KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-147-05 Otsuse kuupäev Tartu, 23. jaanuar 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja T. Tampuu, liikmed P. Jerofejev ja J. Luik Kohtuasi R. H hagi H. L vast

§ 91

lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Tsiviilkoodeksi § 276 lg 1 sätestas, et laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendati. Seega on kohtud õigesti leidnud, et laenulepingu rahatuse tõendamiskohustus lasub kostjal, kes peaks tõendama, et ta lepinguga ettenähtud raha ei saanud. Taolist tõendamiskoormise jagunemist on Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitlenud ka oma

1. oktoobri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 (RT III, 2002, 25, 291) ja
3. septembri
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-83-05 (RT III 2005, 30, 302).
5. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et laenulepingu rahatuse tõendamisel ei saa laenaja tugineda asjaolule, et laenuandjal ei olnud laenu andmiseks rahalisi vahendeid. Tsiviilkoodeksi § 276 lg-st 1 sellist järeldust ei tulenenud. Laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale. Arvestades enne
6. jaanuari 2006.

§ 91

lg-st 1 tulenevat üldise tõendamiskoormise reeglit tuli kostjal esitada oma väite kinnituseks sellekohased tõendid. Tõendamaks laenulepingu rahatust, esitas kostja tõendid hageja sissetulekute kohta. Hagejal tuli aga oma nõude kaitseks esitada sellekohased vastuväited ja neid kinnitavad tõendid. Ringkonnakohus leidis, et laenuandja ei pea tõendama, et tal oli raha laenamiseks, vaid see on tõendatud juba poolte allkirjastatud lepinguga. Eeltoodust tuleneb, et ringkonnakohtu seisukoha järgi järeldub TsK § 276 lg-st 1 ja TsMS § 91 lgst 1, et asjas saab ainsaks võimalikuks ja piisavaks tõendiks olla vaid laenuleping. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Viidatud käsitlus läheks vastuollu TsK § 276 lg 1 mõttega võimaldada laenajal tõendada dokumentaalsete tõenditega laenulepingu rahatust (laenulepingu vaidlustamine). Kolleegium möönab, et seaduse kohaselt on laenaja võimalused laenulepingu rahatuse tõendamisel piiratud. Tulenevalt TsK § 276 lg-st 1 tuli laenajal tõendada negatiivse asjaoluna seda, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult ei saanud. Laenulepingu vaidlustamisele selle rahatuse pärast on kehtestatud tõendamispiirang ka TsK § 276 lg-s 2, mis sätestas, et neil juhtudel, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis, ei ole selle vaidlustamine tunnistajate ütlustele tuginedes lubatud, välja arvatud kriminaalkorras karistatavad teod. Viidatud sätete üldiseks eesmärgiks on kaitsta laenulepingu või väidetava laenulepingu poolt teise poole võimalike kuritarvituste eest laenulepingu vaidlustamisel. 14. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa laenaja laenulepingu rahatuse tõendamisel tugineda asjaolule, et laenuandjal ei olnud laenu andmiseks raha. Samas on ringkonnakohus hinnanud tõendeid, mida kostja esitas oma sellekohase väite tõendamiseks. Seega on ringkonnakohtu otsus hageja nõude lahendamisel keskset tähendust omavas küsimuses vastuoluline ning ei vasta enne 1. jaanuari 2006.

§ 227lg 1 nõuetele.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt selgitanud, et kohtuotsus ei tohi olla vastuoluline (vt nt

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05 (RT III 2005, 39, 382),
3. septembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-180-05 (RT III 2005, 29, 300). Lisaks eeltoodule nõustub kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus enne
5. jaanuari 2006.

§ 231lg-s 4 ja § 330 lg-s 4 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuet.

Juhul, kui ringkonnakohus teeb uue otsuse või muudab esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, pidi ta juhinduma lisaks TsMS § 330 lg-le 4 ka TsMS § 231 lg 4 lausetest 24, mille kohaselt kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega, analüüsima otsuses kõiki kogutud tõendeid ning kui ta mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. 15. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 4 ja 5 on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ning Riigikohtu menetluses ei uurita ega koguta tõendeid. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kõrvaldama kohtuotsuses olevad vastuolud ning otsust seadusele vastavalt ka põhjendama. T. Tampuu, P. Jerofejev, J. Luik