3-3-1-2-06

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-2-06

1. märts 2006 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld V. L. kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Tartu Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsus haldusasjas nr 2-3-280/05 V. L. kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a otsus haldusasjas nr 2-3-280/05 ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu
6. mai
7. a otsus haldusasjas nr 3-637/04, asendades selle motiivid hingelise valu tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas käesoleva otsuse motiividega. Mõista Tartu Vanglalt V. L. kasuks välja kohtukulud 10 krooni. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Tartu Vangla direktori
9. märtsi
10. a käskkirjaga nr 1-4/511 karistati kinnipeetav V. L. distsiplinaarkorras Vangistusseaduse § 64 lg 1 p 4 alusel 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Nimetatud käskkirjale esitas V. L. vaide. Justiitsministeeriumi asekantsleri
11. mai
12. a vaideotsusega nr 4-1-08/5631 tunnistati eelnimetatud käskkiri kehtetuks ning Tartu Vangla direktorile tehti ettekirjutus distsiplinaarkaristuse uueks määramiseks. Tartu Vangla direktori
13. mai
14. a käskkirjaga nr 1-4/687 karistati kinnipeetav V. L. sama distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarkorras Vangistusseaduse § 64 lg 1 p 4 alusel kahekümneks ööpaevaks kartserisse paigutamisega. Justiitsministeeriumi asekantsleri
15. juuni
16. a vaideotsusega nr 4-1-08/5631 jäeti V. L. vaie rahuldamata. V. L. kandis talle määratud distsiplinaarkaristuse kartseris ära ajavahemikul
17. märtsist kuni
18. aprillini
20. Tartu Halduskohtu
21. novembri
22. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-381/04 tühistati V. L. kaebuse alusel Tartu Vangla direktori
23. mai
24. a käskkiri nr 1-4/
27. detsembril 2004 esitas V. L. Tartu Halduskohtusse kaebuse Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt tekitati V. L. kahju tema ebaseadusliku paigutamisega kartserisse ning seal kinnipidamisega ajavahemikul
28. märtsist kuni
29. aprillini
30. Kaebajale tekitati tervisekahjustusi ning alandati teda, kartserisse paigutamise tõttu kaotas ta töökoha vanglas. Kaebaja leidis, et temalt on alusetult võetud vabadus ning tekitatud sügav hingeline depressioon, mille eest ta soovib saada moraalse kahju hüvitamist. Kaebaja arvates on talle tervise halvenemisega tekitatud kahjule vastav hüvitis 250 000 krooni ning moraalsele kahjule vastav hüvitis 50 000 krooni.
31. Tartu Halduskohtu
32. mai
33. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-637/04 rahuldati V. L. kaebus osaliselt ning mõisteti Tartu Vanglalt V. L. kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest 10 000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole piisavalt tõendatud V. L. tervise kahjustamine kartserisse paigutamise ja seal viibimise tõttu. Kohus leidis, et põhjendatud on hüvitise nõue seoses hingelise valu põhjustamisega, mis oli tingitud väärikuse alandamisest. Kohtu veendumuse kohaselt oli õiglane ja põhjendatud määrata rahaline hüvitis summas 10 000 krooni. Halduskohus märkis, et kinnipeetava õigused ja vabadused ei ole samastatavad vabaduses viibiva isiku õiguste ja vabadustega. Kuid Põhiseaduse § 18 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt kohelda. Kohus luges V. L. kinnipidamisel kartseris valitsenud olukorda kaebuse esitaja väärikust alandavaks. Kohus leidis, et Tartu Vangla on kaebuse esitajale mittevaralise kahju tekitamises süüdi ja mõistis Tartu Vanglalt välja 3% kaebaja poolt kantud kohtukuludest, s.o 87 krooni.
34. Tartu Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused Tartu Vangla ja V. L. Tartu Vangla taotles Tartu Halduskohtu
35. mai
36. a kohtuotsuse nr 3-637/04 tühistamist osas, milles kaebus rahuldati. Tartu Vangla põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt: 1) kaebajal esines juba enne kartserisse paigutamist meeleolu langus, mistõttu on alust arvata, et ta nägi kõike ümbritsevat halvas valguses; ei ole tõendatud, milles seisnes kartseri põranda mustus; laua ja tooli puudumise fakt ei tõenda väärikust alandavat kohtlemist; tõendamata on asjaolu, et kaebaja taotles koristamisvahendeid ning uurimist vajab ka asjaolu, kas koristamisvahendite puudumist saab pidada inimväärikust alandavaks; vangla ei näe ventilatsiooni väljalülitamise võimaluse loomiseks mingit vajadust, tõendatud ei ole, et ventilatsioonirest oli suletud; kambris võis olla ebameeldiv hais, kuna kartseris WC ette ust projekteeritud ei ole, kuid hais oli kaebaja enda tekitatud; ei ole tõendatud, et kaebaja küsis ravimeid ning neid talle süüliselt ei antud; ei ole tõendatud, et kartseris keevitati; 2) väärikuse süüline alandamine on tõendamata, kohtuotsus rajaneb tõepärastena tunduvatel oletustel, mitte aga tõenditel; mittevaralise kahju tekitamise tõendamise komplitseeritus ei vabasta vastustajat kohaste tõendite esitamisest; 3) kinnipeetava moraali ei saa hinnata samas valguses, kui see on hinnatav õiguskuuleka isiku puhul; 4) õigusvastasest kartserisse paigutamisest ei tulene iseendast järeldus, et isikule on tekitatud moraalset kahju; ka isiku õiguste rikkumisest ei tulene automaatselt, et tekkinud on mittevaraline kahju; 5) vaidlustatud lahendi jõusse jäämisel võimaldaks see kinnipeetavatel kergekäeliselt ja paljasõnaliste ütluste alusel saada mittevaralise kahju hüvitisi; 6) avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldatakse lisaks RVS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 5 alusel hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Võlaõigusseaduse § 127 lg 4 alusel peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. V. L. taotles apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu
37. mai
38. a kohtuotsuse tühistamist osas, millega jäeti Tartu Vanglalt V. L. kasuks välja mõistmata 290 000 krooni, ning uue otsuse tegemist, millega nimetatud summa Tartu Vanglalt V. L. kasuks täiendavalt välja mõista. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt sai V. L. tervis kartseris viibimise tõttu kannatada, väljamõistetud summa ei taga moraalse kahju hüvitamise eesmärke ning on liiga väike. Tartu Vangla vastuses V. L. apellatsioonkaebusele leiti, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses väideti, et ainuüksi vangla õigusvastase teoga ei saa lugeda moraalset kahju tekkinuks. Isikuõiguste rikkumisest ei tulene automaatselt, et tekkinud on mittevaraline kahju. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kinnipeetavat olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega ei täida vangistuse tingimustes rahaline hüvitis oma eesmärki. Tartu Vangla on seisukohal, et apellandi väited tema tervise kahjustamise kohta on tõendamata. Kartseris viibimist ei saa iseendast käsitada isikule füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi tekitavana. Kartseris viibimise ajal on inimlike esmavajaduste rahuldamine ikkagi tagatud. Kartseris viibimine kujutab endast vangistuse kandmist täiendavate piirangute tingimustes. Vabadus on kinnipeetavalt juba võetud seoses vangistuse kandmisega, kuid kartseris piiratakse täiendavalt liikumisvabadust võrreldes nn tavarežiimiga.
39. Tartu Ringkonnakohtu
40. novembri
41. a otsusega haldusasjas nr 2-3-280/05 rahuldati Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja jäeti rahuldamata V. L. apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus tühistas Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega rahuldati V. L. kaebus osaliselt ja mõisteti Tartu Vanglalt V. L. kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 10 000 krooni. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis V. L. kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt: 1) halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud materiaalõiguse norme ning hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid; 2) ei ole tõendatud kahju hüvitamise alus - väärikuse alandamine süüliselt ja õigusvastase akti või teoga; kartserit kui sellist ja selles valitsenud tingimusi ei saa kuidagi käsitada õigusvastase haldusakti või teona, millega alandatakse sinna paigutatud isiku väärikust ja rikutakse tema õigusi; halduskohus ei ole välja selgitanud, kuidas saab kartseris valitsenud tingimusi lugeda Tartu Vangla süüliseks käitumiseks ning asja materjalidest ei nähtu ega ole ka tõendatud, millist kahju kartser kui selline V. L. põhjustas. Kui halduskohus leidis, et V. L. väärikust alandati kartseris valitsenud tingimustega, siis oleks tulnud seda üksikasjalikult põhjendada; 3) ainuüksi isiku kartserisse paigutamiseks välja antud haldusakti tühistamine ei tekita kartserisse paigutatud isikul nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Isiku õiguste rikkumisena ja kahju tekkimise alusena ei saa automaatselt käsitada näiteks seda, et kartseris ei saa isik päeval istuda naril, samuti ka seda, et kartseris võivad puududa laud ja toolid, ventilatsioon on väidetavalt halb jne; 4) V. L. ei ole millegagi tõendanud, et kartseris valitsenud olustiku tõttu on talle tekitatud kahju ega ka seda, milles väidetav mittevaraline kahju reaalselt seisnes; 5) kartserisse paigutamise eesmärgiks pole lihtsalt piirata kinnipeetava vabadust, vaid tegemist on distsiplinaarkaristusega, mille olemus ja eesmärk ei muutu olenemata sellest, kas karistuse määramise käskkiri on jõus või on see tühistatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
42. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse V. L. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõistetaks välja tervise kahjustamise ning ebameeldivuste põhjustamisega tekitatud moraalne kahju 300 000 krooni. Kassatsioonkaebuse kohaselt rajaneb kohtuotsus üksnes Tartu Vangla seletustele ja väidetele, kaebaja seisukohad on aga jäetud tähelepanuta. Kassaator rõhutab, et teda paigutati ebaseaduslikult kartserisse oludes, kus ta oli haige. Sellega põhjustati talle enam valu, mis väljendus füüsilistes ebameeldivustes, hingelises stressis, ärrituses, alanduses ja mures. Tulemusena tervis halvenes järsult ning ta sai järgnevalt aasta jooksul depressiooniravi. Kinnipeetaval ei ole võimalust asjas midagi otseselt tõendada ning seepärast viitabki vastustaja kohtule, et kaebajal ei ole tõendeid.
43. Tartu Vangla kirjalikus vastuses leitakse, et V. L. kassatsioonkaebus on ilmselt põhjendamatu ja tuleks jätta rahuldamata. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
44. Käesolevas kohtuasjas puudub vaidlus selle üle, et V. L. distsiplinaarkorras karistamise käskkirjad on tunnistatud kehtetuks, s.t puudus alus kinnipeetava suhtes kõige rangema distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks - tema paigutamiseks kartserisse. Kohtuasja lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas kinnipeetava õigusliku aluseta kartserisse paigutamine saab rikkuda tema põhiõigusi ja inimväärikust. Kaebuse kohaselt ei vastanud tingimused kartseris inimväärika kohtlemise nõuetele ning põhjustasid kinnipeetava tervisliku seisundi halvenemise.
45. Riigikohtu halduskolleegium peab esmatähtsaks rõhutada, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema suhtes seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest.
46. Distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine iseendast ei too tingimata kaasa inimväärikuse kahjustamist. Määrav tähendus on kohaldatud karistuse liigil ja karistuse kohaldamise tingimustel. Kinnipeetava paigutamine kartserisse on vastavalt Vangistusseaduse § 63 lg-le 1 kõige rangem distsiplinaarmeede. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kehtiv õigus ja eelkõige Vangistusseadus ei sätesta kartseri kui distsiplinaarsunnivahendi kohaldamise eesmärke ega määra piisavalt ka selle karistusliku meetme sisu. Ringkonnakohus on nentinud, et kartserisse paigutamise eesmärk on piirata füüsiliselt ja vaimselt kinnipeetava vabadust. Kartserisse paigutatud isiku suhtes saab kohaldada Vangistusseaduse § 24 lg-s 4, § 25 lg-s 3 ning Vangla sisekorraeeskirjade § 8 lg-s 1, § 51 lg-s 3, §-s 60, § 77 lg-s 1, § 83 p-s 31, § 100 lg-tes 1 ja 2 sätestatud piiranguid. Kolleegium peab kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Selle karistuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec