KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-6-06 Otsuse kuupäev Tartu, 14. märts 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve Kohtuasi Aktsiaseltsi U (pankrotis) hag

) § 315 ja § 289 lg 1 rikkumisega tekitatud kahju eest kostjatelt solidaarselt 305 000 krooni väljamõistmiseks.

1. Hagiavalduse kohaselt panditi AS-i U (pankrotis) ja AS-i E poolt
2. märtsil
3. a sõlmitud pandilepinguga AS-i U (pankrotis) hooned, tagamaks AS-i E ja AS-i D vahel
4. märtsil
5. a sõlmitud Visa Gold pangakaardi kasutamise lepingust nr 2863 tulenevate kohustuste (kuulimiit 600 000 krooni) ja selle lepingu võimalikest lisadest ja muudatustest tulenevate nõuete täitmist. Hoonete pantimine otsustati AS-i U (pankrotis) aktsionäride üldkoosolekul
6. märtsil
7. a, millest võtsid osa juhatuse liige ja aktsionär V. B ja aktsionär A. N.
8. mail
9. a sõlmis hageja AS-iga E
10. märtsi
11. a pandilepingu muutmise kokkuleppe, mille kohaselt tagati pandiesemetega ka AS-i D ja AS-i E vahel
12. märtsil
13. a sõlmitud laenulepingust nr 77563 ja selle
14. mail
15. a sõlmitud lisakokkuleppest nr 1 (laenusumma 800 000 krooni) ning
16. mail
17. a sõlmitud laenulepingust nr 77666 (laenusumma 300 000 krooni) ning eeltoodute võimalikest lisadest ning muudatustest tulenevate nõuete täitmine. Pandilepingu muutmise kokkuleppe aluseks oli hageja aktsionäride üldkoosoleku
18. mai
19. a otsus. Ka selle otsuse vastuvõtmisest võtsid osa kostjad. AS D ei suutnud täita laenulepingust nr 77563 tulenevaid kohustusi AS-i E ees 300 000 krooni ulatuses. Ida-Viru Maakohtu täitevosakond müüs laenuandja avalduse alusel panditud hooned
20. juunil
21. a hinnaga 305 000 krooni. Pankrotimenetluse ajal ei olnud enam võimalik AS-i D vastu nõuet esitada, kuna pankrotimenetlus lõpetati raugemise tõttu ning
22. juulil
23. a kustutati nimetatud aktsiaselts registrist. Hagiavalduse kohaselt lähtusid AS-i U (pankrotis) aktsionärid ja juhatus hagejale kuuluvate hoonete pantimisel iseenda ning AS-i D, mitte aga AS-i U (pankrotis) huvidest. Kostjad olid AS-i D aktsionärid ja V. B ka juhatuse liige. Lisaks otsustati AS-i U (pankrotis) aktsionäride
24. oktoobri
25. a üldkoosolekul võtta aktsionäriks ka AS D ning suurendada aktsiakapitali 272 000 kroonini, lastes välja 172 nimelist aktsiat. Samuti otsustati, et aktsiate märkimise eesõigus on AS-il D, kes tasub nende eest mitterahalise sissemaksega. Pandilepingu sõlmimise ajaks oli hageja teinud kõik endast oleneva, et viia lõpuni aktsiakapitali suurendamine ja vormistada AS D oma aktsionäriks. Pandilepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel oli AS D juba AS-i U (pankrotis) aktsionär. Seega võttis hageja endale kohustuse tagada oma aktsionäri laenu. Kostjate tegutsemine isiklikes huvides väljendub ka selles, et nad mõlemad käendasid isiklikult AS-i D kohustuste täitmist AS-i E ees. Võimaldades täiendavat tagatist hageja hoonete näol, lootsid kostjad vabaneda isiklikust vastutusest AS-i E ees juhul, kui AS D oma kohustusi täita ei suuda. Tagades AS-i D kohustusi hagejale kuulunud varaga, rikkusid kostjad

§-st 281 tulenevat keeldu ja lõid võimaluse hagejale kahju tekkimiseks. See võimalus realiseerus juunis 2000. a, kui AS D ei suutnud oma kohustusi panga ees täita ja pandiesemed täitemenetluse käigus võõrandati. Sellega kaotas hageja omandiõiguse nimetatud hoonetele. Tulenevalt hoonete müügihinnast tekitasid kostjad hagejale kahju 305 000 krooni.

§ 289lg 1 kohaselt vastutab aktsionär aktsiaseltsile tahtlikult tekitatud kahju eest.

Puudub alus kahelda, et otsused hageja vara pantimise kohta vastasid kostjate tahtele. Arvestades AS-i U (pankrotis) ja AS-i D seotust ning nende aktsionäride ringi kattuvust, pidid kostjad pandilepingu ja selle muutmise kokkuleppe sõlmimisel olema teadlikud AS-i D majanduslikust olukorrast ja perspektiividest. Allkirjastades vaadeldava pandilepingu ja selle muutmise kokkuleppe, millise sõlmimist seadus keelas, ei käitunud V.B AS-i U huvides vajaliku hoolsusega, millega rikkus seadust ja juhatuse liikmele põhikirjaga esitatavaid nõudeid. Kuna kahju tekkimine sai võimalikuks kostjate ühise tegevuse tulemusena, tuleb kostjatel tulenevalt

§-st 315 ja tsiviilkoodeksi (TsK) §-st 459 kahju solidaarselt hüvitada.

1. Kostjad ei tunnistanud hagi. Kostja V.B ei vaidlustanud üldkoosolekul vastu võetud otsust pandilepingu sõlmimise kohta, kuna see polnud vastuolus asjaõigusseaduse (AÕS) §-ga
2. Kostja ei nõustunud aga hageja väitega, et pandilepingut sõlmides ei tegutsenud ta pantija huvides ning tekitas hagejale tahtlikult kahju. AS-i U (pankrotis) ja AS-i D seovad ammused partnerlussuhted viimane oli hageja üks suurim kauba tarnija. Sõlmitud pandileping oli tagatiseks saadavale kaubale. Lepingu sõlmimise ajal oli AS-i D majanduslik olukord stabiilne, peamised probleemid tekkisid
3. a, kui mitu partnerit sattus raskesse majanduslikku olukorda ja ei suutnud
4. a märtsist kuni detsembrini võetud kauba eest tasuda. Kostja A.N kirjalikus vastuses toodud seisukohad on samased V. B esitatutega. Kostjate esindaja leidis
5. detsembri
6. a kohtuistungil, et mööda on lastud 5-aastane hagi esitamise tähtaeg.
7. Ida-Viru Maakohus rahuldas
8. aprilli
9. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis mõlemalt kostjalt hageja kasuks välja 150 000 krooni. Kohus leidis, et
10. märtsi
11. a vara pantimise otsuse vastuvõtmisel ja
12. märtsi
13. a pandilepingu sõlmimisel ei olnud AS D hageja aktsionär ega emaettevõte ning sellel ajal ei olnud võimalik hagejat ja AS-i D lugeda kontserniks

§ 6mõttes.

Kohus viitas

§ 281alates 9.

jaanuarist

1. a kehtinud redaktsioonile ning ei nõustunud kostjate seisukohaga, et AÕS § 278 kohaselt puudus vara pantimise keeld. Aktsionäride üldkoosoleku toimumise ajal,
2. mail
3. a oli AS D juba hageja aktsionär ning vastavalt

§-le 281 ei olnud kostjatel õigust otsustada varade pantimist. Kuigi V.B oli ka AS-i D seaduslik esindaja, esines ta otsuse vastuvõtmisel hageja aktsionärina. Seega AS-i D esindaja üldkoosolekust osa ei võtnud. Sellega ei lähtutud otsuse vastuvõtmisel põhikirja punktist 6.6 ja

§ 297

lg-st 1, mille alusel võib üldkoosolek vastu võtta otsuseid, kui kohal on vähemalt pool aktsiatega esindatud häältest. AS-ile D kuulus 172 aktsiat nimiväärtusega 172 000 krooni, kostjale aga kokku 100 aktsiat nimiväärtusega 100 000 krooni. Otsuse vastuvõtmisel ületasid kostjad

§ 298lg-s 1 kehtestatud üldkoosoleku pädevuse.

Viitega

§ 289

lg-le 1 märkis kohus, et kostjad tagasid seadusvastaselt kolmanda isiku, hiljem aktsionäri, kohustuse täitmist kokku 1 700 000 krooni ulatuses. Kui poleks antud luba vara pantimiseks, ei oleks kahju tekkimine võimalik olnud. Otsuse kohaselt tagasid kostjad ilma juhatuse ja nõukogu loata teise isiku kohustuste täitmist ulatuses, mis ületas mitmekordselt äriühingu aktsiakapitali. Kostjad pidid ette nägema, et kui võlgnik jätab laenukohustuse täitmata, realiseeritakse panditud vara. Praegusel juhul vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Äriseadustik ei sätesta aegumist aktsionäride vastutuse osas. Tehingu tegemise ajal ei näinud äriseadustik ette aktsionäride solidaarset vastutust. Kuna otsuse vastuvõtmisel olid kostjate hääled võrdsed, peavad nad hageja ees võrdselt vastutama. Põhjendamatud on hageja nõuded kostjate vastutusele võtmiseks

§ 315alusel.

A.N ei olnud hageja juhatuse liige ning tema suhtes ei saa kohaldada juhatuse liikme vastutust reguleerivaid sätteid ega solidaarset vastutust. Otsuse kohaselt ei loo asjaolu, et panditud vara realiseeriti hinnaga 305 000 krooni, hagejale õigust kahju hüvitamisele summas 305 000 krooni. Kostjatelt on õigus nõuda vaid seda osa realiseeritud vara maksumusest, mis läks tagatud kohustuse täitmiseks. Hageja ei ole tõendanud, et ülejäänud osa ei ole talle tagastatud. Seetõttu leidis kohus, et hagi tuleb rahuldada summas 300 000 krooni, kummaltki kostjalt tuleb välja mõista 150 000 krooni.

1. Apellatsioonkaebuse esitasid kostjad. Kostjad palusid maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Viru Ringkonnakohus muutis
3. oktoobri
4. a otsusega osaliselt Ida-Viru Maakohtu otsuse põhjendusi ja rahuldas hagi osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud ja maakohtu otsuses muutmata jäetud põhjendustel. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kontrolliti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 lg 1 alusel esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale kaevati. Maakohtu otsust ei vaidlustatud haginõude osalise rahuldamise osas ja väljamõistetud summa solidaarselt väljamõistmata jätmise osas, samuti juhatuse liikme vastutuse kohaldamata jätmise osas. Seetõttu neid küsimusi otsuses ei puudutatud. AS-i D esindaja osalemise kohta üldkoosolekul märkis ringkonnakohus, et
5. mai
6. a aktsionäride koosoleku protokollist (maakohtu tl 32) nähtub, et koosolekust võtsid osa A.N ja V.B, kummagi osalus 50%. Protokoll ei sisalda viidet selle kohta, et juriidilise isiku AS-i D esindaja osales koosolekul. Ka juhul kui AS-i U (pankrotis) aktsionäride üldkoosolekul oleks kolmanda aktsionäri AS-i D - esindajaks olnud isik, kes samaaegselt oli füüsilise isikuna AS-i U (pankrotis) aktsionär, pidanuks sellekohane informatsioon sisalduma ka sõnaselgelt protokollis. Asja materjalides ei ole ühtegi dokumenti, mida võiks hinnata juhatuse otsusena laenu tagamise kohta. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et ülalnimetatud küsimustes oma seisukohtade avaldamisega on maakohus rikkunud protsessiõiguse norme. TsMS § 229 lg 2 kohaselt ei või asjas, mis ei riiva avalikku huvi, kohus otsust rajada asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. Asjast ei nähtu, et keegi pooltest oleks toetunud oma väidetes või vastuväidetes
7. mai
8. a aktsionäride üldkoosolekul otsuste tegemisega seotud protseduuri ja pädevuse küsimustele, osutades aktsiaseltsi põhikirjale ja

§-des 317, 297, 298 sätestatule. Lähtudes eeltoodust tuleb maakohtu otsuse põhjendavast osast välja jätta põhjendused, mis puudutavad pädevust ja otsuse tegemise protseduurilisi küsimusi. Maakohus tuvastas, et

1. märtsil
2. a ei olnud AS D hageja aktsionär. Vara pantimise otsuse tegemise ajal,
3. mail
4. a oli AS D juba hageja aktsionäriks ja kehtis

§-s 281 sätestatud keeld. Ringkonnakohtu istungil võtsid kõik protsessiosalised õigeks, et AS D oli alates

1. aprillist
2. a AS-i U (pankrotis) aktsionär. Vaidluse lahendamisel on maakohus lähtunud

§ 281õigest, tol momendil kehtinud redaktsioonist.

Apellatsioonkaebuse viide sellele, et hilisem

§ 281

redaktsioon on oma formuleeringus erinev varasemast, on iseenesest õige, kuid see ei anna alust asuda seisukohale, et mais 1998 kehtinud

§ 281lg 1 kohaselt oli aktsiaseltsi aktsionäri laenu tagamine lubatud.

1998. a mai seisuga

§ 281

lg 1 redaktsioonis sisalduv laenu andmise ja tagamise keeld oli absoluutne, erinevalt sama sätte hilisemast redaktsioonist, milles on regulatsioon piirangutega - näiteks seotuna aktsiakapitali suurusega. Ka

§ 281

lg 1 hilisemas redaktsioonis sisalduv keeld oleks välistanud AS-i D laenude tagamise, kuna AS-i D omandis oli rohkem kui 1% AS-i U (pankrotis) aktsiakapitalist. 1998. a mais kehtinud

§ 281

kohaselt ei võinud aktsiaselts anda ega tagada laenu aktsiaseltsi ega selle emaettevõtja osanikule, juhatuse ega nõukogu liikmele ega prokuristile, samuti nendega võrdset majanduslikku huvi omavatele isikutele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 289lg 1 kohaselt vastutas aktsionär aktsiaseltsile tahtlikult tekitatud kahju eest.

AS-i U (pankrotis) aktsionäri AS-i D kohustuste tagamise otsustamisega on aktsionärid/kostjad rikkunud

§-s 281 sätestatud keeldu ja tekitanud äriühingule tahtlikult kahju. Tegemist ei ole äritegevuse raames hariliku äritehinguga, mille puhul on mõistlik eeldada teatud äririski olemasolu. Aktsionärid peavad oma otsustes lähtuma eelkõige äriühingu huvidest. Otsustades

1. mail
2. a aktsionäride üldkoosolekul tagada teise aktsionäri -aktsiaseltsi, milles kostjad omasid samuti aktsiaid (kumbki maakohtu otsuse kohaselt 35%), kohustusi, ei ole kostjad toiminud AS-i U (pankrotis) huvides. AS-i U (pankrotis) huvides olnuks eelkõige oma kohustuste tagamine võimalike võlausaldajate (sealhulgas AS-i D) ees. Kostjate väited seaduse mittetundmisest, AS-i D partnerlussuhetest ja pandilepingu teise poole töötaja arvamusest lepingu sõlmimise seaduslikkuse kohta ei anna alust vabastada neid vastutusest

§ 289lg 1 järgi.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Ühises kassatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
2. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti

§ 289

lg-t 1.

§ 289

lg 1, mis reguleerib aktsionäride vastutust, ei sätesta nende vastutust üksnes seaduse nõuete, s.o ka

§ 281

formaalse rikkumise eest, vaid seob vastutuse tahtluse olemasoluga kahju tekitamisel. Formaalselt seaduse nõuete rikkumise eest sätestab vastutuse

§ 315lg 1 ja seda juhatuse liikmetele.

Puuduvad tõendid kostjate tahtluse kohta hagejale kahju tekitamises. Tõenditest ei nähtu, et

1. aastal oleks AS D olnud majanduslikes raskustes. Samuti tegutses sel ajal edukalt AS U, majandusraskused tekkisid mõlemal äriühingul alles
2. aastal kostjatest sõltumatutel asjaoludel. Kostjatel oli küll tahe tagada AS-i D laenu, kuid see tahe ei olnud suunatud AS-ile U (pankrotis) kahju tekitamisele.
3. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastust esitanud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
5. Kolleegium analüüsib esmalt

§ 289, mis reguleerib aktsionäride vastutust kahju tekitamise eest.

1998. a mais, mil sõlmiti hoonete pantimise leping, kehtis

§ 289lg 1 järgmises sõnastuses: "

§ 221

lg-s 2 sätestatud aktsionäride piiratud vastutuse põhimõttest ja regulatsiooni andmist eelkõige nende juhtumite jaoks, mil aktsionärid kasutavad aktsiaseltsi olulises vastuolus õiguskorras tunnustatud üldiste eesmärkidega. Näiteks juriidilise isiku abil kuriteo tunnustega teo toimepanemiseks, isikliku ja juriidilise isiku vara eraldamata jätmisel vms. Kui

§ 289

tõlgendada ja kohaldada laiendavalt, võiks see kaasa tuua äriühinguõigusele võõraid tagajärgi, eelkõige aktsionäri põhjendamatult piiramatu vastutuse. Samuti tähendaks nt aktsiaseltsile kasulikel tingimustel sõlmitud tehing reeglina ühtlasi seda, et kolmanda isiku jaoks ei ole see sõlmitud kasulikel tingimustel. Kuid ainuüksi sellega ei saaks kaasneda

§ 289

koosseisutunnuste ning aktsionäride vastutuse olemasolu tunnustamine kolmanda isiku kahjustamise tõttu.

§ 289

ei välista iseenesest ka aktsiaseltsi juhatuse või nõukogu liikme vastutust

§-de 315 ja 327 kohaselt. Seega tuleb eeltoodud sätteid reeglina tõlgendada ja kohaldada koostoimes, lähtudes konkreetse asja tehioludest. 12. Ringkonnakohus on leidnud, et kostjad on aktsionäridena tekitanud hagejale tahtlikult kahju, sest tegemist ei olnud äritegevuse raames hariliku äritehinguga. Kostjad ei toiminud hageja huvides. Hageja huvides toimimine oleks olnud eelkõige hageja kohustuste tagamine võimalike võlausaldajate ees. Kolleegium märgib ringkonnakohtu seisukoha kohta järgmist. Ringkonnakohtu otsusest ei tulene üheselt, millele oli kohtu arvates suunatud kostjate tahtlus kahju tekitamisel. Riigikohus on nt oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-129-02 (RT III 2002, 35, 386) leidnud, et kahju tekitamise analüüsimisel tuleb reeglina lähtuda isiku süüst teo, mitte aga süüst tagajärje (kahju) suhtes. Aktsionäri vastutus

§ 289

lg 1 vastava redaktsiooni kohaselt eeldab aga just otsest või kaudset tahtlust tagajärje suhtes. Tahtlus võis tsiviilkoodeksi kehtivusaegse õigusteooria kohaselt väljenduda otseses või kaudses tahtluses. Otsene tahtlus seisnes teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja nende tagajärgede soovimises. Kaudse tahtluse korral asendus tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega. 13. Kolleegium peab vajalikuks samuti analüüsida, millised on

§ 281

rikkumise tagajärjed selle tehingu osas, mida sõlmides

§ 281rikuti. Kuna see küsimus on oma iseloomult õiguslik nii enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud Ts

MS § 228 kui ka alates

1. jaanuarist
2. a kehtiva TsMS § 438 lg 1 tähenduses, siis peab kohus selle lahendama omal algatusel. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04 (RT III 2004, 28, 309 ) leidnud, et

§ 281

lg-s 3 sätestatud keelu eesmärk oli nende võlausaldajate, kes ei olnud konkreetse tagatislepinguga tagatava laenu andjad, ning aktsiaseltsi vähemusaktsionäride huvide kaitsmine. Seega toob selle keelu rikkumine kaasa sõlmitud tagatistehingu tühisuse, sest seadust on oluliselt rikutud. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Käesolevas asjas tuleb kohaldada

§ 2811998.

a maikuus kehtinud redaktsiooni, mille kohaselt ei võinud aktsiaselts anda laenu ega seda tagada aktsiaseltsi ega selle emaettevõtja osanikule, juhatuse ega nõukogu liikmele ega prokuristile, samuti nendega võrdset majanduslikku huvi omavatele isikutele, kui seaduses ei olnud sätestatud teisiti. Kohtud on tuvastanud, et juba 7. aprillil 1998. a oli AS D hageja aktsionär, kellele panga poolt antud laenu tagamise osas (hageja aktsionäride üldkoosoleku 18. mai 1998. a otsus) kehtis järelikult

§-s 281 sätestatud laenu tagamise keeld. Kohtud pole aga järeldanud, et seda keeldu rikkudes sõlmitud tehing oli enne

1. juulit
2. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg-te 2 ja 3 järgi tühine ning kehtetu algusest peale.
3. Järgmisena tõusetub küsimus

§ 281rikkudes sõlmitud tühise tehingu tagajärgedest.

Käesolevas asjas on kohtud tuvastanud, et hageja poolt laenu tagamiseks panditud hooned on AS-i E avalduse alusel müüdud täitemenetluse käigus. Oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-135-03 (RT III 2004, 4, 44) on Riigikohus leidnud järgmist: "Kui kohtutäituri vahendusel sai AS E hageja vara arvel 720 000 krooni, ilma et tal oleks selle raha omandamiseks garantiilepingust tulenevat alust, siis tekkis hagejal TsK § 477 lg 1 kohaselt õigus nõuda AS-lt E selle summa tagastamist. Seega ei saa hageja varast AS-le E tasutud 720 000 krooni lugeda hageja kahjuks, sest juhul, kui AS-l E puudus selle summa saamiseks alus, omandas hageja sama summa suuruse tagasinõudeõiguse AS E vastu tsiviilkoodeksi vara alusetut omandamist reguleerivate sätete alusel. Kolleegium leiab, et hageja kahjuna oleks vaadeldav vaid see osa 720 000 kroonist, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on sellest summast väiksem. Kuna tekitatud kahju suuruse tõendamise koormis lasub kannatanul, siis pidi hageja esitama tõendid tagasinõudeõiguse väärtuse suuruse kohta." Põhimõtteliselt samale järeldusele on Riigikohus jõudnud ka eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04. Selles lahendis leidis Riigikohus: "Raha omandamise aluseks selles asjas oli täitemenetluses toimunud enampakkumine. Kui enampakkumine kehtib, ei saa hageja nõuda enampakkumisel saadu väljaandmist. Tuginedes täitedokumendiks olnud käenduslepingu tühisusele ja selle tagajärjel täitemenetluse alusetule läbiviimisele, mis tõi kaasa käendaja omandiõiguse rikkumise, on hageja nõuet kostja vastu õige kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena Tsiviilkoodeksi järgi." Toetudes eeltoodule, leiab kolleegium, et kui käesolevas asjas on AS E saanud hageja arvel täitemenetluse tulemusel 300 000 krooni ilma õigusliku aluseta, s.t pandilepinguta, võib hagejal olla nimetatud summa ulatuses tekkinud alusetu rikastumise nõue AS-i E vastu. Seega ei pruugi hagejal ollagi kahju tekkinud. Kohtud ei ole

§ 281

rikkudes sõlmitud tehingu tühisusega arvestanud ega tuvastanud, kui palju täitemenetluse tulemusel saadud raha anti üle AS-ile E. Esitatud kahju hüvitamise nõude otsustamiseks tuleb lahendada küsimus, kas hagejal on tekkinud kahju ja kui on, siis millises suuruses. A. Kull, H. Jõks, V. Kõve