3-1-1-149-05

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-149-05 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

1. jaanuar 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi I. B. ja V. Z. süüdistuses KarS § 197 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
2. novembri
3. kriminaalasjas nr 2-1-191/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I. B. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. detsember 2005, kirjalik menetlus a määrus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Viru Ringkonnakohtu
6. novembri
7. a määrus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
8. Määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. I. B. ja V. Z. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 197 lg 1 järgi.
10. I. B.-t süüdistati selles, et ta rikkus raudteel ehitustöid tegevate isikute ohutuse eest vastutava isikuna tööohutusnõudeid, põhjustades seeläbi inimese surma.
11. oktoobril
12. a andis ta AS R. Ehitus teemeistrina AS R. Ehitus töötajatele V. Z.-le, I. K.-le ja J. B.-le töökorralduse ehitusremonttööde tegemiseks Lääne-Virumaal P. külas raudtee
13. kilomeetril. Seejuures rikkus I. B. aga kohustust väljastada enne tööde alustamist tellimusavaldused jaamakorraldajale hoiatuse väljastamiseks töökohast mööduvatele rongidele. Sellega eiras I. B. süüdistuse kohaselt raudtee tehnokasutuseeskirja ja AS Eesti Raudtee kehtestatud teetööde teostamisel rongide liiklusohutuse tagamise juhendi TsP 485 p 8.3 nõudeid. Eelnimetatud nõuete rikkumise tõttu sai raudteel remonttöid teinud J. Baranov mööduvalt kaubarongilt löögi, mille tagajärjel ta suri.
14. V. Z.-it süüdistati selles, et ta rikkus raudteel ehitustöid juhtides tööohutusnõudeid, põhjustades seeläbi inimese surma. Ta oli AS R. Ehitus brigadir, kellel lasusid ka signalist-grupivanema kohustused.
15. oktoobril
16. a kella 10.00 paiku juhtis ta Lääne-Virumaal P. külas raudtee
17. kilomeetril ehitusremonttöid, mida tegid kuuldavust halvendavate tööriistadega AS R. Ehitus töölised I. K. ja J. B. V. Z. ei kontrollinud enne tööde algust, kas sellel teelõigul oli rongidele väljastatud hoiatuse tellimusavaldus. Samuti ei paigutanud V. Z. raudteele ülekantavaid signaalmärke C, ei täitnud piisava põhjalikkusega signalisti kohustusi ega hoiatanud raudteel tema juhtimisel töötanud isikuid õigeaegselt läheneva rongi eest. Sellega eiras V. Z. raudtee tehnokasutuseeskirja ja AS Eesti Raudtee kehtestatud teemontööride töökaitse juhendi nr 2 a punkte 3.2 ja 3.3, juhendi nr 13 "Ohutustehnika toppijaga" punkti 5, teetööde teostamisel rongide liiklusohutuse tagamise juhendi TsP 485 punkte 1.7, 4.6, 4.8, 8.10 ning signalistide juhendi nr 33 punkte 2.2, 3.4 ja 4.
18. Eelnimetatud nõuete rikkumise tõttu sai raudteel remonttöid teinud J. Baranov mööduvalt kaubarongilt löögi, mille tagajärjel ta suri.
19. Lääne-Viru Maakohtu
20. juuni
21. a otsusega mõisteti I. B. ja V. Z. KarS § 197 lg 1 järgi õigeks. Maakohus luges tõendatuks süüdistuses nimetatud ohutusnõuete rikkumise AS Rööbasteede Ehitus teehooldustööde korraldamisel. Samas leidis kohus, et käsitsi toppijatega raudteeliiprite aluse ballasti tihendamine ei ole käsitatav ehitamisena Ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 6 mõttes. Seega ei olnud süüdistuses kirjeldatud juhtumil tegemist KarS § 197 lg-s 1 nimetatud ehitustöid teostava, kemikaale käitleva, ohtliku või suurõnnetuse ohuga ettevõttega või tehnilisele järelevalvele allutatud objektiga. Kohus leidis, et I. B. ja V. Z.-i tegu ei ole võimalik ka ümber kvalifitseerida KarS § 117 järgi. Maakohus märkis, et ehkki kriminaalasja arutatakse Kriminaalmenetluse koodeksi alusel, peab KarS § 5 lg-st 2 tulenevalt arvestama ka Kriminaalmenetluse seadustiku sätetega. KrMK § 215 lg 4 lubab sõltumata prokuröri taotlusest muuta kohtus süüdistust, kui kohtualuse seisund sellega ei halvene, kuid KrMS § 268 lg 8 piirab süüdistuse muutmise võimalust sätestades, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes kergendades isiku olukorda. Kuna KarS § 117 ja § 197 lg 1 näevad ette ühesuguse sanktsiooni, siis süüdistuse ümberkvalifitseerimine kohtualuste olukorda ei kergendaks. Arvestades, et kohtualuste tegevusele antava õigusliku hinnangu selline oluline muutmine eeldanuks ka kohtualuste võimalust ennast muudetud süüdistuste vastu kaitsta, on ilmne, et süüdistuste ümberkvalifitseerimine tooks kaasa hoopis kohtualuste olukorra halvenemise.
22. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Ain Tali, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja tunnistada I. B. ning V. Z. KarS § 197 lg 1 järgi süüdi. Apellant leidis, et kuna AS-le Rööbasteede Ehitus oli väljastatud raudtee ehitustegevuse tegevusluba, oli tegemist ehitustöid teostava ettevõttega. Ehitustöid teostavas ettevõttes töötervishoiu ja tööohutusnõuete eiramisel on KarS § 197 kohaldatav ka siis, kui nõudeid rikuti selliste tööde tegemisel, mis ei ole käsitatavad ehitustöödena EhS § 2 lg 6 mõttes. Samuti tõlgendas maakohus apellandi arvates liiga kitsalt EhS § 2 lg-s 6 sätestatud ehitamise mõistet. Lisaks eeltoodule asuti apellatsioonis seisukohale, et maakohtul oli seaduslik alus kvalifitseerida kohtualuste poolt toimepandu ümber KarS § 117 järgi, sest KarS § 5 lg-s 2 sätestatu ei laiene menetlusõigusele.
23. Viru Ringkonnakohtu
24. novembri
25. a määrusega Lääne-Viru Maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioon rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et käsitsi toppijatega raudteeliiprite aluse ballasti tihendamine ei kuulu ehitustööde hulka ja seega ei vasta I. B. ja V. Z.-i käitumine KarS § 197 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsele küljele. Samas asus kohtukolleegium seisukohale, et maakohus pidanuks kriminaalasja menetlemisel lähtuma üksnes Kriminaalmenetluse koodeksist ning mitte arvestama KrMS § 268 lg-s 8 sätestatuga. KrMK § 263 lg 1 p 3 ja § 215 lg 4 andsid kohtule võimaluse süüdistuses kirjeldatud teo ümberkvalifitseerimiseks. Ringkonnakohus märkis, et KarS § 117 on üldnorm KarS § 197 suhtes, mis on raskeim võimalik delikt konkreetses valdkonnas. Maakohtu viga seisnes ringkonnakohtu hinnangul selles, et kohus "kaalus üldnormi (Karistusseadustik § 117) rakendamise võimalust ainult menetlusõiguse küljest ja jättis kaalumata võimaliku vastutuse üldnormi järgi". Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kolleegium leidis, et ehkki võrreldes KarS §-s 117 sätestatuga on KarS § 197 lg 1 koosseis leebem, ei saa ringkonnakohus ise süüdistatavate käitumist ümber kvalifitseerida. Seda seetõttu, et süüdistus KarS § 117 järgi oleks võrreldes senise süüdistusega oluliselt erinev ja eeldab prokuröri poolt uue süüdistuse esitamist, mis ei ole aga apellatsioonimenetluses võimalik.
26. Viru Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse I. B. kaitsja Küllike Namm, kes palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja põhjendab oma taotlust järgmiselt. Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt peab maakohus kontrollima süüdistuses kirjeldatud teo vastavust mis tahes kuriteokoosseisu tunnustele, tähendab nõuet väljuda süüdistuse ja kriminaalasja kohtuliku arutamise piiridest. Tegemist oleks süüdistatava kaitseõiguse rikkumisega. Ringkonnakohus leidis, et olemasoleva süüdistuse alusel ei ole võimalik süüdistatavaid süüdi mõista ja prokuröril tuleb esitada uus süüdistus. Apellatsioonikohus jättis aga tähelepanuta, et sellisest järeldusest tulenevalt puudus ka maakohtul võimalus ilma prokuröri poolt uue süüdistuse esitamiseta I. B.t süüdi tunnistada. Järelikult oli I. B. õigeksmõistmine põhjendatud. Ringkonnakohus ei arvestanud sellega, et prokurör on endiselt seisukohal, et I. B. tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 197 lg 1 järgi. Seega puudus apellatsioonikohtul õigus viidata süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisule ja teha prokuratuurile ettepanek süüdistuse sisu ja kvalifikatsiooni muutmiseks. Lääne-Viru Maakohus on lahendanud kriminaalasja lähtudes KrMK § 215 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise piiridest. Ringkonnakohus ei ole esitanud selgesõnaliselt ühtegi argumenti, mis osutaks kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele maakohtus. I. B.le esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimine maakohtu poolt tähendanuks süüdistatava kaitseõiguse rikkumist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. Riigikohtu kriminaalkolleegium tõdeb esmalt, et ringkonnakohus on kirjeldanud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mille tõttu kohtuotsus KrMS § 341 lg 2 alusel tühistati, väga ebaselges ja keeleliselt vigases sõnastuses. Määruses märgitakse, et "maakohtu viga seisneb selles, et maakohus kaalus üldnormi (Karistusseadustik § 117) rakendamise võimalust ainult menetlusõiguse küljest ja jättis kaalumata võimaliku vastutuse üldnormi järgi. Selle loeb ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis vastab Kriminaalmenetluse-seadustiku § 339 lg 2 sätetele. Ringkonnakohus teeb maakohtule ettepaneku, et juhul kui puuduvad erinormi koosseisu realiseerivad objektiivsed asjaolud, kontrollida võimaliku vastutuse alusena üldnorme". Määruse tekst tervikuna võimaldab siiski mõista, et ringkonnakohtu etteheide maakohtule seisneb selles, et esimese astme kohus eksis, lugedes menetluslikult võimatuks I. B.-le ja V. Z.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud teo kvalifitseerimise KarS § 117 järgi. Samas väitis ringkonnakohus, et KarS §-s 117 ette nähtud kuriteokoosseis on võrreldes KarS § 197 lg-s 1 sätestatuga leebem, jättes aga selle seisukoha põhjendamata.
28. Ringkonnakohus heitis ühelt poolt maakohtule ette, et viimane ei "kontrollinud võimaliku vastutuse alusena üldnormi" ehk siis I. B. ja V. Z.i käitumise vastavust KarS §-le
29. Samas leidis apellatsioonikohus aga ise, et I. B. ja V. Z.-i teo kvalifitseerimine KarS § 117 järgi eeldab prokuröri poolt uue süüdistuse esitamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et need kaks ringkonnakohtu järeldust on omavahel vastuolus. Seisukoht, et I. B. ja V. Z.i teo kvalifitseerimine KarS § 117 järgi eeldab prokuröri poolt uue süüdistuse esitamist, välistab võimaluse samaaegselt väita, nagu pidanuks maakohus ise kontrollima süüdistuses kirjeldatud teo vastavust KarS §-le
30. Arutas ju maakohus kriminaalasja süüdistuse alusel, milles puudus viide KarS §-le
31. Siinkohal kordab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma varasemat seisukohta, et kriminaalasja lahendaval kohtul puudub õiguslik alus nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
32. detsembri
33. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05, p 18). Eeltoodust tulenevalt jääb ringkonnakohtu määruse pinnalt arusaamatuks, kuidas pidanuks maakohus apellatsioonikohtu arvates toimima, lahendamaks kriminaalasja kooskõlas kriminaalmenetluse normidega. Seega ei nähtu ringkonnakohtu määrusest, millist konkreetset kriminaalmenetlusõiguse normi maakohtus rikuti. Järelikult ei ole ringkonnakohtu otsustus saata kriminaalasi KrMS § 341 lg 2 alusel maakohtule uueks arutamiseks nõuetekohaselt põhistatud.
34. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 388 lg-st 4, § 362 p-st 2 ja § 361 p-st 6, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu
35. novembri
36. a määruse. Määruse tühistamisel V. Z.-it puudutavas osas juhindub kriminaalkolleegium ühtlasi KrMS § 352 lg-st 6, mis näeb ette kriminaalasja lahendamise piiride laiendamise kõigile süüdistatavatele, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalasja uuel arutamisel Viru Ringkonnakohtu teises kohtukoosseisus tuleb kohtul anda uuesti hinnang kõigile apellatsioonis esitatud seisukohtadele.
37. Kriminaalkolleegium märgib ühtlasi, et vaidlustatud määruse vormistamisel on Viru Ringkonnakohus rikkunud nõuet, mille kohaselt peab ka motiveeritud kohtulahend kandma resolutiivosa kuulutamise kuupäeva (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
38. mai
39. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-43-03 - RT III 2003, 18, 169, p 7;
40. aprilli
41. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-05 - RT III 2005, 13, 133, p 10). Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher