← Eesti

3-2-1-121-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-121-05 Otsuse kuupäev Tartu, 8. veebruar 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja A Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Lea L

§ 330lgga 4.

  1. Hageja nõude korrektselt kvalifitseerimata jätmise tõttu on ebatäpne ka ringkonnakohtu otsuse resolutsioon. Hagi formaalselt rahuldades ei ole ringkonnakohus seda sisuliselt siiski teinud. Hageja soovis kinnisasja kohta kinnistusraamatusse tehtud omanikukande muutmist, kuid ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni järgi on hageja, I. K (otsuses ekslikult märgitud I. M) ja R. M üksnes tunnustatud M. M pärijateks testamendi järgi kinnisasja mõtteliste osade suhtes. Kolleegiumi arvates ei saa selline otsus olla kinnistusraamatu kande parandamise aluseks, kuna sellega ei ole asendatud kostjate nõusolekut kinnistusraamatu parandamiseks (vt otsuse p 20). Seega ei saavutaks hageja selle otsusega taotletud eesmärki kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Selline resolutsioon hagi rahuldamise osas ei ole üheselt arusaadav ega täidetav ning on vastuolus otsuse põhjendavas osas leituga (ringkonnakohtu otsuse lk 6) (vt ka Riigikohtu
  2. septembri
  3. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04 (RT III 2004, 23, 251) ja
  4. novembri
  5. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05 (RT III 2005, 39, 382)). Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on põhjendustega vastuolus ka mõtteliste osade suuruse osas. Otsuse resolutsiooni järgi peaks hagejale jääma kinnisasjast 2/9 ning I. K (resolutsioonis märgitud ekslikult I. M) 1/18 ja R. M 2/9 suurune mõtteline osa. Otsuse põhjenduste järgi (ringkonnakohtu otsuse lk 6) peaks hagejale jääma aga 4/18, R. M 4/18 ja I. K 1/18 suurune mõtteline osa. Sellist erinevust ei õigusta ka asjaolu, et protsentuaalselt mõtteliste osade suurus kattub. Kinnistusraamatu kanne kaasomanike kohta murdude järgi peab võimaluse korral põhinema ühisel nimetajal, et kõigi osasid oleks võimalik võrrelda. Kui ringkonnakohtu otsuse alusel tuleks teha kanne kinnistusraamatusse, jääks L. V mõtteliseks osaks 4/8 (vt ka otsuse p 25), hageja ja R. M mõtteliseks osaks 2/9 ning I. K mõtteliseks osaks 1/
  6. See tekitaks aga kinnistusraamatus vähemalt segadust. Sellise olukorra vältimiseks peaks otsuse resolutsioon kajastama kostjate kaasomandi osi võimalikult ühesugusel alusel.
  7. Ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud ka õigusnorme, millest lähtudes ta muutis vastuhagis taotletud ja maakohtus kindlaks määratud kinnisasjal oleva elamu kasutuskorda. Linnakohus on seda nõuet käsitlenud AÕS § 72 lg 5 alusel. Kolleegium nõustub, et AÕS § 72 lg 5 annab kaasomanikele õiguse nõuda kohtult kaasomandis oleva asja kasutuskorra reguleerimist, kui kasutuskorras ei ole saavutatud kokkulepet või võetud vastu enamuse otsust AÕS § 72 lg 1 järgi.
  8. Kostjad on kinnisasja kasutuskorra määramise nõude esitanud vastuhagina. Kinnisasja kaasomanikel on õigus nõuda kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramist sõltumata sellest, kas nendevahelist kaasomandi mõtteliste osade jaotust muudetakse. Seega tuleb vastuhagi lahendada ja kaasomandi kasutuskord määrata sõltumata sellest, kas põhihagi rahuldatakse. Üksnes T. M nõude osas oleks vastuhagi rahuldamine välistatud, kui ta langeks kaasomanike ringist välja.
  9. Nii hagi kui asja materjalide juures oleva kinnistusraamatu väljavõtte järgi (ringkonnakohtu tl 22) on kinnisasja omanikena kinnistusraamatusse kantud L. V 4/8 mõttelise osa omanikuna ning hageja ja kostjad igaüks 1/8 mõttelise osa omanikuna. Kuna asjas tehtav lahend põhihagi kohta saab asendada üksnes kostjate nõusolekut kinnistusraamatu kannete muutmiseks, ei saa lahendi resolutsioon olla sellest kaugemale ulatuv, s.t hõlmata ka L. V nõusolekut kannete muutmiseks, sest ta ei ole menetlusse kaasatud. Kuna hageja ei taotle L. V kuuluva kaasomandi osa (4/8 ehk 1/2) muutmist, ei ole L. V puudutatud isikuks kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 2 p 2 järgi ega pea olema esitatud hagi järgi kostjaks.
  10. Oluliselt erinev on aga L. V menetluslik staatus vastuhagi suhtes. Ta on kinnisasja suurim kaasomanik, kuid kohus on lahendanud kinnisasja kasutuskorra kindlaksmääramise temata ning tema seisukohta kasutuskorra suhtes ei nähtu ka asja materjalidest. Ringkonnakohus on L. V olemasolu küll teadvustanud, kuid leidnud, et "vaidlus puudutab hoonete ja ruumide kasutuskorda, mille osas oli kaasomanikuks M.M (s.o. 1/2 osa), ega ole seotud L.V, kellele kuulub samuti kaasomandist 1/2 osas, kasutuses olevaid (peaks olema ilmselt "olevate") ruumide ega hoonetega" (ringkonnakohtu otsuse lk 7). Kohus on ilmselt lähtunud sellest, nagu jaguneks kaasomandis olev kinnisasi reaalosadeks, millest osa kuulub ühele kaasomanikule ja teine osa teistele. See ei ole aga kooskõlas kaasomandi õigusliku olemusega. Kaasomand on TsÜS § 56 ning AÕS § 70 lg-te 1 ja 3 järgi ühine õigus asjale ning see ulatub kogu kinnisasjale (vt ka nt Riigikohtu
  11. septembri
  12. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-90-03 (RT III 2003, 26, 268) ja
  13. veebruari
  14. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12-04 (RT III 2004, 7, 79)). Isegi kui kinnisasjal on mitu hoonet ja isegi kui need enne kinnistamist kuulusid erinevatele isikutele, kuuluvad need kinnisasja oluliste osadena (TsÜS § 54 lg 1) kõigile kaasomanikele. Seega ei ole kohtul võimalik määrata kinnisasja kaasomanike kasutuskorda, ilma et menetlusse oleks kaasatud suurim kaasomanik, kelle õigusi määramine otseselt puudutab. Kasutuskorda ei ole võimalik määrata selliselt, et see L. V ei puudutaks, isegi kui arvestada, et lahend tema suhtes enne
  15. jaanuari 2006.

§ 242järgi ei kehtiks (vt ka kehtiva Ts

MS § 614 ja kinnisasja juurdepääsuõiguse andmise üle toimunud vaidluses tehtud Riigikohtu

  1. septembri
  2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-185-05 (RT III 2005, 30, 304)).
  3. Kuna kohtud on vastuhagi lahendamisel L. V asja lahendamisse kaasamata eksinud oluliselt enne
  4. jaanuari 2006.

§ 77vastu, tuleb nii maakohtu kui ringkonnakohtu otsused kehtiva Ts

MS § 692 lg-te 4 ja 5 alusel vastuhagi osas tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtusse. Asja lahendamist ei mõjuta see, et kehtivas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole kohtule kostjate kaasamise kohustust pandud. Kohus saab asja uuel lahendamisel teha kostjatele kui vastuhagejatele ettepaneku, et nad taotleks TsMS § 208 lg 2 järgi kostja kaasamist vastuhagi menetlusse. Kui kostjad seda ei tee, on kohtul kolleegiumi arvates õigus vastuhagi rahuldamata jätta, kuna asja ei saa lahendada selliselt, et lahend ei mõjutaks L. V õigusi, või jätta vastuhagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p-st 2 juhindudes, sest hagiga taotletud eesmärki ei ole võimalik saavutada. Kuigi TsMS § 613 lg 2 järgi lahendatakse kinnisasja, millel asub elamu, kaasomanike kasutuskorra vaidlused üldjuhul hagita menetluses, ei ole nende lahendamine TsMS § 613 lg 4 järgi keelatud ka hagimenetluses. Ka ei ole hagita asja, mille esemeks on sisuliselt vaidlus poolte vahel, lahendamine hagimenetluses selline protsessiõiguse normi rikkumine, mis võiks üldjuhul olla aluseks otsuse tühistamisele (vt ka Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-31-03 (RT III 2003, 14, 139) ja
  3. novembri
  4. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-105-05 (RT III 2005, 38, 371)). Vastuhagi lahendamist ei takista see, et L. V ei osale menetlusosalisena põhihagi menetluses. II.
  5. Hageja nõude eeldusena tuleb tuvastada, et kinnistusraamatu kanne kinnisasja omanike kohta on ebaõige (vt otsuse p 20) ning et kostjad on kohustatud andma nõusoleku kinnistusraamatu parandamiseks.
  6. Hageja arvates seisneb kinnistusraamatu kande ebaõigsus selles, et see ei vasta M. M testamendile. Kinnisasja kohta käiva kinnistusregistri ossa tehtud kinnisasja omaniku kande alusena on kinnistusraamatus märgitud Lohusuu Vallavalitsuse
  7. veebruari
  8. a kinnistamisavaldus. Hagist ja asja materjalidest nähtuvalt on kinnistusregistri osa avamise aluseks olnud lisaks Lohusuu Vallavalitsuse
  9. oktoobri
  10. a korraldus nr 304-k, mille alusel tagastati kinnisasi 1/2 mõttelises osas L. V ning 1/8 mõttelises osas nii hagejale kui ka igale kostjale. Kuna kinnisasja kinnistusraamatusse kandmise ja omanikukannete aluseks ei ole testament ega kinnisasja pärimine, vaid maa tagastamise korraldus ning kinnistamisavaldus, on hageja seega tegelikult vaidlustanud ka need. Ta palub kolleegiumi arvates sisuliselt tuvastada, et korralduse andmisel ja kinnistamisavalduse esitamisel lähtuti ebaõige sisuga pärimistunnistusest.
  11. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 10 lg 1 järgi kantakse maareformi käigus tagastatud maa kinnistusraamatusse (kinnistusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse, valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel. Sama paragrahvi
  12. lõike järgi võib maa tagastamise aluseks olnud korralduse tühistamisel, kui kinnistusraamat muutub seetõttu ebaõigeks, isik, kelle õigusi ebaõige kandega rikuti, nõuda puudutatud isikult nõusolekut kande parandamiseks ning nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Praegusel juhul ei ole tuvastatud, et maa tagastamise aluseks olev korraldus oleks tühistatud või et ei kehtiks vallavalitsuse avaldus kinnistusregistri osa avamiseks.
  13. Riigikohus on oma
  14. märtsi
  15. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-37-02 (RT III 2002, 11, 118) leidnud, et hageja nõue kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb jätta rahuldamata, kui vaidlustatud ei ole kinnistusraamatu kande aluseks olevat haldusakti (antud juhul vallavalitsuse korraldust maa erastamiseks), kuna kande õiguslik alus ei ole ära langenud. Kinnistusraamatu kande parandamise selle ebaõigsuse tõttu on Riigikohus maa esmakinnistamise korral sidunud maa tagastamise korralduse seadusevastaseks tunnistamisega oma
  16. oktoobri
  17. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9700 (RT III 2000, 22, 244) ja
  18. aprilli
  19. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-03 (RT III 2003, 14, 137). Riigikohtu
  20. märtsi
  21. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05 (RT III 2005, 11, 110) on samuti leitud, et maa tagastamise ja erastamise üldistel juhtudel tuleb kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada ettenähtud korras kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping. Riigikohtu
  22. mai
  23. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-51-03 (RT III 2003, 19, 179) on aga leitud, et isik, kes leiab, et maa erastamisega teisele isikule on rikutud tema õigusi, saab pärast kinnistusregistri osa avamist vaidlustada maa erastamise aluseks oleva otsuse ja selle tühistamise korral nõuda vastavalt AÕSRS § 15 lg-le 5 ebaõige kinnistusraamatu kande parandamist. Eelneva põhjal on Riigikohtu senise praktika järgi leitud, et kinnistusraamatu esmakannete, mille aluseks on haldusakt, vaidlustamiseks tuleb esmalt vaidlustada seaduses sätestatud korras (s.t halduskohtumenetluses) vastav haldusakt.
  24. Siiski on üldpõhimõttest tehtud Riigikohtu praktikas ka erandeid. Nii leidis Riigikohus viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05, et korteriomandi esmakinnistamisel saab kinnistusraamatu parandamise vaidluse lahendada ka vallasjaks olnud korteri omandiõiguse üle toimuvas vaidluses. Samuti on Riigikohus oma
  25. aprilli
  26. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-13-05 (RT III 2005, 14, 137) leidnud, et tagastatud maa esmakinnistamisel saab omanikukannet vaidlustada ka eelnevalt maa tagastamise aluseks olevat haldusakti vaidlustamata, kuna maa tagastamine ja kinnistamine maareformi käigus on sisuliselt maa tagastamise nõudeõiguse realiseerumine.
  27. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud (ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud) kande aluseks olev haldusakt. Erandina on kolleegiumi arvates võimalik kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid. Selliseks juhtumiks on ka maa tagastamise nõudeõiguse pärimine enne maa tagastamist. Vabariigi Valitsuse
  28. veebruari
  29. a määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 342 järgi tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada nõudeõiguse pärinud isikutele ning selleks tuleb valla- või linnavalitsusele esitada notari väljastatud pärimisõiguse tunnistus või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Sellest lähtuvalt juhindutakse vara tagastamisel pärimisõiguse tunnistusest, kus pärimissuhted on väljendatud. Kui vara tagastamise korraldust vaidlustatakse põhjusel, et pärimisõiguse tunnistus oli väljastatud ebaõigetele isikutele või seal kajastati pärimissuhteid ebaõigesti, tuleb sisuliselt tuvastada tegelik pärimisõiguslik olukord. See on aga oma olemuselt tsiviilõiguslik küsimus, s.t kogu küsimus on põhiosas tsiviilõiguslik.
  30. Käesolevas vaidluses on hageja kinnistusraamatu kande aluseks oleva maa tagastamise korralduse ebaõigsust näinud selles, et seal ei ole maa tagastamiseks õigustatud isikutena märgitud need isikud, kellel oli õigus maa tagastamise nõudeõigus pärida (T. M osas), ning et pärijatevaheliste pärandiosade suurused on korralduses väljendatud ebaõigesti. Maa tagastamise korraldus kui haldusakt on suunatud omandireformiga seonduvate eraõiguslike tagajärgede esilekustumisele, s.t on aluseks kinnistusraamatu kandele. Riigikohus leidis oma
  31. märtsi
  32. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03 (RT III 2003, 7, 80), et kohus on tsiviilkohtumenetluses pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuigi kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks. Sama on leitud Riigikohtu
  33. detsembri
  34. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04 (RT III 2005, 1,7). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Kohus võib asja uuel lahendamisel leida, et haldusakti andmise järgselt ilmnenud asjaoludest lähtuvalt olid akti andmise aluseks olevad asjaolud tuvastatud ekslikult, akt on formaalselt kehtiv ning akti kohaldamine loob formaalsed takistused kinnistusraamatu kande muutmiseks, samuti võib olla möödunud haldusakti halduskohtumenetluses vaidlustamise tähtaeg. Sellises olukorras leiab kolleegium, et kohus saab kinnistusraamatu kande õigsust hinnates hinnata ka kande aluseks oleva haldusakti kehtivust ja õiguspärasust. Kui kohus käesolevas asjas tuvastab, et haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud on tuvastatud ekslikult, peab kolleegium võimalikuks, et kohus oma otsusega kohustab kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kantud isikuid andma tahteavalduse kande muutmiseks, sõltumata vastava haldusakti formaalsest kehtivusest. Kui kohus leiab asja uuel lahendamisel, et kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kantud isikud ei ole maa tagastamise nõudeõiguse pärijad või kui kinnistusraamatusse kantud mõtteliste osade suurus ei vasta nende pärandiosade suurusele, saab ta kohtuotsusega asendada kostjate nõusolekud kinnistusraamatu kande vastavaks muutmiseks. III.
  35. Rahuldamaks hageja nõude kostjate nõusoleku andmiseks kinnistusraamatu kande parandamiseks, peab kohus tuvastama, kas kostjad on kohustatud sellist nõusolekut andma. Selle eeldusena tuleb tuvastada, kas kinnistusraamatu kanne kinnisasja omanike kohta on ebaõige (vt ka otsuse p 20). Hageja arvates seisneb kinnistusraamatu kande ebaõigsus selles, et see ei vasta M. M testamendile. Kuna kohus saab tsiviilkohtumenetluses hinnata kinnistusraamatu kande aluseks olnud maa tagastamise korralduse ning kinnistamisavalduse kehtivust (vt otsuse p 34), tuleb hagi rahuldamiseks tuvastada, kas maa tagastamisel aluseks võetud pärimistunnistus M. M pärandi kohta on välja antud ebaõigesti ning kes ja millises ulatuses olid M. M elamu ja maa tagastamise nõudeõiguse pärijad.
  36. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et asja lahendamisel on võimalik ja tuleb sisuliselt hinnata pärimistunnistuse kehtivust ja selle väljaandmise õigsust ning tuvastada, kes olid M. M pärijad ja kes on kinnisasja omanikud. Pärimisõiguse tunnistuse eraldi vaidlustamine ei ole vajalik. Pärimistunnistuse väljastab notar PärS § 1401 lg 1 järgi pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale tema nõudel ning sama paragrahvi
  37. lõike järgi peab isiku pärimisõigus ja selle ulatus olema pärimistunnistuse väljastamiseks piisavalt tõendatud. Pärimistunnistus vaid tõendab pärimisõigust, kuid ei ole selle aluseks. Pärimise aluseks on PärS § 9 lg 1 järgi seadus või testamendis või pärimislepingus väljendatud pärandaja viimne tahe. Pärandaja õigused ja kohustused lähevad pärijale PärS § 130 lg 1 järgi üle pärandi vastuvõtmisega. Pärandi vastuvõtmiseks tuleb PärS § 117 lg 1 järgi esitada avaldus notarile. Pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks ka siis, kui ta asub pärandvara või selle osa valdama, ning kui ta ei ole esitanud avaldust pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks (PärS § 117 lg 3). Seega tõendab pärimisõiguse tunnistus üksnes pärimisõigust ning sellega luuakse avalikult usaldatava dokumendi näol eeldus pärimisõiguse (ja seeläbi ka pärijate omandiõiguse) olemasolu kohta, mis on kohtus siiski ümberlükatav, kui see ei vasta tegelikkusele. Seega ei mõjuta pärimistunnistuse olemasolu või puudumine iseenesest pärimisõigust ega selle ulatust (vt ka Riigikohtu
  38. veebruari
  39. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 (RT III 2003, 6, 67)). Kui kohus tuvastab pärimisõiguse olemasolu teistsuguses ulatuses, kui see on väljendatud pärimistunnistuses, asendab kohtuotsus pärimistunnistust.
  40. Põhiline vaidlusalune küsimus on kassatsioonkaebuse järgi see, kas M. M vara päriti (pärandvara võeti vastu) testamendi või seaduse järgi. Vaidluse all ei ole, et M. M vara seadusjärgse pärimise korral oleks kostjatel võrdne õigus M. M varale, s.t puuduks alus kinnistusraamatu kande parandamiseks. Seega saab hagi rahuldada üksnes siis, kui pärimise aluseks on testament. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et pärimisõiguse hindamisel tuleb PärS § 9 lg 2 järgi lähtuda testamendist, s.t testamendi olemasolul pärandvara suhtes seadusjärgse pärimise sätteid ei kohaldata. Ei vaielda selle üle, et M. M oli teinud oma vara kohta testamendi, testament vastab vorminõuetele ja on kehtiv. Ringkonnakohus tuvastas, et pärimisavalduses, mille hageja ning kostjad R. M ja I. K esitasid notar Tiit Jusele, oli viide testamendile, mistõttu pidi selle olemasolu samale notarile seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse väljastamisel teada olema. Seega väljastas notar pärandvara kohta ebaõigesti seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse.
  41. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga nii selles, et pärandvara koosseisu kuulunud 1/2 mõttelist osa elamust oli testamendis piisavalt selgelt fikseeritud, kui ka selles, et "talu maadena" pidas M. M silmas 1/2 maa tagastamise nõudeõigust. Ringkonnakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ega ole seejuures rikkunud protsessiõiguse norme ega kohaldanud vääralt PärS § 27 testamendi tõlgendamise kohta. Seega sai ja tuli testamendis nimetatud vara pärimisel testamendist lähtuda.
  42. Ka nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et testamendis oli fikseeritud pärijate ring, kelleks olid hageja ning kostjad R. M ja I. K. T. M ei ole pärijana testamendis nimetatud. Kuna kogu vaidlusalune pärandvara oli määratud testamendis, ei olnud notaril õigust ka PärS § 10 lg 2 järgi anda välja pärimistunnistust seadusjärgse pärimise kohta.
  43. Kolleegiumi arvates on ebaõige kassatsioonkaebuse väide, et seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse vastuvõtmisega kaotas hageja õiguse tugineda testamendijärgsele pärimisele. Kolleegiumi arvates tuleneb PärS § 115 lg-s 2 sätestatud pärandi vastuvõtmise pöördumatuse põhimõttest, et kord pärandi vastu võtnud isik ei saa sellest enam loobuda. Hageja ei ole aga soovinud pärandist loobuda. Ka oli pärimisavalduses viide testamendile. Asjakohane ei ole ka kostjate tuginemine PärS §-le 122, kuna see säte kohalduks esmajoones juhul, kui hageja võtnuks pärandi ekslikult seaduse järgi vastu, teadmata testamendi olemasolust.
  44. Ringkonnakohus tõlgendas M. M testamenti hageja, R. M ja I. K pärandiosade kindlaksmääramiseks ning tunnustas sel alusel mõttelistes osades nende omandiõigust kinnisasjale. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et testamendis tehtud korraldustest maa ja elamu suhtes saab kinnisasja kaasomandi vaidluses lähtuda. Arvestades aga asjaolu, et M. M kuulus testamendi tegemise ajal 1/2 mõttelist osa hoonest ja maa tagastamise nõudeõigusest, on ilmne, et juba testamendi tegemise ajal ei olnud võimalik neid pärandada testaatori määratud viisil reaalosadena, samuti lähtudes TsÜS § 50 lg-s 1 ning §-des 55 ja 56 väljendatud kinnisasja terviklikkuse põhimõttest, ei ole seda võimalik teha kinnisasja puhul. Lähtudes PärS § 37 lg-st 1, on testamendijärgne pärija isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa sellest. Kuigi pärijate ring ja pärandvara koosseis on testamendis väljendatud, ei ole tuvastatud asjaolude järgi testamendis antud pärandi jaotust mõttelistes osades pärijate vahel, mistõttu on ringkonnakohus määranud kaasomandi osad meelevaldselt. Kuna testamendis nimetatud vara pärimine reaalosades ei ole võimalik, ei saa M. M korraldusi lugeda ka annakuks PärS § 54 järgi. Sellest lähtuvalt tuleb asja uuel lahendamisel kaaluda PärS § 27 lg 4 ja § 38 lg 1 kohaldamist, mis annab aluse lugeda testamendis antud korraldused konkreetsete reaalosade suhtes olematuks ja lugeda testamendis nimetatud pärijate pärandiosad võrdseks.
  45. Vastuhagi lahendamise esmase eeldusena tuleb fikseerida kinnisasja kaasomanike ring. Kohtul on kasutuskorra määramisel lai diskretsiooniõigus, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestades muu hulgas kõigi kaasomanike ühiste huvidega, kaasomandi mõtteliste osade suurusega, senise kasutuskorraga, pooltevaheliste suhetega jm oluliste asjaoludega AÕS § 72 järgi. Pärijatevahelise kasutuskorra määramisel saab muude asjaolude hulgas arvestada ka pärandaja testamenti. Kolleegium märgib seejuures, et kaasomandi mõtteliste osade suurus ei ole kasutuskorra määramisel ainumääravaks asjaoluks. Poolte kokkulepe või erinevad asjaolud võivad õigustada sellest kõrvalekaldumist, kuid üht kaasomanikku ei või hea usu põhimõtte vastaselt teise arvel siiski rikastada ning kasutuskord võib arvesse tulla ka kaasomandis oleva asjaga seotud kulutuste kandmisel. Kasutuskorra määramist ei pea nõudma kogu kinnisasja suhtes, vaid piisab ka nt üksnes kinnisasjal oleva elamu kasutuskorra määramisest. Seejuures ei ole kohus kolleegiumi arvates seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel hagis või vastuväidetes taotletud kasutusviisidega. Kolleegium märgib lisaks, et kuna asja materjalide järgi on poolte seisukohad kasutuskorra kohta erinevates kohtuastmetes muutunud, tuleks asja uuel lahendamisel selgitada välja nende lõplikud seisukohad. Samuti märgib kolleegium, et kinnisasja kasutuskorda määrava kohtulahendi resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema üheselt arusaadav ja reaalselt täidetav ka muu otsuse tekstita, vajadusel tuleb viidata konkreetsele plaanile või kaardile, millest lähtudes kasutuskord määratakse. Sarnaselt kinnisasjale juurdepääsuõigusega võib asjaolude muutmisel nõuda kohtult ka varem määratud kasutuskorra muutmist (vt nt viidatud Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05).
  46. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3, lahendab kohus kohtukulude jaotuse ja Riigikohtule esitatud taotluste lahendamise asja uuel läbivaatamisel lähtuvalt enne
  47. jaanuari
  48. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikust. A Kull, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.