3-1-1-147-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-147-05 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

1. veebruar
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi J. P. väärteoasi Liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi Vaidlustatud kohtulahend Jõgeva Maakohtu
3. septembri
4. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-10-05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Politseiprefektuur Asja läbivaatamise kuupäev
5. jaanuar
6. a Resolutsioon
7. Tühistada Jõgeva Maakohtu
8. septembri
9. a kohtuotsus J. P. väärteoasjas Liiklusseaduse § 7419 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.
10. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. J. P.-it karistati Lõuna Politseiprefektuuri juhtivkonstaabli
12. veebruari
13. a otsusega LS § 7419 järgi 250 trahviühiku ehk 15 000 krooni suuruse rahatrahviga selle eest, et omamata juhiluba juhtis ta mootorsõidukit alkoholijoobes ja eiras tahtlikult reguleerija kohustuslikku peatumismärguannet.
14. J. P.-i kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Jõgeva Maakohtule kaebuse, milles taotles selle tühistamist ja asja menetluse lõpetamist väärteotunnuste puudumise tõttu.
15. Jõgeva Maakohtu
16. septembri
17. a kohtuotsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati väärteoasja menetlus. Kohus leidis, et uuritud tõendid kogumis välistavad J. P.-i tegevuse väärteoprotokollis kirjeldatud viisil ning leidis, et puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber menetlusaluse isiku ennastõigustavad väited. 3.1 Kohus asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja tõendeid on kogutud valikuliselt. Hinnatud on küll politseinike Valentin Kekiševi ja Jana Õimu ütlusi sõiduauto juhi kontrollimise kohta, kuid tähelepanuta on jäänud asjaolu, et sündmuse juures viibisid ka tunnistajad S. K. ja L. A., keda ei ole kohtueelses menetluses üle kuulatud. Nimetatud tunnistajad kinnitasid kohtus, et J. P. viibis sõiduauto kontrollimise ajal kodus ning autot juhtis hoopis S. K. 3.2 Hinnates toimiku materjale ja tunnistajate ütlusi kohtuistungil, leidis kohus, et üldjuhul tuleb pidada usaldusväärsemaks politseiametnike suulisi seletusi tööülesannete täitmise asjaolude kohta ning ka käesolevas asjas on politseiametnike ütlused veenvamad ja muude asjaoludega kooskõlas. Alles kohtus selgus menetlusaluse isiku ja tema kaitsja versioon selle kohta, et politseinik V. K. on isiklikult huvitatud J. P.-i süüdimõistmisest. Seda versiooni toetasid kohtus ka tunnistajad L. A. ja S. K. Nende väited andsid kohtule mõistliku aluse kahelda politseiametnike ütluste tõepärasuses. Kuigi V. K. kinnitas kohtule oma erapooletust, leidis kohus, et tunnistaja ei esitanud kohtule tõendeid, mis kummutaksid tekkinud kahtluse. Kohus leidis, et kuigi J. P.-i ja tema kaitsja versiooni tõenäosus on kaduvväike, ei ole see siiski olematu ning seetõttu tõlgendas kahtluse kohtualuse kasuks. 3.3 Kohtueelses menetluses toimunud äratundmiseks esitamise tulemust ei pidanud kohus küllaldaseks, et J. P.-i väärtegu tõendatuks lugeda. MENETLUS RIIGIKOHTUS
18. Jõgeva Maakohtu
19. septembri
20. a kohtuotsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Politseiprefektuur, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja saata J. P.-i väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks järgmistel põhjustel. Maakohtu otsus ei vasta VTMS § 110 nõuetele. Selles esitatud põhjendused on vastuolulised ja need ei ole küllaldased selleks, et lükata ümber kohtuvälise menetleja otsus J. P.-i väärteo kohta. Maakohtu otsus on rajatud J. P.-i ja tema kaitsja tõendamata väidetele tunnistaja V. K.-i erapoolikuse kohta. Kohtu järeldused politseiametnike ja teiste tunnistajate ütluste usaldusväärsusest on vastuolulised. Tõendite hindamine ja analüüs on üldsõnaline ja ebapiisav ning järeldus tunnistajate V. K.-i ja J. Õ. ütluste ebausaldusväärsuse kohta põhistamata. Kassaator ei ole nõus kohtu seisukohaga, et äratundmiseks esitamise tulemil ei ole käesolevas asjas määravat tähtsust ning sellest üksi ei piisa J. P.-i väärteo tõendamiseks.
21. Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat A. Lillo esitas kassatsioonile vastuse, milles palus jätta see rahuldamata, sest kohtuotsuses on piisavalt põhjendatud, miks on politseiametnike ütlused antud asjas ebausaldusväärsed. Kaitsja leiab, et kohtu järeldused on õiged ja need tulenevad kindlakstehtud asjaoludest. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Jõgeva Maakohus on
23. septembri
24. a kohtuotsuse tegemisel rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, jättes otsuse nõuetekohaselt põhjendamata (VTMS § 150 lg 1 p 7). Kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. oktoobri
26. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253;
27. juuni
28. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04 - RT III 2004, 17, 208 ja
29. mai
30. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-43-05 - RT III 26, 275).
31. Käesolevas asjas käsitab kriminaalkolleegium kohtuotsuse põhjendamise nõude rikkumisena kohtu poolt uuritud tõendite vastuolulist analüüsi, samuti asjaolu, et kohtuotsuse lugejale ei ole veenvalt esitatud kohtu järeldus tunnistajate V. K.-i ja J. Õ. erapoolikuse kohta. Neil põhjustel ei ole kohtu järeldus J. P.-i käitumises väärteotunnuste puudumise kohta küllaldaselt põhjendatud ja seetõttu tuleb kohtuotsus tühistada.
32. Maakohus on leidnud, et väärteoasjas kogutud suulised tõendid on omavahel vastuolus. Omavahel haakuvad politseitöötajate V. K.-i ja J. Õ. ning neile vastanduvad L. A. ja S. K. ütlused sõiduautot juhtinud isiku ning tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kohta. Hinnates tõendeid KrMS § 61 kohaselt tegi kohus järelduse, et politseitöötajate V. K.-i ja J. Õ. ütlused kõlavad veenvalt ja on kooskõlas muude asjaoludega. Samas märkis maakohus, et ka L. A. ja S. K.-i ütlused on vastavuses tuvastatud asjaoludega. Maakohtu otsusest tuleneb, et omavahel selges vastuolus olevad tunnistajate ütlused on tuvastatud asjaoludega lõpptulemusena siiski kooskõlas. Kirjeldatud ebaselgus kohtuotsuses ei võimalda üheselt mõista, millised asjaolud millistele tõenditele tuginedes on kohtu poolt tuvastatud ja milliste tuvastatud asjaoludega kõrvutamisel on tehtud järeldus tunnistajate ütluste kokkulangevusest või lahknevusest. Kriminaalkolleegium leiab, et selline ebaselgus on kohtuotsuse tühistamise aluseks.
33. Maakohus leidis, et tunnistajate L. A. ja S. K.-i kohtus antud ütlused annavad mõistliku aluse kahelda politseiametnike V. K.-i ja J. Õ. ütluste tõepärasuses. Kuigi kohus hindas L. A. ja S. K. ütluste tõenäosuse kaduvväikeseks, piisas sellest kohtule, et lugeda tunnistajate paljasõnalised, kohtus kontrollimata väited kahtluseks, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks tõlgendada.
34. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. VTMS § 2 kohaselt on nimetatud põhimõte siduv ka väärteomenetluses. Väärteoasja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja ei kuulanud tunnistajatena üle L. A. ja S. K. Nimetatud tunnistajad palus kohtusse kutsuda J. P.-i kaitsja, selgitades maakohtule esitatud kaebuses, et need isikud võivad kinnitada, et sõidukit juhtis hoopis S. K., J. P. viibis aga väärteoprotokollis märgitud ajal oma ametikorteris. Asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks istungil püüdnud tunnistajate ütlustes esinevat vastuolu selgitada ja kõrvaldada. Täiesti põhjendamatu on kohtu seisukoht, et kuigi tunnistaja V. K. järjekindlalt eitas oma erapoolikust, ei ole tal kohtule esitada ühtegi tõendit, mis seda kinnitaks. Tunnistajatele L. A.-le ja S. K.-le pole tehtud ettepanekut oma väited kohtule kontrollitavaks teha. Otsusest ei selgu, miks ei ole võimalik tunnistajate kaduvväikse tõenäosusega versiooni kohtus kontrollida. Kehtiv seadus ei välista vastuolude ilmnemisel kohtu initsiatiivi teha kohtumenetluse pooltele ettepanek esitada väärteomenetluse asjaolude väljaselgitamise eesmärgil lisatõendeid. Maakohus seda võimalust ei kasutanud. Alles selliste põhjenduste esitamise järel saanuks kohus otsustada kahtluse kõrvaldamatuse ja menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamise üle. Samuti märgib kriminaalkolleegium, et tunnistaja J. Õ. erapoolikust kinnitavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole ja maakohtu otsus on ka selle tunnistaja erapoolikuse küsimuses põhistamata.
35. Äratundmiseks esitamise protokoll on üheks tõendiks tõendite kogumis, mida tuleb kohtul hinnata KrMS § 61 sätteid silmas pidades. Olukorras, kus kohus kahtles väärteo asjaoludes, tulnuks igati kohtukõlbuliku tõendi vähest kaalu veenvalt põhjendada.
36. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-st 2 Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab kassatsiooni, tühistab Jõgeva Maakohtu
37. septembri
38. a kohtuotsuse J. P.-i väärteoasjas LS § 7419 järgi ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher