KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-14-06 28. märts 2006 Eesistuja Tõnu

) § 9 lg-s 1 sätestatud tagajärge. Riigikohus on

1. juuni
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-02 märkinud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandus, solvamine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida talle on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et Tartu Vangla oleks V. R.-le põhjustanud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitatavad mittevaralise kahjuna.
3. V. R. esitas Tartu Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles taotles talle moraalse kahju hüvitamiseks 50 000 krooni väljamõistmist, põhjendades seda sellega, et kartserikambris, kus ta õigusvastaselt viibis, oli halb sanitaarne olukord, puudus elekter, ventilatsioon polnud korras, apellant viibis seal haigena. Arst pidi teda läbi vaatama, kuid ei teinud seda, alles
4. oktoobril 2004 sai V. R. haiglasse, kuigi kaebusi oli tal esinenud kauem kui aasta. Rikutud on Põhiseaduse §-de 25 ja 44 sätteid.
5. Tartu Ringkonnakohus jättis
6. novembri
7. a otsusega haldusasjas nr 2-3-296/2005 V. R. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsuse muutmata. Tartu Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on õigesti ja kooskõlas seadusega jätnud kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Apellandi väited, mille kohaselt mittevaralise kahju tekkimise aluseks on tervise kahjustamine, ei ole asjas kogutud tõenditega kinnitamist leidnud. V. R. väide, et
8. juulil 2004 tema tervislikku seisundit ei kontrollitud, on vastuolus asjas esitatud teiste tõenditega. Asja materjalidest nähtub, et apellandi seisundit kontrolliti enne kartserikambrisse paigutamist ja arst on kinnitanud, et meditsiinilisi vastunäidustusi kartseris viibimiseks ei ole. Asjas puuduvad tõendid, et apellandi hilisemad terviseprobleemid oleksid olnud tingitud kartseriruumis viibimisest. Apellandi väited, et kambris puudus kapp ja pistik ning akent ei saanud avada, ei ole piisavad, et tuvastada kaebaja väärikuse alandamise fakt. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
9. V. R. kassatsioonkaebuses leitakse järgmist: - Tartu Ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et Tartu Vangla õigusvastane toiming ei tekitanud kassaatorile hingelisi kannatusi, on põhjendamatu; - Tartu Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, kuid ei kohaldanud

§ 9

lg-t 1, kuigi selleks oli alus olemas.

§ 9

lg 1 kohaldamata jätmine kujutab endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist kohtute poolt; - kohtupraktika lähtub sellest, et moraalse kahju mõiste hõlmab hingelisi kannatusi, mis võivad väljenduda ka alandamise või nördimuse läbielamises. Kassator on nördinud, et teda hoiti 35 päeva ebaseaduslikult kambris, mis ei ole ette nähtud elamiseks ja kus vastustaja ei loonud ka vastavaid elamistingimusi - ei olnud pistikut, öökappi isiklike asjade ja hügieenivahendite jaoks, kamber oli niiske ja räpane, põrand põlenud. Hügieenitarvete hoidmine kambri põrandal ebasanitaarsetes tingimustes ei ole vaid ebamugavus, nagu on väljendunud kohtud. Põhiseaduse §-de 11 ja 18 järgi ei tohiks keegi selliseid kannatusi kogeda; - enne kartserisse määramist ei selgitatud välja kassaatori tervislikku seisundit.

1. juulil 2004 arsti juures viibides teostati ainult narkootiline ekspertiis. Kassator leiab, et ta oli kartserikambris viibimiseks kõlbmatu. Alles pärast kaebuse esitamist Justiitsministeeriumile
2. a oktoobris paigutati kassaator haiglasse, kus teda koheselt opereeriti. Seega on Tartu Vangla tekitanud kassaatorile kannatusi; - Tartu Halduskohus tuvastas, et vastustaja toiming oli õigusvastane. Vastustaja pole seda vaidlustanud. Ta teadis, et kassaatori paigutamine kambrisse, mis pole elamiseks ette nähtud, on õigusvastane ja rikub kassaatori õigusi. Selles seisneb vastustaja käitumise süülisus. Antud juhul seadus ei nõua süü kvalifitseerimist; - eeltoodud asjaolud kinnitavad ka põhjusliku seose olemasolu kassaatorile tekitatud moraalse kahju ja vastustaja õigusvastase toimingu vahel; - Tartu Ringkonnakohus on rikkunud menetlusnorme. Otsusest ei selgu, milliste tõendite ja asjaolude alusel ringkonnakohus nõustub halduskohtu nende järeldustega, mille kohaselt vastustaja süüline tegevus ei alandanud kassaatorit. Tartu Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks elamiseks vajaliku öökapi puudumine ja sellest tulenevalt isiklike asjade ja hügieenitarvete hoidmine kambri põrandal pole piisav väärikuse alandamine. Tartu Ringkonnakohus ei ole oma otsuses vastanud kassaatori kõikidele väidetele; - kassator ei ole ise kartserikambrit lõhkunud ning suhtub riigivarasse väga hoolikalt; - kassaator nõuab Tartu Vanglalt 50 000 krooni moraalse kahju hüvitamist ja vangla administratsiooni vabandust.
3. Tartu Vangla palub kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata ning vaidleb kassatsioonkaebusele vastu järgmiselt: - kassaator ei ole märkinud, millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud või millist kohtumenetluse normi rikkunud ja milles rikkumine seisnes; - vastustaja leiab, et Tartu Ringkonnakohus on vaidlustatud otsuse põhjendavas osas märkinud kõik tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, samuti seadused, mida kohus on kohaldanud. Tartu Vangla nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega; - vastustaja märgib täiendavalt, et kambrite seisukord sõltub ennekõike kambrielanike endi tahtest. Kinnipeetavad lõhuvad sageli ise tahtlikult kambri sisustust ja vanglal ei ole võimalik kahjustusi koheselt kõrvaldada; - kuna kinnipeetavaid isikuid ei saa jätta koridori, tuleb nad vajadusel paigutada puudustega kambritesse; - kambri hügieeninõuetele vastavuse osas, tuleb juhinduda vangla sisekorda reguleerivatest õigusaktidest, mis näevad ette kinnipeetavale kohustuse hoida ise oma eluruum puhtana. Seega süüdistab kassaator alusetult vastustajat selles, et tema kamber oli räpane. Vanglal ei ole kohustust varustada kinnipeetavaid koristustarvetega, ent kinnipeetava palvel seda võimaldatakse. Kassaator ei ole tõendanud, et ta oleks koristustarbeid palunud ja Tartu Vangla oleks sellest keeldunud; - kassaatori väide, et kartserikambris nr 1006 oli põrand põlenud, ei vasta tõele. Seda tõendab kassaatori omakäeline apellatsioonkaebus, milles ta väidab, et kambris olid hoopis seinad põlenud. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Halduskohtu põhjendustega Tartu Vangla toimingu - pärast distsiplinaarkaristuse kandmist kartseris hoidmine -õigusvastaseks tunnistamisel ega käsitle seetõttu täiendavalt selle toimingu õigusvastasust.
5. Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus jätsid rahuldamata V. R. taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, põhjendades, et Tartu Vangla ei ole süüliselt alandanud V. R. väärikust ega kahjustanud tema tervist. Kuigi Tartu Vangla toiming tõi kaebajale kaasa ebamugavusi, ei ole tuvastatud, et Tartu Vangla oleks V. R.-le põhjustanud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitatavad mittevaralise kahjuna.
6. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine võib alandada tema inimväärikust. Kolleegium rõhutas oma
7. märtsi
8. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-2-06, et inimväärikus on isiku kõigi põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest. Inimväärikust tuleb austada ja kaitsta (EL põhiõiguste harta art 1, Euroopa Kohtu
9. oktoobri
10. a otsus kohtuasjas C-377/98: Madalmaad v. Euroopa Parlament ja nõukogu, EKL 2001, lk 7079). Õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele, sh kinnipeetavatele. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec

§ 9

lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et V. R. alusetult kartseris hoidmine 35 päeva jooksul pärast distsiplinaarkaristuse ärakandmist, kujutab endast

§ 9lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist.

13.

§ 9

lg 1 järgi peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tegemist süülise õigusvastase tegevusega. Vanglal oleks kinnipeetava alusetult kartserisse jätmise asemel olnud võimalik kaaluda kinnipeetava ümberpaigutamist teise vanglasse, kui Tartu Vanglas ei leidunud sobivat kambrit. VangS § 19, mida täpsustab Vangla sisekorraeeskirja § 11, võimaldab kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et V. R.-le tekitati mittevaralist kahju süüliselt tema väärikuse alandamisega alusetu kartseris hoidmise teel. 14. Vastavalt

§ 9

lg-le 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

§ 11

lg 2 paneb avaliku võimu kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid. Arvestades õigusrikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust ning kaaludes mittevaralise kahju tekitamise ja kahju hüvitamise tagajärgi nii V. R.-le kui ka avaliku võimu kandjale ning samuti asjaolu, et V. R.-le alusetult kartseris viibimise tulemusel väidetavalt tekkinud tervisekahjustused ei ole kohtute poolt tõendamist leidnud, peab Riigikohtu halduskolleegium põhjendatuks mõista Tartu Vanglalt V. R. kasuks alusetult kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 3000 krooni. V. R. on kassatsioonkaebuses palunud kohustada Tartu Vanglat tema ees vabandama. Riigikohtu halduskolleegium ei pea vajalikuks seda taotlust rahuldada, sest V. R.-le määratakse kahju hüvitamiseks rahaline hüvitis. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque