palga lõpparve kinnipidamise tõttu. Kuna riigilõivuseaduse (RLS) § 16 lg 1 p 1 kohaselt on hageja vabastatud riigilõivu tasumisest ainult hagi või kaebuse esitamisel, tuleb hageja vabastada osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral. Hageja on võimeline tasuma riigilõivu 20% ulatuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jäetud osalt, s.o 420 krooni. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  79. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jäi lahendamata vaidlus selle üle, millisel alusel on töösuhe lõpetatud ja millises palgamääras pooled kokku leppisid. Kohtud jätsid põhjendamatult kohaldamata TLS § 82 lg 2 ja välja mõistmata hüvitise. Kohtud leidsid ekslikult, et kuna hageja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamise alust, tuleb lugeda leping lõpetatuks TLS § 79 lg 1 alusel, nagu töölepingus märgitud. TLS § 29 järgi loetakse tööleping sõlmituks, kui pooled on lepingule alla kirjutanud või töötaja lubatakse tööle. Asjas on tuvastatud, et pooltel puudus kirjalik tööleping, hageja esitas kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ja kostja saatis hagejale tööraamatu koos töölepinguga, milles oli töölepingu lõpetamise alusena märgitud TLS § 79 lg 1, pärast seda kui hageja oli saatnud avalduse. Töölepingu lõpetamise alus nähtub hageja tehtud kirjalikust avaldusest kostjale. Kostja saadetud tööleping, mille hageja sai kätte
  80. mail
  81. a, s.o pärast töölepingu lõpetamise avalduse tegemist, ja milles oli märgitud töölepingu lõpetamise alusena TLS § 79 lg 1, ei ole poolte tööleping, ja selles sisalduvat töölepingu lõpetamise alust ei pidanud hageja vaidlustama. Töötasu suuruse osas on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Ühelt poolt on tuvastatud, et pooltel puudus kirjalik tööleping, teisalt leiab kohus, et töötasu suurus on kinnitatud pooltevahelise töölepinguga. Lisaks on kohtud jätnud tähelepanuta hageja väite, et 20 krooni suuruse tunnitasu eest ei oleks hageja tööle asunudki. Kohtud jätsid kohaldamata TLS § 16, mille kohaselt on kehtetud tööandja ühepoolse otsusega kehtestatud tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad. Asjaolu, et kostja tasub palgalehtede kohaselt töötajatele 20 krooni tunnis, ei tõenda, et hagejaga oli sellises tasus kokku lepitud. Kohtud on hagejat koormanud vastutusega kirjaliku lepingu sõlmimata jätmise eest, millega rikuti tema õigust olla kaitstud tööandja omavoli eest.
  82. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, leides, et ringkonnakohus on vaidluse õigesti lahendanud. Vaidlust ei ole selle üle, et pooltel oli töölepinguline suhe. Enne hageja tööle lubamist vormistas kostja töölepingu, millele hageja keeldus alla kirjutamast. Hageja töötas pretensioonideta
  83. märtsist
  84. a
  85. maini
  86. Kui hageja teatas töölepingu lõpetamisest, vormistas kostja töölepingu lõpetamise eelnevalt koostatud töölepingu plangile. Töötaja subjektiivne arvamus selle kohta, et tööandja on lepingut rikkunud, ei too kaasa tööandja vastutust. Rikkumine peab olema objektiivne. Kostja on hageja tööga kindlustanud ja maksnud hagejale aprilli ja maikuu palga, kuid hageja keeldus andmast allkirja raha saamise kohta. Kostja ei ole kohaldanud hageja suhtes halvemaid tingimusi töötasu suuruse osas. Tunnistaja L. R ütluste kohaselt maksti temale paar krooni vähem kui hagejale.
  87. Kohtuistungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kassaatori lepinguline esindaja esitas taotluse, paludes riigieelarve vahendite arvel endale õigusabi osutamise eest välja mõista 2332 krooni 50 senti. Vastustaja lepinguline esindaja taotlusele vastu ei vaielnud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  88. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  89. Pooled vaidlevad selle üle, millises palgamääras kokku lepiti ja kas hagejal on õigus saada töölepingu lõpetamisel hüvitist TLS § 82 lg 2 alusel.
  90. Palgaseaduse (PalS) § 10 lg 1 järgi määratakse töötaja palgamäär kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel ja töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 3 järgi oli kokkulepe töötasu kohta üheks töölepingu kohustuslikuks tingimuseks. Seega pidid töötaja ja tööandja töölepingu sõlmimisel töötajale makstavas tasus kokku leppima. Kohtud tuvastasid, et pooltel oli töölepinguline suhe TLS § 28 lg 2 järgi. Seega pidid kohtud tuvastama, millises töötasu määras pooled hageja tööle lubamisel kokku leppisid. Hageja palgamäära tuvastades on ringkonnakohus tõendeid hinnates rikkunud TsMS § 95 lg-t
  91. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et hageja väited töötasu suuruse ja töötatud aja kohta on tõendamata ja lähtusid töötasu suuruse tuvastamisel kostja esitatud tõenditest - tööaja arvestuse tabelitest ja palgalehtedest. Ringkonnakohus leidis lisaks, et hageja töötasu suurust tõendab ka pooltevaheline tööleping. Hageja esitatud tõendid teiste ehitusettevõtjate tunni- ja tükitööhindade kohta jätsid kohtud arvestamata põhjendusel, et need ei tõenda konkreetset poolte kokkulepet. Kolleegium leiab, et kohtud on töötasu määra tuvastamisel põhjendamatult tuginenud üksnes kostja koostatud tööaja arvestuse tabelitele ja palgalehtedele ning jätnud arvestamata hageja väited, et pooled leppisid kokku kõrgemas tunnitasu määras. Kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mille täitmata jätmise eest kannab tööandja TLS § 28 lg 3 järgi ka haldusvastutust, ei saa töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja koostatud dokumentide alusel. Suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata ka hageja esitatud tõendeid selle kohta, millist töötasu teised ettevõtted sama töö eest maksavad (tl-d 110-113), ning juhul, kui poolte kokkulepet ei ole võimalik kindlaks teha, tuvastada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja maalritele tavapäraselt makstav keskmine mõistlik tasu.
  92. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et kuna hageja ei ole esitanud maakohtule nõuet tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 79 lg 1 alusel ebaseaduslikuks ega nõudnud töölepingu lõppenuks lugemist TLS § 82 lg 1 alusel, ei saa kohus TsMS § 229 lg 1 järgi ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et töölepingu lõpetas kostja ning hageja oleks pidanud vaidlustama töölepingu lõpetamise. Riigikohtu
  93. septembri
  94. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03 (RT III 2003, 28, 297) asus kolleegium seisukohale, et kui töötaja ei ole esitanud avaldust lõpetada tööleping TLS § 79 alusel, ei ole tööandjal seaduslikku alust sellel alusel töölepingut lõpetada. Riigikohtu
  95. novembri
  96. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-05 (RT III 2005, 40, 394) märkis kolleegium lisaks, et sellises olukorras on tööandjal võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et hageja esitas
  97. mail
  98. a avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel põhjusel, et kostja ei maksa hagejale palka ega anna hagejale tööd. Samuti teatas hageja, et ei tule alates
  99. maist
  100. a tööle.
  101. mail
  102. a esitas hageja kostjale uue avalduse, paludes saata hagejale tööraamatu. Kostja vormistas töölepingu lõpetamise
  103. mail
  104. a TLS § 79 lg 1 järgi töötaja soovil. Töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks on ühepoolne tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 mõttes, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kuna hageja soovis lõpetada töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel, tuleb kohtul kontrollida TLS § 82 lg 1 järgi töölepingu lõpetamise aluse olemasolu.
  105. Kuna asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jätab kolleegium ringkonnakohtu lahendada ka kohtukulude küsimuse, sh hageja lepingulise esindaja taotluse riigieelarve vahendite arvel õigusabi osutamise eest 2332 krooni 50 sendi väljamõistmiseks. A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.