Obsah (7)

§ 476§ 477§ 480§ 426§ 479§ 482§ 132

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-155-05 Otsuse kuupäev Tartu, 18. jaanuar 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Kohtuasi L. T hagi

§ 476lg 2 kohaselt hõlmab asjade kogumi kindlustamisel kindlustus kogu kogumit.

Seega ei tulnud välja selgitada ja tõendada, kas kindlustusjuhtumiga on kaetud mingi konkreetne asi või mitte. Põhjendatud ei ole ka kostja väide, et kodune vara tuleks THHV 992 p 9.1 ja p 10.2 kohaselt hüvitada vaid taassoetamisväärtuse ehk turuväärtuse ulatuses, mis kahjukäsitleja Argo Karo hinnangul võiks olla kuni 29 560 krooni. Kuna kindlustuslepingu järgi oli koduse vara kindlustussummaks 171 000 krooni, tuleb kindlustushüvitis koduse vara hävimisel välja maksta just selles ulatuses.

1. Kostja ei tunnistanud hagi. Tulekahju hageja majas sai alguse lühisest elektrisüsteemis, mille võis põhjustada sisselülitatud elektripliit ja vihma tõttu lühistunud elektrisüsteem. Tulenevalt THHV 992 p-st 12.2 on kostjal kui kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise väljamaksmist vähendada või kahju hüvitamisest keelduda, kui THHV 992 p-s 12.1 nimetatud kohustatud isik on rikkunud THHV 992 ps 13 sätestatud ohutusnõudeid. Hageja rikkus THHV 992 p 13.15.4 (kindlustuskohas on keelatud jätta järelevalveta sisselülitatud automaatjuhtimiseta mittestatsionaarset elektriseadet) ja 13.15.9 (kindlustuskohas on keelatud kasutada mittekorras või vigastatud isolatsiooniga elektrijuhtmeid- ja seadmeid). See, et tulekahju põhjustasid eespool nimetatud asjaolud, on tõendatud Valgamaa Päästeteenistuse
2. augusti
3. a kriminaalasja lõpetamise määrusega ning hageja seletustega. Hageja ei elanud kindlustatud majas. Tulekahjus hävinud koduse vara kogust ja väärtust ei ole hageja tõendanud.

§ 477

kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud hüvitama rohkem, kui oli kahju tegelik suurus, seda isegi siis, kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. THHV 992 p 10.8 kohaselt ei pea kindlustusandja hüvitama eraldi nimekirjas deklareeritud esemete maksumust, kui nende olemasolu kindlustusjuhtumi saabumise ajal ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, esemete jäänuste ega dokumentidega. THHV 992 p 10.9 kohaselt võib kindlustusandja vähendada kindlustushüvitist või keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest ka koduse vara puhul, kui kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi toimumise ajal ei täitnud kõiki kindlustuslepinguga pandud kohustusi, sh ohutusnõudeid. Ka siis, kui hagejale tuleks kindlustushüvitis välja maksta, oleks tal THHV 992 p 6.4.3 järgi õigus saada kindlustushüvitist elumaja hävimise eest summas 60 000 krooni, mis oli hageja elamu turuväärtus

1. a juulikuu seisuga AS-i P eksperdiarvamuse kohaselt, ning ülejäänud hüvitise osa tuleks välja maksta kahe aasta jooksul vastavalt tegelikele elamu taastamiskuludele. Seega ei ole kindlustushüvitis summas, mis ületab 60 000 krooni, käesoleval ajal sissenõutav ning tulenevalt sellest on ka viivisenõue põhjendamatu. Ka koduse vara eest tuleks hüvitis välja maksta THHV 992 p 10.8 alusel summas 29 560 krooni, sest enamiku hageja nimetatud esemete tulekahjus hävimine ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, esemete jäänuste või dokumentidega.
2. Tallinna Linnakohus jättis
3. novembri
4. a otsusega hagi rahuldamata. Kostjal kui kindlustusandjal ei tekkinud hageja kui kindlustusvõtja ees

§ 476

lg-s 1 sätestatud alusel kahju hüvitamise kohustust THHV p 12.2 alusel ning põhjusel, et hageja rikkus talle kindlustuslepingutega pandud THHV 992 p-des 13.15.4 ja 13.15.9 sätestatud kohustusi täita tuleohutusnõudeid. Nimetatud THHV 992 punktid keelavad jätta kindlustuskohas järelevalveta sisselülitatud automaatjuhtimiseta mittestatsionaarseid elektriseadmeid ning kasutada mittekorras või vigastatud isolatsiooniga elektrijuhtmeid ja -seadmeid ning ajutist elektrijuhtmestikku. Hageja seletustega on tõendatud asjaolu, et ta võis

1. juulil
2. a kindlustuskohas elektripliidi vooluvõrku sisselülitatuks jätta ning et ta kasutas kindlustatud elamus mittekorras ja vigastatud isolatsiooniga elektriseadmeid. Asjaolu, et hageja elamus olid elektrijuhtmestik ja -seadmed korrast ära, on tõendatud fotodega ning tunnistajate ütlustega. Kohtuistungil üle kuulatud Valgamaa Päästeteenistuse uurija, kes viibis kindlustuskohas ning koostas kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, kinnitas kohtuistungil, et tulekahju sai 99 protsendilise tõenäosusega alguse elektrilühisest. Ainuüksi see, et hageja ei elanud iga päev kindlustatud elamus, ei saanud olla kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise aluseks, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 2 kohaselt võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Kindlustusvõtja kahes kohas elamine suurendas kindlustusjuhtumi saabumise riski, kuna igapäevane kindlustuskohas elamine oleks võinud välistada kindlustusjuhtumi saabumise. Kuna hagi jäi rahuldamata sellepärast, et hageja rikkus ohutusnõudeid, ei pidanud linnakohus vajalikuks analüüsida poolte seisukohti ja esitatud tõendeid selle kohta, kui suures ulatuses oleks kahju hüvitamine kindlustusvõtjale põhjendatud, kui kindlustushüvitis tuleks välja mõista. Kuna nõue kindlustushüvitise saamiseks jääb rahuldamata, puudub alus ka viivisenõude rahuldamiseks.
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning muuta kohtukulude jaotust. Hageja ei rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid tuleohutusnõudeid. Tuvastatud ei ole, et lühis sai alguse elektripliidist või elektripliit oleks olnud sisse lülitatud. Kostja oli elamu kindlustamisel teadlik selle vanusest ja olukorrast ning seda aktsepteerinud, suurendades kindlustusmakseid riskikoefitsiendi võrra.
4. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kriminaalmenetluses tuvastati, et tulekahju sai alguse lühisest elektrisüsteemis, lühise võis põhjustada sisselülitatud elektripliit ja vihma tõttu lühistunud elektrisüsteem. Hageja väide, et ta elas alaliselt kindlustuskohas, ei ole õige. Linnakohus kohaldas õigesti

§ 476

lg-t 1, mille kohaselt on kindlustusandja hüvitamiskohustuse alus ja ulatus sätestatud kindlustuslepingus. Kindlustuslepingu puhul on ootuspärane, et teatud asjaoludel tekkinud kahju ei hüvitata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. juuni 2005. a otsusega linnakohtu otsuse ja rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus tugines

§ 476

lg-le 1 ja pidas õiglaseks kostjalt kui kindlustusandjalt välja mõista hüvitise 50% ulatuses. Vastavalt sellele rahuldas ringkonnakohus ka hageja nõude viivise saamiseks. Viivise arvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 157 850 krooni.

1. Hageja ja kostja sõlmitud kodukindlustuse lepingu ja koduse vara kindlustuse lepingu kohaselt olid hageja elamu ja selles asuv vara tulekahju vastu kindlustatud. Kostja tugines kahju hüvitamisest keeldumisel THHV 992 p-le 12.2, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitist vähendada või kahju hüvitamisest keelduda, kui kohustatud isik ei ole ohutusnõudeid täitnud ja mittetäitmise tõttu on tekkinud kahju või kahju suurenemine. Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu seisukohaga, et kostjal ei tekkinud hageja ees kohustust hüvitada kindlustusjuhtumist tulenev kahju. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt oli hagejale kuuluvas elumajas elektrisüsteem halvas seisukorras, kuid ainuüksi sellest ei saa järeldada, et tulekahju põhjustas vooluvõrku unustatud elektripliit või katkised elektrijuhtmed. Valgamaa Päästeteenistuse
2. augusti
3. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märgitakse, et tulekahju sai alguse elektrisüsteemi lühisest, mille põhjuseks võis olla sisselülitatud elektripliit ja vihma tõttu lühistunud elektrisüsteem. Lühise põhjust üheselt ei tuvastatud. Tegemist on oletusliku järeldusega, mis ei tugine faktilistele asjaoludele. Tõendeid selle kohta, et tulekahju tekkis vooluvõrku jäetud elektripliidist, kohtule ei esitatud. See, et hageja oli pärast õnnetusjuhtumit antud seletustes püüdnud tulekahjule põhjust leida, püstitades mitmeid oletusi, ei anna alust järeldada, et hageja seletustes esitatud asjaolud on tuvastatud. Ka tunnistajana kohtus üle kuulatud varakahjude käsitleja A. Karo väitis, et hageja oli pärast tulekahju segase, laialivalguva ning teemast kõrvalekalduva jutuga, jättes mulje, et ta ei orienteeru oma varalises kaotuses objektiivselt. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks oleva hoone iseloomustuse kohaselt oli vaidlusaluse elumaja ehitusaastaks 1920 ning selle elektrisüsteemi ei ole viimase 15 aasta jooksul renoveeritud. Hageja oli kostja pikaajaline lepingupartner, mistõttu hoone, sh selle elektrisüsteemi seisukord pidi olema kostjale teada. See, et kindlustatud elumaja elektrijuhtmestik oli halvas seisukorras ega vastanud ilmselt kaasaegsetele ohutusnõuetele, võis anda alust kindlustushüvitise vähendamisele, kuid mitte selle maksmisest keeldumisele. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguse kasutamine võib teatud asjaoludel olla hea usu põhimõtte vastane. Kostja käitunuks kooskõlas hea usu põhimõttega, kui ta oleks hüvitanud hagejale kahju 50% ulatuses.
4. THHV 992 p 6.2 sätestab kahjusumma suuruse määramise põhimõtted. THHV 992 p 6.2.1 kohaselt on kindlustusjuhtumist tingitud kahjusumma suuruseks kindlustusobjekti kindlustusjuhtumi eelse seisundiga sarnasesse seisundisse viimiseks vajaminev rahasumma. Eksperdiarvamuses anti hinnang kindlustatud maja turuväärtuse kohta, millest ei saa lähtuda kahju tegeliku suuruse kindlaksmääramisel. Hageja kindlustas kostja juures koduse vara, s.o asjade kogumi, kindlustussummaga 171 000 krooni. Kindlustuspoliisist nähtuvalt hindas koduse vara väärtust kostja esindaja.

§ 476

lg 2 kohaselt hõlmab asjade kogumi kindlustamise korral kindlustus kõiki asju, mis kindlustusjuhtumi toimumisel moodustavad kogumi. Kohtule esitatud tõendite järgi asusid tulekahjus hävinud elumajas esemed, mis moodustasid asjade kogumi eelnimetatud sätte mõttes. Hagejal ei ole kohustust tõendada, et tema koostatud nimekirjades märgitud esemed on tulekahjus hävinud. THHV 992 p-st 10.8 tulenev esemete olemasolu tõendatus kui esemete maksumuse hüvitamise eeldus käsitleb vaid eraldi nimekirjas deklareeritud esemete maksumust. Kindlustuslepingu järgi oli hageja koduse vara kindlustussummaks 171 000 krooni. THHV 992 p 10.4 kohaselt lähtutakse vara hävimisel kahjusumma suuruse kindlaksmääramisel kindlustusväärtusest. Seega, kuni pole tõendatud vastupidist, tuleb lähtuda eeldusest, et kahju suurus on võrdne kindlustusväärtusega. Kostja väidet hageja vara tõenäolise turuhinna kohta ei ole seetõttu võimalik arvestada. Kahjusumma suuruse kindlaksmääramisel on aluseks kokkuleppeline kindlustusväärtus, mille pooled on eelnevalt kindlas summas kokku leppinud (

§ 480lg 1).

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED 12. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja ei vaidlusta kohtuotsust osas, mille kohaselt ta peab maksma hagejale kindlustushüvitist 50% ulatuses. Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse väljamõistetud summade suuruse osas, sest ringkonnakohtu otsusega arvestatud kindlustushüvitis ületab oluliselt hageja tegelikku kahju. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus

§-s 477 sätestatud põhimõttega. Ringkonnakohus mõistis välja 50% kindlustussummast, kuid jättis Tähelepanuta, et nii võlaõigusseaduse kui kindlustuslepingu järgi hüvitatakse mitte kindlustussumma, vaid hageja tegelik kahju.

§ 477

sätestab, et kindlustusandja ei ole kohustatud hüvitama kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Ringkonnakohus ei tuvastanud kahju suurust. AS-i Pindi Kinnisvara eksperdiarvamuse kohaselt oli kindlustatud elamu turuväärtus

1. aasta juulis 60 000 krooni. Elamu kindlustuslepingus sätestatud omavastutuse (1000 krooni) mahaarvamise järel ei ole 59 000 kroonist suurem kindlustushüvitise nõue sissenõutav. Kostja peab tasuma 50% elamu kindlustushüvitisest, s.o 29 500 krooni.
2. Kindlustushüvitis koduse vara eest on samuti piiratud vara turuhinnaga. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et koduse vara kindlustuspoliisil ei ole hageja ning kostja kokkuleppelise kindlustusväärtuse summat määranud. Poliisil on märgitud üksnes kindlustussumma. Kindlustussumma ei ole identne kindlustusväärtusega. Koduse vara kindlustuslepingu sisu on ringkonnakohus tõlgendanud vastuolus

§-ga 29. Hageja koduse vara tegelik kahjusumma on A. Karo koostatud kahjuarvestuses toodud hageja koduse vara tõenäoline turuhind 29 560 krooni. Koduse vara kindlustuslepingus sätestatud omavastutuse 1000 krooni mahaarvamise järel on kindlustushüvitise arvestuslik summa 28 560 krooni, millest 50% on 14 280 krooni. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta leidis, et hävinud vara moodustas koduse vara kogumi

§ 476lg 2 mõistes.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebuse vastu. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus lähtuda hagejale kindlustushüvitise arvestamisel kindlustatud elumaja turuhinnast selle hävimise ajal ning kas ringkonnakohus võttis õigesti kindlustatud koduse vara eest hüvitise arvestamisel aluseks kindlustuspoliisil märgitud summa 171 000 krooni.
4. Käesolevas asjas tühistas ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse ja tegi uue otsuse, hinnates tõendeid teisiti kui esimese astme kohus. Enne
5. jaanuari
6. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 330 lg 4 sätestas, et ringkonnakohus peab otsuse põhjendavas osas märkima ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Ringkonnakohus rikkus viimati nimetatud sätet sellega, et ei ole oma otsuse põhjendavas osas selgitanud, mil viisil ta jõudis väljamõistetava hüvitise suuruseni (157 850 krooni). Lisaks sellele rikkumisele ei ole ringkonnakohus põhjendanud, mis alusel ta luges varakindlustuslepingu kohta antud kindlustuspoliisil märgitud kindlustussummat 171 000 kr kindlustusväärtuseks. Kassaator märgib õigesti, et kindlussumma ja kindlustusväärtus on erinevad mõisted. Vastavalt

§ 426

lg-le 1 on kindlustussumma maksimaalseks kindlustusandja poolt välja makstavaks summaks. Kindlustusväärtus on vastavalt

§ 479lg-le 1 kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal.

Juhul kui kindlustusväärtus on kindlustussumast suurem, on tegemist alakindlustusega ning sellisel juhul vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal (vt

§ 482). 18.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kõiki kostja vastuväiteid. Ringkonnakohus on oma otsust hageja elamu eest kindlustushüvitise väljamõistmisel põhjendanud THHV 992 p-ga 6.2.1, mille kohaselt on kindlustusjuhtumist tingitud kahjusumma suuruseks kindlustusobjekti kindlustusjuhtumi eelse seisundiga sarnasesse seisundisse viimiseks vajaminev rahasumma. Ta on aga jätnud Tähelepanuta kostja viidatud THHV 992 p 6.4.3, mille kohaselt: 1) hüvitatakse kahjukindlustusjuhtumi korral kindlustatule kindlustushüvitis kindlustusobjekti jääkväärtuse ulatuses (või turuvääruseni vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist, kui see on väiksem kindlustusobjekti jääkväärtusest); 2) kindlustushüvitis kindlustusobjekti jääkväärtust või turuväärtust ületavas osas hüvitatakse vastavalt tegelikele taastamiskuludele, mis on tehtud kahe aasta kestel, arvates jääkväärtusele või turuväärtusele vastava hüvitiseosa väljamaksmisest. 19.

§ 479lg 3 sätestab ehitise kindlustusväärtuse mõiste.

Selleks on tavaline kohalik ehitusväärtus, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa.

§ 480

lg 1 kohaselt võib kindlustusväärtuse kokkuleppel määrata eelnevalt kindla summana. Sama paragrahvi 4. lõike alusel võivad lepingupooled ehitise kindlustamisel ehitise kindlustusväärtusena kokku leppida kindlustatud ehitise taastamise maksumuse. Kuna tulenevalt

§-st 427 ei ole

§ 479

lg 3,

§ 480

lg-d 1 ja 4 imperatiivsed, siis võiks THHV 992 p 6.4.3 kui seaduses sätestatust erinevat poolte kokkulepet iseenesest kohaldada ka ehitise kindlustamise korral. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus siiski hindama, kas THHV 992 p 6.4.3 on käesolevas asjas kohaldatav või tuleb hageja elamu kindlustamisel kindlustusväärtuse osas kokkuleppe sõlmimist tõlgendada THHV 992 p 6.4.3 kui kindlustuslepingu tüüptingimuse osas teistsuguse kokkuleppe sõlmimisena. Juhul kui pooled ei ole THHV 992 p 6.4.3 kohta kokku leppinud teisiti, tuleb seda punkti tõlgendada ja selle kehtivuse üle otsustada tüüptingimuste kohta sätestatu alusel (

§-d 3542), arvestades muuhulgas elamu kui ehitise kindlustamise olemuslikke erisusi. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et tulenevalt

§ 476

lg-st 1 peab kahjukindlustuse puhul kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Juhul kui ehitis on TsÜS § 54 kohaselt kinnisasja oluliseks osaks, ei saa ehitise hävimise korral rääkida selle taassoetamise maksumusest või turuväärtusest kui kahjust, sest samale kinnisasjale ei ole võimalik ehitist asemele osta. Võimalik on üksnes ehitise taastamine ning kahjuks saavad seega olla üksnes kinnisasja kui asja parandamise mõistlikud kulud (

§ 132lg 3).

20. Ringkonnakohus on tõlgendanud ebaõigesti

§ 476

lg-t 2, leides, et asjade kogumi kindlustamise korral ei pea kindlustusvõtja tõendama tema väidetavalt hävinenud esemete koosseisu ja väärtust.

§ 476

lg 2 mõtteks on võimaldada kindlustuskaitset varakogumi eest selliselt, et kindlustuslepingus ei lepita varakogumisse kuuluvate asjade loetelus kokku. Kindlustusandja võtab endale

§ 476

lg 2 alusel kohustuse maksta hüvitist kõikide varakogumisse kuulunud asjade eest ka siis, kui varakogum on näiteks suurem võrreldes kindlustuslepingu sõlmimise ajaga. 21. Kassaator on õigesti väitnud, et asjas tuleb kohaldada

§ 477

. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kui suur oli hageja kahju nii elamu kui muu vara osas. Nagu eespool öeldud (vt p 17), on kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustussuma üksnes kindlustushüvitise maksimaalseks suuruseks. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu