← Eesti

3-3-1-78-05

Obsah (5)§ 222§ 31§ 3§ 38§ 6

Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-78-05 15. märts 2006 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Juli

), Maakatastriseadusest (MaaKatS), Maakorraldusseadusest (MaaKS) ning nende seaduste alusel vastu võetud õigusaktidest tuleneb, et Maidla Vallavalitsusel on kohustused muuhulgas selliste haldusotsuste tegemisel, mis puudutavad maade riigi omandisse jätmist ja ilma milleta ei ole võimalik riigi omandisse jätmist otsustada. Kuna Maidla Vallavalitsus otsustas, et ei nõustu vaidlusaluste maaüksuste riigi omandisse jätmisega, siis ei olnud keskkonnaministril õigust käskkirja nr 700 välja anda. Maa riigi omandisse jätmise korra p 10 kohaselt oleks keskkonnaministril olnud võimalik maa sihtotstarvet otsustada üksnes juhul, kui Maidla Vallavalitsus ei oleks sama korra punktis 9 ette nähtud toiminguid teostanud. Kuna keskkonnaminister asus ise täitma Maidla Vallavalitsusele seadusega antud pädevust, siis on sellega vallavalitsuse õigusi rikutud ja viimane saab oma õigusi kaitsta ainult halduskohtus õigusi rikkuvat haldusakti vaidlustades. Riigikohus on

  1. aprilli
  2. aasta määruses kohtuasjas nr 3-3-1-16-01 leidnud, et üldjuhul võib HKMS § 7 lg 1 alusel halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakt või toiming on tema õigusi rikkunud, samuti et isiku väidetavat rikkumist on võimalik kontrollida üksnes haldusasja sisulisel läbivaatamisel, mitte aga ettevalmistamisel või eelmenetluses. Tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega, sest Maidla Vallavalitsus on lähtunud oma kohustustest kaitsta Maidla valla ja selle elanike põhjendatud huve. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS; erikaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioon) § 5 lg 1 p 3 annab kohalikule omavalitsusele õiguse algatada tsiviilasi avaliku huvi kaitseks, HKMS § 5 lg-st 2 tulenevalt rakendub see ka halduskohtumenetlusele, kus avalik huvi vajab intensiivset kaitset.
  3. Tallinna Ringkonnakohtu
  4. septembri
  5. a määrusega haldusasjas nr 2-3/925/05 jäeti halduskohtu määrus muutmata ja Maidla valla erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on Riigikohus
  6. märtsi
  7. aasta otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-6-01 leidnud, et

§ 222

lg 1 järgi korraldab erastamist maavanem, kohalik omavalitsus teeb selleks eeltoimingud, mis kujutavad endast riikliku haldusülesande täitmist, seega on riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus maa erastamisel üks menetlus ja kui selles menetluses tekivad vaidlused, tuleb need lahendada kohases haldusmenetluses, nt järelevalve korras, mitte aga halduskohtus. Ringkonnakohtu arvates on käesoleval juhul tegemist analoogilise korraga, kus maa riigi omandisse jätmisel arvamust andes täidab kohalik omavalitsus maareformi läbiviimisel riiklikku ülesannet. Sama puudutab ka maakorraldustoiminguid ja katastriüksuse sihtotstarbe määramist. Põhiseaduse (PS) §-st 154 tuleneb kohaliku omavalitsuse õigus otsustada kohaliku elu küsimusi iseseisvalt, nimetatud kohaliku elu küsimused on loetletud Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-s

  1. Sama seaduse § 6 lg 4 p 1 järgi on ülesanne, mida kohalik omavalitsus täidab maareformi läbiviimisel, kohalikule omavalitsusele pandud riiklik kohustus. Maareformi käigus maa omandisuhete kindlaksmääramine ei seondu ka kohaliku omavalitsuse iseseisvas otsustusalas paikneva planeerimismenetlusega. Haldusorganite omavahelised avalik-õiguslikud vaidlused, nagu käesolev juhtum, ei ole halduskohtule allutatud, sest HKMS § 3 lg 2 näeb ette erineva menetluskorra, nimelt on antud juhul võimalik Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) §-st 94 tulenevalt taotleda keskkonnaministri käskkirja õiguspärasuse üle teenistuslikku järelevalvet Vabariigi Valitsuselt. Asja kuulumine halduskohtu pädevusse tuleb kontrollida ettevalmistamise staadiumis. Erikaebuses toodud põhjendused ei kinnita, et tegemist oleks kohaliku omavalitsuse põhiõiguste kaitseks algatatud kaebusega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  2. Maidla Vallavalitsuse erikaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsused tühistada ja saata haldusasi läbivaatamisele Tallinna Halduskohtule. Erikaebuse esitaja on järgmistel seisukohtadel: - Maidla Vallavalitsus ei ole maa riigi omandisse jätmise menetluses ega maaüksuse sihtotstarbe määramise menetluses ühegi täidesaatva riigivõimu asutusega alluvussuhtes VVS § 93 lg 4 tähenduses ega saa seetõttu vaidlustada keskkonnaministri käskkirja valitsuses. Kohaliku omavalitsuse otsustusvabadus välistab olemuslikult otstarbekuse kontrolli õigustatuse. Kohalik omavalitsus ei saa Vabariigi Valitsuse Reglemendi alusel teenistuslikku järelevalvet algatada, isegi kui Maidla Vallavalitsus pöörduks vastava taotlusega Vabariigi Valitsuse poole, ei ole viimane sellega seotud, sest lõplik otsustus on Vabariigi Valitsusel; - kohalik omavalitsus ei täida maa riigi omandisse jätmise menetluses arvamust andes riiklikku ülesannet. Sarnaselt maa erastamisega on menetlus, mida viib läbi maa riigi omandisse taotleja või tema esindaja, riigi ülesannete täitmine, kuid selleks ei saa lugeda antud küsimuses kohaliku omavalitsuse arvamuse andmist. Maa riigi omandisse jätmist ei saa võrdsustada maa erastamise menetlusega, seda ei ole öelnud ka Riigikohus; - kehtivas õiguses puudub riikliku ülesande legaaldefinitsioon. Selleks on eelkõige seadusandja poolt seaduse alusel täitevvõimule pandud kohustused. Kui oleks tegemist riikliku ülesandega, siis saaks riik seda täita nii ise kui ka delegeerides. Antud juhul ei oleks aga riigil endal võimalik anda ise arvamust, sest kohaliku elanikkonna arvamust saab esindada kohalik omavalitsus, mitte riik; - tegemist ei ole organilaenuga, vastasel juhul oleks tegemist sisutühja normiga. Kohalikul omavalitsusel kui elanikkonna esindajal on valikuvabadus otsustamaks, kas maa riigi omandisse jätmine kooskõlastada või mitte, organilaenu kohaselt peaks valikuvabadus olema välistatud; - kohaliku omavalitsuse poolt maa riigi omandisse jätmise korra p 9 alapunkti 2 alusel arvamuse andmine on käsitatav tõendi esitamisena haldusmenetluses. Haldusorganil (Maa-ametil) on õigus nõuda menetlusosalistelt tõendeid. Arvamuse andmine on võrdsustatav seletuse andmisega, kohalik omavalitsus on menetlusosaline, tema õigusi võib haldusakt puudutada, kohalik omavalitsus ei muutu võrdväärseks riigivõimu asutusega; - kohalik omavalitsus ei täida maa riigi omandisse jätmise korra alusel riigi omandisse taotletavale maaüksusele sihtotstarvet määrates riiklikku ülesannet, ringkonnakohus ei ole oma vastupidist väidet põhjendanud. Taotleja saab vastavalt maa riigi omandisse jätmise korra punktile 10 tema poolt esitatud sihtotstarbe määrata siis, kui kohalik omavalitsus ei teosta sama korra punktis 9 loetletud toiminguid kehtestatud tähtajaks, antud juhul teostati; - maa riigi omandisse jätmise menetlus ja maaüksuse sihtotstarbe määramise menetlused on eraldiseisvad paralleelsed menetlused, mitte üks ja seesama menetlus. Menetlustel on erinevad eesmärgid, neid viivad läbi erinevad organid. MaaKatS alusel on maaüksuste sihtotstarbe määramise pädevus kohalikul omavalitsusel (antud juhul Maidla Vallavolikogul), mitte keskkonnaministril. Tegemist on oma olemuslikult kohaliku omavalitsuse ülesandega, haldusaktiga (nagu on leidnud ka Riigikohus), mille kaudu korraldatakse maakasutust ja mis on seotud kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluva planeerimismenetlusega. Seega ei saa olla tegemist haldusesisese suhtega riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Maa kasutusotstarbe kindlaksmääramisel on otsene puutumus ja mõju kohalikele elanikele, selle kaudu kujundavad kohalikud elanikud enda elukeskkonda. Praegusel juhul on riik soovinud kolmel väikemõõdulisel maaüksusel avakaevanduse loomist, see tegevus mõjutaks oluliselt omavalitsuse keskkonda ja kohalikku elustandardit. MaaKS kohaselt tagatakse maakorralduse läbiviimisel kinnisasja sobivus ettenähtud sihtotstarbeks; - ebaõige on kohtute väide, et kohaliku omavalitsuse ülesandena saab kujutada üksnes KOKS §-s 6 sätestatut, nimetatud loetelu on näilik ega pole lõplik; - kui halduskohus kaebust ei menetle, puudub Maidla Vallavalitsusel põhiseaduslik kaebeõigus; - Maidla Vallavalitsuse õigusi on rikutud, sest keskkonnaminister on aluseta sekkunud kohaliku omavalitsuse maaüksuste sihtotstarbe määramise pädevusse. Maidla valla arengukavas on vaidlusaluste maaüksuste sihtotstarve põllumajandusmaa.

§ 31

lg 1 p 9 alusel on võimalik üleriigilise tähtsusega maardlate maa ka olemasoleva mäeeraldise piirides jätta riigi omandisse põllumajandusmaana ja see ei takista kinnise (maa-aluse) kaevanduse tegemist. Avakaevanduseks tuleb aga planeerida juurdepääsuteed, rajada ajutisi ja vajadusel püsivaid ehitisi jne, mis on planeerimismenetluse esemeks. Maa sihtotstarve ei ole maa riigi omandisse jätmist välistavaks asjaoluks, seda on võimalik hiljem muuta läbi kohase planeerimismenetluse.

  1. Maa-amet vastustaja keskkonnaministri esindajana vaidleb kirjalikus vastuses erikaebusele vastu, põhjendades seda järgmiselt: -
  2. juulist 1990 kuni
  3. detsembrini 1993 kehtinud EV omandiseaduse § 35 lg 1 kohaselt on maa Eesti Vabariigi omanduses. Alles maareformi käigus määratakse seadusandlikus korras kindlaks omanikele tagastatav maa. ORAS määrab § 1 kohaselt kindlaks omandireformi eesmärgi, sisu, objektid, subjektid ja korra. Eesmärgiks on omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. ORAS § 4 kohaselt on teiste hulgas õigustatud subjektiks ka riik. ORAS-es sätestatud teiste isikute seadusega kaitstud huvide mittekahjustamise nõue hõlmab endas ka riigi kui avalik-õigusliku juriidilise isiku seadusega kaitstud huvidega arvestamist. Riigil peab olema ja jääma võimalus talle seadusega pandud ülesannete täitmiseks.

§ 31

lg 2 kohaselt on maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse, samuti riigi omandis.

§ 3

kohaselt määratakse maareformi käigus kindlaks riigi omandisse jäetav maa; - vastavalt

§ 38

lg-le 1 viivad maareformi läbi Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu ja kohalikud omavalitsused

alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Maareformi käigus mitte ainult ei tagastata, vaid ka kompenseeritakse. Maa riigi omandisse jätmine on eelistatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele ja prioriteetne kõigi teiste maa omandamise vormide ees; -

§ 6

lg 2 p 4 järgi ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui see jäetakse riigi omandisse vastavalt

§ 31

lg 1 p-le 9, mille kohaselt jäetakse riigi omandisse üleriigilise tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piirides, välja arvatud kehtestatud korras rekultiveeritud maa, mille tagastamist taotletakse; - riik peab võimalikult väheste (optimaalsete) kulutustega tagama maa efektiivse kasutamise ning looma soodsad võimalused põlevkivienergeetika jätkusuutlikuks arenguks, tagamaks riigi varustamine elektri- ja soojusenergiaga; - kohaliku omavalitsuse arvamus ei ole maa riigi omandisse jätmise menetluses eelhaldusaktiks, sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Maa riigi omandisse jätmise taotlusega teavitatakse kohalikku omavalitsust vaid sellest, et riik kavatseb seni jätkuvalt tema omandis oleva reformimata maa riigile teadaolevate maatükki iseloomustavate andmete põhjal vormistada seadustes sätestatud korras riigi omandisse; - maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud isikud on esitanud halduskohtule kaebuse keskkonnaministri käskkirja nr 700 vaidlustamiseks. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Käesoleva kohtuvaidluse keskmes on kaks küsimust: millistel juhtudel ja alustel on vallal võimalik vaidlustada maa riigi omandisse jätmist ja sellisele maale sihtotstarbe määramist riigi poolt. 8. Omandireformi õigustatud subjektiks võib olla ka riik (ORAS § 4), kuid maa jätmist riigi omandisse (

§ 6

lg 2 p 4) tuleb vaadata koostoimes

§-ga 2 kui erandit. Need juhtumid, mil maa jäetakse riigi omandisse on sätestatud

§ 31lg-s 1.

Käesolevas asjas on asjassepuutuv sama paragrahvi lg 1 p 9, mis loeb riigi omandisse jäetava maa hulka ka üleriigilise tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piirides, välja arvatud kehtestatud korras rekultiveeritud maa, mille tagastamist taotletakse. Maa riigi omandisse jätmine on aga prioriteetne sama maa tagastamise suhtes (

§ 6lg 2 p 4).

  1. Eeltoodu ei tähenda, et maa riigi omandisse jätmine võib toimuda sellekohase menetluseta, et vastavat otsust ei pea põhjendama ja et seda otsust ei saa vaidlustada. Seadusandja on volitanud Vabariigi Valitsust kehtestama maa riigi omandisse jätmise korra ja volitatud valitsusasutuste ning riigimaa valitseja määramise alused. Maa riigi omandisse jätmisel tuleb järgida vastavat korda. Riigi omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele. Maa riigi omandisse jätmist tuleb motiveerida, kaaludes erinevaid huve. Käesoleval juhul on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektid vaidlustanud maa riigi omandisse jätmise nende õigusi puudutavas osas. Selles osas (Pruunikulla maaüksus) on õigustatud subjektide kaebeõigus tagatud. Kohaliku omavalitsuse üksusel puudub aga samal alusel kaebeõigus, sest kohaliku omavalitsuse üksus ei saa enda huvi põhjendada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektide huviga, hoolimata sellest, et tegemist on kohaliku omavalitsuse üksuse elanikega.
  2. Seadus annab kohalikule omavalitsusele kui õiguse subjektile maareformi käigus mitmeid subjektiivseid õigusi, mida maa riigi omandisse jätmine võib rikkuda. Näiteks on kohalikul omavalitsusel õigus taotleda maa munitsipaalomandisse andmist. Seega tuleb tunnustada kohaliku omavalitsuse üksuse õigust halduskohtus vaidlustada maa riigi omandisse jätmist. Kui kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi maa riigi omandisse jätmine ei riku, siis jääb kaebus riigi omandisse jätmise peale rahuldamata.
  3. KOKS § 6 lg 1 alusel on kohaliku omavalitsuse ülesandeks omavalitsusüksuses territoriaalplaneerimise korraldamine. Territoriaalplaneerimisega on tihedalt seotud ka vastava maa sihtotstarbe määramine. MaaKatS § 18 lg 2 sätestab, et detailplaneeringu koostamise korral määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel. Sama paragrahvi lg-st 6 tuleneb, et kui detailplaneeringut ei koostata, siis määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe üldplaneeringu alusel. Üldplaneeringu puudumise korral määrab katastriüksuse sihtotstarbe kohaliku omavalitsuse volikogu. Ka Vabariigi Valitsuse
  4. jaanuari
  5. a määrusega nr 36 kinnitatud aluste punkti 7 kohaselt määrab katastriüksuse sihtotstarbe kohalik omavalitsusorgan, juhindudes MaaKatS §-dest 18 ja 19 ning KOKS-i alusel antud kohaliku omavalitsuse arengukavast. Kuni
  6. oktoobrini 2005 kehtinud KOKS § 9 sätestas, et valla või linna arengukava on dokument, mis sisaldab antud omavalitsusüksuse majandusliku ja sotsiaalse olukorra ning keskkonnaseisundi analüüsi, pikemaajalise tegevuse kavandamise ning edasise arengu suundi ja eelistusi. Alates
  7. jaanuarist 2006 kehtiva KOKS § 37 lg 1 sõnastuse kohaselt peab vallal või linnal olema arengukava. Arengukava on omavalitsusüksuse pika- ja lühiajalise arengu eesmärke määratlev ja nende elluviimise võimalusi kavandav dokument, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi ning on aluseks erinevate eluvaldkondade arengu integreerimisele ja koordineerimisele.
  8. Maa riigi omandisse jätmise korra (Kord) punkti 9 alapunkti 2 järgi annab kohalik omavalitsus arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta, märkides riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe ning maa riigi omandisse jätmist takistavad asjaolud. Sama korra punkt 10 sätestab, et kui kohalik omavalitsus ei tee Korra punktis 9 loetletud toiminguid kehtestatud tähtaja jooksul, siis võidakse maa jätta riigi omandisse taotleja poolt esitatud piirides ja suuruses ning taotleja esitatud sihtotstarbega. Maareformi seadus ega Kord ei reguleeri juhtumit, kui kohalik omavalitsus esitas arvamuse, milles ta ei nõustu maa riigi omandisse jätmise või sellele maale määratava sihtotstarbega. Maa sihtotstarbe määramine on Maareformi seadusest ja Korrast tulenevalt kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kord ei anna riigile võimalust anda riigi omandisse jäetavale maale sihtotstarvet, millega kohalik omavalitsus ei nõustu. Maa sihtotstarbe määramine on reguleeritud kui küsimus, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele.
  9. Kolleegium on seisukohal, et kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on reguleeritud kui kohaliku elu küsimuse otsustamine. Riik saab riigi omandisse jäetavale maale määrata sihtotstarbe vaid siis, kui vastav vald või linn jätab selles küsimuses arvamuse andmata. Kohaliku omavalitsuse üksuse pädevus maa sihtotstarbe määramisel ei tohiks välistada riigi seaduslikul alusel toimuvat sekkumist maa sihtotstarbe määramisse juhul, kui see on seotud riigi ülekaalukate avalike huvidega. Riigi sekkumine peaks toimuma kohases menetluses, kaaludes ühelt poolt riigi huve ja teiselt poolt kohaliku omavalitsuse huve.
  10. Tulenevalt eeltoodust on halduskohtul pädevus lahendada Maidla Vallavalitsuse ja riigi vahelist vaidlust, mis puudutab Esku ja Kukersiidi maaüksuste riigi omandisse jätmist ja selle raames maa sihtotstarbe määramist. Tallinna Halduskohtu
  11. juuli
  12. a määrus asjas nr 3-287/05 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  13. septembri
  14. a määrus haldusasjas nr 2-3/925/05 kuuluvad tühistamisele. Asi tuleb saata menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.