← Eesti

3-3-1-12-06

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-12-06 Otsuse kuupäev

  1. aprill 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi F. P. ja N. P. kaebus Eesti Vabariigi vastu kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus haldusasjas nr 2-3/444/05 Politseiameti kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine
  4. märts 2006 Kohtuistungil osalenud isikud F. P. F. P. ja N. P. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde RESOLUTSIOON Rahuldada Politseiameti kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  5. detsembri
  6. a otsus haldusasjas nr 2-3/444/05 ja Tallinna Halduskohtu
  7. novembri
  8. a otsus haldusasjas nr 3-106/04 ning teha asjas uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt välja F. P. kasuks 65 000 krooni ja N. P. kasuks 65 000 krooni. Mõista Eesti Vabariigilt F. P. kasuks välja kohtukulud summas 6386 krooni. Mõista OÜ Karl Saavo Advokaadibüroo kasuks riigieelarvest välja vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde poolt F. P.-le ja N. P.-le osutatud riigi õigusabi eest 3026,70 krooni. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. juulil
  11. a tekitas politseiametnik J. R. üliraske kehavigastuse L. P.-le. Tallinna Linnakohtu
  12. jaanuari
  13. a otsusega kriminaalasjas nr 1/2-1897/97 mõisteti J. R. KrK § 111 järgi süüdi üliraske kehavigastuse tekitamises ettevaatamatuse tõttu. Tallinna Linnakohtu
  14. juuni
  15. a otsusega kriminaalasjas nr 1/2-887/2000 mõisteti J. R. KrK § 1611 järgi süüdi võimuliialduses. Tallinna Linnakohtu
  16. veebruari
  17. a otsusega tsiviilasjas nr 2/5/31-5659/98 rahuldati L. P. hagi Eesti Vabariigi vastu varalise kahju nõudes osaliselt ning moraalse kahju nõudes täies ulatuses.
  18. L. P. vanemad F. P. ja N. P. esitasid Tallinna Halduskohtusse kaebuse Eesti Vabariigi vastu L. P. ravimise tõttu kantud kahju hüvitamiseks summas 264 546,60 krooni. Valdava osa kulutustest moodustasid operatsioonid ja uuringud Sankt-Peterburgis, uuringud ja konsultatsioon Armeenias, uuringud ja operatsioon Ufaas ning konsultatsioon Hollandis. Ravi ja uuringute Eestist väljaspool läbiviimise vajadus oli kaebuse põhjenduste kohaselt tingitud siinsete kolju- ja ajutrauma spetsialistide vähesusest ning antud juhtumi jaoks ebapiisavast erialasest tasemest. Viimasest andis kaebajate väitel tunnistust ka kohe pärast traumat Mustamäe haiglas tehtud ebakvaliteetne operatsioon. Lisaks on kaebuse esitajad teinud kulutusi meditsiinilisele erihooldusele ning ravimitele.
  19. Tallinna Halduskohtu
  20. novembri
  21. a otsusega asjas nr 3-106/04 jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kaebuse esitajad on jätnud määratlemata, millises ulatuses kumbki neist kahju on kandnud. Kohtu määratud tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi hindamise ekspertiisi läbi viinud Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangu kohaselt vastas L. P.-le Eestis läbi viidud ravi kehtestatud nõuetele, arstiteaduse üldisele tasemele, headele arstlikele tavadele ning eetikanormidele. Välismaal läbi viidud ravi oleks saanud osutada ka Eestis. Seetõttu ei ole tõendatud, et ravi välismaal oli vältimatult vajalik. Kaebuse esitajatel oli küll õigus teha valik ravi kasuks välismaal, kuid kantud kulutuste riigilt väljamõistmiseks puudub alus. Ravi läbiviimise puhul Eestis oleks teenuste eest maksnud Eesti Haigekassa. Seega puudub põhjuslik seos õigusvastase teo ja kantud kulutuste vahel. Kuna väljaspool Eestit läbi viidud ravi ja konsultatsioonide vajalikkus on tõendamata, on põhjendamatud ka nendega seotud reisikulude nõuded. Ostetud ravimite seose L. P. vigastustega ning meditsiinilise erihoolduse vajaduse leidis kohus olevat tõendamata. Samade kulutuste hüvitamist nõudis ka L. P. Tallinna Linnakohtus, kuid nõue jäeti tõendamatuse tõttu rahuldamata. L. P. vastava nõude rahuldamata jätmine ei muutnud nimetatud kulutusi tema vanemate kulutusteks.
  22. F. P. ja N. P. esitasid kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtusse. Kaebuse põhjenduste kohaselt on väär Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamus, millele kohus on oma otsuses tuginenud. Komisjon töötab Sotsiaalministeeriumi juures ja koosneb riigiteenistujatest, seetõttu ei saa see olla riigi vastu esitatud nõude suhtes objektiivne. Kohtu järeldus põhjusliku seose puudumise kohta on paljasõnaline, kõik kantud kulutused olid seotud L. P. traumaga. Kui Haigekassa ka oleks ravikulud Eestis hüvitanud, oleks riik pidanud need lõppkokkuvõttes Haigekassale hüvitama. Kulutused ravimitele on tõendatud. Kahju tekkis kaebuse esitajatele ühiselt, kulutused kanti abikaasade ühisvara arvelt. Vastustaja oli seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Puudub põhjuslik seos õigusvastase teo ja kantud kulutuste vahel, kuna vastavad raviteenused olid kättesaadavad ka Eestis. Kaebuse esitajate seletused sellest, kes tegelikult kulutusi kandis, on vastuolulised. Kohtul polnud võimalik teha järeldust kulutuste kandmisest ühisvara arvelt.
  23. Tallinna Ringkonnakohtu
  24. detsembri
  25. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ning mõisteti Eesti Vabariigilt F. P. kasuks välja 123 533,60 krooni ja N. P. kasuks 123 533,60 krooni. Lisaks mõistis ringkonnakohus Eesti Vabariigilt F. P. kasuks välja kohtukulud summas 12 137,60 krooni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt pole vaidlust selle üle, et kehavigastus tekitati L. P.-le politseiametniku õigusvastase teoga ning et see tegu rikkus kaebajate õigusi. Asjas kogutud tõendid näitavad üheselt, et ravikulutused on seotud L. P.-le tekitatud kehavigastustega ning kolmanda isiku õigusvastase käitumiseta ei oleks kulutusi olnud vaja teha. Ringkonnakohus asus seisukohale, et F. ja N. P. poolt L. P. ravimiseks väljaspool Eestit tehtud kulutused on põhjendatud. Kohus leidis, et välismaal kantud ravikulude põhjendatuse hindamisel ei saa lähtuda vaid asjaolust, et samasugune raviteenus oleks ka Eestis võimalik olnud, samuti ei oma tähtsust ravi objektiivne kvaliteet. Oluline on vaid see, et kaebajate usaldus siinsete arstide vastu oli kadunud, kuna ravi tulemuslikkus sõltub muuhulgas ka usaldussuhtest patsiendi ja arsti vahel. Samuti ei pruugi patsiendi raviarst pidada konkreetset ravivõtet vajalikuks vaatamata sellele, et see Eestis võimalik on. Kui kannatanu pole raviteenuse saamise asukoha valikul käitunud ebamõistlikult ega ole ravikulude suurenemist põhjustanud pelgalt kapriisist, pole põhjust tegelikult kantud ravikulude hüvitamise nõuet vähendada. Ka juhul, kui Eesti Haigekassa oleks võtnud kindlustatud isikult üle kohustuse Eestis tekkinud ravikulude hüvitamiseks raviteenuse osutajale, oleks vastustajal tulnud omakorda hüvitada need kulud Eesti Haigekassale. Ringkonnakohus jättis hüvitamata kulud konsultatsioonile Hollandis, kuna sealt saadud teabe oleks saanud välja selgitada ka sidevahendite abil. Ringkonnakohus leidis, et hüvitamisele kuuluvad ka kulud meditsiinilisele erihooldusele. Kaebajate tütar oli läbinud kaks rasket operatsiooni, seetõttu oli ringkonnakohtu hinnangul ilmne, et paranemiseks vajas ta nii massaaži kui ravikehakultuuri. Usaldusväärselt on tõendatud ka ravimitele tehtud kulutuste seos laskevigastusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei põhjustanud kaebuse esitajad oma tütart välismaal ravides ülemääraseid kulutusi. Arvestada tuli ka kahju tekitamise asjaoludega, mis seisnesid politseiametniku poolt relva täiesti põhjendamatus ja õigusvastases kasutamises. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  26. Politseiameti kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning esimese astme kohtu otsuse jõusse jätmist. Kassatsioonkaebuse motiivide kohaselt ei lükka ringkonnakohtu põhjendused ümber halduskohtu seisukohta välismaal kantud kulutuste mittevajalikkusest. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu ka see, kuidas on jõutud järeldusele, et Eesti Vabariik oleks pidanud Eestis tekkinud ravikulud hüvitama Eesti Haigekassale. Kaebajad ei ole järginud kahjude minimeerimise põhimõtet, kahju tekkimist oleks saanud vältida Eesti Haigekassa poolt hüvitatavate teenuste kasutamisega. Vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud tõendi kohaselt oleksid analoogsed raviteenused läinud Eestis maksma 64 170 krooni. Ostes raviteenuseid välismaalt, põhjustasid kaebajad ülemääraseid kulutusi, mille hulka kuuluvad ka kulud transpordile, kindlustusele ja majutusele.
  27. F. P. ja N. P. paluvad kirjalikus vastuses ringkonnakohtu otsuse jõusse jätta. Vastuses leitakse, et lahknevused ravikuludes Eestis ja välismaal pole märkimisväärsed. Kassaatori vastupidised väited põhinevad ekslikel andmetel ning arvudega manipuleerimisel. Valik ravi kasuks välismaal oli tingitud Eestis osutatavate raviteenuste ebakvaliteetsusest ja arstide ebakompetentsusest ning koostööd välistavast suhtumisest. Tänu välismaal läbi viidud ravile paranes L. P. tervis oluliselt. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  28. Käesolevas asjas ei ole vaidlust riigile omistatava õigusvastase teo olemasolu ning kaebajatele kahju tekkimise üle. Vaidlus käib selle üle, kas kaebajate poolt kantud kulutuste ning riigi õigusvastase käitumise vahel on põhjuslik seos. Lahendada tuleb küsimus, kas F. ja N. P. poolt L. P. ravimiseks väljaspool Eestit kantud kulutused on põhjendatud ning põhjuslikus seoses L. P.-le tervisekahjustuse tekitamisega.
  29. Tallinna Halduskohtu määratud Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi hindamise ekspertiisi kohaselt vastasid L. P.-le Eestis osutatud raviteenused kehtestatud nõuetele, arstiteaduse üldisele tasemele, headele arstlikele tavadele ning eetikanormidele. Samuti kinnitas ekspertkomisjon välismaal osutatud teenuste kättesaadavust Eestis. Neile hinnangutele tuginedes asus halduskohus seisukohale, et põhjendust L. P. välismaale ravile viimiseks ei olnud. Kaebajad ei pidanud tegema kulutusi ravile väljaspool Eestit, vaid nad soovisid ja võisid seda teha. Selliste kulutuste ja õigusvastase teo vahel pole põhjuslikku seost. Ringkonnakohus ei lükanud oma otsuses ümber halduskohtu järeldust Eestis osutatud raviteenuste kvaliteedi kohta, kuid leidis, et valik ravi kasuks välismaal oli põhjendatud patsiendi usalduse kaotusega arstide vastu.
  30. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et isikul, kellele on tekitatud tervisekahjustus, on üldjuhul õigus valida endale sobiv raviasutus. Kahjuhüvitise vähendamiseks ei anna reeglina alust ainuüksi asjaolu, et kannatanul oleks olnud võimalik kasutada mõne muu raviasutuse odavamaid teenuseid. Käesoleval juhul on kaebajad aga teinud valiku ravi kasuks väljaspool Eestit. Sellisel juhul lisanduvad raviteenuste maksumusele täiendavad kulud, näiteks transpordile, majutusele ning kindlustusele. Valides raviteenuse osutaja välismaalt, võib kannatanu seega põhjustada kulutuste olulisel määral suurenemise. Seetõttu peab raviteenuste hankimine väljastpoolt Eestit olema põhjendatud kaalukate argumentidega. Analoogia korras saab siinkohal lähtuda Ravikindlustuse seaduse § 27 lõikest 3, mille kohaselt haigekassa võib sõlmida lepingu kindlustatud isikule välisriigis tervishoiuteenuse hüvitise võimaldamiseks, kui: taotletavat tervishoiuteenust ja sellele tervishoiuteenusele alternatiivseid tervishoiuteenuseid Eestis ei osutata; taotletava tervishoiuteenuse osutamine on kindlustatud isikule näidustatud; taotletaval tervishoiuteenusel on tõendatud meditsiiniline efektiivsus ning taotletava tervishoiuteenuse eesmärgi saavutamise keskmine tõenäosus on vähemalt 50 protsenti. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et L. P.-le vajalikud raviteenused olid Eestis kättesaadavad. Olukorras, kus Eestis osutatud raviteenuste nõuetele vastavus on kinnitust leidnud, pole vajadust käsitleda patsiendi võimalikku usalduse kaotust arstide ja ravi korralduse suhtes.
  31. Väljastpoolt Eestit raviteenuste hankimise põhjendamatus ei tähenda aga põhjusliku seose puudumist kantud kulutuste ning õigusvastase teo vahel. See annab vaid aluse väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamiseks. Halduskolleegium peab põhjendatuks riigilt väljamõistetavate kulutuste vähendamist summani, mis oleks kulunud L. P. ravimisele Eestis. Tähendust ei oma halduskohtu otsuses välja toodud asjaolu, et raviteenuste eest Eestis oleks tasunud Eesti Haigekassa. Ravikindlustuse seaduse § 26 lõike 2 kohaselt on haigekassal tagasinõudeõigus kindlustatud isikule avaliku võimu kandja poolt tervise kahjustamise või kehavigastusega tekitatud kahju puhul haigekassa poolt tasutud ravikindlustushüvitise ulatuses Riigivastutuse seaduses sätestatud korras. Seega ei oleks riik kahju hüvitamise kohustusest vabanenud ka juhul, kui L. P. ravimine oleks toimunud Eestis.
  32. Kulutused L. P. ravimiseks tegid kaebajad aastatel 1997-
  33. Täpset summat, mis oleks võinud kuluda L. P. ravimiseks samal perioodil Eestis, pole Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul enam võimalik kindlaks määrata. Kui väljamõistetava kahjuhüvitise täpne määratlemine on võimatu või ebamõistlik, tuleb hüvitis määrata kohtu kaalutlusõiguse alusel. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oleksid L. P.-le välismaal osutatud raviteenustele analoogsed teenused aastatel 1997-2002 läinud Eestis maksma 64 170 krooni. Kassaator tugineb selles väites Eesti Haigekassa vastusele järelepärimisele raviteenuste hindade kohta (tl 41-44). Toimiku materjalidest aga nähtub, et saadud summa on oluliselt väiksem välismaal osutatud raviteenuste tegelikust kogumaksumusest Eestis, kuna kõik osutatud teenused pole dokumentide järgi tuvastatavad või puudub Eesti haiglate hinnakirjas neile täpne vaste. Ka kassaator on möönnud, et saadud summa pole täpne. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et nimetatud summa moodustab tegelikult Eestis kuluda võinud summast ligikaudu 60%. Väljamõistetavale hüvitisele tuleb lisada ka Tartu Ringkonnakohtu otsusega kaebajate kasuks välja mõistetud kulutused meditsiinilisele erihooldusele (15 120 krooni) ja ravimitele (8400 krooni), kuna nimetatud kulutuste väljamõistmisele pole kassatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid esitatud. Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu halduskolleegium, et põhjendatud kahjuhüvitiseks on 130
  35. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse, tuleb ümber jaotada ka ringkonnakohtu poolt välja mõistetud kohtukulud. Ringkonnakohus mõistis F. P. kasuks välja kohtukulud täies ulatuses summas 12 137 krooni. Riigikohtu halduskolleegium vähendab väljamõistetavaid kohtukulusid HKMS § 93 lõikele 3 tuginedes proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. F. P. kasuks tuleb välja mõista kohtukulud summas 6386 krooni. Kassaator on halduskohtus palunud kohtukulude väljamõistmist summas 27 300 krooni. Halduskohus on jätnud kohtukulud välja mõistmata põhjendusel, et kantud kulud on põhjendamatud ning avaliku võimu kasuks selliste kulutuste väljamõistmine oleks ebaõiglane ning ilmselgelt ebaproportsionaalne. Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu selle seisukohaga. Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses pole kassaator kohtukulude väljamõistmist taotlenud.
  36. Riigikohtu halduskolleegiumi määrusega on käesolevas asjas rahuldatud F. P. taotlus riigi õigusabi saamiseks. Riigi õigusabi on määratud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Riigi õigusabi tasu ja kulude väljamaksmist õigusabi osutanud advokaadibüroole korraldab RÕS § 24 lg 1 kohaselt Eesti Advokatuur. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.