3-1-1-151-05

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-151-05 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

1. jaanuar
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a määrus, millega jäeti läbi vaatamata V. A. kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale ja
5. novembri
6. a määrus, millega jäeti rahuldamata tema taotlus riigi õigusabi saamiseks Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. A., määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
7. detsember
8. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
9. Jätta V. A.i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
10. Jätta V. A.i määruskaebus läbi vaatamata ja tagastada esitajale. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. V. A. esitas
12. juunil
13. a prokuratuurile avalduse, milles taotles kriminaalmenetluse alustamist Karistusseadustiku mitmete paragrahvide tunnustel. Põhja Ringkonnaprokuratuuri
14. juuli
15. a teatisega jäeti kriminaalmenetlus alustamata. Selle peale esitas V. A. Riigiprokuratuurile kaebuse, mis jäeti aga
16. augusti
17. a määrusega rahuldamata. Kaebajale selgitati tema õigust esitada kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale advokaadi vahendusel kaebus Tallinna Ringkonnakohtusse.
18. Kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitas V. A. ise. Ringkonnakohus jättis selle
19. novembri
20. a määrusega läbi vaatamata seetõttu, et kaebuse oli esitanud isik, kellel ei ole kaebeõigust. Kohus leidis samas, et puuduvad ka igasugused objektiivsed alused V. A.-i maksejõuetuse hindamiseks ja talle riigi õigusabi andmiseks ning arvestades Riigiprokuratuuri määruse põhjendatust, ei ole kaebajal piisavalt väljavaateid selle tühistamiseks isegi juhul, kui määruskaebuse esitaks advokaat. Kaebajale selgitati samuti õigust kaevata advokaadi vahendusel ringkonnakohtu määruse peale edasi Riigikohtusse.
21. Soovides vaidlustada Riigikohtus Tallinna Ringkonnakohtu
22. novembri
23. a määrust, esitas V. A. kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks.
24. Tallinna Ringkonnakohus vaatas esitatud taotluse läbi ja jättis selle
25. novembri
26. a määrusega KrMS § 41 lg 3 ja Riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et V. A. ei ole esitanud piisavalt tõendeid oma maksejõuetuse tõendamiseks ja kindlakstehtud asjaoludest nähtuvalt ei saa järeldada, et V. A.-i õigusabist ilma jätmine kahjustaks tema olulisi huve. Ringkonnakohus selgitas ka seekord kaebajale tema õigust esitada ringkonnakohtu määruse peale advokaadi vahendusel määruskaebus Riigikohtule.
27. Määruskaebuse Riigikohtule esitas taas V. A. ise. Ta ei ole nõus riigi õigusabist ilmajätmisega ja palub jätkuvalt õigusabi Tallinna Ringkonnakohtu
28. novembri
29. a määruse vaidlustamiseks. Maksejõuetuse tõendamiseks esitas V. A. Riigikohtule Maksu- ja Tolliameti ja Virumaa Pensioniameti tõendid. Samuti palub V. A., et Riigikohus ennistaks Tallinna Ringkonnakohtu
30. novembri
31. a määruses antud kaebetähtaja, sest tema maksejõuetust kinnitavate ametlike dokumentide kogumine viibis temast mitteolenevatel põhjustel. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
32. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et taotledes Riigikohtult riigi õigusabi Tallinna Ringkonnakohtu
33. novembri
34. a määruse vaidlustamiseks, soovib V. A. vastust küsimusele, mida ringkonnakohus on lahendanud nii
35. kui ka
36. novembri
37. a määrustes.
38. V. A. on menetluses isikuks, kes taotles kriminaalmenetluse alustamist, kriminaalmenetlust aga ei alustatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt tõdenud, et kannatanuks tuleb kriminaalmenetluses lugeda ka sellist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Ning kuigi selline isik ei saa kasutada kõiki kannatanu õigusi, tuleb talle tagada KrMS § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud kaebeõigus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrused kriminaalasjades nr 3-1-1-134-04, RT III 2005, 4, 32; 3-1-1-40-05, RT III 2005, 16, 165; 3-1-1-42-05, RT III 2005, 15, 149).
39. Tulenevalt KrMS § 41 lg-st 3 antakse kriminaalmenetluses kannatanule õigusabi Riigi õigusabi seaduses (RÕS) ettenähtud korras, ning omal algatusel võib kohus otsustada isikule riigi õigusabi andmise vaid leides, et kannatanu olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta. Riigi õigusabi seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Seega on riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks Riigi õigusabi seaduses märgitud maksejõuetus. Selle kindlaksmääramisel tuleb aga arvestada õigusabi taotleva isiku majanduslikku olukorda tervikuna, kusjuures Riigi õigusabi seadusest tulenevalt lasub maksejõuetuse tõendamise kohustus isikul enesel (RÕS §-d 12-14). Riigi õigusabi saamiseks ei piisa aga ainuüksi maksejõuetuse tuvastamisest. Nii sätestab RÕS § 7 lg 1 p 2, et riigi õigusabi ei anta, kui taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Sama lõike
40. punkt välistab aga riigi õigusabi andmise olukorras, kus asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Seega eeldab riigi õigusabi andmise küsimuse otsustamine ka menetleja süüvimist kaebuse sisusse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrused asjades nr 3-1-1-134-04, RT III 2005, 4, 32 ja nr 3-1-1-66-05, RT III 2005, 23, 240).
41. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et V. A. ei ole esitanud ringkonnakohtule ega Riigikohtule andmeid, mille alusel oleks võimalik järeldada tema maksejõuetust Riigi õigusabi seaduse tähenduses. Samuti on ringkonnakohus V. A.-i poolt isiklikult esitatud kaebuse läbivaatamata jätmisel järginud nii kriminaalmenetlusõiguse nõudeid kui ka sarnastes asjades väljakujunenud kohtupraktikat, mistõttu Riigikohtu hinnangul puuduksid piisavad väljavaateid ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ka juhul, kui määruskaebuse esitaks advokaat. Nendel põhjustel ja juhindudes KrMS § 41 lg-st 3 ja RÕS § 7 lg 1 p-st 5 jätab kriminaalkolleegium V. A.-i taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
42. Kriminaalmenetluse seadustiku § 384 lg 2 kohaselt sai V. A. ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada vaid advokaadi vahendusel. V. A. seda teinud ei ole, mistõttu Riigikohtu kriminaalkolleegiumil puudub õiguslik alus tema poolt esitatud määruskaebuse sisuliseks arutamiseks ning juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 ja § 388 lg-st 4 jätab kriminaalkolleegium selle läbi vaatamata ning tagastab esitajale. Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher