KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Eesti Vabariigi nimel 3-1

§ 179lg 1 järgi mõistetud karistus üks aasta vangistust jätta Kar

S § 74 lg 1 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata, kui Tõnis Vanatalu ühe aasta kuue kuu jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle Tartu Maakohtu

1. juuni
2. a otsusega määratud kontrollnõuded.
3. Asitõendid, mis olid puutumuses süüdistusega KarS § 137 lg 1 järgi, tagastada Tõnis Vanatalule.
4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
6. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt advokaadibüroo Advocatus kasuks 4613.80 krooni (neli tuhat kuussada kolmteist krooni ja kaheksakümmend senti) seoses kassatsiooni koostamise ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil osalemisega vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissaku poolt.
7. Välja mõista Tõnis Vanatalult 4613.80 krooni (neli tuhat kuussada kolmteist krooni ja kaheksakümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. T. Vanatalu anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, omamata jälitustegevuseks seaduslikku õigust, hakkas pärast talle süüdistuse esitamist
9. a politseiametniku A. Saaroni poolt viimase suhtes läbi viima eraviisilist jälitustegevust. Andmete kogumise eesmärgil hakkas ta välja selgitama igasugust A. Saaroni kohta käivat teavet ning jälitama tema ametialast ja isiklikku tegevust. Sel eesmärgil küsitles T. Vanatalu vahetult ja telefonitsi mitmeid A. Saaroni sugulasi ja tuttavaid, talletades saadud teabe enda arvuti kõvakettale. Samal eesmärgil käis ta
10. märtsil
11. a A. Saaroni majas ja nõudis seal üürilisena elavalt A. Õunalt A. Saaroni eraelu puudutavat teavet, salvestades vestluse videolindile. Eeltoodu kvalifitseeriti KarS § 137 lg 1 järgi kui eraviisiline jälitustegevus. Veel süüdistati T. Vanatalu selles, et ta
12. märtsil
13. a ahvatles seksuaalselt 11-aastast A.L-i, kõnetades tütarlast läbi lahtise autoakna ja näidates talle samal ajal enda peenist. Nimetatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 179 lg 1 järgi.

§ 418lg 1 järgi süüdistati T.

Vanatalu laskemoona ebaseaduslikus käitlemises, kuna tema toast leiti läbiotsimise käigus üks 16-kaliibrilise jahipüssi padrun.

1. Tartu Maakohtu
2. juuni
3. a otsusega tunnistati T. Vanatalu süüdi KarS § 179 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks seitse kuud vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg (üksteist päeva) ja lõplikuks karistuseks loeti kuus kuud üheksateist päeva vangistust. Kohus jättis karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata, määrates KarS § 74 alusel katseajaks ühe aasta kuus kuud. Süüdistustes KarS § 137 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi mõisteti kohtualune õigeks. Kohus leidis, et tõendatud on T. Vanatalu süü KarS § 179 lg 1 järgi. Kohus tuvastas, et kannatanu nähes peenise paljastajaks oli just T. Vanatalu ning sellega riivati A.L-i kui lapseealise normaalset vaimset ja sugulist arengut. Küll aga ei pidanud kohus tõendatuks süüdistust KarS § 418 lg 1 järgi laskemoona ebaseaduslikus käitlemises. Kohtu arvates puudusid tõendid selle kohta, et T. Vanatalu üldse teadis, et tema kapis olevas karbis asub jahipüssi padrun. Kohus uskus T. Vanatalu väidet, et juhuslikult leitud padruni tõi majja hoopis T. Vanatalu ema. Samuti leidis kohus, et täidetud ei ole T. Vanatalule ette heidetud eraviisilise jälitustegevuse süüteokoosseis. Nimelt on KarS § 137 näol tegemist blanketse teodeliktiga, mille sisustamisel tuleb lähtuda eriseadustest, täpsemalt jälitustegevuse seadusest (JTS). Kui teo toimepanemise hetkel kehtinud JTS sätestas tõepoolest, et jälitustegevus võib olla nii varjatud kui ka salajane, siis kehtiv JTS koos KrMS-iga lähtub jälitustegevuse määratlemisel selle tegevuse olemuslikust salajasusest. Seega kui teo toimepanemise ajal saanuks ka T. Vanatalule võib-olla kriminaalõiguslikult ette heita avalikku jälitustegevust, siis nüüd kehtiv varjatuse nõue koostoimes KarS § 6 lg 2 põhimõttega välistab selle. Kehtiv seadus ei kriminaliseeri teise isiku kohta isiklikult või telefonitsi informatsiooni kogumist ja talletamist ning seda ei saa T. Vanatalule seega ka ette heita.
4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni vanemprokurör M. Gross, kes palus otsuse tühistada T. Vanatalu õigeksmõistmise osas, kohtualune süüdi tunnistada KarS § 137 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi ning mõista uus (liit)karistus. Otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras ka T. Vanatalu ja tema kaitsja advokaadi vanemabi A. Vissak, kes mõlemad palusid mõista kohtualune õigeks ka süüdistuses KarS § 179 lg 1 järgi.
5. Tartu Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a otsusega tühistati maakohtu otsus T. Vanatalu õigeksmõistmise ja talle mõistetud karistuse osas. Kohtualune tunnistati süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaks aastat vangistust, samuti KarS § 418 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust.

§ 179lg 1 järgi mõisteti T. Vanatalule karistuseks üks aasta vangistust. Kuritegude kogumi eest mõisteti kohtualusele Kar

S § 64 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks kaks aastat vangistust, millest loeti kantuks üksteist päeva. Mõistetud karistusest määrati koheselt ärakandmisele kuus kuud vangistust, ülejäänud karistus jäeti kolmeaastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.

§ 51

alusel kohaldati lisakaristusena tulirelva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ning kandmise õiguse äravõtmist kolmeks aastaks. Kohus ei soostunud maakohtu järeldusega, et padruni pani T. Vanatalu asjade hulka tema ema. Kohtu hinnangul oli tunnistaja enda vastavates ütlustes ebakindel ning neid ei saanud võtta tõestena. Tuvastamist leidis, et T. Vanatalu oli pedantlikult teadlik tema toas olevate asjade olemasolust ning asjaolu, et toale oli juurdepääs ka tema emal, ei vabastanud kohtu arvates T. Vanatalu vastutust KarS § 418 lg 1 järgi. Kohus ei soostunud ka maakohtu poolt JTS-ile antud tõlgendusega, et jälitustoiming saab toimuda ainult varjatult ning märkis, et T. Vanatalu pani toime jälituslikke erandtoiminguid teo toimepanemise ajal kehtinud JTS § 12 lg 2 p 1 mõttes. Muuhulgas luges kohus täielikult tõendatuks, et A. Saaronile kuuluvas majas käis üürniku käest tema kohta andmeid kogumas just T. Vanatalu. Tõenditena T. Vanatalu ebaseadusliku tegevuse kohta käsitles kohus muuhulgas tema juurest läbiotsimisel leitud vestluste salajaseks lindistamiseks kohandatud diktofoni; kalendermärkmikku, milles esines mitmes kohas A. Saaronit puudutavat teavet ja vaatlusprotokolli, mille kohaselt sisaldas kohtualuse arvuti kõvaketas ametkondlikke vastuseid T. Vanatalu kaebustele seoses A. Saaroni osalusel toimunud liiklusõnnetusega. Seejuures tunnistas kohtualune ka ise, et teavet A. Saaroni ametialaste ja eraeluliste tegemiste kohta küsis ta enda tuttava R. Reinholti käest. Kõik see kinnitas kohtu arvates T. Vanatalu kavatsetust arendada ebaseaduslikku eraviisilist jälitustegevust ning salvestada infot. Ta kogus A. Saaroni kohta isikuandmeid, mis iseloomustasid tema perekonda, tööd, sidemeid, varalist seisundit jne, ning talletas andmed videokassetile, arvuti kõvakettale ning tegi kirjalikke ülestähendusi. Kohus leidis seejuures, et kehtiv õigus kriminaliseerib ka isiklikult või telefonitsi teise isiku kohta informatsiooni kogumise ja talletamise. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-124-04 viidates toonitas kohus, et KarS § 137 kaitseb isiku eneseteostusvabadust ja enesemääramisõigust kõige laiemas mõttes ning oluline ei ole jälitustegevusega saadud andmete kvaliteet. Oluline on ainult toimepanija käitumise motiiv ja konkreetsel juhul oli selleks T. Vanatalu poolt andmete kogumine T. Saaroni kohta. Kohus märkis veel, et jälitustegevus võib suuremal või vähemal määral olla legaalne, sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest ja vajadustest. MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Tõnis Vanatalu kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak kassatsiooni, milles palutakse kohtualune kõigis esitatud süüdistustes õigeks mõista. 5.1 Kassaator leiab, et tõendatud ei ole süüdistus laskemoona ebaseaduslikus käitlemises. Kohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning on vääralt leidnud, et T. Vanatalu oli teadlik tema kasutuses olnud toas asuvast püssipadrunist. Samuti ei ole tõendatud süüdistus KarS § 179 lg 1 järgi alaealise seksuaalses ahvatlemises. Tõsikindlalt ei ole tuvastatud, et autos olnud meesisik oli just T. Vanatalu, lisaks sellele eeldab antud süüteokoosseis ka alaealisel tekkivat huvi seksuaalvahekorra vastu, mida aga ei juhtunud. 5.2 Kassaatori hinnangul tuleb tühistada ka T. Vanatalu süüditunnistamine KarS § 137 lg 1 järgi ebaseaduslikus jälitustegevuses. Nimelt ei ole ringkonnakohus tähele pannud, et antud süüteokoosseis nõuab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viidatud lahendi tähenduses just jälitustoimingu teostamist ning nende ammendav loetelu on seaduses antud. Esmalt puudub juba süüdistuses viide, millise konkreetse jälitustoimingu T. Vanatalu seaduse mõttes toime pani, teiseks peab kohtu poolt viidatud JTS § 12 lg 2 p 1 aga otsesõnu silmas varjatud sisenemist ruumidesse, millega käesoleval juhul aga tegemist ei ole. Kassatsioonis märgitakse veel, et antud süüdistuse võib jagada sisuliselt kaheks. Esimese osa moodustab T. Vanatalu tegevus aastast 1996, mil ta alustas igasuguse A. Saaronit puudutava info kogumist. Milles see täpselt seisnes, süüdistusest ei tulene, mis on aga kaitseõiguse rikkumine. Ringkonnakohtu poolt viidatud märkmik, diktofon ja kõvaketta vaatlus ei selgita samuti T. Vanatalu käitumise ebaseaduslikkust. Puudulik on ka süüdistuse teine osa, täpsemalt A. Saaronile kuuluvas majas elava üürniku küsitlemine. Majja sisenenud ja küsimusi esitanud isiku tegevus ei olnud samuti varjatud iseloomuga.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kaitsja kassatsiooni ja palus kohtualune kõigis süüdistuse punktides õigeks mõista. Prokurör vaidles taotlusele kui ilmselgelt põhjendamatule vastu ning palus T. Vanatalu suhtes tehtud süüdimõistev otsus jätta muutmata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada T. Vanatalu süüditunnistamise ja karistamise osas KarS § 137 lg 1 järgi materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Seejuures soostub kriminaalkolleegium kassaatori poolt antud süüdistust puudutavate väidetega (p 5.2). Täiendavalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.
4. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus vääriti mõistnud ja rakendanud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-124-04 (RT III 2005, 3, 23) KarS §-le 137 antud tõlgendust. Nimetatud lahendi ps 10 on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud järgmist: "Kuigi KarS § 137 dispositsioonis räägitakse vaid "teise inimese jälgimisest", tuleb kõnealuse paragrahvi pealkirjast, aga ka selles paragrahvis sätestatu teleoloogilise tõlgendamise pinnalt asuda seisukohale, et KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona mitte üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses (KrMS III peatüki 8 jaos, Jälitustegevuse seaduse §-des 71 ja 12 ning Julgeolekuasutuste seaduse §-des 23, 25 ja 26 ) sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt". Seega on antud süüteokoosseisu objektiivne koosseis blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu teostamisega viidatud seaduste tähenduses, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks. Edasiselt on Riigikohtu kriminaalkolleegium kõnealuses lahendis sedastanud, et kui on tuvastatud kellegi suhtes jälitustoimingu lubamatu toimepanemine, on tegemist juba sedavõrd intensiivse eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse riivega, et tähendust ei oma süüteokoosseisu realiseerituse seisukohalt, millist laadi olid saadud andmed: "Selle sättega kaitstakse kõiki, s.h elulisi ja tööalaseid andmeid, ning oluline ei ole nende kvaliteet kuriteo toimepanija jaoks. Seejuures tuleb märkida, et KarS § 137 lg 1 on formaalne delikt, mis ei sea mingeid eritingimusi saadud teabe kvaliteedi või omaduse osas. Oluline on pelgalt toimepanija käitumise motiiv" (otsuse p 17).
5. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga selles, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud jälitustoimingut, mille ebaseaduslikus korras teostamist saaks T. Vanatalule süüks arvata. Selles osas sisaldub süüdistusaktis kaks sisuliselt määratlemata etteheidet. Esmalt alates
6. aastast isiklikult ja telefonitsi A. Saaroni sugulaste ja tuttavate küsitlemine ning saadud info talletamine arvuti kõvakettale. Teiseks A. Saaronile kuuluva maja külastamine, seal elava üürniku küsitlemine ning vestluse salvestamine videolindile. Seega ei tulene süüdistusest, millise jälitustoimingu T. Vanatalu kehtiva seaduse mõttes toime pani. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kestvalt lahendis nr 3-1-1-122-03 (RT III 2004, 7, 75) märgitud seisukohal, et isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse eiramine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05, RT III 2006, 4, 32). Käesolevas kriminaalasjas on alles ringkonnakohus märkinud, et tegemist oli teo toimepanemise ajal kehtinud JTS § 12 lg 2 p-s 1 sätestatud toimingutega. Lisaks menetlusõiguslikule minetusele märgib kriminaalkolleegium, et antud seisukoht on väär ka materiaalõiguslikult. Viidatud JTS säte käsitles valdustesse varjatud sisenemist teabe kogumise ja salvestamise eesmärgil ning selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks. Midagi sellist T. Vanatalu käitumises aga tuvastatud ei ole. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib veel, et jälitustoimingu spetsiifika kehtiva seaduse tähenduses ongi ennekõike salajasus ning täielikult ainetu on seetõttu ringkonnakohtu väide, et jälitustoiming KarS § 137 mõttes saab olla ka avalik.
7. Ringkonnakohtu lahendist tulenevalt on tõenditena T. Vanatalu ebaseadusliku tegevuse kohta KarS § 137 objektiivse külje mõttes käsitletud muuhulgas salajaseks lindistamiseks kohandatud diktofoni, kalendermärkmikku, milles esines mitmes kohas A. Saaronit puudutavat teavet ja vaatlusprotokolli, mille kohaselt sisaldas kohtualuse arvuti kõvaketas teavet A. Saaroni tegevuse kohta. Kuigi need asjaolud võivad vaieldamatult kinnitada T. Vanatalu tegevust ja ka motiivi A. Saaroni kohta andmete kogumisel, toonitab Riigikohtu kriminaalkolleegium veelkord, et KarS § 137 mõttes ei ole karistatav mitte teist isikut puuudutavate andmete omamine ja talletamine kui selline, vaid nende andmete saamine ebaseaduslikus korras jälitustoimingute teostamisega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ongi ringkonnakohus segi ajanud eraeluliste andmete mittekaristatava omamise ning nende karistatava ebaseadusliku omandamise viisi. Jättes tuvastamata ebaseadusliku jälitustoimingu kui sellise, on ringkonnakohus tulemusena vääralt kohaldanud materiaalõigust.
8. Muus osas nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium T. Vanatalu käitumisele antud karistusõigusliku hinnanguga ega pea selles osas vajalikuks kassatsioonis esitatud argumente käsitleda. Küll aga peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks ja vajalikuks korrigeerida T. Vanatalule mõistetud karistust KarS § 418 lg 1 järgi. Kohtualusele on süüks arvatud ühe jahipüssi padruni omamine, karistuseks on talle selle eest mõistetud kuus kuud vangistust. 12.

§ 418

on abstraktne ohudelikt, millega kaitstakse ühiskonnas üldiselt eksisteerivat turvalisust. Esemed, mille käitlemine on antud sättega kriminaliseeritud, on määratletud laialt - nendeks on tulirelv, selle oluline osa ja ka laskemoon. Kuna juba neist esemeist tulenev abstraktne oht on olemuslikult erinev, on seadusandja laialt määratlenud ka võimaliku sanktsiooni, milleks on rahaline karistus või kuni kolm aastat vangistust. Karistuse mõistmisel antud sätte alusel tuleb seega erilise tähelepanelikkusega vaagida teo tehiolusid ning hinnata, millise kaalukusega oli konkreetse eseme käitlemine õigushüve kahjustamise seisukohalt. Reeglina on antud koosseisu tähenduses tulirelv õigushüve enam kahjustava olemusega kui seda on laskemoon. Seejuures võivad tähendust omada sellised tunnused nagu eseme käitlemise eesmärk, valduse tekkimise asjaolud, kogus jne. Samuti tuleb arvestada, et kui mingi ese on ka paigutatav KarS § 418 nimetatud koosseisulise tunnuse alla (nt laskemoon), siis millise ohtlikkuse astmega esemega on tegemist konkreetse koosseisulise tunnuse mõttes (kas on tegemist nt tavalise jahipadruniga või sõjaväes kasutatava lahingmoona või hoopis selle enamohtliku, keelatud alaliigiga nagu nt nn dum-dumkuulid, mis inimese keha tabades muudavad oma kuju ja/või liikumissuunda jne). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kui isiku käitumises puuduvad vahetult kuritegu raskendavalt iseloomustavad asjaolud, eseme valdus on pigem juhuslikku laadi, tegemist on vähese ohtlikkusastmega esemega (tuleb arvestada ka asjaolu, et eseme tsiviilkäive ei ole põhimõtteliselt keelatud, vaid piiratud) ning tema kogus on minimaalne, tuleb sanktsiooniliigi valikul reeglina esmalt vaagida rahalist karistust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-185-04, RT III 2004, 27, 291, p-d 15-16).

1. Käesolevas kriminaalasjas ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks on vajalikuks peetud jätta kõrvale rahalise karistuse kui võimaliku sanktsiooniliigi rakendamine ning miks on kohaldatud antud kriminaalasja tehioludel vabadusekaotuslikku karistust. Eelnevas punktis nimetatud argumentidel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kui süüdistust sisustab vaid ühe jahipüssipadruni ebaseaduslik käitlemine, ei ole sellise sanktsiooniliigi rakendamine kohane ega proportsionaalne. Seetõttu tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse ka KarS § 418 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ning mõistab ise uue karistuse, milleks on rahaline karistus 30 päevamäära miinimumpäevamäära alusel, so 1500.- krooni.
2. Ringkonnakohus on samuti põhjendanud, miks ta peab vajalikuks vangistuse osalist reaalset kohaldamist - kui esimese astme kohtus tunnistati T. Vanatalu süüdi ühes, siis ringkonnakohtu otsuse tulemusel juba kolmes kuriteos. Tulenevalt asjaolust, et Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab süüdimõistmise ebaseadusliku jälitustegevuse episoodis ning muudab KarS § 418 lg 1 järgi mõistetud karistuse sanktsiooniliiki, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka selles osas. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kujunenud olukorras tuleb soostuda maakohtu järeldusega, st jätta karistus tingimuslikult täitmisele pööramata, määrates KarS § 74 alusel katseajaks ühe aasta kuus kuud.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-dest 1, 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsuse T. Vanatalu süüditunnistamises ja karistamises KarS § 137 järgi, KarS § 418 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas, samuti talle mõistetud lõpliku karistuse osas. Muus osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.
6. T. Vanatalu kaitsja määratud korras vandeadvokaadi vanemabi A. Vissak esitas Riigikohtule taotluse 4613.80 kr õigusabikulude hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium peab seda taotlust põhjendatuks ja mõistab 4613.80 kr välja riigieelarvest eraldatud vahenditest advokaadibüroo Advocatus kasuks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 186 lg 2 alusel kuulub see summa väljamõistmisele T. Vanatalult riigi kasuks. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher