3-1-1-143-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-143-05 Otsuse kuupäev

1. veebruar
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi J. P. väärteoasi Liiklusseaduse § 7419 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
3. septembri
4. a otsus väärteoasjas nr 4-192/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna politseiprefektuur, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. jaanuar
6. a Istungil osalenud isikud Lõuna politseiprefektuuri esindaja Ove Saar ja J. P. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must Resolutsioon
7. Rahuldada kassatsioon.
8. Tühistada Tartu Maakohtu
9. septembri
10. a otsus J. P.-u väärteoasjas ja saata väärteoasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Lõuna Politseiprefektuuri
12. augusti
13. a otsusega karistati J. P.-ut Liiklusseaduse § 7419 järgi 150 trahviühiku (9000 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta, olles alkoholijoobes, juhtis
14. juulil
15. a Tartus X puiesteel sõiduautot Opel Omega.
16. J. P. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Tartu Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist. J. P. selgitas kaebuses, et ta ei tundnud end joobes olevana. Ta oli küll tarvitanud alkoholi väikeses koguses eelmise päeva õhtul, kuid auto juhtimise ajaks oli sellest möödunud vähemalt üheksa tundi. Joobeseisundi tuvastamise protokolli andis ta seda läbi lugemata allkirjad politseiniku näidatud kohtadesse põhjustel, et oli väsinud, teda kahtlustati joobes juhtimises esmakordselt 46-aastase juhistaaži jooksul ja alkomeetri näit oli tema jaoks ootamatu. Tal ei olnud kaasas lugemisprille ja protokolliga nõustudes tugines ta politseiametniku seletusele, et talle heidetakse ette liikluseeskirja (LE) § 76 p 3 rikkumist ehk mootorsõiduki juhtimist alkoholi tarvitamise jääknähtudega. Kuna alkomeeter näitas alkoholi tarvitamist ja ta möönis jääknähu võimalikkust, siis ei nõudnud ta ka joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist. Talle ei antud joobeseisundi tuvastamise protokolli koopiat, mistõttu sai ta joobeseisundi tuvastamise viisist ja sellest, et teda süüdistatakse mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes, teada alles tagantjärele. Kaebuse esitaja leidis, et joobeseisundi tuvastamine ei toimunud nõuetekohaselt ja joove ei ole tõendatud. Seadusandja on kehtestanud LS § 20 lg-s 4 määrad, millest väiksema alkoholisisalduse korral veres või väljahingatavas õhus on lubatud mootorsõidukit juhtida ja isikut ei loeta joobes olevaks. Kahtluse korral tuleb kindlaks teha vere või väljahingatava õhu täpne alkoholisisaldus. Seda aga antud juhul ei tehtud ja seega ei ole joobes juhtimine tõendatud. Liiklusseaduse § 20 lg-s 3 märgitu kohaselt eeldab joobeseisund muutusi terviseseisundis, kuidJ. P.ul neid ei esinenud. Joobeseisundi tuvastamise protokollis olev märge selle kohta, et ta sõidustiil oli ebakindel ja vingerdav, on vale. Ka ei nõustunud kaebaja sellega, et ta suust olevat tulnud alkoholilõhna. Lisaks leidis J. P., et isegi, kui tal oli alkoholijoove, ei pannud ta tegu - joobes juhtimist - toime tahtlikult ega isegi mitte ettevaatamatusest, sest tal ei osanud arvata, et eelmisel päeval tarbitud alkohol võib veel organismis olla. Lõpuks palus menetlusalune isik arvestada karistuse mõistmisel, et ta on pensionär ja juhilubade äravõtmisega kaob tal võimalus hoolitseda Puhjas oleva maakodu eest.
17. Tartu Maakohus rahuldas
18. septembri
19. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistades Lõuna Politseiprefektuuri otsuse ja karistadesJ. P.ut LS § 7435 järgi 25 trahviühiku (1500 krooni) suuruse rahatrahviga. Maakohtu otsuse kohaselt on joobeseisundi tuvastamise protokolliga tõendatud, et J. P.-ut kontrolliti indikaatorvahendiga Lion S-L
20. Indikaatorvahend oli nõuetekohaselt kontrollitud ja kalibreeritud. Samas märkis kohus, et MõõteS § 7 lg 1 p 6 ei nõua politsei korraldatud kontrolli ja järelevalve käigus kasutatavate mõõtevahendite metroloogilist kontrolli. Politsei kasutatud mõõtevahendite mõõtetulemuse jälgitavus on kohustustlik MõõteS § 5 lg-s 2 ettenähtud juhtudel. Selles sättes toodud loetelus ei ole aga mõõtevahendeid, mida kasutatakse politsei korraldatud kontrolli ja järelevalve käigus. Sellest tulenevalt võib neid kontrollida Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnustatud labor, kuid laboris kontrollimine ei ole tehtud seadusega kohustuslikuks. Mõõteseadme kasutamata jätmine joobeseisundi tuvastamisel ei välista teisi tõendeid. Nii Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord kui Liiklusjärelevalve teostamise kord lubavad joobeseisundi tuvastamist väljahingatava õhu alkoholisisaldusele tuginedes. Kohus leidis, et joobeseisundi tuvastamise protokoll vastab formaalselt sellele esitatavatele nõuetele ja on seetõttu tõendina kasutatav. Põhjendatud on kohtuvälise menetleja seisukoht selles, et eeldatakse menetlusaluse isiku teadmist sellest ja kaasamõtlemist sellele, mida ta väärteomenetluses teeb. Joobeseisundi tuvastamisega nõustumise kohta protokollile allkirja andmata jätmisel kohustanuks see kohtuvälise menetleja ametnikku toimima teisiti - toimetama menetlusaluse isiku joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks meditsiiniasutusse. Samas leidis aga maakohus, et menetlusalune isik on üksikasjalikult põhjendanud, miks ta ei nõudnud joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist. On tõendatud, et J. P. vajab lugemisprille, seetõttu ei saanud ta kohapeal joobeseisundi tuvastamise protokolli läbi lugeda, vaid see loeti talle ette ja ta võis protokolli sisu valesti mõista. Tuginedes Riigikohtu otsusele asjas 3-1-1-89-04, leidis maakohus, et joobeseisundi võib lugeda tuvastatuks alkoholi kasutamisele tüüpilistele kehaliste või psüühilistele reaktsioonide muutumise või häirumise pinnalt ilma isiku veres või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust määramata. J. P.-u suhtes toimunud väärteomenetluses on joobeseisundi tuvastamisel kasutatud nii indikaatorvahendit kui ka kontrollitud tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide muutumist või häirumist. Küsimus on aga selles, kas tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide muutumine või häirumine oli tingitud alkoholist või muudest põhjustest. Kohus jõudis järeldusele, et häired J. P.-u tervislikus seisundis ei olnud põhjustatud alkoholi tarvitamisest. Tema ea ja tervisliku seisukorra tõttu võisid ootamatus olukorras tekkida muutused tema kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.J. P.-u väitel tuli mootorsõiduki juhtimise vajadus ootamatult, kuna oli oht hilineda rongile. J. P. pidi rongi peale viima oma tütre ja rongist mahajäämise tagajärjed oleksid olnud rasked - tütar pidi sõitma Inglismaale ja rongist mahajäämisel oleks see edasi lükkunud. See oleks toonud kaasa suuri materiaalseid kulutusi. Kohus leidis, et kuna J. P.-u tütar ootas last, võib eeldada, et J. P. ja tema lähedased ei tarvitanud sõidueelsel õhtul alkoholi sellises koguses, et saabunud tagajärjed olnuks sellest põhjustatud. Maakohus märkis, et süüteokoosseisu üheks tunnuseks on tahtlus või ettevaatamatus. Väärteokoosseis on täidetud ka ettevaatamatuse korral. KarS § 39 lg 1 järgi puudub isikul süü, kui ta ei saa aru teo keelatusest ja see eksimus on talle vältimatu. Kahtluse korral teo keelatusest peab iga ühiskonnaliige pidama nõu oma südametunnistusega ja valima käitumisviisi, mis arvestab nii individuaalsete kui kollektiivsete huvidega. LE § 76 ükskõik millise punkti rikkumisel on kahjustatavaks õigushüveks liiklusohutus. Seega tuleb lähtuda eelkõige kollektiivsetest huvidest. Arvestades, et J. P.-u juhitavas sõidukis viibis tema last ootav tütar, ei ole kahtlust, et J. P. ei oleks autot juhtima asunud, kui ta oleks pidanud end joobes olevaks ja seega on välistatud tahtlus. Lähtudes menetlusaluse isiku tervislikust seisundist, leidis kohus, et puudub ka ettevaatamatus. Kohus leidis, et menetlusalune isik ei taotle menetluse lõpetamist VTMS § 29 või § 30 lg 1 p 1 alusel. Menetlusaluse isiku tervislikus olukorras ei olnud enne sõitma asumist ootamatuid muutusi, millest järeldub, et ta oli oma tervislikust seisundist teadlik. Ajanappusest tingitud ootamatu olukorra tekkimisel tegutses J. P. tahtlikult. Uuritud tõendite hindamisel tuvastatud asjaolude alusel jõudis kohus järeldusele, et J. P. rikkus LE § 76 p 2, mis toob kaasa vastutuse LS § 7435 lg 1 järgi.
21. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Politseiprefektuur, kes taotleb otsuse tühistamist ja väärteoasja uueks arutamiseks saatmist. Kohtuväline menetleja leiab, et J. P.-u tegu oleks tulnud kvalifitseerida LS § 7419 järgi. Joobeseisundi tuvastamise protokolli kohaselt olid menetlusalusel isikul joobeseisundile viitavad välised tunnused. Tartu Maakohtus antud ütlustes tunnistas ta ise, et tarbis eelmise päeva õhtul alkoholi. Autot juhtima asudes pidi J. P. teadma, et on alkoholi tarbinud, kuid lootis, et alkoholijoove on kadunud. Seega pani ta teo toime kaudse tahtlusega. Joobeseisundi tuvastamine toimus vastavalt liiklusseaduse ja selle alusel kehtestatud joobeseisundi tuvastamise korra nõuetele. Vastavalt korrale ei pea ametiisik joobeseisundit tuvastades fikseerima kehaliste ja psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide muutumist. Ka ei tulene korrast väljahingatavas õhus täpse alkoholisisalduse määramise nõuet. Isiku õiguste kaitse on tagatud õigusega koheselt vaidlustada joobeseisundi tuvastamise protokoll. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-118-04 leidnud, et joobeseisundi tuvastamise kord lähtub eeldusest, et kaine inimene ei anna allkirja protokollile, kui ta ei nõustu joobe tuvastamise tulemusega. Ametiisik võib joovet tuvastada indikaatorvahendiga, mis ei ole mõõteriist. Tegemist on seadmega, millega saab kindlaks teha, kas isiku väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pidanud usaldusväärseks tööülesandeid täitnud politseiametniku ütlusi ja lähtus ainult menetlusaluse isiku kohtus antud ütlustest. Samuti ei ole arusaadav, millest lähtuti väärteo ümberkvalifitseerimisel LS § 7435 lg 1 järgi, kui indikaatorvahendi näit oli positiivne. 5.J. P.u kaitsja vandeadvokaat S. Must leiab kassatsioonivastuses, et Tartu Maakohtu otsus on motiveeritud ja seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on õigesti märkinud, et joobeseisundi tuvastamiseks tuleb kindlaks teha, kas kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide häirumine või muutumine on põhjustatud alkoholi tarvitamisest. Kohus on leidnud, et menetlusaluse isiku füüsilises seisundis võis muutused esile kutsuda tema iga ja ootamatult tulnud vajadus sõitma minna. Kohus on arvestanud ka menetlusaluse isiku üksikasjalikku põhjendust, miks ta ei nõudnud joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist. Joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest loobumine ei ole võrdsustatav enda joobeseisundi tunnistamisega. J. P. ei esitanud vastulauset ega taotlenud hiljem menetluse lõpetamist seetõttu, et ta võttis omaks alkoholi jääknähud ning pidas ka seda karistatavaks. Arvestades, et J. P.-u juhitavas sõidukis viibis tema last ootav tütar, poleks J. P., teades et ta on joobes, autot juhtima asunud. Seega on välistatud tema tegevuses nii tahtlus, kui ka ettevaatamatus. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. Käesolevas asjas on vaidlusaluseks küsimuseks see, millised tõendid on piisavad joobeseisundi tõendamiseks. Liiklusseaduse § 20 lg 3 kohaselt tähendab alkoholijoove alkoholi tarvitamisest põhjustatud häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides avalduvat terviseseisundit. Tartu Maakohus luges tõendatuks nii selle, et J. P. oli tarvitanud alkoholi, kui ka selle, et tema terviseseisundis esinesid joobele iseloomulikud muutused (samas ei nähtu otsusest, millised konkreetsed muutused terviseseisundis kohus tõendatuks luges), kuid asus seisukohale, et viimased ei pruukinud olla tingitud alkoholi tarvitamisest. Seda, et joobetunnustele sarnased muutused terviseseisundis on tekkinud muudel põhjustel peale alkoholi tarvitamise, ei saa täielikult välistada. Kui aga on tuvastatud, et isiku väljahingatavas õhus (ja seega ka organismis) oli kontrollimise ajal alkoholi, peab kohus veenvalt ära näitama, miks ta ei pea usutavaks, et alkohol ei olnud terviseseisundi muutuste suhtes vähemalt kaaspõhjuslik. See tähendab, et peavad esinema konkreetsed asjaolud, mis annavad alust eeldada, et terviseseisundi muutuste põhjused peitusid mujal. Seda eriti põhjusel, et joobeseisundi tuvastamist reguleeriv Kord võimaldab politseiametnikel joobeseisundi tuvastamisel piirduda juhi väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimisega indikaatorvahendiga ega kohusta neid kontrollima väliste joobetunnuste esinemist. Seega kui isik ei vaidlusta indikaatorvahendi näitu ega taotle joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, ei ole Korra §-dest 5 ja 8 tulenevalt politseiametnikel kohustust koguda muid joovet kinnitavaid tõendeid, vaid isiku võib lugeda joobes olevaks indikaatorvahendi näidu alusel. Käesolevas asjas leidis maakohus, et muutused terviseseisundis võis tingida menetlusaluse isiku iga ja ootamatult tulnud vajadus asuda autot juhtima. Kohtuotsuses ei ole aga ära toodud ühtegi seda kinnitavat tõendit. Samuti puuduvad tõendid, mis kinnitaks kohtu arvamust, et menetlusalune isik tarvitas eelmisel õhtul alkoholi väikses koguses. Seda, millist alkohoolset jooki ja millises koguses menetlusalune isik tarvitas, välja selgitatud ei ole. Neid andmeid teades oleks olnud võimalik arvutuslikult kontrollida võimalust, kas J. P.-u organismis oli kontrollimise hetkel alkoholi koguses, mis võis esile kutsuda muutusi terviseseisundis. Eelnevast tulenevalt ei ole põhistused, miks maakohus ei pidanud tõendatuks J. P.-u joovet, veenvad. Seega on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.
23. Välistades subjektiivse külje KarS § 39 lg-le 1 tuginedes, kohaldas Tartu Maakohus ebaõigesti materiaalõigust. KarS § 39 reguleerib keelueksimusega seonduvat ehk küsimust, kas isik saab aru, et mingisugune käitumine - antud juhul joobes juhtimine - on keelatud, ning välistab isiku süü vältimatu keelueksimuse korral. Mootorsõiduki joobes juhtimise subjektiivse koosseisu kontrolli raames tuleb aga lahendada küsimus, kas J. P. sai aru, et ta juhtis mootorsõidukit joobes olles ja tahtis või vähemalt möönis seda, või - kui ta ei pidanud end joobes olevaks -, siis kas ta oleks piisavalt hoolika käitumise korral pidanud aru saama, et ta on joobeseisundis.
24. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks peab kriminaalkolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu järgmistele asjaoludele. Tartu Maakohtu otsuses on joobeseisundi tuvastamise protokolli kui tõendi usaldusväärsust hinnates väidetud, et mõõteseadus ei nõua liiklusjärelevalves kasutatavate mõõtevahendite taatlemist, kuna seda pole nimetatud MõõteS § 5 lg-s 2 toodud loetelus. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. MõõteS § 5 lg 2 p 2 sätestab, et mõõtetulemuse jälgitavus peab olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui järelevalve tulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse rahatrahv, alustatakse väärteomenetlust või piiratakse eriõigust. Liiklusjärelevalve puhul on tegemist riikliku järelevalvega ja selle alusel alustatakse väärteomenetlust. Liiklusjärelevalves kasutatavate täppisalkomeetrite taatlemiskohustus tuleneb aga MõõteS § 9 lg 12 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri kehtestatud määrusest. Konkreetsel juhul ei olnud aga taatlemine nõutav, kuna joobeseisundi tuvastamisel kasutati indikaatorvahendit (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. oktoobri
26. a otsus asjas 3-1-1-87-05 - RT III 2005, 32, 319). Kuna indikaatorvahendi puhul ei ole mõõtetulemuse jälgitavus mõõteseaduses kehtestatud korras tõendatav, ei saa sellega väärteomenetluses tõendada seda, mitu milligrammi alkoholi sisaldus liitris juhi väljahingatavas õhus. Seega ei saa nõustuda kassatsioonis esitatud seisukohaga, et indikaatorvahendiga saab kindlaks teha, kas alkoholisisaldus kontrollitava isiku väljahingatavas õhus ületab lubatud piirmäära või mitte.
27. Eelnevast tulenevalt ning tuginedes VTMS § 175 p-dele 1 ja 2 tühistab kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja VTMS § 174 p 7 alusel maakohtule uueks arutamiseks. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher