← Eesti

3-1-1-108-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-108-05 Otsuse kuupäev 9. veebruar 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, In

§ 76lg 3 p 2 järgi karistati K. J.-i vangistusega 3 aastaks, Kr

K § 139 lg 3 p 1 järgi vangistusega 2 aastaks ja KrK § 165 lg 2 p 1 järgi samuti vangistusega 2 aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõistis linnakohus K. J.-le liitkaristuseks 5 aastat vangistust, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha 1 kuu ja 4 päeva vangistust. Karistusseadustiku § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohus mõistis K. J.-lt välja kohtukulud, sealhulgas asitõendite hoidmise kulud 239 332 krooni ja 30 senti ABT T. AS kasuks ja 193 376 krooni E. T. AS-i kasuks. Nimetatud summad mõisteti K. J.-lt välja solidaarselt V. M. ja A. S.-ga, kes mõlemad tunnistati sama kohtuotsusega süüdi KrK § 76 lg 3 p 2 järgi. Linnakohtu otsusega tunnistati KrK § 164 lg 2 p 1, § 161 ja § 166 lg 1 järgi süüdi ka Uno Kaldmäe, kuid tema osas kassatsioonimenetlust ei toimu. Linnakohus otsustas ka seda, et asitõendina kriminaalasja juures olevad ABT Tollilao AS-i laos asuvad 135 vaati piiritust ja Estma Terminali AS-is asuvad 132 vaati piiritust tuleb pärast kohtuotsuse jõustumist hävitada. 2.

§ 76lg 3 p 2 järgi tunnistati K.

J. süüdi selles, et tema:

  1. ja
  2. mail
  3. a isikute grupis A. S.-ga toimetas pettuslikul viisil vale kaubanimetuse ja kaubakoodi deklareerimise teel vastava loata üle tollipiiri Eestisse eriluba nõudva kauba - 24 000 kg denatureerimata etüülalkoholi kangusega 96±0,5% (edaspidi piiritus), millesse oli tollikontrolli tegeva ametniku eksitusse viimiseks lisatud kergesti neutraliseeritav kogus ammoniaaki; 26.-
  4. augustil
  5. a isikute grupis V. M.-ga toimetas pettuslikul viisil vale kaubanimetuse ja kaubakoodi deklareerimise teel vastava loata üle tollipiiri Eestisse eriluba nõudva kauba - 23 260 kg piiritust kangusega 95,5%, millesse oli tollikontrolli tegeva ametniku eksitusse viimiseks lisatud kergesti neutraliseeritav kogus ammoniaaki.

§ 139lg 3 p 1 järgi tunnistati K.

J. süüdi selles, et ta

  1. juulil
  2. a varastas lukustuse ja tõkke kõrvaldamise teel ABT Tollilao AS-i territooriumilt järelhaagise registreerimisnumbriga 488 PI-NC.

§ 165lg 2 p 1 järgi tunnistati K.

J. süüdi selle eest, et ta andis korduvalt altkäemaksu Tolliameti Tollijärelevalve osakonna vanemspetsialist U. K.-le. 3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid U. K., A. S., V. M. kaitsja Aivar Ennok ja K. J. kaitsja Natalia Lausmaa. K. J.-i kaitsja palus linnakohtu süüdimõistva otsuse tühistada ja K. J. kõigis talle esitatud süüdistustes õigeks mõista. Eraldi taotles K. Jersmanni kaitsja linnakohtu otsuse tühistamist K. J.-lt asitõendite hoidmise kulude väljamõistmises. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2005. a otsusega tühistati linnakohtu otsus U. K. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 161 järgi; K. J.-lt, V. M.-lt ja A. S.-lt ABT T. AS kasuks 239 332 krooni ja 30 sendi ning Estma Terminali AS-i kasuks 193 376 krooni väljamõistmise osas, samuti ABT Tollilao AS lattu asitõendina hoiule antud 135 vaadi piirituse hävitamise osas. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti U. K. KrK § 161 järgi õigeks, kuid talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus jäeti muutmata. Ringkonnakohus mõistis K. J.-lt ja A. S.-lt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 418 534 krooni ja 20 senti ABT Tollilao AS-is 135 vaadi (24 000

  1. kg)asitõendiks tunnistatud piirituse hoidmise kulude katteks. Samuti mõisteti K. J.-lt ja V. M.-lt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 193 376 krooni Estma Terminali AS-is 132 vaadi (23 269
  2. kg)asitõendiks tunnistatud piirituse hoidmise kulude katteks. Kohus täpsustas ka süüdistatavate kandmata karistuste pikkust. Muus osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus märkis muu hulgas, et kriminaalmenetluse käigus ei ole Tolliamet ega muu isik esindusvolituse alusel kohtule teatanud kulutuste suurust, mida riik kandis asitõendite hoiuleandmise tõttu, ega esitanud seesuguse kulu hüvitamise nõuet. Samas asus kohus seisukohale, et asitõendite hoiukulu tuleb süüdimõistetutelt kohtukuluna välja mõista. Kohus selgitas, et ABT T. AS-is hoitud 135 vaati piiritust on asitõendiks K. J.-i ja A. S.-i toime pandud kuriteoepisoodis, Estma Terminali AS-is hoitud 132 vaati piiritust aga K. J.-i ja V. M. toime pandud kuriteoepisoodis. Kuna esimese astme kohus menetles käesolevat kriminaalasja Kriminaalmenetluse koodeksi sätete alusel, tuli asitõendite suhtes kohaldatavate abinõude osas juhinduda KrMK §-st 63. Kriminaalmenetluse koodeksi § 87 p 2 kohaselt arvati asitõendi hoidmisega seotud kulud kohtukulude hulka ja nõuti KrMK § 89 lg-te 1 ja 2 alusel sisse süüdimõistetutelt. Tuginedes ABT Tollilao AS-i poolt ringkonnakohtule esitatud kirjalikele selgitustele, tuvastas kohtukolleegium, et ABT Tollilao AS-is hoitud 135 vaadi piirituse hoiukulu ajavahemikul 26. maist 1998 kuni 9. jaanuarini 2003 oli 418 534 krooni ja 20 senti. Kolleegium märkis, et ABT Tollilao AS-ile hoiule antud 135 vaadi piirituse enampakkumisel realiseerimise tõttu, ei ole võimalik seda asitõendit linnakohtu otsuse alusel hävitada. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. J.-i kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada K. J.-i süüditunnistamises ja karistamises KrK § 76 lg 3 p 2 ja § 139 lg 3 p 1 järgi, samuti osas, millega mõisteti kõigilt süüdistatavatelt välja menetluskulud. Kassaator taotleb K. J.-i KrK § 76 lg 3 p 2 ja § 139 lg 3 p 1 järgi õigeksmõistmist ja liitkaristuse vähendamist. Samuti palub kaitsja jätta menetluskulud süüdistatavatelt välja mõistmata. Kaitsja arvates ei ole K. J.-i süü salakaubaveos tõendatud. Tuvastatud asjaolud ei võimalda teha järeldust, et K. J. tegutses kauba vastuvõttu ja transporti organiseerides teadvalt eesmärgiga toimetada kaup pettuslikul teel üle riigipiiri. K. J.-i süüditunnistamine KrK § 139 lg 3 p 1 järgi tugineb üksnes tunnistaja H. K. ütlustele, mis ei ole aga tõendina lubatavad. Asitõendite hoiukulude väljamõistmise kohta märgib kassaator järgmist. 26. mail 1998. a tollikontrolli käigus ära võetud 135 vaati piiritust anti ABT Tollilao AS-ile üle Tallinna Tolliinspektuuri algatatud väärteomenetluse käigus. Sama asutuse 29. oktoobri 1998. a otsusega see piiritus erikonfiskeeriti tolliseaduse § 69 lg 8 alusel. 1. septembril 1999. a tollikontrolli käigus ära võetud 132 vaati piiritust andis Estma Terminal AS-i vastutavale hoiule samuti Tallinna Tolliinspektuur. Eelnimetatud kaks partiid piiritust tunnistati asitõendiks kriminaalasjas alles uurija 2. mai 2001. a määrusega. Süüdistatavatelt välja mõistetud hoiukulude arvestamisel on lähtutud kuupäevadest, mil Tallinna Tolliinspektuur andis piiritusevaadid hoiule. Puudub aga seaduslik alus arvestada käesoleva kriminaalasja menetluskuludena hoiutasu selle aja eest, mil piiritusevaadid ei olnud asitõenditeks kriminaalasjas, vaid Tolliinspektuur oli need ära võtnud ja hoiule paigutanud. Kriminaalmenetluse koodeksi § 62 lg 5 kohaselt oli asitõendite vastutavale hoiule andmine lubatud üksnes juhul, kui enne kohtuotsuse jõustumist või kriminaalasja menetluse lõpetamist ei olnud võimalik rakendada KrMK §-s 63 ette nähtud abinõusid. Uurija 2. mai 2001. a määruses puudub põhjendus selliste abinõude rakendamise võimatuse kohta. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 15. juuni 1999. a otsusega jõustus Tallinna Tolliinspektuuri otsus 135 vaadi piirituse erikonfiskeerimise kohta. See piiritus realiseeriti oksjonil ja tegelikult kõnealuseid piiritusevaate asitõenditena arvele ei võetudki. Tulenevalt KrMK § 62 lg-st 6 ja KrMS § 125 lg-test 2 ja 4 sai asitõendite hoiukulusid käsitada menetluskuludena üksnes juhul, kui menetleja on asitõendite hoiustajale hoiutasu välja maksnud. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole, mistõttu puudub ka alus hoiukulude väljamõistmiseks süüdistatavatelt. Veel toob kassaator esile, et käesolevas kriminaalasjas ületavad asitõendite hoiukulud mõistlikkuse piiri. Piiritust hoiustati tasuliselt mitmeid aastaid enne selle asitõendina arvele võtmist ja ka pärast seda, kusjuures menetleja ei võtnud tarvitusele mingeid abinõusid hoiukulu vähendamiseks. Ühtlasi leiab kaitsja, et Tallinna Ringkonnakohus on jätnud alusetult kohaldamata KrMS § 180 lg 3. 6. Kassatsioonivastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristel Eliste jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja K. J.-i kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Prokurör märgib, et kuriteo vahetu objekt - salakaubana üle tollipiiri toimetatud piiritus - ei muutu asitõendiks mitte asitõendiks tunnistamise määruse alusel, vaid omab juba oma olemuselt asitõendi tähendust. Kuna 135 vaati piiritust realiseeriti alles 21. novembrist kuni 9. detsembrini 2002. a toimunud enampakkumisel ja olid reaalselt ABT Tollilao AS-is hoiul kuni 9. jaanuarini 2003, on põhjendatud nende piiritusevaatide hoiustamisest põhjustatud kulude täies ulatuses menetluskulude hulka arvamine. Menetleja on asitõendite hoiukulu suuruse kindlaks teinud ABT Tollilao AS-ilt ja Estma Terminali AS-ilt välja nõutud õienditega, samuti ABT Tollilao AS-i täiendava kirjaga 24. märtsist 2005. Tulenevalt KrMK § 87 p-st 2 ja § 89 lg-st 1, mõistetakse asitõendite hoidmisele kulutatud summad kohtukuludena välja sõltumata sellest, kas menetleja on hoidjale hoiutasu maksnud või mitte. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 7. Kassaatori taotlus tühistada linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused K. Jersmanni süüdistunnistamises ja karistamises KrK § 76 lg 3 p 2 ja § 139 lg 3 p 1 järgi põhineb seisukohal, et esimese ja teise astme kohtu otsuste tegemise aluseks olnud asjaolud ei ole tõendatud. Sisuliselt palub kassaator teha Riigikohtul osaliselt õigeksmõistva otsuse, tuginedes mitte kohtute poolt kindlakstehtule, vaid kaitsja nägemusele sündmuste käigust. Kuna vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, jätab kriminaalkolleegium kaitsja selle taotluse tähelepanuta. Ainukene väidetav kriminaalmenetluse normide rikkumine, millele kassaator osutab, seisneb tunnistaja H. Kalle ütluste kasutamises KrK § 139 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo tõendamisel. Siinkohal nõustub aga kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et tunnistaja ütluste hindamisel ei ole menetlusnorme rikutud. II 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub kassaatori seisukohaga, et asitõendite hoiukulude väljamõistmisel on kohtud rikkunud kriminaalmenetluse norme. 9. Tallinna Linnakohus mõistis K. J.-lt, V. M.-lt ja A. S.-lt asitõendite hoiukuluna solidaarselt välja: 239 332 krooni ja 30 senti ABT Tollilao AS-i kasuks; 193 376 krooni Estma Terminali AS-i kasuks. Ringkonnakohtus mõistis asitõendite hoiukuluna riigi kasuks välja: 418 534 krooni ja 20 senti solidaarselt K. J.-lt ja A. S.-lt asitõendiks tunnistatud 135 vaadi (24 000
  3. kg)piirituse hoidmise tõttu ABT Tollilao AS-is; 193 376 krooni solidaarselt K. J.-lt ja V. M.-lt 132 vaadi (23 269
  4. kg)piirituse hoidmise tõttu Estma Terminali AS-is. 10. Kriminaalkolleegium märgib, et mõistes asitõendite hoiukulu küll õigesti välja mitte tolliladude omanike, vaid riigi kasuks, on ringkonnakohus sarnaselt linnakohtule jätnud nõuetekohaselt välja selgitamata riigi poolt piirituse hoidmisel tegelikult kantud kulu ja hindamata selle kulu põhjendatuse. 11. Kriminaalmenetluse koodeks, mille alusel menetles kriminaalasja linnakohus, nägi ette hoidja õiguse hoiutasule ja hoidmiseks tehtud kulutuste hüvitamisele, kui asitõendite hoidjaks ei olnud seaduslik valdaja. Hoiutasu ja kulutused tuli kindlaks teha uurijal või kohtunikul ning need tuli välja maksta eeluurimisasutuse või kohtu vahenditest ja arvestada kohtukulude hulka. (KrMK § 62 lg 6.) Kriminaalmenetluse koodeksi § 87 p 2 luges kohtukuludeks ka asitõendite hoidmiseks kulutatud summad. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tuli KrMK § 89 lg 1 kohaselt nõuda kohtukulud sisse süüdimõistetult (välja arvatud tõlgile makstud või maksmisele kuuluvad summad ). Kehtiv KrMS § 125 lg 2 näeb ette, et asitõend, mida ei saa hoida sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras ning mille suhtes ei saa kriminaalmenetluse huvides kohaldada enne kohtuotsuse jõustumist või kriminaalasja menetluse lõpetamist KrMS §-s 126 ettenähtud abinõusid, antakse lepingu alusel vastutavale hoiule. Kriminaalmenetluse seadustiku § 125 lg 4 sätestab, et (asitõendite) hoiulevõtjal, kes ei ole omanik ega seaduslik valdaja, on õigus saada hoiutasu katmiseks hüvitist, mis arvatakse menetluskuludesse. Hoiukulud hüvitatakse menetleja ja hoiulevõtja vahelise lepingu alusel. Seadustiku § 175 lg 1 p 6 kohaselt on menetluskuluna käsitatav asitõendite hoiutasu. Süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab (riigil tekkinud) menetluskulud süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). 12. Nii KrMK § 87 p 2 ja § 89 lg 1 kui ka KrMS § 175 lg 1 p 6 ja § 180 lg 1 alusel on süüdimõistetu kohustatud hüvitama üksnes riigil asitõendite hoidmisel reaalselt tekkinud põhjendatud kulu. Kui riigi kulu asitõendite hoidmisel moodustub kolmandale isikule lepingulisel või muul õiguslikul alusel makstavast hoiutasust, ei tohi süüdimõistetult väljamõistetav asitõendite hoiukulu ületada summat, mille riik on kohustatud hoiulevõtjale tasuma. 13. Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus määranud K. J.-lt, V. M.-lt ja A. S.-lt riigi kasuks väljamõistetava asitõendite hoiukulu suuruse kindlaks üksnes ABT Tollilao AS ja Estma Terminali AS-i teatiste alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et nimetatud teatised kajastavad hoiulevõtjate seisukohta riigi kohustuste suuruse kohta, kuid nende alusel ei ole võimalik kindlaks teha riigi poolt asitõendite hoidmisele reaalselt tehtavaid kulutusi. Nii näiteks on ringkonnakohus tuvastanud, et ABT Tollilao AS-i esitatud arvete alusel on riik maksnud hoiutasu 157 353 krooni, kuid senini on tasumata 261 181 krooni. Ehkki kohtuotsusest ei nähtu, millistel asjaoludel on riik jätnud viimati nimetatud summa hoiulevõtjale tasumata, on ringkonnakohus selle summa K. J.-lt, V. M.-lt ja A. S.-lt riigi kasuks välja mõistnud. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et võttes süüdimõistetult väljamõistetava asitõendite hoiukulu kindlaksmääramisel aluseks üksnes hoiulevõtja poolt riigilt taotletava hoiutasu suuruse, tekib juhul, kui hoiulevõtja nõue riigi vastu osutub hiljem teatud ulatuses põhjendamatuks, olukord, kus süüdimõistetult väljamõistetav hoiukulu ületab riigi tegelikku kulu. Vältimaks sellise olukorra teket, saab süüdimõistetult väljamõistetava asitõendite hoiukulu suuruse tuvastamisel arvestada üksnes selliseid hoiulevõtja nõudeid, mida riik on hoiuleandjana tunnustanud või mis on jõustunud kohtuotsusega rahuldatud. 14. Kolleegium leiab, et taotluse süüdimõistetult asitõendite hoiukulu väljamõistmiseks ning tõendid, mis kinnitavad riigi tegeliku hoiukulu suurust, peab kohtule esitama prokuratuur kui kohtumenetluse pool (KrMS § 17 lg 1). Asitõendite tegelikku hoiukulu on võimalik tõendada eeskätt hoiulevõtja esitatud hoiutasu arvetega, mida hoiuleandja ei ole vaidlustanud. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, tuleb kohtul lahendada menetluskulude, sh asitõendite hoiukulu suuruse ja väljamõistmise küsimus. Vajadusel võib kohus teha prokurörile ettepaneku asjakohaste tõendite esitamiseks. 15. Teatud juhtudel ei pruugi kriminaalasjas kohtuotsuse tegemise ajaks asitõendite hoiukulu suurus olla veel täpselt teada. See on nii näiteks juhul, kui riik ja asitõendite hoiulevõtja vaidlevad hoiutasu suuruse üle ning see vaidlus ei ole kriminaalasjas kohtuotsuse tegemise ajaks veel lahendatud. Samuti võib osa asitõendi hoidmisele tehtavatest kulutustest tekkida kohtuotsuse tegemisele ja jõustumisele järgneval perioodil. Ulatuses, milles asitõendite hoiukulu ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks teada, tuleb kohtuotsuses KrMS § 306 lg 1 p 14 ja § 190 p 1 alusel määrata, millise osa teatud liiki menetluskulust peab iga süüdimõistetu hüvitama, arvestades seejuures KrMS § 180 lg-tes 2 ja 3 sätestatut. Alles pärast menetluskulu täpse suuruse selgumist määrab kohus (reeglina täitmiskohtunik) menetlusosalise või prokuratuuri taotlusel KrMS § 192 lg 2 p 3 alusel kindlaks igalt süüdimõistetult väljamõistetava kuluhüvitise absoluutsumma. 16. Süüdimõistetult asitõendite hoiukulu väljamõistmisel tuleb kohtul pärast riigi tegeliku hoiukulu suuruse kindlakstegemist hinnata ka hoiukulu põhjendatust, sealhulgas sedagi, kas asitõendite säilitamise maht ja ajaline kestvus on olnud kriminaalmenetluse huvides vajalik. Riik ei saa süüdimõistetult nõuda asitõendite hoidmisel tehtud ilmselt ebamõistlike kulutuste hüvitamist. Menetletavas kriminaalasjas ei ole kohtud piirituse hoiukulu põhjendatust hinnanud. 17. Käesolevas asjas tuleb asitõendite hoiukulu põhjendatuse kontrollimisel muu hulgas arvestada sedagi, et K. J.-i ja A. S.-i toime pandud salakaubaveo objektiks olnud piiritusepartii - 135 vaati erikonfiskeeriti 1998. aasta Tolliseaduse (RT I 1998, 3, 54; 2001, 93, 565) § 69 lg 8 alusel Tallinna Tolliinspektuuri 29. oktoobri 1998. a otsusega OP-930/49 OÜ Feona haldusõiguserikkumise asjas. Seejuures tuleb silmas pidada, et 1998. aasta Tolliseaduse § 76 lg 2 esimese lause kohaselt läks kaup, mille kohta oli tehtud erikonfiskeerimise otsus, koheselt tasuta üle riigi omandisse. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest müüs riik kõnealuse piiritusepartii enampakkumisel, mis toimus rohkem kui neli aastat pärast erikonfiskeerimist, ent enam kui kaks aastat enne Tallinna Linnakohtu 1. märtsi 2005. a otsuse tegemist. 18. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et süüdimõistetutelt on võimalik nõuda asitõendite hoiukulude hüvitamist üksnes perioodi eest, mis järgnes hoitava objekti suhtes KrMK § 62 lg 1 alusel asitõendiks tunnistamise määruse koostamisele. Vajadusest säilitada objekti, mis võib olla kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel, saab rääkida alates hetkest, mil äravõetud objektil tekib faktiline seos konkreetse kriminaalmenetlusega. Ehkki enne vastava määruse koostamist ei olnud potentsiaalselt tõendusteavet kandev objekt Kriminaalmenetluse koodeksi kehtivusajal tõenduslikust aspektist käsitatav asitõendina, kattus selle hoidmise eesmärk asitõendi hoidmise eesmärgiga. Kui objekt tunnistati hiljem kriminaalasjas asitõendiks, võib see anda aluse nõuda süüdimõistetult ka nende kulude hüvitamist, mis tekkisid kriminaalmenetluse vältel seoses objekti hoidmisega enne selle asitõendiks tunnistamist. Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et Kriminaalmenetluse seadustik ei näe enam ette asitõendiks tunnistamise määruse koostamist. 19. Kokkuvõttes asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et jättes välja selgitamata kulu, mida riik piirituse hoidmisel tegelikult kandis, ja hindamata selle kulu põhjendatuse, rikkusid linnakohus ja ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 2). Seetõttu tühistab kriminaalkolleegium kohtuotsused K. J.-lt, A. S.-lt ja V. M.-lt asitõendite hoiukulu katteks menetluskulude väljamõistmise osas. Kuna asitõendite hoiukulu põhjendatud suuruse kindlaksmääramine eeldab täiendavate tõendite kogumist, tuleb kriminaalasi selles osas saata KrMS § 361 p 6 ja § 362 p 2 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Pidades silmas KrMS § 352 lg-s 6 sätestatut, laiendab Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasja läbivaatamise piire ka A. S.-le ja V. M.-le. III 20. Täiendavalt juhib Riigikohtu kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on jätnud põhistamata oma otsuse hävitada kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud 132 vaati piiritust. Kriminaalmenetluse koodeks, mille alusel menetles kriminaalasja linnakohus, sätestas asitõendite ja erikonfiskeeritud vara suhtes kohaldatavad meetmed §-s 63. Selle paragrahvi punkt 5 lubas hävitada üksnes esemed ja ained, millel ei ole väärtust ja mida ei saa kasutada. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses - millest pidi asja lahendamisel lähtuma ka ringkonnakohus - hävitatakse asitõend, kui tegemist on väärtusetu asja, piraatkauba või võltsitud kaubaga ja puudub võimalus sellise asitõendi ümbertöötamiseks (KrMS § 126 lg 3 p 4). Kohtuotsustest ei selgu, kas kõnealused 132 vaati piiritust vastasid KrMK § 63 p-s 5 ja KrMS § 126 lg 3 p-s 4 sätestatud tingimustele või mitte. Pidades silmas riigi ressursside säästliku kasutamise nõuet, tuleb kohtul materiaalse väärtusega asitõendi hävitamist igakordselt põhistada, välja arvatud siis, kui asitõendiks oleva eseme või aine hävitamise kohustus tuleneb otseselt seadusest (näiteks Autoriõiguse seaduse § 85 lg 5). Kuid ka viimati nimetatud juhul tuleb osundada asitõendi hävitamise õiguslikule alusele. Kriminaalasja uuel arutamisel peab kohus välja selgitama asjaolud, millest lähtudes on võimalik teha põhistatud otsus, kas asitõendiks tunnistatud 132 vaati piiritust tuleb hävitada või võtta selle suhtes tarvitusele mingid muud meetmed. Hannes Kiris Jüri Ilvest Lea Kivi Indrek Koolmeister Ott Järvesaar Eerik Kergandberg Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.