Obsah (4)

§ 132§ 29§ 116§ 135

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-77-05 1. märts 2006 Eesistuja Tõnu

§ 132lg-le 2 ja selle motiveering on piisav koondamise õiguspärasuse kontrollimiseks.

Teenistusest vabastamise käskkirjas ei pea nimetama põhjusi, miks jäeti ametnikule pakkumata teised ametikohad, miks ei tehtud ümberpaigutust või kuidas rakenduvad volikogu määratud koosseisud; 2) ekslik on kaebaja seisukoht, et alates Harku Vallavolikogu

1. juuni
2. a määruse nr 15 jõustumisest
3. oktoobril 2003 ei kehtinud enam volikogu
4. detsembri
5. a määrusega nr 27 kinnitatud ametiasutuse struktuur ja teenistujate koosseis, et alates
6. oktoobrist 2003 täitis kaebaja keskkonnainseneri teenistusülesandeid, ja et tegemist ei olnud keskkonnainseneri vaba ametikohaga, mida võinuks täita avaliku konkursiga. Vastustaja ei muutnud volikogu määruse kehtivust ja selle tähtaegu, vaid asus täitma talle pandud ülesannet ametikohtade täitmiseks vastavalt volikogu määrusega kinnitatud teenistujate koosseisule. Selle ülesande täitmine tähendas osade ametnike koondamist, osade ümberpaigutamist ja vabade ametikohtade täitmist uute ametnikega. Korra- ja keskkonnakaitsenõuniku ametikoht ei muutunud
7. oktoobrist 2003 keskkonnainseneri ametikohaks; 3) vallavalitsuse õigus kuulutada välja avalik konkurss ka keskkonnainseneri ametikoha täitmiseks tulenes

§ 29lg-st 2.

Konkursi korras täidetavate ametikohade kindlaks määramine enne kaebajale koondamisteate esitamist pole vastuolus seadusega. Kaebaja teenistusest vabastamist ei muuda õigusvastaseks ka see, et konkursiga täidetavate ametikohtade ametijuhendid kinnitati hiljem, ja et keskkonnainseneri ametijuhendiga sai kaebaja tutvuda alles

1. detsembril
2. Kaebaja selgituste kohaselt ei pidanud ta vajalikuks konkursil osaleda, kuna lähtus sellest, et tema ametikoha koondamiseks pole alust. Seega kaebaja väidetud vastuolud konkursitingimustes tema õigusi ei rikkunud. Kuigi vastustaja ei ole sellele otseselt tuginenud, nähtub keskkonnainseneri ametijuhendist, et ametikohale on esitatud keskkonna alal kõrghariduse nõue, mida kaebajal polnud; 4) korra- ja keskkonnakaitsenõuniku ja keskkonnainseneri ametikohale kehtestatud erinev ametipalk ei näita iseenesest töömahu ja sisu erinevust. Kuigi kaebaja oli nimetatud korra- ja keskkonnakaitsenõuniku ametikohale, väitis ta, et tegeles vaid keskkonnalaste küsimustega ning korrakaitsealaste ülesandeid täitis teine ametnik. Vallavalitsuse esindaja sellele vastu ei vaielnud; 5) korra- ja keskkonnakaitsenõuniku ning keskkonnainseneri ametijuhendite võrdlemine näitab ametiülesannete erinevust võrreldes ajaga, mil kaebaja täitis ka korrakaitsealaseid ülesandeid. Ennatlik on järeldada, et keskkonnaalast tegevust puudutavates küsimustes on ülesanded oluliselt muutunud. Nõustuda võib kaebajaga, et keskkonnainseneri ametijuhendis on kaebaja poolt seni täidetud ülesanded selgemini formuleeritud. Seniste ametikohtade struktuuri ja koosseisu muutus, uue struktuuriüksuse, mille koosseisus oli ka keskkonnainseneri ametikoht, loomine ja sisuliselt endise teenistuskohajärgsete ülesannete mahu muutumine kinnitab aga, et teenistuse ümberkorraldamine toimus ja koondamissituatsioon oli olemas. Kuigi ei saa väita, et maainspektori ametikoht on kaebaja ametikohaga samaväärne, näitab maainspektori ametikoha pakkumine, et kaebaja koondamist püüti vältida. Kaebaja tutvus maainspektori ametijuhendiga
3. detsembril 2003 ja tal oli veel võimalik enne teenistussuhte lõppemist see ametikoht vastu võtta. Ekslik on aga vastustaja seisukoht, et ettepaneku tegemist osaleda vabade ametikohtade täitmiseks välja kuulutatud konkursil tuleb käsitleda samuti teise ametikoha pakkumisena; 6) nõustuda ei saa kaebajaga, et tegelik töösuhte jätkamine
4. veebruaril 2004 tähendas sisuliselt, et koondamist ei toimunud ja kaebaja tuli lugeda keskkonnainseneri ametikohal töötavaks ametiisikuks. Keskkonnainspektori ametikoht tekkis seoses teenistuse ümberkorraldamisega; 7) ametikoha täitmiseks tuleb ametnik ametisse nimetada. Kaebajat ei ole keskkonnainseneri ametikohale nimetatud ja selle päeva eest tasuti talle endise ametikoha tasumäära alusel.
5. R. P. palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas R. P. apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega tunnistas seadusevastaseks Harku Vallavalitsuse käskkirja R. P. teenistusest vabastamise kohta. Ringkonnakohus mõistis Harku Vallavalitsuselt R. P. kasuks välja kuue kuu ametipalga suurune hüvitise 57 960 krooni ning kantud kohtukulud 10 020 krooni. Ringkonnakohus ei nõustunud kaebajaga, et tegemist oli lihtsalt ametinimetuste muutmisega ja ümberkorraldust ei toimunud. Veel leidis ringkonnakohus, et korra- ja keskkonnanõuniku ning keskkonnainseneri ametiülesanded olid erinevad. Ringkonnakohus rahuldas R. P. apellatsioonkaebuse kokkuvõtlikult järgmistel motiividel: 1)

§ 116

lg-st 3 tuleneb ametiasutuse kohustus leida võimalusel vaba ametikoht ja pakkuda seda ametnikule, kes kuuluks koondamise tõttu teenistusest vabastamisele.

§ 116

lg 3 eesmärgist tulenevalt peab pakutav ametikoht vastama ametniku võimetele ja olema talle võimalikult soodne. Kaebajale pakuti maainspektori ametikohta. Samas nähtub asja materjalidest, et lisaks maainspektori ametikohale oli vallavalitsuses ümberkorralduste käigus tekkinud veel vähemalt üheksa vaba ametikohta, mille täitmiseks kuulutas Harku Vallavalitsus välja avaliku konkursi, sealhulgas keskkonnainseneri ametikohale; 2) tulenevalt

§ 29

lg-st 2 oli vallavanem õigustatud kuulutama välja konkursi vabade ametikohtade täimiseks, kuid kaebaja väidab õigesti, et ettepaneku tegemine konkursil osalemiseks pole käsitatav teise ametikoha pakkumisena

§ 116lg 3 mõttes.

Samuti ei tähenda konkursi väljakuulutamine, et ametikoht ei ole vaba ja et seetõttu ei oleks keskkonnainseneri ametikohta tulnud kaebajale pakkuda. Ametikoht on vaba kuni selle täitmiseni. Vastasel juhul oleks asutusel konkursi korraldamisega võimalik end

§ 116

lg 3 sätestatud kohustusest vabastada; 3) vastustaja ei ole kohtumenetluses veenvalt põhjendanud, miks ta pidas pakutavat maainspektori ametikohta kaebaja jaoks soodsaks ja sobivaks ja miks ei pakutud sama osakonna koosseisus loodud keskkonnainseneri ametikohta, mille teenistusülesanded keskkonnakaitse valdkonnas olid sarnased kaebaja varasema ametikoha omadega ja millises valdkonnas oli kaebaja saanud põhjaliku täiendkoolituse. Korra- ja keskkonnakaitsenõuniku ning keskkonnainseneri kvalifikatsioonile ja kutseoskustele esitatavad nõuded on küll erinevad erialase hariduse osas, kuid sellele ei ole vastustaja tuginenud. Vastupidi, ettepanekuga kandideerida avalikul konkursil näitas vastustaja, et kaebaja kvalifikatsiooni ja kutseoskuse osas pretensioone ei ole. Ka ringkonnakohtu istungil möönis vastustaja, et kaebaja oleks kvalifikatsiooninõuete ja kutseoskuste tõttu sobinud keskkonnainseneri ametikohale. Asjakohane on kaebaja põhjendus maainspektori ametikoha vastuvõtmisest keeldumise kohta - kaebajal puudusid antud valdkonnas vajalikud teadmised ja töökogemused; 7) teenistusest vabastamisel rikuti

§ 116

lg-t 3, sest vallavalitsuse tegevus kaebajale teenistussuhte jätkumiseks sobiva teenistuskoha pakkumisel polnud piisav. Teenistussuhte lõpetamine

§ 116

lg 1 alusel on seadusevastane, sest vastustaja ei püüdnud vältida kaebaja teenistusest vabastamist sobiva ametikoha leidmise teel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. Harku Vallavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist: 1) ringkonnakohtu otsuses pole põhjendusi, millele tuginedes kohus järeldas, et R. P.-le pakutud maa- ja keskkonnaosakonna maainspektori ametikoht polnud soodne ja sobiv ning miks oli asjakohane kaebaja põhjendus maainspektori ametikoha vastuvõtmisest keeldumise kohta; 2) kaebaja läbimine 400-tunnise keskkonnakaitse aluste kursuse Tartu Ülikooli Türi Kolledžis Avatud Ülikooli raames ei anna kohtule alust otsustada, et kaebaja on parim keskkonnainseneri kohale. Kuna kaebaja ei soovinud kandideerida keskkonnainseneri vabale ametikohale, siis pakuti talle maainspektori kohta, millest kaebaja samuti loobus. Kuna tegemist oli mitme koondatavaga, siis on teenistusse võtjal õigus otsustada, kellele ja millist tööd pakkuda. Kui kaebajale sobis kaubandusökonoomika erialaga tulla tööle korrakaitsenõunikuna
2. a kuni täiendkoolituse saamiseni
3. a, siis oleks ka maainspektori ametikoht vastanud tema võimetele. Seega täitis vallavalitsus

§ 116lg 3 eesmärgi vältida teenistusest vabastamist teise ametikoha leidmisega.

8. R. P. palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja väidab järgmist: 1) vallavalitsus rikkus

§ 116lg-t 3, jättes R.

P.-le pakkumata keskkonnainseneri ametikoha. Ettepanek kandideerida sellele pole käsitatav ametikoha pakkumisena. Seda enam, et vallavalitsus on möönnud, et R. P. vastas kvalifikatsiooninõuete ja kutseoskuste tõttu keskkonnainseneri ametikohale. Seepärast on asjakohatu tõstatada küsimust, kas R. P. oli parim isik keskkonnainseneri ametikohale kogu Eestimaal. Faktiliselt R. P. täitiski keskkonnainseneri ametikohustusi

1. a kevadest koondamiseni; 2) vallavalitsus ei vaidlustanud halduskohtu järeldust, et pakutud maainspektori ametikoht polnud R. P.-le soodne ega sobiv. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Käesolev vaidlus tekkis sellest, et koondamisteate saanud Harku vallavalitsuse korra- ja keskkonnakaitsenõunik R. P. ei nõustunud konkureerima avaliku konkursi korras ega võtnud vastu talle pakutud maainspektori vaba ametikohta, vaid soovis, et talle oleks pakutud konkursialust keskkonnainspektori ametikohta. Korra- ja keskkonnakaitsenõuniku ametikohalt koondatud R. P. ei taotlenud teenistusse ennistamist, vaid kuue kuu ametipalga suurust hüvitist

§ 135lg 2 alusel.

10. Käesolev vaidlus taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas koondamise korral tuleb ametnikule pakkuda ka seda ametikohta, mille täitmiseks on välja kuulutatud konkurss. Ringkonnakohus leidis, et ametikoht on vaba kuni selle täitmiseni ja ametnikule tuleb koondamise vältimiseks pakkuda ka konkursialust ametikohta, sest vastasel juhul oleks asutusel konkursi korraldamisega võimalik end

§ 116lg 3 sätestatud kohustusest vabastada.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, arvestades käesoleva kaasuse asjaolusid. 11. Konkursialused ametikohad on kahesugused. Ühtedel juhtudel tuleb konkursi väljakuulutamise kohustus seadusest (

§ 29lg 1).

Teistel juhtudel sõltub konkursi väljakuulutamine ametiasutuse juhi kaalutlusotsusest (

§ 29lg 2).

Kohaliku omavalitsuse ametiasutustes sõltub konkursi väljakuulutamine

§ 29lg 2 järgi kõikidel juhtudel ametiasutuse juhi kaalutlusotsusest.

Ka käesoleval juhul kuulutati konkurss välja diskretsiooni korras. Konkursi väljakuulutamist mitte vallavanema, vaid vallavalitsuse poolt ei pea kolleegium

§ 29lg 2 rikkumiseks.

Ametikoha all, mida tuleb koondamise korral ametnikule

§ 116

järgi pakkuda, ei saa mõista seaduse alusel konkursi korras täidetavat ametikohta. Sellise ametikohana ei saa mõista ka vaba ametikohta, mille täitmiseks on kaalutlusotsuse alusel välja kuulutatud konkurss. Sellise ametikoha pakkumata jätmine ei anna alust lugeda koondamist toimunuks

§ 116

lg 3 nõuete vastaselt, välja arvatud, kui on tõendatud, et konkurss kuulutati välja selleks, et ametikohta koondatavale ametnikule mitte pakkuda.

1. R. P. töötas Harku Vallavalitsuses korra- ja keskkonnanõuniku ametikohal. Harku Vallavolikogu kinnitas
2. juuni
3. a määrusega Harku valla ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisu, mis pidi jõustuma
4. oktoobril
5. Uus struktuur ja koosseis pidi asendama Harku vallavolikogu
6. detsembri
7. a määrusega kinnitatud struktuuri ka koosseisu. Uues koosseisus ei olnud ette nähtud korra- ja keskkonnanõuniku ametikohta. Uut koosseisu ei rakendatud ettenähtud ajast, s.o
8. oktoobrist
9. Harku Vallavalitsuse
10. novembri
11. a korraldusega otsustati rakendada kuni vallateenistujate uute palgamäärade jõustumiseni
12. jaanuarini 2004 vallavolikogu
13. detsembri
14. a määrusega kinnitatud koosseisu. Kolleegiumi arvates ei ole käesolevas asjas oluline, kas
15. oktoobrist 2003 kujunenud olukord ja vallavalitsuse
16. novembri
17. a korraldus
18. detsembri
19. a määrusega kinnitatud koosseisu rakendamise osas oli õiguspärane, sest R. P. õigusi sel ajal ei saadud rikkuda. R. P. jätkas koondamiseni teenistust korra- ja keskkonnanõuniku ametikohal. Teda ei viidud
20. oktoobril 2003 ega hiljem üle teisele ametikohale. Samuti ei muudetud tema ametinimetust. Vallavalitsuse ülalnimetatud
21. novembri
22. a korraldusega kuulutati välja ka konkurss valla juhtivate ametnike ja vanemametnike vabadele ametikohtadele. Üheksa vaba ametikoha hulgas oli keskkonnainseneri ametikoht, mida R. P. soovis koondamise vältimiseks hakata täitma. Seda ametikohta R. P.-le ei pakutud. Harku vallavanema
23. detsembri
24. a käskkirjaga vabastati R. P. korra- ja keskkonnanõuniku kohalt seoses koondamisega alates
25. jaanuarist
26. Samas päeval tegi vallavanem R. P.-le kirjalikult ettepaneku kandideerida avaliku konkursi korras täidetavale vabale ametikohale.
27. detsembril 2003 tegi vallavanem R. P.-le kirjaliku ettepaneku, milles pakkus talle konkursi all mitteolevat maainspektori vaba ametikohta. R. P. konkursil ei osalenud ega võtnud vastu ka pakutud ametikohta. Nii halduskohus kui ringkonnakohus on tuvastanud, et teenistuse ümberkorraldus toimus ja koondamissituatsioon oli olemas. Kohtud on tuvastanud ka selle, et korra- ja keskkonnanõuniku ning keskkonnainseneri ametiülesanded on erinevad. Tõendatud pole, et uus struktuur ja koosseis, milles polnud korra- ja keskkonnanõuniku ametikohta, kehtestati või avalik konkurss kuulutati välja selleks, et jätta nimetatud ametikoht koondamise korral R. P.-le pakkumata. Tõendatud on, et vallavalitsus on täitnud oma kohustuse ja pakkunud R. P.-le maainspektori ametikohta.
28. Harku Vallavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldatakse. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada. Jõusse jääb halduskohtu otsus. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld