3-1-1-18-06

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-18-06 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

1. märts 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Ilvest Kohtuasi Kriminaalasi R. K. süüdistuses KarS § 275 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a määrus kriminaalasjas nr 105-322 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kannatanu M. S. esindaja vandeadvokaadi abi Mati Maksing, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. veebruar 2006, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. R. K. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 275 järgi selles, et ta
8. mai
9. a õhtul kella üheksa ja kümne vahel Harjumaal M. M. trahteri juures asuvas bussipeatuses solvas ebatsensuursete sõnadega ametikohustuste täitmisele asunud Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna konstaabel M. S.-i. Samas kriminaalasjas anti KarS § 121 järgi süüdistatuna kohtu alla ka F. M., kuid tema suhtes määruskaebemenetlust ei toimu.
11. novembri
12. a kohtuistungil Harju Maakohtus esitas Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Steven-Hristo Evestus taotluse R. K. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 alusel. R. K. nõustus menetluse lõpetamisega ja kohustusega maksta 424 krooni ja 80 senti kriminaalmenetluse kulude katteks, samuti 1000 krooni riigituludesse.
13. Harju Maakohtu
14. novembri
15. a määrusega lõpetati KrMS § 202 alusel kriminaalmenetlus R. K. süüdistuses KarS § 275 järgi. Kohtumäärusega kohustati R. K. tasuma riigituludesse 1000 krooni. Samas loeti see kohustus ka täidetuks, kuna R. K. oli nimetatud summa juba tasunud. Kohus mõistis R. K.-lt riigi kasuks välja ka 424 krooni ja 80 senti riigi õigusabi kulude katteks. Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et R. K. süü ei ole suur ja menetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.
16. Harju Maakohtu määruse peale esitas kaebuse kannatanu esindaja Mati Maksing, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Kaebuses leiti, et ehkki KrMS § 385 p 7 kohaselt ei ole maakohtu vaadeldava määruse vaidlustamine võimalik, tuleb seda lähtudes Riigikohtu praktikast siiski lubada. Kaebuse esitaja märkis, et Harju Maakohtu määrusega on tõlgendatud ekslikult materiaalõigust ja rikutud kannatanu põhiseaduslikku õigust aule ja heale nimele (Põhiseaduse § 17). Samuti ei ole maakohus tuvastanud, kas ja mil moel on R. K. heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju.
17. Tallinna Ringkonnakohtu
18. jaanuari
19. a määrusega jäeti kannatanu esindaja määruskaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et KrMS § 385 p-s 7 sisaldub otsene keeld vaidlustada KrMS §-de 201, 202 ja 203 alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise ja uuendamise määruseid. Kannatanu esindaja osutatud Riigikohtu praktika, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetluses oportuniteedipõhimõtte alusel langetatud lahendit lugeda kriminaalasja lõplikuks lahendiks, lähtub Kriminaalmenetluse koodeksi ning Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seaduse kehtivusajal valitsenud õiguslikest arusaamadest ega ole vahetult ülekantav kehtivasse kriminaalmenetlusõigusesse. Kuna erinevalt Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikust sätestab KrMS § 385 ammendava loetelu kohtumäärustest, mille vaidlustamiseks määruskaebemenetluses on kehtestatud otsene keeld, ei ole kehtivas kriminaalmenetlusõiguses enam võimalik määruskaebeõiguse esemeline laiendamine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
20. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kannatanu esindaja M. Maksing, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse peale esitatud kaebuse ringkonnakohtule menetlemiseks saatmist. Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad on järgmised. Kui avaliku menetlushuvi puudumise ja isiku süü väiksuse tõttu otsustab kriminaalmenetluse lõpetamise KrMS § 202 lg 7 alusel prokuratuur, on kannatanul võimalus selle otsustuse vaidlustamiseks KrMS § 228 lg 2 alusel Riigiprokuratuuris ning viimasega mittenõustumisel KrMS § 230 lg 1 alusel maakohtus. Pole millegagi põhjendatud, et juhul, kui kriminaalmenetluse lõpetab avaliku menetlushuvi puudumise ja isiku süü vähesuse tõttu kohus, on kannatanu kaebeõigus välistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. juuni
22. a määruses asjas nr 3-1-1-57-04 väljendatud seisukohad on arvestatavad ka kehtivas kriminaalmenetlusõiguses. Viidatud lahendis asus kriminaalkolleegium seisukohale, et isikul, kelle subjektiivseid õigusi võib kriminaalasjas tehtav lõplik lahend riivata, peab olema võimalus seda vaidlustada. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23. novembri
24. a määruses asjas nr 3-1-1-125-05 on leitud, et üksnes formaalne seadusest tulenev määruskaebuse esitamise võimatus ei tarvitse olla määruskaebuse läbivaatamise takistuseks. Tehes viimatinimetatud lahendi kehtiva kriminaalmenetlusõiguse pinnalt, ei pidanud Riigikohus vajalikuks varasemaid põhimõttelisi seisukohti muuta. Käesoleval juhul on Harju Maakohtu
25. novembri
26. a määrusega rikutud kannatanu subjektiivset põhiseaduslikku õigust aule ja heale nimele. Samuti on maakohtu määrusega tõlgendatud materiaalõigust sedavõrd ekslikult, et see võib oluliselt mõjutada isikute käitumist ja edasist kohtupraktikat, tuues kaasa vajaliku respekti ja usalduse kadumise avaliku võimu suhtes. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on Põhiseaduse § 24 lg-le 5 tuginedes tõepoolest laiendatud kaebeõigust nendele kriminaalasja terviklahenduseks olevatele kohtulahenditele, mille vaidlustamist menetluskord ette ei näe. Kuid seda üksnes tingimusel, et vaidlustatava kohtulahendiga riivatakse kaebuse esitaja põhiõigust ja et kaebuse esitajal puudub tõhus võimalus oma õiguste maksmapanemiseks väljaspool kriminaalmenetlust. Käesolevas asjas ei ole kannatanu esindaja, vaidlustades R. K. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist, osutanud ühelegi kannatanu põhiõigusele, mida oleks kannatanul võimalik kaitsta üksnes lõpetatava kriminaalmenetluse raames. Aule ja heale nimele tekitatud varalise ja/või mittevaralise kahju heastamist saab kannatanu nõuda tsiviilkohtumenetluse korras. Tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul aga õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Samuti ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul kannatanu õigusi rikkuda määruskaebuse esitaja väidetud oht, et Harju Maakohtu vaidlustatud määruse alusel kujuneb välja kohtupraktika, mis seab löögi alla avaliku võimu suhtes eksisteeriva respekti ja usalduse. Seda juba ülalmärgitud põhjusel, et on olemas efektiivne menetlus, mis tagab isikule au ja väärikuse kaitse ka väljaspool kriminaalmenetlust. Kuna käesolevas asjas pole viidatud ühelegi kannatanu õigusele, mille tõhus kaitsmine oleks võimalik üksnes kriminaalmenetluse abil, ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks ega protsessuaalselt võimalikuks võtta seisukohta küsimuses, kas ja kui, siis millises ulatuses on Riigikohtu varasem praktika kriminaalasja n.-ö. lõplike lahendite suhtes eksisteeriva kaebeõiguse laiendamisel ülekantav kehtivasse kriminaalmenetlusõigusesse. Ühtlasi märgib kriminaal-kolleegium, et käesoleval juhul jättis ringkonnakohus kannatanu esindaja määruskaebuse Harju Maakohtu
28. novembri
29. a määrusele õigesti KrMS § 385 p 7 alusel läbi vaatamata.
30. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 388 lg-st 4 ja § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
31. jaanuari
32. a määruse muutmata ja kannatanu esindaja määruskaebuse rahuldamata. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest