← Eesti

3-1-1-146-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-146-05 Otsuse kuupäev 16. märts 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi G

§ 141lg 2 p 1 järgi tunnistati G.

Šubin süüdi selles, et ta 2003. a septembris kutsus I. C. elukohta Pärnus alaealise T. B., pakkus talle alkoholi, kasutas vägivalda, võttis kinni juustest, lõi teda käte ja jalgadega ning astus vägivaldselt suguühendusse.

§ 175järgi tunnistati G.

Šubin süüdi T. B. ja A. G. kallutamises prostitutsioonile. Pärast T. B. vägistamist ähvardas ta viimase enda kasuks tasuta tööle panna. G. Šubini valduses oli T. B. poolt allkirjastatud ja eelnevalt G. Šubini dikteerimisel kirjutatud avaldused, milles T. B. "kohustus" töötama G. Šubini heaks modellina erootilise ja pornograafilise sisuga piltide tegemisel ja rahuldama tema sugulisi vajadusi. Seetõttu järeldas T. B., et tal tuleb hakata tegelema prostituudina. Ajavahemikul

  1. oktoobrist
  2. a kuni
  3. jaanuarini
  4. a ahvatles G. Šubin korduvalt A. G.-d prostituudina raha teenimiseks tööle minema. Kui kannatanu ei nõustunud, ähvardas G. Šubin, et kui viimane tema heaks vabatahtlikult tööle ei hakka, siis ta sunnib teda tasuta töötama. Selleks lubas ta tänavatele üles seada eelnevalt alasti A. G.-st tehtud fotod ja telefoninumbri, samuti ähvardas, et tal on alaealise A. G.-ga sõlmitud lepingud, mille alusel võib ta tütarlapsega teha ükskõik mida. Sellest järeldas A. G., et G. Šubin tahab hakata teda prostituudina teistele müüma. Samuti tegi G. Šubin A. G.-le ettepaneku värvata teisigi tüdrukuid prostituutideks ja pakkus iga tüdruku värbamise eest rahalist tasu.
  5. Maakohtu otsuse peale esitas G. Šubin ringkonnakohtule nii enda kui kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa koostatud apellatsioonid, milles taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja G. Šubini õigeksmõistmist. Neid taotlusi põhjendati järgnevalt. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. T. B.-st ja A. G.-st tehtud fotosid ei saa käsitleda erootiliste fotodena, sest neil puudub erootikale omane kujutamisviis ja eesmärk. Ka ei demonstreerinud G. Šubin tehtud fotosid teistele. Vägistamise süüdistuses on aga tõendamata teo toimepanemise viis, aeg ja muud tehiolud. Süüdistuse formulatsioon, mille järgi kuriteo toimepanemise aeg on hajutatud tervele kuule, võtab süüdistatavalt võimaluse end reaalselt kaitsta, sealhulgas alibit esitada. Samuti pole kohus kõrvaldanud selles osas vastuolusid kannatanu ja tunnistajate ütlustes. Prostitutsioonile värbamise süüdistust ei ole aga tõendatud, sest ainsateks süüstavateks tõenditeks on kannatanute ütlused.
  6. Tallinna Ringkonnakohtu
  7. septembri
  8. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et erootilisena KarS § 177 lg 1 mõttes tuleb käsitada pilte, mille eesmärk on seksuaalelamuse esilekutsumine kunstilise kujundi kaudu. Pidades silmas kriminaalasjale asitõenditena lisatud fotode tausta, nendel kujutatud tütarlaste poose ja kujutamisviisi nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et need on vaadeldavad erootiliste kujunditena, mille eesmärgiks on seksuaalse elamuse tekitamine. Puutuvalt apellatsiooni väitesse, et G. Šubin hoidis kõnealuseid fotosid vaid enda juures ega demonstreerinud neid teistele isikutele, märkis kohtukolleegium, et KarS § 177 lg 1 näeb ette vastutuse alaealise kasutamise eest modellina erootilise teose valmistamiseks, millise teo toimepanemises ongi G. Šubinile süüdistus esitatud. Ringkonnakohus leidis, et G. Šubinile esitatud vägistamise süüdistuses ja maakohtu otsuses kuriteo toimepanemise aja määratlemine kuulise täpsusega ei riku süüdistatava kaitseõigust. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks analüüsida seoses vägistamise süüdistusega väiteid G. Šubini võimaliku alibi kohta põhjusel, et maakohtu istungi protokollist ja apellatsioonist ei nähtu alibi kasutamist kaitsetaktikana. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus apellatsioonis toodud väidetega vägistamise episoodi osas kogutud tõendite vastuolulisuse kohta, märkides, et maakohtu otsuses sisalduva analüüsiga on need veenvalt kõrvaldatud. Ringkonnakohus ei nõustunud väitega, nagu oleks G. Šubinile KarS § 175 järgi esitatud süüdistus tõendamata. Kohtu hinnangul tõendasid tema süüd mõlema kannatanu piisavalt detailsed ütlused, mis olid kooskõlas ka muude kriminaalasjas kogutud tõenditega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  9. G. Šubini kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb maakohtu ja ringkonnakohtu süüdimõistvate kohtuotsuste tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Oma taotlusi põhjendab kassaator järgnevalt. G. Šubinile süüksarvatud fotode tegemist on ebaõigesti käsitatud erootiliste teoste valmistamisena, sest neis fotodes puudub erootika element. Kaitsja väite kohaselt puudus G. Šubinil soov kõnealuseid pilte teistele isikutele demonstreerida, mistõttu ei saa neid üldse KarS § 177 lg 1 mõttes teosteks lugeda. Seda põhjusel, et kaitsja hinnangul eeldab teose mõiste igal juhul ka teose demonstreerimist üldsusele.

§ 141lg 2 p 1 järgi süüditunnistamisel puudus G.

Šubinil reaalne võimalus end kaitsta ja esitada alibit, sest kuriteo toimepanemise aeg oli hajutatud võimalikule kolmekümnele päevale. Ringkonnakohus ei andnud ka hinnangut apellatsiooni väidetele, et vägistamise süüdistus võib olla kannatanu väljamõeldis ja kõrvaldatud pole selle episoodi kohta kogutud erinevate tõendite vahel esinevad vastuolud. Ainsaks tõendiks G. Šubini süüdistamisel KarS § 175 järgi on olnud kannatanute ütlused. Sellega on nõustunud ka ringkonnakohus. Kannatanute ütlustesse tuleb aga suhtuda kriitiliselt, sest nad võivad tegutseda G. Šubini suhtes kättemaksuhimuliselt.

  1. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Küllike Kase kassatsioonivastuses taotletakse kassatsiooni rahuldamata jätmist. Prokurör ei nõustu kassaatori väitega selle kohta, et kannatanutest tehtud fotod ei ole käsitatavad erootiliste teostena. Prokurör leiab, et vägistamise toimepanemise aeg on piisavalt määratletud, samuti on põhjendamatud kassatsiooni seisukohad süüdistuse tõendamatusest KarS § 175 osas. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kassatsiooni ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et kassatsioonis esitatud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.
  3. Kassatsioonis on väljendatud seisukohta, et G. Šubinile süüksarvatud fotode tegemist on ebaõigesti käsitatud erootiliste teoste valmistamisena. Seda põhjusel, et neis fotodes puudub erootika - fotodel on kujutatud lihtsalt tütarlapse alasti keha ilma vihjeta seksuaalsele toimingule ja need ei tekita seksuaalset elamust. Samuti leiab kaitsja, et neid fotosid ei saa lugeda KarS § 177 lg 1 mõttes teosteks, kuna teose mõiste eeldab igal juhul ka teose levitamist või vähemalt üldsusele demonstreerimist, G. Šubin hoidis aga fotosid üksnes enda jaoks ega demonstreerinud neid kellelegi.
  4. Riigikohtu kriminaalkolleegium selliste väidetega ei nõustu. Kohtud on põhjendatult leidnud, et erootilise teosena, kõnealuses asjas fotona, tuleb KarS § 177 lg 1 mõttes mõista teost, mille eesmärk on seksuaalelamuse esilekutsumine. Ringkonnakohus nentis õigesti, et mõiste "erootika" eeldab KarS § 177 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu tunnusena õiguslikku hinnangut, mille andmine kuulub eelkõige kohtu pädevusse. Kriminaalkolleegium leiab, et kohtud on sellise hinnangu ka andnud - pidades silmas tehtud fotode tausta, nendel kujutatud tütarlaste poose ja kujutamisviisi, on kohtud jõudnud järeldusele, et need on vaadeldavad erootiliste kujunditena, mille eesmärgiks on seksuaalse elamuse tekitamine. Arvestades neid tegureid ja eriti silmas pidades asjaolu, et alaealised tütarlapsed on fotode tegemiseks spetsiaalselt poseerinud, lükkas ringkonnakohus ümber kaitsja väite selle kohta, nagu oleks süüdistatav jäädvustanud fotodel pelgalt alasti või osaliselt paljastatud keha, mis ei ole karistatav KarS § 177 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus oma seisukohti veenvalt põhjendanud ning kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega.
  5. Kassaatori arvamus, nagu eeldaks KarS § 177 lg-s 1 märgitud pornograafiline või erootiline teos ka selle levitamist või vähemalt üldsusele demonstreerimist, on ekslik. G. Šubinit süüdistati KarS § 177 lg 1 järgi alaealiste kasutamises modellina erootilise teose (erootiliste piltide) valmistamisel. Selle sätte tähenduses mõistetakse teosena pornograafilise või erootilise sisuga pilti, filmi või muud teost. Loomulikult saab ka pornograafilise või erootilise sisuga teos olla väljendatud ja tajutav üksnes mingisuguses objektiivses vormis, mis võimaldab selle reprodutseerimist ja levitamist. Kuid kuna KarS § 177 lg-s 1 sisalduv süüteokoosseis on täidetud ainuüksi alaealise kasutamisega sellise teose valmistamisel, ei ole süüteokoosseisu täitmise aspektist oluline ei teose enese valmimine ega selle järgnev võimalik kasutamine. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased kassaatori väited selle kohta, et G. Šubin tegi kõnealused fotod ainult enda jaoks ja hoidis neid üldsuse eest varjatuna.
  6. Kassatsiooni kohaselt on ainsaks tõendiks G. Šubini süüdistamisel KarS § 175 järgi kannatanute ütlused. Väidetavalt on sellega nõustunud ka ringkonnakohus, kes kassaatori hinnangul ei suhtunud sarnaselt maakohtule kannatanute ütlustesse piisavalt kriitiliselt. Kaitsja arvates võivad need ütlused olla ajendatud kättemaksusoovist. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et taotledes Riigikohtult sellisel viisil oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 175 järgi esitatud süüdistuses, tugineb kaitsja mitte kohtute poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Seoses sellega kordab kriminaalkolleegium, et vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Vastates apellatsioonis tõstatatud küsimustele selgitas ringkonnakohus põhjendatult, et ka kannatanu ütlused on kriminaalmenetluses tõendiks. Ringkonnakohus nõustus ühtlasi kannatanute ütlustest tehtud maakohtu järeldustega ning rõhutas, et nende ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, eelkõige kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud fotodega alasti alaealistest ning nende poolt G. Šubini ettepanekul allkirjastatud "lepingutega". Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et hinnates kannatanute ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, ei ole kohtud seega menetlusnorme rikkunud.
  7. Tulenevalt KrMS § 62 p-st 1 on üheks tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg. Seega tuleb nii süüdistuses (süüdistusaktis) kui ka isiku süüditunnistamisel ära näidata, millal on teo objektiivse koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda vaid tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Sellega seoses on Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 3-1-1-51-00 tehtud kohtuotsuses märkinud, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega (RT III 2000, 14, 153). Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Viimatiöeldu ei anna aga alust järelduseks, et kuriteo toimepanemise aja määratlemine on vähetähtis. Vastupidi - see aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.
  8. Kõnealuses asjas pani süüdistatav nii süüdistuse kui kohtuotsuste kohaselt T. B. vägistamise toime
  9. aasta septembrikuus. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea asjakohaseks kaitsja väiteid selle kohta, et vägistamise toimepanemise aja sellise määratlemisega rikuti G. Šubini kaitseõigust sellega, et süüdistatavalt võeti võimalus end muuhulgas alibiga kaitsta. Kriminaalkolleegium märgib, et alibi kasutamine kaitseversioonina tähendab süüdistatava väidet, et ta objektiivselt ei saanud kuritegu toime panna, sest viibis sel ajal kusagil mujal. Käesolevas asjas ei ole aga süüdistatav eitanud viibimist
  10. a septembrikuus koos kannatanuga kuriteo toimepanemise kohas (kd VI, tl 22-23). Seetõttu on ainetu kaitsja väide G. Šubini kaitseõiguse rikkumisest sellega, et tal ei võimaldatud end alibiga kaitsta.
  11. Seoses kassatsioonis korratud väidetega selle kohta, et kohtud pole kõrvaldatud vastuolusid vägistamise osas kogutud erinevate tõendite vahel ning ei ole andnud hinnangut kaitsja seisukohale, et vägistamine võib olla vaid kannatanu väljamõeldis, märgib kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus käsitles kaitsja neid väiteid. Seejuures leidis ringkonnakohus põhjendatult, et maakohtu otsuses on tõendeid analüüsitud piisava põhjalikkusega ja vastuolud erinevate tõendite vahel on veenvalt kõrvaldatud. Seetõttu oli põhjendatud ka ringkonnakohtu juhindumine KrMS § 342 lg 3 p-st 1, mis annab ringkonnakohtule õiguse jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata võimalusega lisada omapoolseid põhjendusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu sellises tegevuses kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei täheldanud.
  12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  13. septembri
  14. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
  15. G. Šubini kaitsja määratud korras vandeadvokaat J. Grossmann esitas Riigikohtule taotluse 4248 krooni õigusabikulude hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium peab seda taotlust põhjendatuks ja mõistab 4248 krooni välja riigieelarvest eraldatud vahenditest Advokaadibüroo Jugans Grossmann kasuks. KrMS § 186 lg 2 alusel kuulub see summa väljamõistmisele G. Šubinilt riigi kasuks. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.