← Eesti

3-1-1-142-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-142-05 Otsuse kuupäev

  1. märts
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi L. H. süüdistuses KarS § 118 p-de 1, 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/547/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L. H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laidi kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  5. jaanuar
  6. a , kirjalik menetlus Resolutsioon
  7. Tühistada Tallinna Linnakohtu
  8. juuni
  9. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  10. oktoobri
  11. a otsused L. H. süüditunnistamises KarS § 118 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks.
  12. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. L. H. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta ajavahemikus 17.-
  14. veebruar
  15. a põhjustas enda lapsele raske tervisekahjustuse: verevalumid vasemal põsel, rangluudel ja kõhul, parema sääreluu ülemise osa murru ning raske peaaju põrutuse pehmekelmealuste verevalumitega, millega kaasnes mitmepäevane teadvusekadu, krambihood ja difuusne suuraju turse koos hapnikuvaegusega. Lapsele tekitatud peaaju põrutus oli eluohtlik. Peatrauma aga tõi kaasa vesipea kujunemise, neljajäseme kerghalvatuse ja krambisündroomi, mille tõttu lapse psühhomotoorne areng pidurdus ning kujunes välja vaimne puue. Süüdistuse kohaselt oli vigastuste tekkimine iseloomulik nutva lapse raputamisele (nn raputatud lapse sündroom).
  16. Tallinna Linnakohtu
  17. juuni
  18. a otsusega tunnistati L. H. süüdi KarS § 118 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks kuus aastat vangistust. 2.1 Tulenevalt kriminaalasja tehioludest pidas kohus kõigepealt vajalikuks lahti seletada mõiste "raputatud lapse sündroom", tuginedes seejuures kohtuistungil esinenud neuroloogi ütlustele. Kohus sedastas, et raputatud lapse sündroomi tuntakse lapse väärkohtlemise tagajärjena, mille põhjuseks on imiku jõuline raputamine ja/või kiigutamine. Raputamine põhjustab lapse kortikaalsete ja sildveenide rebenemise ning kesknärvisüsteemi erinevates piirkondades tekib aksonaalne kahjustus. Koljusiseste veresoonte rebenemise tagajärjel tekivad aju ja kolju vahelised verevalumid. Pidev lapse nutt tekitab väsinud hoidjal hetkelise mõtte, et "jää ükskord vait". Selline emotsioon, mil inimene ei suuda end enam kontrollida, on hetkeline. Inimene ei teadvusta endale raputamise ohtlikkust, kuid need 5-20 sekundit võivad määrata lapse kogu edasise elu ja saatuse. Last raputades teda ei vihata, vaid lihtsalt ei suudeta enda viha konkreetsel hetkel kontrollida. Riskifaktoriks ei ole kõnealustel juhtudel mitte niivõrd ajutised lapsehoidjad, vaid just vanemad, sealhulgas üksikemad. 2.2 Analüüsides kõiki uuritud tõendeid kogumis leidis kohus, et kuigi L. H. ei ole enda süüd tunnistanud ja puuduvad otsesed pealtnägijad, oli L. H. ainus inimene, kes vigastuste tekkeperioodil lapsega kokkupuutunud neljast inimesest sai talle tekitada süüdistuses loetletud vigastused. L. H. andis lapse vigastuste tekkimise kohta eeluurimisel ning ka kohtus vastuolulisi ja ebaloogilisi ütlusi. Ta selgitas lapse vigastusi esmalt sellega, et hommikuse söömise ajal kaldus lapse pea järsult taha, hiljem aga sellega, et lapse pea kaldus järsult taha vannitamise käigus. Vigastatud lapse nutmist põhjendas ta enda jaoks väidetavalt gaasivaludega, mida ta arsti vastuvõtule minnes aga ei maininud. Samuti möönis L. H. kohtuistungil enda halvale mälule viidates, et ta võis vigastused tekitada ise. Kohtule mõjus kummastavalt tõik, et enda süüd eitades suhtus L. H. sündmustesse ükskõikselt ega püüdnudki selgitada, kuidas ja miks sai selline asi lapsega juhtuda. Samuti leidis kohus, et L. H. kuulub last raputavate isikute riskigruppi. Alaealisena elas ta ebastabiilset elu, mis tõi kaasa sotsiaalse küpsemise pidurdumise ja emotsionaalse tasakaalutuse. Tema arengus jäi vahele etapp, mil lapsest kujuneb iseseisvaid põhjendatud otsuseid vastu võtta suutev täiskasvanu. Lisaks sellele kannatas L. H. aastaid unetuse all, mis suurendab väsimust ja vähendab pingetaluvust, samuti oli tal ema kinnitusel sünnitusjärgne depressioon ja teda tabasid sagedased seletamatud palavikuhood. Kõik see kinnitas kohtu arvates L. H. sotsiaalset ebaküpsust. 2.3 Subjektiivse koosseisu kohta on linnakohtu otsuses märgitud järgmist. "Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani toime teo vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seega on oluline tuvastada, kas L. H. pidas konkreetselt võimalikuks selliste tagajärgede saabumist. On üldtuntud tõde, et inimese puhul, eriti aga vastsündinud lapse puhul, on eluohtlikud piirkonnad koljupõhimik või koljuvõlv, inimese pea tervikuna, kaelalüli, kõri, rindkere. L. H.-l kui lapse emal lasus vaieldamatu hoolsuskohustus ja vastutus oma vastsündinud lapse ees. Kahtlemata ei soovinud L. H. oma tegevuses otsese tahtlusega põhjustada pöördumatuid tagajärgi, kuid ennekõike lapse emana ja abitu inimese eest vastutava isikuna oli tal kohustus näha ette mistahes tagajärgi. Igale tavainimesele on selge, et alla kolmenädalase imiku kael on veel sedavõrd nõrk, et ta pole võimeline iseseisvalt pead hoidma. Haarates süüdistuses kirjeldatud viisil oma lapsest ning teda raputades pidi L. H. võimalikuks pidama ülalnimetatud tagajärje saabumist."
  19. Linnakohtu otsuse peale esitas L. H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid apellatsiooni, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist.
  20. Tallinna Ringkonnakohtu
  21. oktoobri
  22. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu põhistustega, et kuritegu on toime pandud kaudse tahtlusega, väljendudes järgmiselt. "Kohus on, märkides, et subjektiivsest küljest eeldab KarS § 118 lg 2 koosseis tahtlust, leidnud, et L. H. ei pannud kuritegu toime otsese tahtlusega, vaid olles isikuks, kellel oli kohustus ette näha mistahes tagajärje saabumist, raputades alla kolmenädalast imikut süüdistuses esitatud viisil, pidi võimalikuks pidama ülalnimetatud tagajärje saabumist". Seejärel on ringkonnakohtu otsuses esitatud järgmine tsitaat Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-124-03 (RT III 2003, 32, 328) tehtud otsusest: "KarS §-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele". Samuti leidis ringkonnakohus, et neuroloog Inga Talviku kui oma ala spetsialisti poolt kohtus antud ütlused on käsitatavad lubatud tõendina. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  23. Tallinna Ringkonnakohtu
  24. oktoobri
  25. a otsuse peale esitas L. H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi R. Laid kassatsiooni, taotledes linna- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kassaatori põhilised õiguslikud argumendid on järgmised. 5.1 Kuna prokurör ei esitanud ringkonnakohtule ühtegi tõendit ega taotlenud ühegi tõendi uurimist, ning ringkonnakohtu poolne tõendite uurimine piirdus ainult kaitsja taotlusel linnakohtu istungi protokolli avaldamisega, siis on rikutud KrMS § 346 p-s 2 ja § 15 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kohtuliku uurimise korda ning KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse printsiipi. See kõik kokku kujutab endast kaitsja arvates kriminaalmenetluse seadustiku olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. 5.2 Linnakohtu otsuse põhiosa rajaneb L. H. süüditunnistamise osas vaid neuroloog I. Talviku poolt kohtuistungil antud ütlustele, kusjuures I. Talvikul ei puudu mitte üksnes igasugune puutumus tõendamiseseme asjaoludega, vaid ta isegi ei tea neid asjaolusid. 5.3 Linna- ja ringkonnakohtu seisukohad L. H.-le süüksarvatud teo subjektiivse koosseisu sisustamisel on arusaamatud: mõlemad kohtud on jätnud analüüsimata, kas L. H. pidas võimalikuks süüdistuses esitatud tagajärje saabumist või puudus tal teadmine, et tema käitumine võib tuua kaasa koosseisupärase tagajärje.
  26. Ringkonnaprokurör Eve Soosaar palub kassatsioonvastuses jätta kassatsioon rahuldamata selle ilmselge põhjendamatuse tõttu. Prokuröri arvates kordab kassaator sisuliselt apellatsioonis esitatud seisukohti, millele ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega vastanud. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  27. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et linna- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. I
  28. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kassaator on ekslikult mõistnud võistlevuse printsiibi ja apellatsioonimenetluse olemust. Kuna prokurör nõustus linnakohtu otsusega ega vaidlustanud seda, siis pole mingit alust heita prokurörile ette, et tema ei taotlenud ringkonnakohtus ühegi tõendi uurimist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 lg-st 1, § 321 lg 2 p-dest 4 ja 5 ning § 331 lg-st 2 tuleneb, et tõendite uurimisel ringkonnakohtus lähtutakse eeskätt apellandi taotlustest. Ka KrMS § 15 lg-s 2 sätestatut ei tule mõista mitte selliselt, et ringkonnakohus peaks eranditult kõigis asjades ise vahetult uurima tõendeid. Selle sätte kohaselt võib ringkonnakohus üldiselt võrdsel määral tugineda nii ringkonnakohtus vahetult uuritud tõenditele kui ka maakohtus uuritud ja apellatsioonikohtus avaldatud tõenditele. II
  29. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega, et L. H.d süüdimõistev kohtuotsus rajaneb olulisel määral kohtus tunnistajana üle kuulatud neuroloogi üldist laadi seletustele nn "raputatud lapse sündroomi" mõiste ja võimalike tekkepõhjuste kohta. Sellega seoses märgib kriminaalkolleegium järgmist.
  30. Üldjuhul on kriminaalmenetluslikul tõendamisel võimalik kasutada vaid KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn ranged tõendid) ja üksnes menetlusliku sisuga asjaolude (näiteks menetlustähtaja järgimise) tõendamiseks on sama paragrahvi teise lõike kohaselt võimalik tugineda täiendavalt ka sellisele teabeliigile, mis ei sisaldu KrMS § 63 lg 1 loetelus (nn vabatõend). Range tõendamissüsteem nõuab erinevate lubatavate tõendiliikide, aga ka erinevate tõendiallikate selget piiritlemist üksteisest. Selgelt tuleb piiritleda ka ühelt poolt tunnistajat ja tema ütlusi ning teiselt poolt eksperti ja eksperdi arvamust ning ekspertiisiakti selgitamiseks antavaid eksperdi ütlusi.
  31. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Tulenevalt KrMS §-st 62 peegeldavad tõendamiseseme asjaolud valdavalt kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo kui minevikusündmuse tunnuseid, kuid selle paragrahvi punktis 4 silmas peetavas ulatuses ka kahtlustatava või süüdistatava isikut. Seega on tunnistajana võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Oluline on siinjuures märkida, et KrMS § 68 lg 4 kohaselt võib tunnistajat üle kuulata üksnes tõendamiseseme asjaolude kohta.
  32. Vaatamata ülalmärgitule ei ole siiski välistatud, et kriminaalasja uurimisel võivad tõusetuda selle uurimise käiku puudutavad küsimused - näiteks küsimus sellest, kas mingi menetlustoiming ka tõepoolest leidis aset nii, nagu see on fikseeritud menetlustoimingu protokollis. Selliste - mitte kriminaalmenetluse eset vaid kriminaalasja uurimise käiku puudutavate küsimuste tõusetumisel võib tekkida vajadus kuulata nende asjaolude osas üle ka menetleja - uurimisasutuse ametnik, prokurör või kohtunik. Kokkuleppeliselt nimetatakse ka kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude osas asetleidvat menetleja ülekuulamist tunnistaja ülekuulamiseks, kuigi selle isiku ütlused ei kajasta tõendamiseseme asjaolusid KrMS § 62 mõttes. Lähtudes KrMS § 49 lg 1 p-st 3, § 52 lg-st 1 ja § 59 lg-st 1 peab nimetatud asjaolude osas tunnistajana üle kuulatud menetleja oma senisest menetlejarollist taanduma.
  33. Vastavalt KrMS § 64 lg-le 4 võivad uurimisasutus ja prokuratuur kaasata tõendite kogumisele ka erapooletu spetsialisti, keda sama sätte kohaselt võidakse samuti üle kuulata tunnistajana. Tulenevalt KrMS § 59 lg-s 2 sätestatust ei saa aga spetsialisti võrdsustada tunnistajaga KrMS § 66 lg 1 mõttes. See tähendab, et spetsialisti ülekuulamine tunnistajana sarnaneb menetleja ülekuulamisele tunnistajana: ka spetsialisti võidakse üle kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku ennast puudutavate asjaolude osas. Näiteks võidakse uurimistoimingu seaduslikkuse suhtes tõusetunud kahtluste korral sündmuskoha vaatlusel osalenud kriminalistikaspetsialisti kuulata üle selles, kas sõrmejälgede otsimine ja nähtavaksmuutmine leidis ikka aset täpselt nii, nagu on fikseeritud sündmuskoha vaatluse protokollis.
  34. Käesoleva kriminaalasja menetlemisel linnakohtus on
  35. aprillil
  36. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud neuroloog I. Talvik (II kd, tl 111-116). Tema kutsumist kohtuistungile taotlenud prokurör märkis
  37. veebruaril
  38. a toimunud kohtuistungil, et kuna eksperdi küsitlemisel ilmnes, et tegemist on raputatud lapse sündroomiga, siis tuleb selle mõistega seonduvate meditsiinilist ja sotsiaalsete aspektide tundmaõppimiseks kaasata kriminaalmenetlusse vastav spetsialist. Kriminaalkolleegiumi arvates ei saa kohtuistungil mingi teadusvaldkonna huviorbiiti kuuluva probleemi kohta üldise iseloomuga selgitusi jagavat isikut siiski käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes, sest tal ei ole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga. Kuna I. Talvik ei olnud selles kriminaalmenetluses eelnevalt kunagi osalenud spetsialistina, siis puudus alus tema ülekuulamiseks ka KrMS § 64 lg-st 4 lähtuvalt.
  39. Sellise isiku ülekuulamist kohtus tunnistajana, kel seaduse kohaselt ei ole tunnistaja menetlusseisundit, on alust lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks siis, kui kohus otsuse tegemisel tugineb tema ütlustele. Kuigi Tallinna Linnakohtu
  40. juuni
  41. a otsuses puudub tõendite piisavalt selgepiiriline analüüs, tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et kohtuotsuses on olulisel määral tuginetud I. Talviku poolt kohtus räägitule ja seega on alust rääkida kriminaalmenetluse seaduse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  42. Tõendamiseseme asjaolu, mille selgitamiseks prokurör taotles neuroloogi kohtusse kutsumist, puudutas küsimust sellest, kas L. H. lapse vigastuste puhul on alust rääkida raputatud lapse sündroomist või mitte. Sellise küsimuse lahendamine eeldab mitteõiguslikele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist. Siinjuures tuleb märkida, et selle kriminaalasja menetlemisel ongi määratud kohtuarstlik ekspertiis ja eksperdiarvamuses on sedastatud, et lapse vigastused on iseloomulikud tema raputamisele. Juhul, mil ekspertiisi järgselt tekib menetlejal vajadus kasutada eriteadmisi, on tulenevalt KrMS §-des 106 ja 107 sätestatust võimalik määrata uut ekspertiisi. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 võidakse ekspertiisi teinud ekspert kuulata ekspertiisiakti selgitamiseks ka üle, kusjuures sellised eksperdi ütlused võivad olla iseseisvaks tõendiks. III
  43. Materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest on alust rääkida seetõttu, et kohtud ei ole L. H.-le süüksarvatud teo subjektiivset koosseisu tuvastades piisava täpsusega järginud KarS §-dest 16 ja 18 tulenevaid ning kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemiseks vältimatult vajalikke kriteeriume.
  44. Kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemist on käsitletud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kohtuasjades nr 3-1-116-05 ( RT III 2005, 12, 120) ja nr 3-1-1-32-05 (RT III 2005, 17,176) tehtud otsustes. Neile tuginevalt on ringkonnakohus õigesti märkinud, et kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse elemendi abil. Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-01, RT III 2001, 11, 119). Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida.
  45. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud arusaadavalt tuvastanud L. H. käitumises kaudse tahtluse intellektuaalse elemendi olemasolu. Esimese astme kohus on subjektiivsesse külge puutuvalt märkinud järgmist: "L. H.-l lasus hoolsuskohustus ja vastutus enda vastsündinud lapse ees. Ta ei soovinud otsese tahtlusega põhjustada pöördumatuid tagajärgi, kuid ennekõike ema ja vastutava isikuna oli tal kohustus ette näha mistahes tagajärgi. Last raputades pidi L. H. võimalikuks pidama ülalnimetatud tagajärje saabumist" (tlk 156). Seega ei ole tuvastatud, et L. H. sai tõsikindlalt aru enda käitumise objektiivsest ohtlikkusest. Linnakohus määratleb objektiivse kategooriana ainult lapsevanema garandiseisundi (oli kohustus ette näha) ning seejärel, et L. H. "pidi võimalikuks pidama" süüdistuses kirjeldatud tagajärje saabumist (st ei pidanud võimalikuks, kuid pidi tulenevalt hoolsuskohustusest pidama). Sellisel viisil on kohus aga sisuliselt iseloomustanud ettevaatamatust hooletuse vormis (KarS § 18 lg 3: "oleks...pidanud ette nägema"). Seetõttu ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et "linnakohus on arusaadavalt põhistanud kuriteokoosseisu subjektiivse tunnusena kaudset tahtlust".
  46. Täiendavalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel käesoleva kriminaalasja raames järgmist. Kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 tehtud lahendis (RT III 2004, 10, 119) on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et "kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal". Vaieldamatult saab isiku teoeelne- ja järgne käitumine anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. Vanema ja lapse vahelise suhte korral tuleb arvestada selliseid asjaolusid nagu vanema üldine suhtumine lapsesse, tema varasem käitumine lapsega, sh varasem väärkohtlemine. Arvestada saab ka isiku arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda. Need tunnused võivad anda teavet isiku käitumise motiivide kohta. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et tegemist on esmajoones abistava kriteeriumiga, mis aitab tahtlust siduda isiku subjektiivse suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal. Põhilise kriteeriumina on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas subjektiivse külje tuvastamisel nimetatud teo objektiivseid asjaolusid. Samas on kriminaalkolleegium märkinud, et sellist tõendamise viisi tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80 -02, RT III 2002, 21, 243). Individualiseeritus tähendab kõnealuses kontekstis, et üldhinnangu raames võetakse arvesse kõiki tuvastatud objektiivseid ja subjektiivseid asjaolusid, kusjuures ühe olulise tunnusena tuleb arvestada teo toimepanija isikut ning tema võimalikku emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal.
  47. Subjektiivse külje tuvastamisse peavad seega olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt peab olema arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-119-04, RT III 2004, 38, 387). Linnakohus on selle vastu eksinud.
  48. Linnakohus asus seisukohale, et kannatanu vigastuste tekkemehhanism vastab nn "raputatud lapse sündroomile". Kohus on seletanud pikalt lahti selle väärkohtlemise olemuse, loonud ettekujutuse lapse väärkohtlemise tüüpilisest toimepanijast ning kontrollinud, kas L. H. võis tekitada selliseid vigastusi. Ja kuigi kohus on oma järeldust L. H. kuulumisest riskigruppi kasutanud ühe asjaoluna objektiivse teokoosseisu tõendamisel, siis subjektiivse külje sisustamisel on see asjaolu jäetud kummatigi tähelepanuta.
  49. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et isiku arusaamisvõimet, sellega seonduvat võimaliku tagajärje äratundmist ning tagajärjega soostumist võib mõjutada ka füüsilist või psühholoogilist laadi eriolukord. Ühe sellisena on arvestatav ka spontaanne, kaalutlemata, afektiivsele ärritusele sarnanev seisund. Seejuures on oluline eristada isiku arusaama tema käitumise üldisest õigusvastasusest ja konkreetsest objektiivsest ohtlikkusest. Kusjuures kui isik saab aru oma teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega sisimas nõustus. Taoline vaimset laadi eriolukord pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha tõenditele antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-04, RT III 2004, 25, 273).
  50. Linnakohus kirjeldas, kuidas tavaliselt tekitatakse "raputatud lapse sündroomile" iseloomulikud vigastused. Kohus sedastas, et "pidev lapse nutt tekitab hoidjal hetkelise mõtte, et "jää ükskord vait", mis on tingitud väsimusest ja nuttu ei suudeta enam kuulata. Selline emotsioon, mil inimene ei suuda end enam kontrollida, on hetkeline. Inimene ei teadvusta endale, et selline raputamine on ohtlik ning need 5-20 sekundit võivad määrata lapse kogu edasise elu ja saatuse. Last raputades teda ei vihata, lihtsalt ei suudeta konkreetsel hetkel kontrollida enda pimedat viha". Selline kirjeldus viitab aga teole, mis on toime pandud emotsionaalse pinge seisundis. Kohtualuse isikut iseloomustades märkis kohus, et L. H. seletuse kohaselt kannatab ta juba aastaid unetuse all ja on üldteada, et pidev magamatus suurendab väsimust ja vähendab pingetaluvust. Ka leidis kohus, et L. H. kannatas sünnitusjärgse depressiooni all ja teda tabasid sagedased seletamatud palavikuhood. Kõik see kinnitas kohtu arvates L. H. sotsiaalset ebaküpsust. Kriminaalkolleegium märgib, et kohus on kirjeldanud väga olulist spetsiifilist isikuomadust, millel on samuti tähendus subjektiivse külje avamisel, seda nii enda teo ohtlikkuse hindamise (intellektuaalne moment) kui ka võimalikuna äratuntud tagajärge suhtumise (tahtluse voluntatiivne külg) osas. Esmajoones need kirjeldatud asjaolud oleks kohus pidanud kaasama subjektiivse külje analüüsi. Seda aga ei tehtud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul muutub sellisel viisil kohtuotsus sisemiselt vastuoluliseks ning kohtukoosseisu arusaama kujunemine kaudse tahtluse olemasolu kohta L. H. käitumises mittejälgitavaks. Ehk teisisõnu - kohtu poolt tuvastatuks loetud objektiivseid asjaolusid ei ole arvesse võetud hilisema subjektiivse külje analüüsimisel. IV
  51. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib ühtlasi, et käesoleva kohtuasja lahendamisel on kohtud pööranud peatähelepanu raputatud lapse sündroomile ja keskendunud seetõttu vaid raputamisega lapsele tekitatud vigastustele. Süüdistusest nähtuvalt oli aga osa lapse vigastusi iseloomulikud tema jäsemete väänamisele ja nn tömbile vägivallale (pigistused sõrmedega või löögid käega, mille tulemuseks olid verevalumid ja luumurd). Samuti on tuvastatud lapse parema rangluu varasem murd ning
  52. ja
  53. roide värske murd paremal küljel.
  54. Lapse väärkohtlemisega seonduva kriminaalasja uurimisel on oluline selgitada, kas tegemist on olnud ühekordse juhtumiga või on laps olnud väärkohtlemise ohvriks korduvalt. Kui isiku stressiseisund või afektiivne ärritus toob kaasa lapse ühekordse tugeva raputamise või muu mittekorduva vägivalla, on enam alust arvata, et isikul puudus arusaam enda teo ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest (iseenesest ei ole sel juhul välistatud ka kontrollimist vajav kahtlus, et tegemist võis olla sellise stressiseisundiga, mida saab käsitleda ajutise raske psüühikahäirena ja mille puhul võib tegemist olla sootuks piiratud süüdivusega). Järeldus isikul enda teo ohtlikkusest ja selle võimalikest tagajärgedest arusaama puudumise kohta on aga kaheldavam juhul, kui last väärkoheldakse lühema aja vältel mitu korda (mitmekordne raputamine; sellele lisanduvad täiendavad vigastused, mis viitavad muule vägivallale) ning kui väärkohtlemine ei ole esmakordne, vaid korduv.
  55. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  56. oktoobri
  57. a otsuse ja Tallinna Linnakohtu
  58. juuni
  59. a otsuse ning saadab kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.