3-1-1-137-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-137-05 Otsuse kuupäev

1. veebruar
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuasi R. P. väärteoasi liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Saare Maakohtu
3. augusti
4. a otsus väärteoasjas nr 4-8-8/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lääne Politseiprefektuur, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. jaanuar
6. a Istungil osalenud isikud kohtumenetluse pooled istungil ei osalenud Resolutsioon
7. Kassatsioon rahuldada.
8. Tühistada Saare Maakohtu
9. augusti
10. a otsus R. P. väärteoasjas ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Lääne Politseiprefektuuri
12. mai
13. a kiirmenetluse otsusega karistati R. P.-it LS § 7422 lg 2 järgi rahatrahviga 12 trahviühikut (720 krooni) selle eest, et ta juhtis sõiduautot Volkswagen Kuressaare linnas X tänaval liiklusmärgi 351 mõjupiirkonnas, kus oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 30 km/h, kiirusega 61 (+/-5) km/h, ületades lubatud sõidukiirust seega vähemalt 26 km/h.
14. R. P. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Saare Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja väärteoasja menetluse lõpetamist väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kaebuse esitaja väitis, et ei näinud liiklusmärki, kuna see oli standardis ettenähtust väiksem.
15. Saare Maakohus rahuldas
16. augusti
17. a otsusega R. P. kaebuse, tühistas kiirmenetluse otsuse ja lõpetas väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Kohus nõustus kaebuse esitajaga selles, et vastavalt Eesti Standardile "Liiklusmärgid ja nende kasutamine" oleks pidanud märk olema suurusgrupist I (diameeter 600 mm), kuid oli suurusgrupist 0 (läbimõõduga 400 mm). Kohus leidis, et nõutust väiksem märk võis jääda teeolusid arvestades (teel olevad freesitud alad nõudsid juhi kogu tähelepanu) liiklejaile märkamata. Lisaks märkis kohus, et KarS § 30 kohaselt ei ole tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Mootorsõiduki juhil on kohustus mitte takistada teisi liiklejaid. Möödudes vastassuunavööndi kaudu takistusest, antud juhul freesitud aukudest, on juht kohustatud vastassuunavööndi võimalikult kiiresti vabastama liiklemiseks vastutulevatele sõidukitele, mistõttu on mõistetav ka mõningane kiiruse ületamine. Väärteomenetluse lõpetas aga kohus otstarbekuse kaalutlusel, märkides, et menetlusaluse isiku süü on väike ning avalik menetlushuvi puudub.
18. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lääne Politseiprefektuur, paludes maakohtu otsuse tühistamist. Kassaator leiab, et kohtuotsuses ei ole otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist nõuetekohaselt põhistatud. Kohus on küll märkinud, millistel alustel võib otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetada, kuid ei ole ära näidanud, et need tingimused on konkreetsel juhul täidetud. Pealegi on olusid mittearvestav sõidukiirus liiklusõnnetuste enamlevinud põhjuseks ja olukorras, kus politsei prioriteetideks on liiklusõnnetuses hukkunute arvu vähendamine, on alusetu väide, et sõidukiiruse ületajate karistamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et R. P.-le oli liiklusmärgi olemasolu teada. Seda kinnitavad tema enda ütlused kohtuistungil. Käesolevas asjas olid kiiruspiirangud kehtestatud teetööde tõttu ning liiklemine antud piirkonnas oli raskendatud ja piiratud. Seega oli liiklejaile selge, et tegemist ei ole liikluses tavaolukorraga. Lisaks leitakse kassatsioonis, et kohus on ebaõigesti mõistnud keeldu takistada teisi liiklejaid. Ohu või takistuse ilmnemisel ei tule mitte kiirust lisada, vaid seda vähendada või vajadusel koguni peatuda (LE § 123). Lõpuks tuuakse kassatsioonis välja asjaolu, et R. P.-t on sõidukiiruse ületamise eest varem kahel korral karistatud. Karistused on küll kustunud, kuid nimetatud asjaolu näitab tema suhtumist liikluseeskirjadesse.
19. Esitatud kassatsioonivastuses leiab R. P., et kohtuvälise menetleja väide, mille kohaselt liiklusmärgi suurus ei oma tähtsust, on kontekstist välja rebitud. Kohus leidis, et liiklusmärgi väiksusest tulenevalt võis jääda liiklejail kiirusepiirang märkamata, ja pidas seega usutavaks R. P. väidet, et ta ei näinud märki. Lisaks leiab R. P., et põhjendamatu ja õigusvastane on viitamine kustunud karistustele. Vihje, justkui oleks tegemist kroonilise liiklusnõuete rikkujaga, on alusetu. R. P.-l on juhiload alates
20. aastast ning selle aja jooksul ei ole ta põhjustanud ühtki liiklusõnnetust. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et Saare Maakohus ei ole otsuses menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist põhistanud. Kohus on üksnes nimetanud tingimused, mille esinemisel võib menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, ning märkinud, et peab neid nõudeid täidetuks. Otsuses puuduvad aga põhjendused, miks kohus pidas R. P. süüd väikseks ja välistas avaliku huvi menetlemiseks. See tähendab, et otsuses on esitatud vaid järeldus (menetlusaluse isiku süü on väike ja avalik huvi asja menetlemiseks puudub), mitte aga selleni viinud mõttekäiku. Põhistamine tähendab aga just selle, kuidas mingile seisukohale on jõutud, argumenteerimist ning selle kaudu kohtu arutluskäigu lugejaile jälgitavaks muutmist. Käesoleval juhul ei ole maakohtu otsusest võimalik teada saada, miks kohus tegi just sellise otsuse, s.o lõpetas menetluse otstarbekuse kaalutlusel. Väärteomenetluse seadustiku § 150 lg 1 p 7 kohaselt on kohtuotsuse põhistuse puudumine väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine ning vastavalt VTMS § 175 p 2 tuleb otsus tühistada.
22. Kassatsioonis ei nõustuta ka maakohtu seisukohaga, et standardis ettenähtust väiksem liiklusmärk võis mõjutada R. P. teadlikkust kiiruspiirangust, kuna R. P. tunnistas ise kohtuistungil, et oli rikkumise toimepanemise päeva hommikul liiklusmärki märganud. Maakohus leidis, et standardile mittevastav liiklusmärk võis jääda teeolusid arvestades (teel olevad freesitud alad nõudsid juhi kogu tähelepanu) liiklejale märkamata. Kriminaalkolleegium leiab, et standardis ettenähtust väiksem liiklusmärk on asjaoluks, mida võib võtta arvesse subjektiivse süüteokoosseisu hindamisel. Tehnilise normi ja standardi seaduse § 2 lg 3 kohaselt on standardi kasutamine erinevalt tehnilise normi nõudest vabatahtlik. Seega on standardil vaid soovituslik iseloom. Liiklusmärkidele standardiga soovituslike suuruste kehtestamise eesmärgiks ongi tagada, et liiklusmärk ei jääks juhtidele märkamatuks. Liiklusmärgi suurus on aga ainult üks asjaolu, mida tuleb hinnata kooskõlas teistega, sh menetlusaluse isiku ütlustest nähtuva asjaoluga, et ta samal päeval varem oli liiklusmärki märganud. Ka sõltub hinnang sellest, kuhu ja kuidas soovitatavast väiksem liiklusmärk oli paigutatud. Näiteks kui kiiruspiirangule eelneb sirge ja heas korras teelõik, võib väike liiklusmärk juhil kergemini jääda märkamata kui liiklusmärk, mis on paigutatud peale ristmiku või kurvi, kus juht on sunnitud kiirust vähendama. Antud juhul on kohus küll viidanud sellele, et märk oli standardis ettenähtust väiksem ning juhi tähelepanu võis endale tõmmata freesitud alad tees, kuid menetlusaluse isiku enda ütlustele ja seega ka tõendite kogumile on hinnang jäetud andmata. Kriminaalkolleegium peab ühtlasi vajalikuks märkida, et kohtuotsusest ei selgu üheselt, kas kohus välistas R. P. käitumises nii tahtluse kui ettevaatamatuse. Juhul kui kohus leidis, et R. P. ei ole tegu toime pannud ei tahtlikult ega ettevaatamatusest, puudus alus liikuda edasi deliktistruktuuri järgmise tasandi juurde ja asuda analüüsima, kas R. P. käitumises esines õigusvastasust välistavaid asjaolusid, vaid menetlus oleks tulnud subjektiivse koosseisu puudumise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt Riigikohtu
23. oktoobri.
24. a otsus asjas nr 3-1-1-92-05 - RT III 2005, 32, 320 p 7).
25. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, maakohus on ebaõigesti kohaldanud KarS §-i
26. KarS § 30 kohaselt on kohustuste kollisiooni tõttu isiku käitumises õigusvastasus välistatud juhul, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Seega on esmaseks eelduseks mitme õigusliku kohustuse olemasolu, millest ühte ei ole võimalik täita ilma teist kohustustust rikkumata (vt. Riigikohtu
27. märtsi
28. a otsus nr. 3-1-1-139-04 - RT III 2005, 10, 94 p. 9). Saare Maakohtu otsuses viidatud liikluse ohustamise või takistamise keelu (LE § 11) täitmine ei tähenda aga käesolevas väärteoasjas tuvastatud asjaolude pinnal vältimatult lubatud suurima sõidukiiruse ületamist, mistõttu ei saa rääkida kohustuste kollisioonist.
29. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohus Saare Maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher